2x20 e. tagasivaade Eesti uuele tulemisele.
Postitatud: K Aug 17, 2011 9:12 am
Mida enam läheneb 20. august, seda rohkem poeb põue tunne sooviga toonaseid aegu meenutada. Seega tekkis mõte meenutuda veidi 20 aasta tagust aega. Foorumlaste hulgas on õnneks nii neid, kes toona juba kaela kandsid kui ka mehetegude tegijaid, kes praeguseks küpsesse ikka jõudmas.
Kuna poliitikud ja ühiskonnaelu tegelased, aga ka tavakodnikud on enda saavutustest ning kangelastegudest agustiputši ajal palju pajatanud, siis meie võik toonasesse aega tagasi vaadata tehnika võtmes.
Pakuks välja meenuatamiseks järgmised teemad:
*Millisete sõiduvahendite roolis hakkasid sina üles ehitada taasisesivunud Eestit?
*Kas oli toona ehk juba endal või peres mõni mitmikveoga sõiduk (UAZ, GAZ, LUAZ, Niva, vms.) ninge ehk on nõuak ajalõpust/uue Eesti algusest mõni mudane seiklus pajatada.
*Lõbusaid ja kentsakaid lugusid varuosade/kütuse hankimisest
Et ots lahti teha, siis pane kirja ka paar enda mälestuste kildu.
Olin toona 16 aastane ja seega juba pea jagas, mis ümbere ringi toimub.
Peres oli meil siis autoks üsna uus VAZ 21013, mille ostuloa sai isa peale aastate pikkust ootamist 1988. aasta kevadel. Juhuste tahatel sai auto ostukuupäev 13. aprillil ka selle registreerimismärgil kajastatud (c 1351 EA).
Huvitav tõsisasi, c- seeri oli toona üks esimesi, mida hakati kaheksümendate lõpul vaikselt maale toodatvatel lääne autodele ja Soome Zigullidele välja andma.
Selle autoga sai käidud nii Balti ketis, kui Laulauväljaku suurtel ühislaulmistel aga ilsmlet veel paljudle teistel ärkamisaja suurüritsutele.
Üheksakünendate alguse kütusekriisi agadel oli AI93-e saamine keerukas, kuid tänu maal autobaasi töötavale naabrimehele oli graazis üks 200L vaat pidevalt A76 bensiiniga täielikult või vähemasti poolenisti täidetud. Et küstuse sobivust veidi parandada, sai ostetud hulka segamiseks 98 bensiini. Toona sai seda vaid raske valuuta eest Pirilalt Neste tanklast.
Vallutaga aitas Soomes elav tädi. Kui kohe üldse 93-e käötte ei saanud ja sõita hädsti vaj aoli, siis ikka nii, et 2/3 76-te ja 1/3 kulla hinnga valuuta bensiini peale.
Kusjuures bensiini müüdi ühekskümendate algul normeeritult ja kõik ostud kanti tehnilisse passi. Müüdi vaist 10 või 20L ühe sõiduki kohta kuus. Ole isegi koos isga seisnud pikii tunde nende väheste bansiinijaame sabdes, kust toona kütust pakuti. Lähim oli toona laagri tankla, kuid vahel tuli ka pirital sabas seista.
Kõige keerukam oli toona rehvidega, set NL päritolu autode jalavarjud kulusid kiiresti ja mitte alati ei võimldanud rehvi madal kavaliteediga karakss seda protekteeida. Huvitava seigana tuletan noorematel lugejatele meelde, et toona protekteeriti rehve Eestis, vist Kohtla- Järvel. Tõsi kvaliteet oli kohutav ja uuesti päris tasakaalu oli protirehvidega rattaid pea võimatu saada.
Kui kekskooli lõpus load tegin, siis jäi se auto mulle "päranduseks" ja vurasin sellega kuni 1997. aasta kevadsuveni ringi.
Kuna poliitikud ja ühiskonnaelu tegelased, aga ka tavakodnikud on enda saavutustest ning kangelastegudest agustiputši ajal palju pajatanud, siis meie võik toonasesse aega tagasi vaadata tehnika võtmes.
Pakuks välja meenuatamiseks järgmised teemad:
*Millisete sõiduvahendite roolis hakkasid sina üles ehitada taasisesivunud Eestit?
*Kas oli toona ehk juba endal või peres mõni mitmikveoga sõiduk (UAZ, GAZ, LUAZ, Niva, vms.) ninge ehk on nõuak ajalõpust/uue Eesti algusest mõni mudane seiklus pajatada.
*Lõbusaid ja kentsakaid lugusid varuosade/kütuse hankimisest
Et ots lahti teha, siis pane kirja ka paar enda mälestuste kildu.
Olin toona 16 aastane ja seega juba pea jagas, mis ümbere ringi toimub.
Peres oli meil siis autoks üsna uus VAZ 21013, mille ostuloa sai isa peale aastate pikkust ootamist 1988. aasta kevadel. Juhuste tahatel sai auto ostukuupäev 13. aprillil ka selle registreerimismärgil kajastatud (c 1351 EA).
Huvitav tõsisasi, c- seeri oli toona üks esimesi, mida hakati kaheksümendate lõpul vaikselt maale toodatvatel lääne autodele ja Soome Zigullidele välja andma.
Selle autoga sai käidud nii Balti ketis, kui Laulauväljaku suurtel ühislaulmistel aga ilsmlet veel paljudle teistel ärkamisaja suurüritsutele.
Üheksakünendate alguse kütusekriisi agadel oli AI93-e saamine keerukas, kuid tänu maal autobaasi töötavale naabrimehele oli graazis üks 200L vaat pidevalt A76 bensiiniga täielikult või vähemasti poolenisti täidetud. Et küstuse sobivust veidi parandada, sai ostetud hulka segamiseks 98 bensiini. Toona sai seda vaid raske valuuta eest Pirilalt Neste tanklast.
Vallutaga aitas Soomes elav tädi. Kui kohe üldse 93-e käötte ei saanud ja sõita hädsti vaj aoli, siis ikka nii, et 2/3 76-te ja 1/3 kulla hinnga valuuta bensiini peale.
Kusjuures bensiini müüdi ühekskümendate algul normeeritult ja kõik ostud kanti tehnilisse passi. Müüdi vaist 10 või 20L ühe sõiduki kohta kuus. Ole isegi koos isga seisnud pikii tunde nende väheste bansiinijaame sabdes, kust toona kütust pakuti. Lähim oli toona laagri tankla, kuid vahel tuli ka pirital sabas seista.
Kõige keerukam oli toona rehvidega, set NL päritolu autode jalavarjud kulusid kiiresti ja mitte alati ei võimldanud rehvi madal kavaliteediga karakss seda protekteeida. Huvitava seigana tuletan noorematel lugejatele meelde, et toona protekteeriti rehve Eestis, vist Kohtla- Järvel. Tõsi kvaliteet oli kohutav ja uuesti päris tasakaalu oli protirehvidega rattaid pea võimatu saada.
Kui kekskooli lõpus load tegin, siis jäi se auto mulle "päranduseks" ja vurasin sellega kuni 1997. aasta kevadsuveni ringi.
