Nii SMS on läbitud ja II koha tulemuski koju toodud, aga millise krdi. vaevaga.
Kui I päev läks veel enamvähem normaalselt, vaatamata jahutussüsteemi lõdviku järjekordsele purunemisele, lõputule jahutussüsteemi õhutusele ja vedeliku lisamisele. Olime esimese päeva lõpuks Luige teami ees napilt esikohal.
Aga II võistluspäeva õhtuks oli küll selline tunne, et tehnikajumal tõesti ei soovi, et me selle võistluse lõpetaks. Teise võistluspäeva hommik algas sellega, et 15 min. enne starti andis otsad meile ülivajalik T maxi kompressor, lihtsalt põles maha ja kõik. Kuskilt asenduse laenamise ja kuidagi peale aretamise kulus pea tunnike. Saime siiski esimesele katsele peale, saime isegi enamus konkurente rajal kätte ja isegi möödusime mõnest. Tekis tunne, et kõik on veel OK. Aga hea tunne jäi üürikeseks. Maanteed pidi ülesõites tekkis jälle probleem jahutussüsteemi temperatuuriga ja enne, kui midagi teha saime lõhkes kütteahju lõdvik. Kogu vedeliku hankimise protsess ja õhutamise n*** hakkas otsast peale. Peagi selgus ka põhjus, üks jahutuse uutest ventilaatoritest oli maha põlenud. No mida v***u!
See põleng tekitas ka korraliku jama laadimisega (kui sellest see kogu jama alguse ei saanud), igatahes laadimisvool enam üle 12,5 voldi ei läinud. Ok viskasime kapoti põssasse ja tiksusime mööda maanteed 50 sõites katse poole. Katsele jõudes otsustasin mina, et puuduv kapott pole oluline ja hakkasime punkte noppima. Voolu oli hädapärast aga muid probleeme nagu väga ei olnud. Siiski, siiski oskasid mingid juurikad ja rondid leida tee erinevate rihmade vahele, nii kadus meilt rool.
Õnneks jäid rihmad terveks aga said korralikult kahjustada ja narmendasid üsna hirmuäratavalt. Kuidagi jebisin rihmanäraka peale ja saime ennast liikuma. Vähese akupinge ja libiseva roolipumbaga otsustasime autoga punkte enam mitte võtta ja hakata tagasi liikuma finisi poole. Tagasiteel, viiekümnega tiksudes hakkas kahtlast ollust klaasi peale sadama, mis osutus mootori õliks
uurimisel selgus, et probleem lihtne, rihmaräbalad olid katki teinud kuiva karteri pumba simmerlingi, sealt see õli siis esiklaasile sai
. Nüüd oli eriti põnev, kas jätkub mootori õli, kas jätkub akut, kas roolirihm peab vastu, kas lähme veel keema jne??. No kuidagi saime ikka laagrisse ja üsna napilt 2 min. ennem kontrollaja lõppu. See kohutav päev lõppes meie jaoks 4. kohaga.
Laagris sai õnneks enamus vigu likvideeritud ja saime isegi inimeste kombel laupäeva õhtustest pidustustest osa võtta. Tundus, et kolmas päev tuleb normaalne.
Hommikul tegime karjäärikatse strateegiat arutades selgeks, et kas sõita võidule, siis peaksime saama veel üldarvestuses esikoha. Või kui esikohta ei saa, siis kindlalt lõpetada, et saaksime äkki veel üldarvestuse teise koha. No läksime siis katse võitu püüdma, aga tahtmine oli vist liiga suur.
Mina munasin asja ikka korralikult ära. Teisel liivatõusul sain aru, et esisild polegi rakendunud, ja mäest üles vintsimisele läks ikka korralikult aega.
Jõudes sohu, uputasin masina ilmselt sügavamaisse auku, mis seal leidus.
Autost välja ronides tõmbasin oma jalaga kogemata peale veel käsipiduri, mis ei teinud ka meie elu kergemaks ja suretas ennem selle avastamist, auto välja vähemalt 5 korral, mis ikkagi veel kuidagi vee all käivitus:). Siis tõmbas Kristan veel nööri esivintsi trumli pealt maha... käis ikka korralik show... Aga lõpuks võtsime ennast kokku, meelitasime ennast kamara peale ja nikerdasime finisisse. Kokkuvõttes katselt kolmas tulemus. Ju siis teised ka ei olnud väga vormis:)
Sellest sõidust on meie mansal kõvasti õppida. Ja loodetavasti saab edaspidi ainult paremaks minna.
Iseenesest, kui auto sõitis, oli meil mõnus irve näol, sest polnud kohta, kus masin kehvasti oleks käitunud. Eriti mõnus oli soopeal sõita, oli kohti kus inimest enam ei kandnud aga auto veel liikus.
Täname Ka Euro Parti meie toetamise eest. Loodetavasti pole toetaja meie "munamise" pärast solvunud.
Varsti jälle garaazi, sest Klapper on tulemas...
Must veetoru aga noh... näeb sama hea välja kui hall äravoolu toru, ehk ei näegi välja.
. Tegelikult jõuga hästi painutatav/läbiviidav ja tugev välistele mõjudele. Igasugune solgitorupõlvendus koos oma potensiaalselt lekkivate tihenditega, täisnurkadega ja hapra plastikuga ei ole kunagi tundunud sobivana. Ehk on vajalik ristlõige kompaktsemalt saavutatav nt. kahe peenema voolikuga, on rohkem mänguruumi.
