Kirikuskäik 2015

[Kjen]

Geša ja Vasjaga kirikuskäimise eripärad.

Eellugu.

Inseneer on viimase kalendriaasta jooksul päris mitu korda minult küsinud, et kas ma temaga veelkord kirikusse kaasa tuleks? Kiriku all pidas ta loomulikult silmas Karginichi Püha Jüri kirikut, mis asub Leningradi oblasti Podporožie rajoonis juba aastal 1978 maja jäetud Karginichi külas.
Küla ise on esmamainimist muidu leidnud juba 15'l sajandil. Veel enne viimast suurt sõda oli kirik ümbritsetud suurte põldude ja taludega, mille elanikud rääkisid justkui soome keelt segamini vene keelsete sõnadega – vepsa keelt ja kirik ise nägi välja selline:



Praegu see kirik muidugi nii kena enam ei ole, samuti on lagedad põllud asendunud metsaga, taludest on säilinud ainult paar üksikut vundamenti ja palgijuppi ning sama on sisuliselt juhtunud ka vepsa keelega, mida igapäevaselt ei räägi enam mitte keegi ja mille oskajaidki alla tuhande alles on jäänud.

Ma olin Inseneeriga selles kirikus käinud juba aastal 2011. Võrreldes varasema käiguga oli suurim erinevus see, et läksime enne septembri keskpaika, mitte oktoobri algul. Nimelt toimub juba aastaid täpselt septembri keskel offroad huviliste seas kurikuulus üritus nimega „Vepski les“, mille mõju niigi nigelatele kirikuteedele on pehmelt öeldes muljetavaldav – nagu oleks metsas tegutsenud hullunud ekskavaatorite pataljon, millele vastaspool on üritatud soistemates piirkondades strateegilise pommitajaga pihta saada. Ja käisime seal siis kolmekesi, lisaks oli veel Imedepõllu tolleaegne mehaanik Pets. Kirikuskäigust mäletan ma kokkuvõtlikult seda, et päeva otsa ma pidin sõna otsese mõttes elu eest põlvini savis tross üle õla mäest ülesse jooksma, Land Cruiseri jahutusventilaator kuklas vuhisemas, muidu oleks vana sadist Inseneer minust ilmselt Toyotaga üle sõitnud. Järgmine päev ma olin ma ülepingutusest suhteliselt teovõimetu, südames pistis ja pea lõhkus valutada. Õnneks Pets sai üksi ka hakkama, vaatamata sellele, et länkar oli juba tagaveoliseks muutunud ja vintsi rullikud oli eest ära kulunud.
Kuidagi raske nagu selgitada, miks mul sinna uuesti vaja minna oleks.

Peatükk 1. armastus ja kirikuskäik.

Käesoleva suve alguseks oli Inseneeril plaan ikkagi jälle korra kirikus ära käia. Ja kuna saatus oli Petsi asendanud sellise omapärase nähtusega nagu Jünger, siis kusagil suve keskpaigas imedepõllule asja tehes kuulsin ma juba hoopis Jüngrit küsimas: „Kuus, kuule, Sa minuga kirikusse tuled?“.
No muidugi ma ma tahtsin jälle kirikusse minna. Kõik kole ju läheb varsti meelest ära ja helged hetked jäävad meelde.
Jünger tõi kuuldavale võiduka „ahh näed“ ja kargas nagu epeevõitleja üks käsi ja põlvest kõverdatud jalg Inseneeri poole välja sirutatud. Imelik tunne oli. Leidis nüüd ka vintsmanni, kelle üle rõõmustada ...
Jünger plaanis minna Suzukiga. Kuna üks sellise kaubamärgi kandja oli juba jupike aega imedepõllu garaaži ukse kõrval vedelenud, nii suured rattad all, et ulatusid peaaegu üle katuse, siis mulle näis see päris paljutõotav. No vähemalt see kirikuteel kulgemise osa. Sinnasaamine ... tjah oli muidu iseküsimus.
Aga kus sa sellega. Raisal oli üks sukimuki veel hangitud. Selline tavaline. Pisikeste ratastega ja „rohke“ mugavusvarustusega. Katus oli riidest. Sellest pidi septembriks midagi imelist valmima!
Pidi .... Suvesõidul tutvus Jünger kena neiuga, tekkis särin ja augustikuise puhkuse veetis teine juba tutvudes koduväi elu eripäradega maapiirkonnas. Õppis niitma ja jäneseid nülgima jms. Samuraidega ei juhtunud vähemalt augusti lõpuks mitte midagi imepärast.

Siis sai uuritud, ega keegi eelmise aasta Venemaal Oonega järve ümbrust vallutada üritanutest tahaks kiriku tulla. Tulemus võrdus nulliga.
Lõin sisimas käega, sest isiklike nelikveoliste seisukorda ei pidanud kirikuskäimiseks piisavalt heaks ja sama oma masinate kohta arvasid ilmselt ka kõik ülejäänud tuttavad.
Reedel, 21 augusti õhtupoole, kui ma parasjagu Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitsin, helistas Inseneer ja tundis esmalt huvi, et kaugel mu viisa on? Ja siis teatas, et leidis just ühe noore tuliverelise, kes äsja Imedepõllult ära sõitis reisibüroosse viisat ajama ning vajab vintsmanni. Kerigu mina ka nüüd jalamaid omale viisat tegema.
Kodus nagu kiuste oli nett kadunud, aga naine uuris oma nutitelefonist välja, et Lux Express bussijaamas on kella 19.00 avatud. Kihutasin sahtli juurde, otsisin viisa taotlemiseks tarvilikud portreefotod välja. Enamuse fotode peal oli mingi minu näoga poisike, aga kõige uuem foto oli nagu vett saanud, ühe silma asemel oli nagu mingi hall pilveke. Krt, seega kell 18.30 saabusin esmalt Ülemiste keskusesse, tegin Photopointis fotod, kell 18.45 olin bussijaamas ja kell 18.55 oli viisataotlus sisse antud ja võisin rahunenult koju tagasi minna.
Aga kõik tormamine oli ülimalt asjatu, sest noor tulivereline polnud siiski viisa järgi sõitnud, vaid läks koju, luges Inseneeri 2009a kirikumuljed uuesti läbi ... tuli peas kustus ära ja saatis paari päevast viisaka äraütlemisteate.
Mina jälle jalamees.
Sellel kui mina omale orjaperemeest otsisin, hakkasid kõrvale hiilima ka kõikvõimalikud Inseneerile oma auto ja täiskomplekse meeskonnaga kaasa tulla lubanud tuntud ja vähem tuntud offroadi tegelased, nii et kui viimane kui üks (Toomas ja Vello siis v.a) olid leidnud põhjuse, et nad siiski seekord kaasa ei tule, lohutas Insneer mind teatega, et korrigeerib veidi oma plaane ja võtab siiski mu endaga kaasa. Ole Sa tänatud, sõber!

Seega alljärgnev jutt ongi kirja pandud väikse tagamõttega, et tegelikult pole midagi hirmsat! Kirikuskäimist ei pea spordiga võrdsustama! Saab ka vähe teisisti. Nii et võtke end kokku!

[Kjen]

Päev 1. Piiter.

Kuna Inseneer oli lahkelt lubanud mu ärasõidupäeval kl 9 kodust peale korjata, siis oligi ta juba natuke enne kella kümmet nagu kõpsti kohal. Vantsisin väravast välja, koormatud 3 koti + prisma kilekotti topitud kummikutega. Kilekoti mõte oli eelkõige kaugemas tulevikus porisevõitu kummikute eest autot kaitsta. Aga oleks ma seda teadnud, milline kiun sellest kilekotist tuli. Inseneer ja Vello oli omale kusagil Kagu-Aasias omale Ziguli suurused veekindlad kotid ostnud, kuhu kogu elamine sisse mahtus. See oli nüüd reisimise ainuõige viis ja seda kriitikat saamatu autot ebarahuldavalt juhtida osakava umbkeelse Kuusi kallal, kes kõigele lisaks veel kilekotiga Venemaale pidi minema ... . Üldse sain ma tol päeval iga küsimuse eest sõimata. Eriti kui ma juhtusin midagi küsima ja küsimuses oli mõni järgnevatest sõnadest: "kuhu täpsemalt" või "millal".
Tegelikult mul vedas, et ma pagasniku luuki ei suutnud esimese hooga lahti saada. Pagasnik ja 2/3 tagaistet olid laeni midagi arusaamatut täis pakitud. See oleks kõik sealt luugist ilmselt mulle kaela vajunud. Peale lõputult telefoniga rääkiva Inseneeri polnud autos kedagi. Kui ma kahe telefonikõne vahele jääva pisikese pausi järel uurisin, mis asjad need on ja kus ülejäänud on, sain esmalt uudishimu eest sõimata ning siis teada, et Vello korjatakse üles Rakverest ja Toomas tuleb hiljem oma autoga ja rohkem üldse kedagi tulemas ei olegi ning asjad on mõeldud Imedepõllu kliendile Narvas. Üsna Inseneerilik, hulk aastaid tagasi Uunikumide talverallil osaledes pakkis ta ühe mahasaetud auto katuse talverallitamiseks valitud tuletõrjeauto katusele ... ükski sõit ei tohi asjata olla!
Vello saimegi Rakvere servast ZAZ tüüpi uunikumist kätte. Kuna Inseneer suutis järjest pikemaid kõnesid tehes Sinimägedest läbi kihutada, siis üks klient jäi tookord mingist plekitükist ilma. Aga Narva kliendid olid piiri ootealale vastu tulnud ja said terve oma auto salongijagu porolooni ja tekstiiliga kaetud rauda kätte.
Kuigi Insneer näitas keskmisest nõrgemaid teadmisi Narva piiripunkti leidmise osas (vahepeal on analoogse probleemi otsa sattunud ka kirjanik Roy Strider ja asja meediasse tõstnud), saime siiski kella kaheks piiri kenasti ületatud ja kell 14.20 olime juba Jaanilinna Neste tanklas. Suutsime vist mõlema poole piirivalvuritele väga koomilised välja näha, sest tädidel olid suud kenasti muigel. Eriti kui Inseneer surmtõsise näoga meie sihtpunktiks teatas koha nimega Karginitchi olevat. Et siuke suur ja laialt tuntud koht, raudselt teate.
Kui kellelegi huvi pakub, siis kütus Venemaal maksis nii palju. Too moment oli kurss 1Eur=73RBL.
Oma autosse osas seda märjukest Inseneer toppida 145 l jagu. Sellest muuseas jagus kenasti kirikus ära käimiseks. Järgmine tankimine oligi alles taas piirile jõudes samas Nestes.

Teel Piiteri poole midagi üllatavat esile ei kerkinud. Hakkas silma, et II ms memoriaalid oli kõik läikima nühitud ja lausa uusi pompöösseid rajatisi tekkinud. Ja sanktsioonide mõju ka nagu silma ei hakanud, hullult palju kortereid ehitati.

Piiteris algasid koheselt ummikud, aga kohalike mõistes oli tegemist tavapärase liiklusolukorraga. Esmaseks sihtmärgiks osutus tehnikakaupadele spetsialiseerunud Junova turu külastus.

Turg oli paras pettumus, autoteemaline müük oli tublisti kokku ennast tõmmanud – ajalooliselt ongi tegemist pigem elektroonikahuviliste turuga, aga kõhu sai kenast täis süüa. Edasi tehti kaks telefonikõnet.
Vello helistas Zaporožetsi varusoade poodi. Piiteris on selline poeke täista olemas, asub Boksitogorskaja uulitsal ja pidi iga päev lausa kella seitsmeni lahti olema. Öeldud kellaajani oli pea pooltest tundi aega ja poekülastus samal õhtul läbi viia tundus reaalne
Inseneer helistas Vovale. Vova oli Inseneeri ja Vello kõige uuem sõber, kellega nad nädal varem Pihkva kandis mingi kohalikult võistlusel viina võttes suureks sõbraks olid saanud ja kellele oli Piiterisse sattudes kindlasti külla lubatud minna. Vovale anti valida, kas kokku võiks saada samal turul või siis seal sapakapoe.juures. Vovale oli sapakapood tunduvalt lähemal ja ta valis selle.
Ja oh seda kergemeelsust, Boksitogorskaja tänav nagu polnudki väga kaugel, lihtsalt teisel pool linnasüdant, aga seoses kõikvõimalike teeremontide ja sillaehitustega oli liiklus ikka eriti tuksis. Seega kohale jõudsime umbes 19.15. Sellest polnud väga midagi, kuna Volvo XC70 kohale saabunud ja meid juba jupike aega oodanud Vova jutu järgi oli pood juba poole seitsmest uksed kinni pannud.


Kui Vovaga olid kõik viimase viinavõtmise üksikasjad ära meenutatud, paluti Vova abi soodsa hotelli leidmisel. Vova oli moodne mees, tõmbas nutitelefoni välja ja leidis 2 tänavavahet edasi Industrialni tn 40 väga viisaka minihotelli Anjuta. Anjuta oli minihotell selle pärast, et asus suure kortermaja alumisel korrusel ja koosnes ainult kuuest numbritoast. Väga kena hotell oli ja maksis ainult 1200rbl/nägu.

Ühtlasi lõi Vova ka kokkuleppe elamute vahel tegutsenud parkla valvuriga ja auto sai ka ööseks valve alla jätta.
Edasi paluti ehtsa vene külalislahkusega kõik mehed Volvosse ja ehedas Piiteri vollgas-bremsen stiilis kuhugi uhkesse kohta sööma. Eredalt jäi meelde üks samassuunas liikunud ülimõlkis NL aegsete numbritega ja nelja nagamanniga mehitatud mošše, kes arendasid oma uunikumi kohta kamikadželike kiiruseid ja sooritas hullumeelseid manöövreid. Vova tunnistas, et hullemat peavalu, kui sihukese bandega Piiteris kokku põrgata, ei taha ette kujutadagi. Kindlustust pole, auto mingi kauges külas elava taadi nimel ja poistel kiired jalad jalgalaskmiseks kah veel.
Peale kenakest õhtusööki paar kannu õllega korraldas Vova veel meile väikse ringkäigu Piiteri kesklinnas, mille lõppedes veel kusagil paar õlut sisse valasime. Vovka ise kui kaine juht oli kenasti kalja peal. Selleks momendiks kui meid hotelli tagasi toodi, sumises minul pea ikka päris ägedalt. Viimane, mis kuulsin enne uinumist, oli Inseneeri ja Vello arutelu teemal, kas unerohuks võtta pits viina ka või natuke rohkem. Kõnealuse viina oli muidu Vova spetsiaalselt kohtumise algul tont teab mis varasemate teenete eest Vellole kinkinud.

[Kjen]

Päev 2. Vinnitšõ.

Imelikul kombel tegin silmad lahti juba kl 6.30. Lahtikorgitud ja vähesel määral järgi proovitud viin oli kenasti Vello päitsis, aga Inseneer pidi päris üksi magamisega hakkama saama.


Peale seda, kui sai järgi proovitud kõik vannituppa paigaldatud ja veevärgiga ühendatud mugavusvarustused, ei paistnud endiselt mitte kuidagi välja, et ülejäänud kaks lähiajal ärgata kavatseks. Lugesin puhtalt igavusest läbi hotelli sisekorra eeskirja esmalt vene, hiljem inglise keeles, seejärel hommikumenüü (toa hinnas see ei sisaldunud ja oleks eeldanud õhtust ettetellimist) ja lõpuks ka toa interjööri nimekirja koos hinnakirjaga.Selline hinnakiri on muidugi ütlemata mugav teabeallikas majanduslike arvutuste tegemisel, enne kui langetada tähtis otsus – kas õhtuse rockstaaritsemise käigus võib enesele lubada mööbli välja loopimist või siis mitte. Hiljem hakkas silma, et Venemaal on vist pea kõikide söögikohtade menüü lõpus klaaside ja taldrikte jms hinnad kenasti kirja pandud. Ilmselt säädus on sääke.

Inseneer avas silmad kuuldava plaksatusega kl 8.50 ja ajas kohe kargu alla. Selle üllatusliku tegevuse põhjustas puhas kohusetunne – tema oli parkla ilmselgelt kusagilt keskmisest Aasiast pärit valvurile lubanud auto hiljemalt kell 9 ära koristada ja kaduski oma lubadust teoks tegema.

Kuna mul oli enam midagi lugeda ei olnud, pakkus meelelahutust kohaliku prügiauto tegutsemine. Maz tüüpi veok mingi multilifti laadse süsteemiga möllas hulka aega – viskas suure kasti seljast maha, tiris väikse kasti prügihoovist välja ja raputas suurde tühjaks ja siis vinnas suure jälle selga tagasi. Pisemad sõidukid passisid ohutus kauguses kannatlikult. See lärm ajas isegi Vello lõpuks üles. Saime hommikusöögi jahile minna.
Hotellist väljudes tänaval keerasime vasakule. See oli viga, nii pidime pea kolmveerand kvartali suuruse tiiru tegema, enne kui mingi poekese leidsime. Pood küll oma kaubavalikuga eriti ei hiilanud, küll sai aga topsis kohvi osta ja mingeid kohalikke kondiitritooteid.
Äsjahangitud magusaid junne näsides jätkasime oma tiiru ja läbisime mingi pisikese pargi. Pargis ajas kaks koera pissitavat pensionäriprouat omavahel juttu ja üks neist võttis vaevaks meile korralekutsuv märkus teha: miks te hommikul magusat sööte! Suvalise tädi ootamatu sekkumine meie menüüvalikusse võttis küll natuke tummaks, aga sõime vapralt oma magusad junnid lõpuni.
Pargist välja saades leidsime, et ülejäänud teekond hotellini oli ääristatud kõikvõimalike kiirete ja aeglaste söögikohtade ja kohvikutega. Oleks ainult taibanud kohe paremale keerata.

Kella 12-ks olime hotelliga hüvasti jätnud ja taas tuttavasse ZAZ varuosade poodi jõudnud.
Uksel passiv taat klientide lähenemisel ukseava vabastama ei kiirustanud, vahtis mõtlikult Vellot ja teatas, et me olevat need Tallinnast. Ilmselgelt oli Vello ka varem siin viibinud. Siis paluti viisakalt edasi. Vello ikka ostiski sealt igast träni. Aga seoses Ukraina sõjaga olla tõsiseid tarneprobleeme, nii et kauba tellimisega olla raskusi, valida oli ainult kohapealse mudru hulgast. Muu hulgas hakkas silma, et poes olid isegi Luazi portaalid müügil.


Kohe sapaka poe vastas oli mingi tööriistpood, mis oli spetsialiseerunud eelkõige erinevatele autoremondivahendite müügile. Vello rääkis pea iga rauatüki juurde mingi loo, millise auto mihukese jupi kättesaamiseks see kõverik tarvilik on, palju see Eestis maksab ja mis kõige tähtsam - kust seda laenata saab. Lõpetuseks ostiski Inseneer Imedepõllule ainult kaks tarvilikku tööriista – suured haamrid. Kui ta neid hooletult käes viibutades poest välja astus, jäid just oma uuepoolsest S-mersust välja astunud džigitti võpatades mureliku näoga korraks seisma.

Edasi veetsime pea kaks tundi Irinovski prospekt 1 valdavalt autopoekesi kubinal täis olevas hoonetekompleksis. No mida seal kõike ei müüdud, et auto ikka blingim oleks. Vähemalt kahes poes andmise lubaduse tagasiteel korra uuesti läbi tulla. Mina leidsin omale kena miilitsapluusist inspiratsiooni saanud lõikega „“turvamehe“ särgi. Tõmbasin selle selga ja mõjusin piisavalt usutavalt, et segadust tekitada. Isegi Inseneer kukkus paar korda kiruma, rääkimata erinevate kaubandusettevõtete juures passivate „kolleegide“ pikkadest pilkudest.

Poe juurde saabus järjekordne Inseneeri äripartner Dima, kes tassis meile pagasnikusse mõned raskest krussikeeratud rauast varuosad „katsetamiseks“. Seni kuni nad seal kaupa tegid ja mina aega parajaks tehes ringi töllerdasin, leidsin poe parklast täitsa ehtsa Tata. Kes ei tea, siis Tata on India firma, kes lisaks India autostumise eest hoolt kandmisele, on ka Land Roverite tehaste omanik.


Kui Dimaga jutud räägitud ja ärid aetud, lahkusime Piiterist Murmanski suunas. Kuna kell oli juba ammu sealmaal, siis kümnekonna kilomeetri järel keeras Insenseer Gorka nimelise kohviku ette. Menüüs oli kirjas, et pooled toidud on justkui usbeki päraselt valmistatud. Seda võis täitsa uskuda, sest kohvikut pidav perekond nägi ka üsna usbekipärane välja. No igal juhul need usbekid teevad väga hästi süüa!

Kiirtee viimase osa istusime ummikus ja liikusime, õigemini tõmblesime 5...20km/h. Sest käes oli reede ja suur osa Piiterist lendas datšade poole. Murmanski maantee eraldatud suunavööndid aga ca 50km kaugusel Piiterist ühinevad ja sinna see pudelikael tekib. Tavaliselt ainult reedeti.
Üldiselt võib seda lõiku kirikuskäimise kõige igavamaks osaks pidada. Vastu on vaja pidada Alehovšhina ristmikuni N60°28'6.5'' E33°4'22.0" Seal tuleb suurelt magistraalilt maha keerata ja järjest kitsenevaid teekesi pidi Vinnitsõ poole kihutama hakata.

Eelmainitud ristmikul saime kokku ka neljanda kirikuteelisega, kelleks oli muretu maailmarändur Toomas. Toomas oli alles öösel Eestist tulema hakanud, aga tuli üldse vist Pihkva kaudu. Jäi mulje, et ta armastaski selliseid väga ekspromt reisiotsuseid teha. Ja liiklusvahendiks oli tal väga valel poolel asuva rooliga LC95.

Ta oli meid tegelikult natuke maad varem kusagil tanklas oodanud ja isegi lehvitas tee äärest meile. Kuna Vello magas ja Inseneer oli pahuras maanteehüpnoosis, siis märkasin seda ainult mina. Või noh, kuna ma Toomast see moment veel ei tundunud, siis nägin kedagi meile lehvitamas. Aga igal juhul keeldus Inseneer minu poolt kirjeldatud tegelast Toomaseks pidamast ja kihutas südamerahuga edasi.

Mälestus viimasest teelõigust enne Vinnitsõd on kole. Pime oli juba. Esiklaas oli määrdunud. Teed sealkandis olid kitsad ja augulised, tõsi küll, asfaltkatet oli ohtralt juurde lisatud, aga oli lõike, kus see oli veel panemata. Kraavid on sügavad-sügavad, lisaks veel võsa täis kasvanud. Ja kui kraave ei olnud, siis kasvas kohe tee ääres mets. Aega ajalt teevad jõekesed teetammi ääres lookeid. Tee ületab künkaid ja läbib orge.
Ja siis ilmus korraga peeglisse midagi eredat. See oli üks äraneetud ksenoontuledega Landcruiser 150 hulluga roolis. Mis hull tegi? Ei midagi erilist. Hull lihtsalt sõitis Inseneerist mööda. Aga sellest piisas.
Umbes 2 sekundit oli kõik hästi, Inseneer vaatas eemalduvale autole flegmaatiliselt järgi, ühmatas, et järsku on Ovtšinnikov (loode-Venemaal väga tuntud offroad-võistluste korraldaja), tal pidi siinkandis suvila olma. Ja surus gaasipedaali põhja.
Kiirus 105km/h (ma gepsu pealt vaatasin) ei tundu nagu üldse suur kiirus. Aga kui sind sõidutatakse Venemaa kolkas kottpimedas sellise tempoga mudarehvidega länkaris eelkirjeldatud kruusateedel kurvides külg ees, salongis kolisemas hilift, vedrud ja haamer – siis mõtled ausalt öeldes teemadel, kas see risti ette löömine käis kahe või kolme näpuga. Miskipärast meenus veel film „Muumia“, kus see negatiivne arg tegelaskuju Beni Gabor, kes muumiaga kohtudes jäi ellu tänu heebreakeelsele palvetamisele. Ma, krt, ei oska sõnagi seda keelt.
Õnneks oli see ikkagi 150 tänu kergemale koormale ja uuemale mootorile natukene kiirem ja kadus ära, teele tekkis teisigi autosid ja Inseneer oli nõus 90'ga edasi sõitma. Ka see oli liiast, aga enam vähem talutav. Igal juhul ma hakkasin täiesti selgelt tajuma, kuidas ma riiete sees üleni märjaks olin end higistanud.

Veider küll, aga Vinnitsõs polnud esimene käik mitte poodi või öömaja otsima, vaid külakese keskväljaku laadsele platsile, kus asus „kõrts-kultuurimaja“ Taiwas. Et näha, kas see lahti on. Selgus kibe tõde - Taiwas oli alles, aga selle sildi all tegutses nüüd kila-kola pood. Oi seda pettumust!

Juba traditsiooniliselt on Inseneer ja temaga koos viibivad isikud Vinnitsõs ööbimiskohana kasutatud kohaliku Vepsa kultuuri entusiasti Vera Lodõgina kodu, milleks on klassikalise vene tare üleujutuste kindamaks kohandatud variant. Aknad ja põrand on tavapärasemast kõrgemal ja kuivkemmergu „atskooauk“ dislotseerus üldse teisel korrusel! Ka selle asjaga läks seekord nihu. Tädil olid juba külalised. Eestist! Tädi palus aasta pärast uuesti tulla, tal poeg oli ehitamas juba eraldi külalistemaja ja saatis meid teise majutusteenust pakkuva külamehe Sergei juurde.

Sergeil oli päris uhke värk rajatud. Tassisime asjad sisse ja sättisime alla korrusele end istuma. Kuna kellaaeg surus peale (st kell oli juba peaaegu 10 õhtul ja Leningradi oblastis on siis nagu Eestis teatud kaubanduslikud piirangud), olime sunnitud poodi juba eelmises külas külastama. Nii et janu meid otseselt ei ähvardanud.


Ennast hoidsin õlle peal, kolm karu nimeline hea õlu oli juba eelmisest aastast meelde jäänud, ülejäänud laksasid oma viimase kagu-Aasia reisi eredamaid hetki meenutades sisse 4 viina.
Ekspertide otsusel ärge seda jooki tarbige.

Omamoodi huvitav oli ka vaadata, mida eksperdid viinale peale joovad. Indrek eelistas klassikalist limpsi, Toomas täiustas saadavat kaifi energiajoogiga ja Vello lahjendas viina mõju ehtsa õllega ....
Kadusin esimesena magama.


Päev 3. Podporožje

Eelmise õhtu loogilise jätkuna ärkasin esimesena. Kõik magasid kenasti oma suurtes voodites.



Kolasin igavusest majas ringi, tutvusin köögi pakutavate võimalustega ja tegin omale kohvi ning praadisin sepikut. Sepiku olin hilisõhtul, kui gurmaanid omale viina ja viinakõrvast valisid, külapoest kaasa haaranud ja pälvisin sellega järjekordse Inseneeri sapise arvustuse. Hommikul oli aga üpris hea sellist asja omada, kuna köök sisaldas küll ohtralt tasse-taldrikuid-potte-panne-nuge-kahvleid ja isegi märkimisväärse valiku maitseaineid, kui otseselt nahka panemiseks oli keegi maha unustanud ainult pooliku paki kiirnuudleid.

Kui nälg likvideeritud, vahtusin niisama aknast välja

Hiljem leidsin raamaturiiuli. Eelmainitud tädi Vera oli Vinnitsõ külast lausa kaks raamatut kirjutanud. Sain üllatusega teada, et kunagi on külatagust heinamaad lausa lennuväljana kasutatud. Ja nagu Venemaal kombeks, oli hoolega käsitletud Suurt Isamaasõda ja hoolikalt üles loetletud kõik regulaar- ja partisaniüksused, kes külast sõtta saadeti. Oli ju see kant Talvesõja Jätkusõja ajal lausa rindejooneks ja siit siis nukravõitu kujutlus, kuidas vepsad ja sommid teine teisel pool rindejoont pidid olema.

Majaperemees ise paistis ka selline oma rahvuse (tema oli siis pigem venelane kui vepsalane) ja riigi üle uhke tegelane olevat, riiklikke kiituse kirju rippus seinal päris mitu.

Veel leidsin ühe huvipakkuva õhukese kaardiatlase – ümber Laadoga. Inseneer pärast kommenteeris, et tal pidavat neid kodus päris mitu olevat, selliseid pidi Laadoga võistluste ajal osalejatele jagatama. Aga mis mulle meeldis, oli see, et see meie reisieesmärgiks olev kirik oli kenasti kaardil lausa punasega ära märgitud koos sinna viivate metsateedega. See tähelepanek pani isegi vana kaardilugeja Vello natuke imestama.


Huvitaval kombel hakkasid ülejäänud elumärke ilmutama üsna üheaegselt keskhommiku ajal. Pakkusin hädiselt teki alt välja piiluvale Inseneerile küpsist. Magusat ja kuiva. Usute või mitte, aga ta sõi pool ära.
Toomasel olid aga huvitavamad refleksid, kohe kui jalad kandma hakkasid, imbus kööki, praadis esiteks ära minu sepiku allesjäänud lõigud ja siis lõi need kohalikku päritolu kiirnuudlid ka pannile. Väga hea söök oli, aga miskipärast ülejäänud kaks pirtsutasid.
Kella 11 paiku suutsime end välja pakkima hakata. Peremees ilmus ka välja, vaatas lauda, muigas laialt ja sõnas tunnustavalt: „voh, kas po našemu!“.

Vaatasime veel natuke tunnustavalt ringi, polnud eile kottpimedas kompleksi veel väljastpool eriti näinudki ja hakkasime edasi liikuma.


Esmalt tegime pisikese tiiru Vinnitsõ vahel. Järgmine päev oli Leningradi oblasti kuberneri valimised tulemas, hirmus kultuurimaja ja vennaskalmistu vuntsimine käis.

Inseneerile tegi ikka väga haiget see külakõrtsi äralõppemine ja nii pidid ta seal ikka veel ühe tiiru ära tegema.
Vinnitsõ on iseenesest päris kena küla. Kena uus puukirik, jõgi voolab külast läbi ja ilusad vaated. Kui nad veel niita ka viitsiks.


Kuna ka Toomas hakkas huvi tundma, et kas me nüüd lähemegi kirikusse, sai ka tema teada, et ei lähe. Ja ei lähe selle pärast, et siin foorumis oli välja hõigatud - minek algab pühapäeval 13.09 kell 10.30. Seega oli laupäev ette nähtud ettevalmistumise päevaks.

Ettevalmistumises sõitsime rajoonikeskusesse Podporožje ja võtsime kohe esimeses hotellis kaks tuba. 1100 rbl nägu (=15Eur). Isegi hommikusöök oli hinnas sees. Maja oli puhas, kuigi väga käpardlikult tehtud viimistlusega. Ja vannitoas elas väike pika sabaga lemmikloom. Hotellist väljaspool aga sarvedega lemmikloom.



Hotelli all oli täitsa viisakas söögikoht ja lõunasöök saigi seal peetud.
Söögi järel oligi linnaskäigu aeg käes. Podporožje pole väga suur linnake, alla 20 tuhande elaniku, kuid traditsiooniline keskväljak oli täitsa olemas.

Väljaku serval oli mõned pargipingid, kus kohalik noorsugu üpris lärmakalt lällas. Selle jama likvideeris üsna konkreetselt ära meiega üheaegselt saabunud politsei. Mendid muuseas kandsid õlal autoriteedi saavumiseks lausa AKSU'd.
Aga kõige ägedam asi sellise väljaku juures oli sees, et aega ajalt esitati läbi mögafoni mingi kaupluse reklaame, kusjuures reklaame ette lugenud naiskodanik tegi seda täpselt samasuguse paatosliku häälega, nagu oma riigipea toidukaupluse külastust vahendav Põhja-Korea televisooni uudistelugeja.
Meid see triangel eriti ei huvitanud, Toomase juhtimisel ründasime esmalt raamatupoodi. Varustasin end autoteede atlase ja Podporožje rajooni kaardiga. Viimase kaarilehed olid muuseas identsed hommikul nähtud Laadoga võistluste kaardiga. Nii et mul on nüüd ehtne kirikutee kaart riiulis.
Tutvusime ka kahe kohaliku apteegi valikuga ja seejärel oligi selle põhipoe kord, kus tuli reisiks hädavajalik proviant soetada. Ma kahtlustan, et just seda poodi mögafonis reklaamitigi.
Müüjad ja kõik kohalikud pensionärid lõime suht tummaks. Nelja tuhande rutsine toidukorv oli muidu selline. Ainult kirikukäiguks hädavajalikke asju täis ...

Et natuke oli ikka toitu ka, Toomas isiklikult võttis. Inseneer lootis kotikese magusa kondentspiimaga hakkama saada ja Vello vist metsatingimuses ei vajagi tahket toitu.

Edasi hängisime natuke niisama. Isegi second hand poodi oli vaja sisse vaadata.


Viimase asjana enne hotelli tagasijõudmist hüppasime läbi algava õhtu naelast.

See on ilmetu roosa majake kannab nime kohvik Mangal. Tegelikult hotelli administraator soovitas seda kohta, kui me küsisime, kas linnas mõni hea restoran ka on, kus kauem istuda saaks. Hiljem uuris Inseneer taksistilt, sest need teavad kõike sedasorti asjadest, et mitte ainult parim söögikoht, vaid ühtlasi ka ainus hilisõhtuni avatud söögi-asutus linnas.
Aga kohvikut pidav armeenlane oli natuke imestunud, kui keset päeva kargas paar võõrast sisse ja soovis õhtuks lauda broneerida. Meile broneeriti laud nr 2. nr kaks lihtsalt selle pärast, et lauas nr 1 (see asus kohe baarileti kõrval), isusid tal ilmselt julgeolekulise reservina paar zemljakki. Üldse jäi hiljem mulje, et seal mingi laudade broneerimine oli vähelevinud tegevus.
Kuna õhtuni oli hulka aega, siis sai see veedetud lihtsalt hotellis vedelemisega. Ülejäänud magasid, mina vahtisin telekat. Leidsin toreda kanali, nimeks Oruzie (relvad vene k). Fantastiline propagandakanal. Näitas NL relva ja transporditehnika ajaloo saavutusi (ülivõrdes) vaheldumisi USA käsitulirelvade alaste reality-shou' ja võistlusmängudega.
Oleks peaagu ka ise magama jäänud, aga igakord kui silm juba peaagu kinni vajus, helises Toomase telefon. Huvitav inimene, rääkis oma jutu ära ja jäi kohe uuesti magama. Ei mingeid unest üles äratatud inimese negatiivseid emotsioone.

Sellest mangal-kohviku külastusest sai minu jaoks uut sorti kogemus. Pigem ma ei kogeks seda uuesti, noh aga see on ainult minu arvamus.
Kui me saabusime, aga me kõmpisime sinna jala ilma autota halvasti hakkama saava Inseneeri hädaldamise saatel, siis oli kohvik kenasti peaaegu-tühi, laudade taga konutas esialgu ainult omaniku lähikond. Mängis venepärane meeleolumuusika ja rahvast tilkus ainult üsna aegamööda juurde. Tundus et rohkem rahvast oli trepil suitsu tegemas ja midagi nagu ootamas,
Meie kõik tellisime omale praed ... koos aperetiiviga loomulikult. Aga õhtu jooksul jäi nagu silma, et õhtu jooksul vist peale meie ainult paar inimest tellis omale süüa. Ausalt öeldes ka napse telliti pigem tagasihoidlikult.
Mõneti ootamatult ilmus kella 10 paiku välja üks noorsand, kes hõivas ühe nurgas eraldatud laua, paigaldas sinna läptopi ja hakkas otse rutube'st minu jaoks ikka täiesti senikuulmatuid vene elektroonilise tantsumuusika moodsamaid palasid ette kandma. Ja ikka kohe valjusti. Ja läkski lahti.
Eht vene kombe kohaselt kukkus esimesena põrandal tantsu vihtuma, kusjuures päris pädevalt, üks noormees. Noormehega sama lauas istunud ebaharilikult pikkade tagajäsemetega ja märkmisväärsete kontsadega neiu, tegi näo, nagu tal oleks parasjagu narkopohmell käsil ja jäigi laua taha konutama.
Mulle vähem teada oleva kombe kohaselt liitus põrandal võnkuva noormehega hoopis üks vähe vanem ja kehakam noormees. Ja et tõestada, et me ikka normaalse orientatsiooniga kohta olime sattunud, voolas kolmandana põrandale umbes 120 kilo puhast naiseilu ka.
Vaatamata sellele, et kohvikusse sissepääs oli nagu täiesti vaba ja tasuta, jäi mulje, et mingi kohaliku hea tava kohaselt külastavad seda kohvikut ainult sellised naissoost olendid, kelle eluaastate ja SI ühikutes kehakaalu summa oli umbes 150.
Selleks ajaks olime me nelja peale 3 viina ära joonud ja ma ei suutnud selles veidras lärmis enam kuidagi olla ja lahkusin. Venemaa kolkalinna äärerajoonis kesköine jalutuskäik on ka elamus omaette. Igasugu kõhedad mõtted tulevad pähe ja miskipärast meenuvad saatesarjas „Kriminaalne Venemaa“ nähtud eredamad isiksused. Õnneks ei kohanud peaaegu kedagi. Hotellis suutsin veel peaaegu poolt tundi kanalit „Oruzie“ vaadata, kuna seal oli parasjagu saade NL sõjaväe veoautode ajaloost. Ma nimelt fännan vanu krusasid.
Toomase saabumise fikseerisin kella pool kuue paiku. Nägi küll üle ootuste virge välja, aga küsimusele, et palju veel jõite, vastas ohates, et ilmselgelt liiga palju. Kokku vist 6 pudelit. Ja uinus.

[Kjen]

Päev 4. Kirikusse.

Sel hommikul oli mul kaua igav. Sain kaua oma uut lemmikkanalit vaadata. Isegi eile poolelijäänud saate veoautodest nägin tänu saate kordamisele lõpuni – sain teada, et isegi sõidukid Gaz-52 ja Iz 412 olid midagi harukordselt suurepärast. Nõukanostalgia ruulib täiega ...
Toomasel ilmnesid ärkamise tunnused kella 11 paiku. Sain teada, et tal ei olnud ei iseenda ja veel vähem teiste saabumise üksikasjadest ja kellaaegadest vähimatki aimu.
Läksin seejärel ka Inseneeri ja Vello olemasolu kontrollima. Olid olemas. Inseneer magas ilmselt kiirema hommikuse lahkumise huvides täielikult ülariietega komplekteeritult.

Kuna sportlikud mitmevõistlused algavad sageli mälumänguga, siis pea järgnev tund aega püüti välja mõelda, kes mis järjekorras peolt lahkus ja millega hotelli jõudis. Inseneer püüdis isegi rahakotti jäänud kupüüride järgi peokoha arvet kokku lüüa. Ei olnudki väga hull.
Mälumäng jätkus, kui hotelli allkorrusele hommikust sööma läksime. Jõudsime vaevalt maha istuda, kui leti tagant tuli kurjavõitu küsimus: kes meist putru tellis? Lollid näod peas, vaatasime üksteisele otsa. Äsja tulime uksest sisse ja mis krdi valemiga keegi meist juba jõudnuks putru tellida? Ei võtnud keegi meist süüd omaks ja tellisime hoopis munaroad ja kohvi&teed.
Menüüd lapates sai küsimus vastuse, kuna seal oli kenasti kirjas, et kindla sooviga hommikul putru süüa, tulnuks see õhtul ära tellida! Kuna köögist kostis vahepeal kõva õiendamist, tekkis kahtlus, et ju oli siis oli mingi pudruports välja lunastamata jäänud ja meie olime kahtlusalused.
Toidud tõi meile lauda sama ettekandja, kes meile 12h tagasi kohvik Mangalis praed oli lauda toonud. Ja mõne aja pärast läbis söögisaali ka tuttav armeenlane. Ilmselt siis mõlema koha omanik.

Üpris selge oli see, et mina pidin rooli ronima. Kuna valimiste päev oli käes, siis oli oodata, et sinises vormis tegelasi on keskmisest rohkem väljas. Ilmselt oligi, aga kuna valmisjaoskond oli sõna otseses mõttes teesulgudega ümbritsetud, siis ka kõik kohalikud korravalvurid olid kõik kenasti sinna kokku koondunud ja meid tulnud keegi kontrollima.
Enne metsa jõudmist pidime siiski korraks veel kaubandusvõrku külastama, kuna Toomase soov ainult kroksid varba otsas kirikuteele asuda laideti maha. Nii me hankisime Toomasele kummikud. Ja ämbri. Ja mõned saunatarvikuid. Viimaseid ei läinud kirikus tegelikult üldse vaja, Toomas ostis need lihtsalt soodsa hinna pärast.

Inseneer hõikas foorumis muidu välja, et: asukoht kus tuleb sellel ajal olla on siin: 60°45'44.3"N 34°12'03.5"E
Selline täitsa kena koht oli. Me küll hilinesime paar tühist tundi, aga ikkagi polnud keegi ootamas. Nii et läksime kirikusse endiselt üksi. Nagu karta oligi.




Kuna Inseneer luges sellest punktist alates ennast jälle kaineks, siis ronis ta ise rooli ja hakkasimegi viimaks kiriku poole veerema.

Nii Inseneer kui Vello on sellised eriti ürgsed sauruste aegadest pärit offroaderid. Usun et Inseneerist rohkem pole ükski eestlane Karginichi Püha Jüri kirikus käinud. Aga kui te arvate, et sellise kirikusse keerava metsavahetee leidmiseks on neil kusagil naviseadmes või nutitelefonis või siis hoopis märkmikus mingi koordinaadi-poiss kirja pandud – siis arvake uuesti! Kõik põhines mingi visuaalsel ja ajatajul põhineval mälul, et kui kakskümmend minutit mööda kruusateed on sõidetud, siis tuleb üks selline kindla kujuga kurv ja kui kohe kurv järel on ka mingi rohtunud teeots, siis vot sealt saabki kirikusse.
Seekord oli Venelased Inseneeri ja Vello ka puhtalt üle kavaldanud. Venelased olid tee äärest metsa maha võtnud ja piirkonna sellega täiesti ära maskeerinud.

Igal juhul, kui tee ääres oli juba pikalt ainult suuri raiesmikke näha, mille ääres arhailist metsatehnikat ja ratastega vagunikesi konutas ning kui kruusateest sai ka hoopis roigastee, tekkis Inseneeri ajus siiski mingi häiresignaal ja me keerasime tagasi.

Mul pole Krazi teistkordse vaatamise vastu kunagi midagi olnud. Ja kusagil sealsamas Krazi lähedal me valisime kohe ühe äsjarajatud langi ääres sellise kena teejupi. See osutuski nüüd kirikutee uueks alguseks.

Kohe kui sellest künkast üles sõita, pääses avarale raiesmikule, kus oli just sobiv koht metsariided selga panna ja viimased ettevalmistused teha. Nagu näiteks auto koormat vähendada liigsest vedelikust, sibulast,vorstijupist jpm
Koha koordinaadid: N60°43'19.098"E34°16'10.746"


Toyotal oli ka üks pisike ettevalmistus vaja veel teha. Õigemini küll vintsil. Nimelt oli vintsitrossi aasa klambrid kogemata sattunud valele poole vintsi rullikuid ja palja käterammuga neid sealt rullikute vahelt tagasi sikutada ei olnud võimalik. Et olnuks vaja konks puu külge ankurdada ja natuke tagurdada. No aga kussa sellega. Ürgne looduse kutse paneb nii koerad üle kahemeetrise plangu hüppama kui Inseneeri kohe esimesel võimalusel mudaauku sööstma. Me polnud suutnud veel kõiki kompsegi autosse tagasi toppida, kui väidetavalt ainult puule lähemale manööverdama pidav Inseneer kihutas sellisesse kohta hooga sisse.

Vedas, et sellest august sai ta suure surmaga vintsi abita välja. No õigemini vedas ilmselt kõige rohkem Vellol, kes oleks pidanud selle trossi siis mingi muu nipiga välja harutama.
Aga auto oli juba enne metsa jõudmist nagu sooja kätte sattunud šokolaadtoode


Edasi ma kirjeldaks lihtsalt kronoloogilises järjekorras teele sattunud ja võitmist vajavaid takistus.

Esimene takistus. Selleks et kirikuteele pääseda, tuli läbida mahalangenud puu võra.. See ilmselt meie järgijaid enam ei takista.
N60°42'50.238"E34°16'14.028"


See aga siis ongi selle Kolgata tee algus.
N60°42'50.358"E34°16'13.89"


Viimane pilk tagasi. Seal kusagil on tsivilisatsioon.


Esimene vintsimine.
Palkidest teetäide. Põnev turnida, kui joppab, saab auto isegi kõhuli palkide peale langetada, aga meile oli probleemiks hoopis pehmet mäekülge pidi ilma hoota üles saamine.
N60°42'34.452"E34°16'15.696"




Vintsimine nr 2. Selline petlikult roheline aasake, mille kohta Inseneer ei väsigi rääkimast, kuidas see petlik „muruplats“ ühe ATV'd prooviva kuulsa teeerrkahemehe täie pasaga enda peale meelitas ja mis siis kõik edasi sai. Tegelikult on ilmselt tegemist kirikutee tehniliselt kõige raskema soise auguga.
N60°41'7.254"E34°17'45.954"

Inseneer viljeleb muidu aukude läbimiseks sellist stiili, et hiilib mäest alla augu servale ja sealt hüppab põhjagaasiga võimalikult kaugele. Aga seekord oli nii pehme, et auto vajus meil peaaegu kohe ninapidi maasse ära, mingit hüpet ei järgnenud ja tuli vintsitross kohe augu servas välja tõmmata.

Aga kuna Inseneer kohe ei armasta selliseid igavaid pingevabasid üritusi, oli ta auto meh vintsi poolile kerinud mingi erilise utiilihunnikust välja libisenud trossinäru ja meh vintsi ropu jõuga ei kulunud kümmet sekunditki, kui laksatus ära käis.

No mis siis ikka, trossile sõlm sisse. Hiljem veel teine sõlm ja siis mõne aja pärast esimene sõlm uuesti sõlmida.
Vello muudkui silkas trossiotsi taga ajades nagu noor põder edasi-tagasi. Kuival pervel passides oli hea vaadata, et umbes sellisele sügavusele vajudes, nagu pildil näha, hakkab Vello imelikke huilatustega kombineeritud piiksuvaid hääli tegema.

Inseneer ka korra üritas vähe lähemale tulla midagi õpetama, aga otsustas häbiga taanduda.

Kuna sai selgeks, et keegi hoiab autot maas sees kõvasti kinni, tuli välja tuua siuke instrument.

Hilifti, jope, kellegi ema ja palginoti abil saime süüdlasele jälile. Eks kunagi ole see tee kogu ulatuses palkidega sillutatud olnud, selle koha peal on aga vana teekate igatepidi laiali sõidetud ja palgid segavad üpris tõhusalt liiklust.

Edasi oli juba lihtne. Panime aga trossi, aga see oli meil nüüd natuke lühikesevõitu, kuna poolile keritud sõlmed ei tahtnud enam sealt rullikute tagant välja enam mitte mingi kutsumisega välja tulla, aeg ajalt natuke edasi ja auto tuli ise järgi. Aga oi helde eessuke, kui kole pilt sinna vintsi poolide vahelt sisse piiludes avanes, selline sõlmede ja trossikeerdude vonklemine, et hirm tuli peale.




Noh edasi oli selge, kuna sellele augule kulus peaaegu 2 tundi, siis oli vaja ennast natuke kosutada. Kuna me metsavaimudele polnud varem midagi valanud, võtsid nad ise. Seepärast tasubki ikka kohe algul pitsitäis maha valada, sest muidu oled tervest poolikust ilma.



Vintsimine nr 3. Auto istus päris sügavalt sees, aga tihedalt puid vahetades sai tehtud üks pikem ühtlane sumamine.
N60°40'42.792"E34°18'25.572"




Vintsimine nr 4. Tegemist oli nagu paralleelse vett täis madala lameda kraaviga. Keskel auto liikus iseseisvalt, sisse ja väljasaamisel pidi vintsiga aitama.
N60°40'34.032"E34°18'27.258"



Vintsimine nr 5. Mudaauk järsu mäe jalamil. Kuna mäkketõusuks vajalik hoog augus edukalt raugeb, tuleb auto mäkke üles vintsida.
N60°40'32.082"E34°18'29.436"



Vintsimine nr 6. Konkurentsitult kõige looduskaunima vaatega pasaauk sellel teel. Tegemist on väikesest nimetust järvekesest välja voolava soostunud oja läbimisega. Ja kuna sealt polnud teab mis ajast ükski masin läbi sõitnud, siis olid see auk ennast kenasti ära haljastanud.
N60°40'16.53"E34°18'53.298"


Kuna hakkas juba hämarduma, otsustati enne dessanti oja teisele kaldale midagi ette võtta selle trossipusaga, sest trossisõlmed käitusid nii, nagu nad annaks endast kõik, et vintsi ära tükeldada. Kuna vähemalt puude puudust ei olnud karta, siis visati lihtsalt katkenud jupp vahelt välja puu otsa ja vintsile sai tagasi kerida nüüd juba päris tilluke trossijupikese. Aga väike äpardus juhtus siiski ka. Trossipuntra eemaldamisel käigus jõuliselt tagurdades tuli trossi ots pooli küljest lahti. Tross oli küll päevinäinud, aga selle eest endiselt jäme ja karvane. Kui isasinimese puhul võib selliselt kõlav iseloomustus isegi midagi ihaldusväärset olla, siis sellist trossi otsa paraku on pagana raske sinna fikseerimisavasse tagasi toppida. Vaja olnuks eemaldada stange ja trossi ots vähem karvasemaks rookida. Kuna hämaruses seda tööd ette võtta ei tahetud, pusiti tross kuidagi mägiaivari teibi kaasabil lihtsalt poolile, ehk õnnestub hommikuni vastu pidada.


Dessant teisele kaldale algas hämaruses, tsummdi ühelt poolt sisse, aurupilv, autol nina maa sees, tagumik kaldal püsti, tross puu külge – vints tõmbas trossi kenasti pingule – ja ei muud. Nagu karta oligi, käis vintsitrummel fikseerimata otsaga trossikeerdude sees tühjalt ringi. Vints oli ka kenasti allpool veejoont, mistõttu Vello jamas oma näppudega tõsiselt riskides pool tundi, enne kui välja saime. Selleks momendiks oli juba täitsa pime.


Toomas, kes eelistas mudaaukude läbimise fotografeerimise asemele oma peegelkaamera tehnilisi võimalusi kasutada loodusfotode tegemiseks – materjali ju oli, oli vahepeal pikalt kadunud ja ilmus uuesti välja informatsiooniga, et eespool on üks laager paari UAZ'kuga.
Äsja läbitu jäi päeva viimaseks vintsimiskohaks ja kuni Karginichi järve äärse laagripaigani (kirik jäi järve teisele kaldale) viis kuiv tee, siis luureinfos väljatoodud laagrini jõudsime umbes veerand tunniga. Tegemist oligi Piiteri päritolu kalameestega, kes 3 Uaz Patriodiga olid teist lihtsamaks loetavat teed mööda kalale tulnud. Järve ääres onnis aga elaski kevadest hilissügiseni üks kohalik, kes kalastamisest ainult elatuski.
Küsisime viisakalt luba ja loomulikult meid võeti lahkesti laagrisse vastu. Esimene venelane, Miša, kes meile vastu tuli, vaatas Inseneeri vähe pikema pilguga ja ühmatas, „aa, sa oled see Tallinnast“. Indrek arvas teda aga esmakordselt näinud olevat.



Sättisime kottpimedas telgid üles, piilusime venelaste laagrit, seal nimelt midagi põrises rolleri moodi. Venelased tegelesid sellega, millega UAZ omanikud looduses ikka tegelevad - remontisid oma autosid. Neil oli selleks isegi generaator kaasas. See seal põriseski.

Kui me olime telgid püsti ajanud, natuke einestanud, siis otsustas Inseneer teadmata põhjusel küttepuid natuke varuda. Keegi isegi plaaninud lõket teha. Sellele vaatamata kadus ta võpsikusse ja tõmbas mootorsae käima. Mõne aja pärast tassis paar notti kohale ka. Kenasti lehed küljes ja puha.

Metsatöö oli talle ilmselt väga väsitav tegevus, mistõttu istus ta korraks maha ja varsti toetas peakese vastu Toomase telki ja ... puhkas natuke intensiivsemalt.

Kaks venelast tulid üsna pea lähemat tutvust sõlmima. Aktiivsem oli pikem, kes nägi kangesti soomlase moodi välja. Nimeks oli tal Miša ja ta tegutses füüsikuna massspektrograafide alal. Teise nimi ei jäänud kahjuks meelde.
Seisime siis kenasti koos venelastega ümber uinunud Inseneeri poolringis ja nagu ikka sellisel puhul, valasime punase sildiga pudelist ikka aega ajalt välja. Venelasi häiris tõsiselt, et üks mees sedasi tähtsa tegevuse ajal jalus vedeleb. Nii et peksin Inseneeri jälle püsti tagasi. Virgus õite nobedasti ja sekkus seltkonnaellu.
Ma enam kaua vastu ei pidanud, pea käis ringi, otsisin oma telgi üles ja uinusin.

[Kjen]

Päev 5. Kirikust ära

Esimene ärkamine oli puhta öösel, põis oli kõrgsurve alla läinud ja vajas aitamist. Olin jube unine ja kottpime oli ka alles, sain kuidagi magamiskotist välja ja nagu ma telgist välja käputades peopesa maha toetasin, sattus see millegi külma ja ligeda sisse. Vastikust maha surudes nuusutasin peopesa üle - nagu ei ole sellega tegemist, mida kahtlustasin. Aga igaks juhuks vantsisin järve äärde käsi pesema.
Protseduurid tehtud, läksin tagasi magama. Mäletan, et ei suutnud mitte kuidagi enam magamiskoti lukku kinni tõmmata ja loobusin.
Uus ärkamine oli kell 8, suur valge väljas ja telki kostis reibas söögikutse.
Alles nüüd märkasin, et mulle oli millagi öö jooksul ka telginaaber tekkinud. Telginaaber oli kerakujuline ja magas üks kummik jalas, kusjuures häid kombed järgides oli kummikuga jalg telgi uksest välja jäetud.

Toomas vaaritas taas mingit makaronirooga ja venelased nakitsesid juba oma Uazikute kallal. Nad olid eelmisel päeval vahetanud vahekastis ühe suure hammasratta ja nüüd võitlesid teise UAZ'ku käivitumisprobleemiga.


Avatud auto pagasiluugile oli tekkinud pool ämbritäit suitsukala.

Tagaistmel aga magas kägaras Vello. Kulus veel poolteist tundi, siis ta ajas korraks kargud alla, leidis muru peal soojema koha ja magas edasi, et jäsemed tagasi sirgu vajuksid.

Kuna oli jälle selline rohket vaba aega pakkuv hommik juhtunud, vaatasin üle selle kalamehe majapidamise ja jalutasin Toomaselt saadud luureinfo kohaselt eilset rada pidi tagasi, kuna ta oli seal kusagil õunapuid kasvamas näinud.




Õunapuud oli vanal taluasemel täitsa olemas. Vähemalt kolme eri sorti õunapuud ja isegi üks marju kandev viljapuu oli olemas. Võtsin peotäie õunu kaasa – kahjuks olid need kõik üsna kibeda maitsega ja kõmpisin tagasi.
Selle pooletunnise jalutuskäiguga oli suur muutus laagris toimunud – venelasi ja UAZ'e oli vähemaks jäänud. Teine UAZ, vist seesama, millel vahekasti remonditi, oli mõni aeg tagasi ära sõitnud ja umbes 2 kilomeetrit eemal taas rikki läinud, seekord riknes siis vahelduseks käigukast. Venelased hakkasid kahe rikkis auto vahel kordamööda edasi-tagasi jalutuskäike korraldama.
Varsti hakkas minu telgist hädiseid häälitsusi kostuma. Telgiukse ilmutas end üks kole kuju, täpne koopia nendest, keda tavaliselt taarapunkti ümbruses näeb. Hirmus janune oli ka teine. Oleks ma kunagi elus ka ette kujutanud, et sellise tegelase kõrval ärkama pean ...

Kuna telk oli nüüd vaba, siis sain varustust kokku pakkima hakata. Patja kokku rullides märkasin, et selle külge kleepus korraga midagi. See miski oli kunagi söök olnud. Lihtsalt alkoholiga väga hästi ära desinfitseeritud, nii et isegi spetsiifiline lõhn puudus. Olin öösel selles sees juba korra olnud. Sain kirudes patja pesema minna. Lombikese autor jäigi välja selgitamata.

Keskpäevaks oli Vello saavutanud piisava füüsilise vormi ja hakkas autol stanget eemaldama, et vintsi tross korralikult pooli külge kinnitada. Tross tuli lihtsalt läbi pooli põses oleva augu toppida ja täisnurga all üles pöörata. Oleks mõni polt-mutter-klamber vms fikseerimisvahend ka olnud, aga kus sa sellega. Pool mahutas nii palju trossi, et teoreetiliselt ei pidanuks mitte kunagi viimase keerude kihini asi jõudma, aga seekord näe läks teisiti.
Trossiots meenutas korstnapühkija töövahendit ja ei tahtnud endiselt mitte kuidagi sealt väiksest august läbi minna. Harjas tulnuks kuidagi eemalda. Ära lõigata või maha raiuda. Meil polnud ühtki sobivad töövahendit, aga õnneks oli ju veel üks UAZ kohe kõrval.
Kui Vello oli meelde tuletanud, kuidas on vene keeles sõna meisel, läks ta uurima, ega Mišal sellenimelist abivahendit juhtu olema. Selle jutu peale tõmmati pagasnikust välja esiteks generaator ja teiseks relakas, nii et meie saime oma probleemile lihtsaima võimaliku lahenduse.
Uazikust kargas välja ka üks olend, kes ilmselgelt motiveeris Kääbiku filmi loojaid looma tegelaskuju Smeagol. Roosat värvi luukõhn ja pealaelt kiilakas määramatut tõugu jahikoer. Ampsas pannilt suutäie makarone rasvase lihakastmega ja jooksis peremeest otsima, kes ilmselt oli teise autoga lahkunud ja kusagil sutsu kaugemal auto remonti edasi harrastas.

Ka Miša sai oma auto käima. Selleks tuli lihtsalt veerand tunniks aukuklemm lahti päästa, mootori aju unustas häired ja auto käivitus hoobilt. Miša naeratas laialt, viskas viimased kompsud autosse ja sõitis minema. Umbes 100m eemal oli väheldane küngas, selle keskkohas UAZ turtsatas õelalt ja vajus künka jalamile tagasi. Sinna ta põhimõtteliselt meist jäigi. Lehvitasime hiljem möödudes.

Kuna kirikus polnud keegi ammu käinud, siis juhtus jällegi nõnda, et me põrutasime õigest teeotsast, õigemini küll heinamaa vähe lagedamast lõigust, mööda. Krt teab, kui kaugele me niimoodi vales suunas liikunud oleksime, ühes ühes plägases kohas tegi toyots ilmselt veel oma vestibulaar-aparatuuriga hädas olevale Inseneerile puhtalt ära ning viskas end hoogsalt teega risti.

N60°39'53.352"E34°18'35.478" (ühesõnaga kui te juba põhja poolt lähenedes siin punktis olete, siis olete mööda pannud, aga idapoolset teed pidi lähenedes laske pool kilomeetrit edasi)


Kuna meie vintsi tross oli äsjase taaskinnitusprotseduuri edukalt läbinud, siis vaatamata sellele, et teel olevad roopad olid märkimisväärsed ja lisaks olid UAZ´d neis roobastes eelmine päev hoolega hullanud, olime 20 min hiljem kenasti vähe kuivema koha peal väljas. Vintsimise käigus möödus meist üks härrasmees, kes meid kohates eriti imestanudki ja rahulikult järve äärde edasi tõttas.

Kuna kraavide vahel kepslemine oli Inseneeril mingid instinktid ikkagi tööle raputanud, siis tekkisid tal mõningased kahtlused valitud suuna osas ja otsustasime natuke tagasi kõmpida. Aga kuna mulle hakkas silma, et meie poole ligineb veel üks inimkogu, siis jäin igaks juhuks auto juurde, kui teised luurele läksid.
Saabus siuke rõõmus taat.

Taadi tuju oli ühe teatavat sorti vedeliku toimel suurepärane ja ma võisin oma 10 minutit jutti kuulata venekeelse termini „nihhuja“ erinevaid grammatilisi vormeleid, sama ajal kui taat siira vaimustusega meie poriga kattunud Landcruiseri ümber tiire tegi. Lõpuks ta väsis ja üritas niisama juttu ajada, küsides umbes 7 korda mu nime ja 15 korda suitsu. Hiljem küsis ta kõike sedasama ka ülejäänutelt. Lõpuks saabus see teine taat, kes järveäärses onnis kalapüügiga tegeles, sõimas meie lõbusal taadil näo täis, kuna tollel oli meiega lobisemise asemel tegelikult tähtis ülesanne täita – ta käis 14km kaugusel külapoes pohmaka vastast õlut toomas ja oli juba lubamatult kauaks ära jäänud.
Ka meie keerasime auto järve suunas tagasi – ja seekord me ei jäänudki sinna roobastesse kinni, ning loetud minutid hiljem olime sellel tähtsal ristmikul, kust lootusetult rohtunud tee kiriku poole keeras.
N60°39'53.004"E34°18'36.93"

See teelõik kuni kirikuni välja oli küll pealtnäha vesisem, aga vintsimise kohti oli ainult üks. Tõsi, paarist kohast pääsesime üpris napilt läbi tänu suurele rattale ja hoole.
Aga selle hoo hoidmisega tegeledes õnnestus Inseneeril loomulikult varsti kändu tabada ja kohe niivõrd edukalt, et üks vajalik varras tõmbas ennast vähe kõveramaks ja vedas sellega ka rattad veidralt laiali.
N60°39'15.822"E34°18'21.36"


Kuna mulle endiselt auto remont vähimatki huvi paku, siis ma kõmpisin vähe tagasi ja tegin mõned loodusfotod iidsest külateest. Karu seekord ei olnud, aga värskevõitu põdrajälje küll leidsin.
N60°39'17.7"E34°18'23.016"

N60°39'17.7"E34°18'23.016"

N60°39'27.492"E34°18'33.57"

Kui ma tagasi jõudsin oli remont looduses peaaegu lõppenud ja kihutasime edasi kuniks see armas Y kujuline tiigike vastu tuli. Peale maastikuluuret valisime Y parempoolse haru, auto takerdus jällegi kohe augu servas, aga teisele kaldale vintsisime end ainult paari minutiga läbi.
N60°39'8.772"E34°18'22.938"


Nüüd olime peaaegu kohal. Meie ja kiriku vahel oli ainult ühe hoovi läbimine. Siit võis teadja pilguga juba kiriku tornigi näha


Hoovis olid kahe maja varemed - viimased, mis kunagistest taludest alles olid jäänud. Viimase majaperemehe kohta liigub siiani legend, et tegemist oli miilitsa eest redutanud „multi-copkilleriga“, kes mõned aastat tagasi siiski kinnimajja ära viidi. Elumaja oli 2011 veel püsti, nüüdseks aga on katus nagu tekk lootusetult põrandale laskunud. Abihoone veel püsis. Hoovis vedeleb siiani veidrat kola, käsisead, labidad, piimanõud, pooleks vintsitud linttraktor, generaator, millelt keegi on juba plokikaane viitsinud ära tassida jne.




Aga et hoovist läbi saada, tuli üks veenireke ületada. Seda on mõistlik vasakult poolt üritada, kuna see on kogu selle teekonna üks väheseid kohti, kus suuri puid ei kasva ja vintsile ei saa loota. Selle pärast see ilmsüüta traktori kabiingi veermikult maha tõmmati.
N60°39'8.31"E34°18'23.328"

Seni kuni ma maja ümber rinnuni heinas ringi uitasin, olid ülejäänud auto ojast üle toonud ja kihutasid mäest üles kirikuhoovi. Kõmpisin neile järele. Olime oma eesmärgi saavutanud.
N60°38'45.288"E34°18'16.962"

Sain kirikust isu täis pildistada. Kõva tükk, aga hakkab alla andma. 2011 ma sisse ei julgenud minna, tundus nii varisemisohtlik. Seekord ei olnud probleemi, mis seal karta: mitu lumerohket talve sellisena üle elanud, enamus katusest laest juba alla tulnud. Teised ei tulnud. Toomas vaatas mind kurva näoga, tema peegelkaamera patareid olid tühjaks saanud ja kirik jäi kvaliteetkaameraga üles võtmata.






Omaette põnev oli kirikuaed-kalmistu. Mõne rakursi all oli täiest ehedad õudusfilmi kaadrid võimalik saada.



Kirikus me ei olnud kaua, napp tund aega ja juba sõitsime tagasi. Kerge eine ja mõnede isendite puhul ka napsi võtmise järel. Kaalusime ka erinevaid võimalusi tagasi tsivilisatsiooni pöörduda. Nii näiteks oleksime võinud ka otse edasi sõita ja üritada lahkuda lõunapoolset teed pidi.

Meist Vello oli seda ainsana kunagi võisteldes läbinud ja tema kommentaar oli napp – puhas TR3 rada. Otsus jäi traditsiooniline - valime ka seekord jälle kõige lihtsama tagasitee.

Tuldud rada pidi tagasi oli kuidagi kiire ja lihtne.


Kordagi vintsimata olime jälle sellel heinamaalsel ristteel, kus taas väikse peatuse tegime ja oma saavutust natuke eleegiliselt tähistasime. Noh et ikkagi varsti taas teeliikluses ja siis enam ei tohi.

Idapoolne ehk lihtsam tee kirikusse ei ole oma kiriku poolsemas otsas teps lihtsam kui see raskem põhjapoolne teelõik. Ainult natuke maad edasi sellest kohast, kus me seda rõõmsat taati kohtasime, vajus auto UAZ'de poolt kergelt kobestatud kohas maase ja taas tuli tross välja tõmmata.
N60°39'54.792"E34°18'53.598"

Kolm minutit hiljem olime uuesti kinni.
N60°39'57.912"E34°18'20.514"

Uazid polnud seda kohta läbida söandanud ja selle tee kõrvale meeloluka mudavälja rajanud.

Teeolud üha paranesid, mistõttu järgmiseks kinnijäämiseks kulus juba tervelt viis minutit.
N60°39'57.99"E34°18'20.82"

Viimasest mülkast pääsedes saime ühe pikema veerandtunnise sõidu teha. Ühe mäe otsas võttis Inseneer miskipärast hoo maha ja tulime välja selga sirutama. Olime kõik lõbusas tujus ja Toomas heitis naljatades Inseneerile ette, et mis too auto sedasi keset teed jättis, tuleb veel mõni vastu ja ei saa mööda. Eks ole kirikut ennemgi imetegudega seostatud, igal juhul kui ma paari minuti pärast edasi sõita tahtsime, keeras selle Issandast mahajäetud tee kurvi tagant välja üks ilmselgelt metsaskäimiseks mõeldud punane Patrol.
N60°40'0.378"E34°18'14.238"

Tegemist oli otse Piiterist saabunud „evakuaatoriga“, kes pidid need Uazikud siis metsast välja tooma. Patroli poisid jooksid Inseneeri ja Velloga kaelakuti kokku, nagu oleks sugulastega tegemist. Kui pärast küsisin, kes need olid siis ka, siis tuli välja, et esimest korda nägid. Vot siuke on hingeline side tõelist offroaderite vahel!

N60°40'31.482"E34°16'51.312"

See jäi meie kirikuskäigu viimaseks vintsimiseks. Insneer üritas küll vasakult poolt mööda hiilida, aga jäi napilt kinni. Ühtlasi tuli ka tross uuesti pooli küljest lahti ja selle suhteliselt lihtsa vintsimisega oli Vellol tükk tegemist.


Edasi me lihtsalt sõitsime. Kehvemates kohatades kargasime ka välja, aga seda va põhjagaasi nippi fännav Inseneer sai igalt poolt läbi. Nii et ma tegin lihtsalt paar klõpsu sirgetest metsavaheteedest.



Esimeseks tsivilisatsioonikuulutajaks oli hoopis siuke väärt masinavärk. Aga miskipärast oli vaeseke oma peremehe ära kaotanud.
N60°40'32.268"E34°13'43.902"

Siis tekkis teele katend. Ehe verivärske palktee. Meeletus koguses palke lausa kilomeetrite kaupa maha laotatud. Selline tunne tekkis, et mingi veidra tööhõiveprogrammi käigus saadeti mehed metsa, et metsaväljaveo tee teha. Aga välja polnudki enam nagu midagi vedada. Kõik kättesaadavad puud oli teesse topitud. Kuidagi stalinlik lahendus ja maailmavaade.

Järgmine masinavärk oli jälle väga iseloomulik Venemaale - Lada keset metsa. Kusjuures teed justkui väga head ei olnud sõiduauto jaoks, aga ikka oli kuidagi kohale saanud.

Finiš. Juba traditsiooniline autopesemiskoht – väike pais ojal, mis üle tee voolas. Toomase energial töötava ämber-survepesu väel muutus auto tõsiselt puhtamaks. Selleks sai spetsiaalselt see ämber turult kaasa haaratud. Katusele aga jäi Inseneeri erisoovil midagi kartulimaa laadset. Kõrvalt veesilmast vaatasid meie tegevust pealt koprad. Siin võib ka metsariided linnariietega asendada ... kui auto salongi olukord seda tegevust soosib.
N60°39'53.19"E34°8'58.14"


Siit edasi algas jälle kruusatee, mis viis Šapša külakesse. Külas oli küll ainult mõned majapidamised, aga endiselt toimiv tänavalgustus ning bussiühendus – hea teada, kui auto rikkega metsa tuleb jätta. Mobiililevi oli võrreldes paari aasta tagusega edasi arenenud, järve ääres kuulsin oma kõrvaga venelaste mobiile helisemas, kui levi oli nii nõrk, et reaalselt nad vestelda ei saanud.
N60°34'16.902"E34°3'2.502"

Aga meid sundis sellesse bussipeatusesse hoopis see kapoti alt tupruv aurupilveke, millele eelnes jahutusvee näidiku ronimine punasesse piirkonda. Kui asjatundjad olid veerand tundi kapoti alla vahtinud ja näidik selle aja jooksul veidike langes, siis sõitsime edasi. Ainult veidi aeglasemalt. Rikke diagnoos – krt teab, heal juhul radikas umbes, kehvemal juhul plokikaane tihend läbi.
Sõitsime me tagasi oma Maksimõtsi hotelli. Podporožie oli mitmekümne kilomeetri kaugusel ja Inseneer näitas üles tavatut nõrkust, ning kuulutas end sõiduvõimetuks. Toomas asendas.
Hotelli jõudsime poole kümneks. Pagasnikust vahtis vastu arbuus. Krt, see tulnuks ideekohaselt ju järve ääres ära süüa.

Siis lõi meid Toomas tummaks. Peale lühikest telefonivestlust hotelli ukse ees keeras ta end kannalt ringi, ütles et tema peab nüüd kohe Petrozavodskisse minema, jättis hüvasti, istus oma länkarisse ja sõitsiski minema.
Meie aga kobisime hotelli, sõime all õhtust ja kerisime magama

[Kjen]

Päev 6. Lodeinoje Pole

Ebaharilik hommik, Inseneer kargas juba hommikul kell 10 mu numbritoa uksest sisse, nii et mul ei ole ühtegi pilti tema hommikuse ärkamise kohta. Pildistasin hoopis meie auto katust.

Läksime sööma. Peale sööki lubas Vello küll veel umbes 1,5h magada, aga kuna Inseneeril oli kas koduigatsus või auto pärast närv sees, igal juhul juba enne kella 11 leidis Vello end hoopis auto radikasse vett kallamas. Läks terve ämbritäis, sest veepump oli rahulikult öö läbi tilkuda saanud.
Kirikus (tegelikult juba kaks korda) käinud auto näeb välja midagi sellist. Sumps oli pooleks läinud ja alla seotud minu telgi nööriga. Kuna ma pole oma nööri siiani tagasi saanud, siis ilmselt hoiab ta endiselt sumpsi üleval. Kõhu all rippus autol ka mingi rihma jäänus. Aga mis kõige toredam, kui piiluti sisse sinna kopsikusse, kus asub autol õhufilter, siis selgus, et kopsiku põhjas olevad kondensaadi välja laskmise punnid olid kaotsi läinud. Sisuliselt tähendas see seda, et snorklil puudus sügavam mõte, kuna vesi oleks sealt õhufiltri aukudest edukalt mootorisse tungida saanud ja tõsise kepsupõletiku tekitanud. See lihtsalt tõdemus, et kirikus saab ka snorklitta käidud.





Kui auto oli vett täis valatud ja tagavara vesi ka kaasa võetud, lahkusime hotellist ja suundusime äärelinna. Seal tegutses üks tootmiskompleks, kus lihviti musta karjala graniiti, tehti midagi puiduga ja oli ka autopesula, mis on end juba korduvalt tõestanud, et ka kirikuautod on seal klientidena aktsepteeritavad. Kuna Toomas oli ämbri abil väga korralikku tööd teinud, ei soovinud Inseneer mitte nii väga autot pesta lasta, vastupidi, katuse pesu oli lausa keelatud, vaid radikale survepesu teha. Ja et asi ikka õieti tehtud oleks, leppis ta pesula-tibiga kokku, et ta võib ise pesta. Tibi paistis diiliga rahul olevat.
N60°54'25.308"E34°9'17.622"

Peale pesulat külastasime kohalikku tanklat. Kütust oli meil paagis endiselt küll, aga nagu jällegi varasemad kogemused näitasid, eemaldavad auto piduriklotsid endalt kirikuskäiguga katted ja vajavad asendamist. Seda on aga tasasel asfaldil mõnusam teha.
N60°54'27.948"E34°8'50.868"

Peale seda kui Vello oli kõigepealt latt-tungraua ära parandanud – olen ka ise korduvalt tõdenud, et Imedepõllul muuseas ei olegi olemas sellist asja, nagu töökorras latt-tungraud (no võib olla Landy defeka küljes on), sai ta need tagumised klotsid kätte. Jah, tõesti, need paar päeva tagasi täiesti uued klotsid olid pisut kulunud juba küll.

Kuna tanklaid on linnas ainult 2 tükki, siis oli seal üpris tihe voorimine ja peaaegu pidev järjekord. Klientidel oli hea meid aega parajaks tehes passida. Ja kohe kõrval asus aga vägev garaažikompleks. Kellelgi oli seal veel grillihooaeg käimas.

Kui me olime tänutäheks tanklapoest omale natuke näkse ja joodavat ostnud (seekord siis ainult vett ja Inseneer mingit kohutavat limonaadi), siirdusime tasakesi Piiteri kaudu koju tagasi.
Radika pesemine polnud veepumba tihendi riket siiski ära ravinud, vaid leke radikast hoopis süvenes ja nii me pidime aeg ajalt suurematest kraavidest vett juurde ammutamas käima. Mistõttu sai selgeks et koju tagasi me niimoodi ei jõua.
Tagasitee valikul eelistasime Viintsõ kandi kruusateedele seekord asfaltteid. Esimene ette jäänud suurem asula kandis nime Lodeinoje Pole. Kohe linnasõidul asus pisike plekist kompleks, mille ühes otsas oli kohvik „Jolki-palki“ ja teises otsas varuosade pood. Veepumba ja paari otsasaanud rihma tellimiseks koos müüjapoolse kapoti alla piilumisega kulus vaevalt veerand tundi. Kohale pidi vajalik jubin saabuma siiski järgmise päeva kella 10-ks.

Nii et meil oli terve vaba päev imeilusas Venemaa kolkalinnas.
Esmalt tutvusime Jolki-palkiga. Veider jäänuk nõukogudeaegset teeninduskultuuri ja toiduhügieeni. Müüja vedeles söögisaali diivanil ja vahtis seebikat ning oli pahane, et me süüa tahtisme. Söök oli mikrouunis soojendatu kohta õnneks söödav. Šašlõkki ei olnud, vaatamata suurtele siltidele nii õues kui sees. Laes aga rippus kärbsepaber.

Kui oli ka leitud kohalik Sberbank, kus sai rublasid juurde vahetada, hakkasime hotelli otsima. Muuseas, valuutatehinguteks on Venemaal endiselt vajalik pass. Kolkalinn või mitte, aga esimeses hotellis vabu kohti ei olnud. Hotell oli täitunud mingite lätlastega! Aga tore oli vaadata, kuidas retseptioonitädi siiralt rõõmustas, et tal selline lai valik väljamaalasi (moodne termin selleks Venemaal on nerusskie) samaaegselt külla on tulnud. Tädi juhatas meid heasoovlikult järgmise majutusasutuseni.
Ma takkajärgi arvan, et ta juhatas meid ühte teise kohta, aga meie oma hotelli leidsime vahetult vaksali kõrvalt.

Nii ägedas hotellis polnudki veel ööbinud. Hotell paiknes mingi suurema kortermaja esimesel korrusel, oli orienteeritud eelkõige raudteereisijatele ja valida oli kolme sorti ööbimspaiga vahel. Kas narikoht 10-toalises toas, eraldi tuba kahe viletsa voodi + lagunenud välivoodiga ja hästi suur tuba kahe korraliku voodi ja nurgadiivaniga. Kuna Insenseer vaatas mind ja seejärel välisvoodit pika pilguga ja irvitas, tegin kisa ja nõudsin suurimat tuba. Saingi õnneks oma tahtmise. Suur tuba maksis 1000 rubla nägu (13,5Eur). Hinnas sisaldus eraldi sissepääs tuppa ja aurusaunakabiin vannitoas. Seda viimast vist ei tohtinud küll sisse lülitada.


Kui sõbralik retseptsioonitädi oli meie passid oma kätte saanud, ta ahhetas imestusest. Me olla jälle need „nerusskie“. Ta oli küll kuulanud, et räägivad nagu „nenašši“, aga et päris väljamaalt, seda ta ei olnud arvanud. Aga ei midagi pahatahtlikku tema poolt, lihtsalt „nerusski“ jaoks tuli teist tüüpi registreerimisblankett täita. Samuti vajas ta veidi aitamist, et passist meie nimed ankeeti kirillitsas ümber saaks kirjutatud.

Toa ainus puudus oli see, et telekas kahjuks polnud Oruzie kanalit. Ja wifi saamiseks tuli Inseneeril tädile veel 100 rubla juurde maksta. Kui ta oli umbes 2 tundi oma postkastis veetnud, hakkas ta l igav ja läks vahetas esimesed piduriklotsid ka ära. Mina alustasin arbuusi ärasöömisega. Suur arbuus oli, pidas hommikuni vastu.

Õhtusööki läksime otsima kella 8 paiku. Kui tädil uurisime, kas kusagil head restorani ka on, siis tädi ilmselt oma büdžetist lähtuvalt kirjeldas kõiki lähedal olevaid sööklaid, kuid kõik restoranid laitis maha, kuna need olla kole kallid. Seega läksime lihtsalt vaatama, ehk jääb midagi silma.
Sõime mingis kaukaasipärases kiirsöögikohas mingit väga head rahvuslikku varianti hamburgerist ehk siis mingit lavašši toitu, mille täpsemalt nime enam ei mäleta. Ja kioski külastajad nägid kõik kuidagi väga tšetšeenide moodi välja – natuke tõmmum nahk, lühike must soeng + habe ja ajasid kokaga tundmatus keeles juttu. Järgmine päeva hakkas silma, et sellise sõjakalt mõjuva frisuuriga käis üllatavalt palju mehepoegi selles linnas ringi.
Pärast läksime kohvikusse. Ma küll ei kujuta ette, miks peaks kohvik olema südaööni lahti, aga seal üks väga kena koht oli. Sõime paar koogikest ja teed ning jõudsime väga napilt enne sulgemist veel väiksest õllepoest õhtuõlle veel ka kaasa osta. Igaüks ainult ühe!

[Kjen]

Päev 7. Koju tagasi.

Hommikul kui ärkasin ja oma armastatud Oruzie kanalit telekast vaadata endiselt ei saanud, läksin juba hommikuhämaruses jalutama. Kõikjal oli tööle ruttavaid inimesi. Lootsin leida mõnd pagariäri, kuid võta näpust. Ainuke saiapoe silti kandev keldripood müüs värske hommikuse saia asemel ainult hirmutavas koguses suhkruküpsiseid & kreemikooke ja neid ma kohe mitte ei tahtnud.
Et rohkem linnakest näha, keerasin eile käidud tänavatest vastasuunda ja leidsin esmalt linna peaväljaku paraadide pidamiseks ... mis mõjus kuidagi Põhja-Korealikult.

Ja kohe väljaku kõrval oli üks „elektrike“ hotelli, ilmselt sama, kuhu meid algselt juhatati – polnud just paljutõotav ...

... ja seejärel jõudsin jõe äärde. Väga kenad vaated. Kõikjale oli kohalikud muidugi igasugu mälestusmärke ja memoriaalkomplekse küll Peeter Suurele, küll vapratele punaarmeelastele rajanud. Ka silmatorkavalt paljud vanemad hooned linnas kandis kahesuguse teematikaga tahvleid - linnas oli Peeter Esimene millagi aega viitnud ja selle käigus kohalikule jõelaevandusele alustalad pannud ning Venemaa oktoobripöörde järgses kodusõjas oli siin ka mingit suuremat sorti punaste staap paiknenud.



Kuna vaksal oli ka kamraadidel kogu aeg hinge peal olnud, siis jalutasin sealt ka läbi. Lenin on siiani alles. Ja sealt leidsin viimaks ka putka, kust sai värskeid pirukaid osta.


Tagasi jõudes olid Vello ja Insneer juba auto kõrval närviliselt stardivalmis ning lendasime poodi. Nagu lubatud, oli tellitud kaup kenasti olemas ja kohe poe kõrval läks suuremaks pumbavahetuseks.

Pump oli kirjade järgi maineka varuosatootja Aisini oma, aga tööratta plastikust materjal ja vee paar tunnust viitasid pigem kaubamärgi kopeerimisele. Õnneks täpselt 2h hiljem, kui masin jälle kokku saadi, selgus, et on see pump mis ta on, vett ta igal juhul ringi keerutas ja saime kodusõitu alustada.
Oleks meie mehaanikud viitsinud radika ka maha võtta ja kõrvalolevasse pesulasse tassida, oleks võib olla saanud 90'ga sõita, aga kuna jahutuspinda nappis, siis kulgesime 70'ga Piiteri poole. Salongisoojendus täisvõimsusel.

Inseneer roolis oli süüdlaslikult vait, Vello kõrvalistmel kurtis ebavellolikult valjuhäälselt jalgade sulamise teemal ja üritas minuga kohta vahetada, kuna minul tagaistmel oli võimalus oma koibi kõrgemal hoida ja akna avatust reguleerides end suhteliselt inimlikult tunda. Välja arvatud siis kui auto peatus. Siis oleks nagu keegi autopõrandas leiliruumi ukse lahti teinud. Ilmselt selline tunne on just äsja põrgusse sattunul. Lisaks hakkas selle kuumuse käes midagi Inseneeri veekindlas hiigelkotis pahaks minema, andes sellest märku autosse sigineva kahtlase aroomiga. Inseneer ei julgenud järgi ka vaadata, kas tegu oli kärvanud roti, vanade trussikute või lihtsalt paar päeva kummikus hoitud sokkidega.
Kui eelmistes kolkalinnades olid kohalikud meie katusel paiknevasse kartulipõldu ülima rahulikkusega suhtunud, siis Piiterile lähenedes pälvis meie räpane auto juba palju muhelevaid pilke, naeratusi ja näpuga näitamisi. Ühe jalgade sirutamise pausi ajal mingi suvilakooperatiivi viiva ristmiku ääres ajal ostis Inseneer kojuviimiseks ka hiigelsuure vaniku sibulaid ja koti kartuleid. Kõrval pakuti ka kuivatatud hobusesõnnikut, aga seda ta miskipärast ei ostnud. Jätsime juba vist piisavalt maainimeste mulje.

Piiteris hüppasime läbi varem külastatud varuosade poest, Vellol oli mingit keevitusvärgile silm peale jäänud ja mul oli plaan natuke autopõhja mürasummutusmaterjale kaasa viia. Klappisime viimase raha kokku ja tegime kaks müüjat poe sulgemise eel rõõmsamaks.

Piiterist Tallinna poole välja sõites sattusime parajasse ummikusse. Pulsseerisime seal 5 realisel teelõigul mitu tundi, enne kui pudelikaela tekitanud teeremondi kohast mööda saime. See oli täiesti müstiline, kuidas tunde kõrval tukselnud ummik lahustus sekunditega. Kõik sõiduautod ja uuemad veoautod paiskusid nagu lingust lastud ees minema, gaazikud ja kamazid aga olid isegi meist veidi aeglasemad ja jäi maha.

Koheselt kui me vabamasse vette saime, piiksatas Inseneeri telefon. Abikaasa, kes teda juba päev varem koju ootas, helistas. Indrek tõmbus kössi ja muutus pisikeseks-pisikeseks ning surus telefoni tihedalt vastu kõrva. See eriti ei aidanud, peaaegu kõik oli endiselt selgelt kuulda. Kohutav kui patune ta oli ... olime Velloga kaasatundlikult vait.
Kõnel oli selles mõttes vägev mõju, et isegi auto hakkas kiiremini edasi liikuma. Igal juhul me kiirus tõusis lausa 85'e km/h. Sekundaarne põhjus oli ka see, et päike loojangu järgselt oli jahedamaks läinud ning radikas töötas effektiivsemalt.
Eesti piirile jõudsime kell 11. Piirivalvur Tiina, väga kena naine, tuli heatujuliselt meie auto juurde ja mida lähemale autole jõudis, seda suuremaks silmad läkisid. „Aga te ise olete ikka korras muidu va?“ küsis ta meilt kaasatundlikult. Siis muheles laialt, tegi distantsi hoides tiiru ümber meie paljukannatanud ja kergelt aromaatse auto ja lubas meid kodumaale tagasi.
See juba on juba nagu traditsioon, et Narvast tulles tuleb Arturi šašlõkibaarist läbi astuda.

Sellega saigi meie reis läbi.

Aga kes on need pealkirjas mainitud Geša ja Vasja?
Geša ehk Innokenti ja Vasja ehk Vassili on Indreku ja Vello Venemaal kasutusel olevad pseudonüümid et vähem „nerusskii“ välja paista.

[margus11]

See vist 4x4 parim reisikiri!

[amevier]

Sehr gut!

[LR90]

See vist 4x4 parim reisikiri!

Kjeni kirjutatut on alati hea lugeda olnud!

[mart77]

Krt, mees, sul on annet! Viimasepeal lugemine!

[sportlane50]

Väga hea lugemine, viispluss

[Alex]

Aitäh autorile

[kareelius]

Üliäge! Mitu tundi head lugemist!

[Vinki]

Tõsiselt hästi kirjutatud ning illustreeritud piltidega, tekkis tunne nagu oleks ise kohapeal viibinud.