Paljukest mul tosioffroadist rääkida on, aga noh, AA korras tuleb ju kiiksu tunnistada, kasvõi ajaviiteks...

Asi sai alguse kusagil sajandivahetuse paiku, sõber müüs oma ürgvana Honda maha ja soetas SJ410. Tegi mulle sellega talvel demo. Jättis mulje - vobljää, ja sõidabki lihtsalt pohuilt igalt poolt ja nii paksust lumest läbi?
Natuke aega hiljem oli mees oma SJ410 vahetanud uassi vastu ja algasid safarite aastad. Noored mehed, korterielu jne, aega metsa ja garaaži jätta jagus. Vene rauda sai ninapidi mättasse uputatud omajagu, kõige krooniks olid vist lustimised kus Danieli G66 kampas oli.

Mina jooksin vintsiga ja/või lugesin kaarti, garages käisin ka vahel lolliks muskliks ja lihtsama töö peale abiks.
Paradoks kipub kuidagi olema selles, et kui on isu ja aega, pole varustust ja kui on varustus olemas või kokku aetud, pole enam algset isu ja indu või lihtsalt aega. Omale auto ostmiseks läks siis polnud isegi arutamise koht, mis tüüpi see olema peab.

Tõsi, pere-laps-majapidamine võtavad oma ja väga palju metsa see näinud pole (küll on aga koduski näiteks vints mitu korda kasutust leidnud)
Kuna minu seisukoht on, et seismine on tehnika surm ja spetsiaalselt metsas käimist on pea olematult vähe siis on jätkuvalt ainult üks auto kummalgi ja wranku siiani igapäevasõidukina kasutuses elementaarse maastikulisavarustusega, meeldib teadmine, et kui just tõsist lumetormi või uputust ei ole siis tee seisukord ei morjenda, sõidan sinna kuhu vaja ja isu. Viimase kahe talve valguses pole vaja ilmselt paksu rahulolu pikemalt selgitama hakata. Naise arvates ma päris normaalne pole, et sellise kõikuva naelakastiga sõidan, aga kui ilmaga jälle s...t ventikas on siis see jutt lõpeb ära ja ollakse täitsa nõus seda askeesi taluma.
Lihtne plank tehnika meeldib ka, ei ole situatsioone et tõmba pool elamist laiali kuhugi ligi pääsemiseks jms. Tõsi, dailydriveriks olemine ning ka garaaži puudumine seab piiranguid ise tegemisele ja laiali olemisele, kiiruse huvides on enamus suuremaid töid töökodadele jäänud.
Aga ega sest haigusest vist enam ravi. Trassil on sõidukas loomulikult palju mugavam, aga alati ajab närvi kui pead kuskil rööpas kruusateel või niitmata kohas ringi keeramiseks ringi ümber auto luurel käima nagu narkokoer ja plastikuid passima.
Võistlema pole kunagi tõmmanud.
