Reedel läksime proloogile esimesena peale ning meil ütles kohe finishi kiibijaam üles, see tõttu tuligi loosimine. Proloog oli muidu vana hea Mõedaka krossirada. Paaris kohas sai vale teeots valitud ning kaotasime paarkümmend sekki sellega aga lõpuks vahet polnud.
Laupäeval saime loositahtel 2-na rajale. Esimesse metsa sisenedes püüdsime me Zeiza kinni juba - tagant oli Hardo ka meid kinni püüdnud ning sisenesime kõik koos pehmesse metsa (eelmine aasta oli TR1 ja Vaba klass ka seal ukerdamas, seekord neid säästeti sellest kepist). Väga põnev oli, kes ette läks, leidis augu ja jäi kinni. Siis järgmine eesolija leidis järgmise augu ja tagumised pääsesid mööda. Nii ikka päris mitu korda ja esimese KP-ni välja. Me saime esimesest KP-st kõige kiiremini minema (suutsin vintsinööri kõige peale panna ning teised ei saanud enne meid KPni. Aga sellest väljapalju kasu polnud, enne järgmist KP-d olime jälle koos. Seekord olid leedukad ka järgi jõudnud juba. Kitsal rajal olime me ees ja tegime nö rada (suuremates lompides pead paksu pasa eest ära kühveldama, et edasi saaks - tagumistel juba lihtsam). Langi peal oli ka ees olles kehvem - kes ette läks, leidis mäda koha, teised said kohe uue tee valida kuni ise kinni jäid). Pokumaale jõudsime 4kesi koos (Zukmy, Boatworld, Zeiza ning Nerijus). Ma ise põdesin seda kohta kõige rohkem, kuna seal pole väga palju kohti vintsimiseks, vesi on ka sügav ja kaardilugejal üldse raske. Meil pole ankur ka varustuses - seda on liiga harva tarvis kasutada. Aga kuidagi imekombel sõitsime sealt vintsimata läbi. Sealt edasi kadusid Hardo ja Leedukas vaikselt eest ära. Lankide peal oli neid veel näha aga järgi ei jõudnud. Zeiza jäi meist maha kuskil. Kui järgmisse KP-sse jõudsime, öeldi, et vahe on 15min eesmistega
. Ma ei kujuta ette, kuidas selline vahe sisse sõideti aga ju siis oli. Kui lõpu liinide alla jõudsime (läbisime seda 2 korda, esimene kord keerasime veidi enne lõppu ära ja tegime metsas ühe tiiru veel) siis korra lakkas GPS töötamast ja magasime pöörde maha. Tõmbasime liinide all 300m kõige raskemast kohast end läbi kui avastasin vea. Siis ots ringi ja tagasi (siis tuli Boatworld meile vastu juba) - kaotasime ca 10min sellega tracki analüüsides. Vahepeal oli Porgand meist möödunud, korra paistsid tema tagatuled aga kohe pidime remontima hakkama. Ühes lombis enam sidur ei töötand. Siduri pedaali ja peasilindri vahel olev kinnitus läks lömmi (see juhtus ca 100m kohast, kus eelmine aasta rooliotsa lõhkusime ja remonti tegime - tundub, et õnnelik koht meile). Seal kulutasime ca 20min remondile. Zeiza sai jälle mööda. Kui korda saime siduri, kütsime edasi. Uuesti liinide alla jõudes saime selle raske koha peal (kust korra läbi olime läinud) Zeizale sappa. Kuna olime korra juba selle lõigu läbinud, oskasime vedi ehk teed valida ja vintsisime kiiremini. Igastahes kui lõpuni oli jäänud ca 1km olime lätlastel päris lähedal ning enne lõppu saime mööda ka. Kohe enne finihit oli mingi päris mäda lõik, mille me kuidagi ilma vintsimata läbisime - lätlased jäid kinni. Lõpuks siis saime 4nda aja sealt. Arvan, et paar kohta tagapool oli väike eelis aga suurt vahet lõpuks polnud. Finishis oli paremusjärjestus suht kindlalt paiga - vahed olid piisavalt suured nii ees kui taga (kui mitte arvestada lätlasi), et ilma remondi ja eksimuseta poleks kohta parandanud. Ju siis vintsisime mõnes kohas liiga palju. Igastahes Miila katse mulle meeldis, 40km korralikku offroadi. Talvega autolt kaotatud ca 240kg on väga hästi mõjunud ning paar kohta, kus eelmise versiooniga oleks kindlalt kinni istunud, ronisime nüüd kenasti läbi. Peale seda hakkasime LK3 poole suundnuma. Võtsime vahepealt paar pildipunkti ka, kui järsku ühes kraavis enam esisild ei vedanud. Läksin välja vaatma, üks esiratas oli väga lääpas. Käändmikku koos hoidev mutter oli keerme maha viskanud ning käändmik oli munakust välja hüpanud. Siis teadsime,et sõit on sõidetud. Ei näinud mõtet põlve otsas puudulike vahenditega asjaremontida ja pärast suuremaid kahjustusi lahkama. Panime kuidagi käändmiku paika ning kulgesime laagrisse tagasi. kahju muidugi on. Usun, et oleksime suutnud poodiumi viimase koha eest võidelda. 4s koht oleks olnud reaalne aga noh, tehnikasport ja oleksid ei maksa sittagi siin.
Üldisest korraldusest ka. Rajad ja rajamaterjal mulle meeldib. Käisme omaljalal teisi katseid ka vaatamas ning oleks tahtnud neid ise ka sõita. Oli kuulda kriitikat, et ülesõidud on pikad. Aga see on kahjuks paratamatus. Rajameistritel on see materjal, mis on. Kahjuks neid kinnistuid kuidagi kokkupoole ei saa tuua.
Kiibijaamad panid seekord korralikult ämbrisse. Kui tavaliselt on võistluse jooksul võibolla 1 mittetöötav jaam, siis seekord oli ikka ohtralt neid. Jällegi - korraldajad olevat kontrollinud ja kõik töötas. Aga metsas need kahjuks häält enam eiteinud. Me tegime siis kiibijaamast ja kiibist pildi, et fikseerida kohalolek.
Üldiselt muljed on positiivsed. Rada oli raske ja meile meeldis niikaua, kui sõita saime. Kiitus!
Pealtvaataja seisukohalt ka. Vaadata midagi oli raske, kuna Navicupis ei olnud ühtegi punktikobarat näha ning võistlejaid ka jälgida ei saanud, kuna Navicup näitas neid suvalistesse kohtadesse (isegi lätti vahepeal). Kui kellegil isegi töötas see, siis navicupi lehele jõudis asukoht väga suure viitega. Kehala katse oli ka pealtvaatajatel vähemalt suht kehvasti jälgitav. Või noh, ala oli enamvähem näha aga vaadata polnud midagi. Sõitjatele olevat meeldinud - rada oleks võinud olla seal paremini tähistatud ainult.
Väga äge on teile üritust korraldada.
Hommikul võistluskeskusesse tagasi jõudes ja ennast tr1 klassi esikohalt leides oli üllatus pehmeltöeldes suur 