Würth´i tiimi poolt tänud korraldajatele, ilmataadile, Kostivere ja Qkulguri seltskonnale. Mõistes konkurentide frustratsiooni, on mul ainult paar mõtet, mida jagada.
Kui Sudiste katsel tundus mulle kui vintsimehele, et trossiga töö on saatanast ning nööriga oleks me oluliselt kiiremini liikunud, siis nüüdseks järele mõeldes, oli just tross see, mis meile Sudiste võidu tõi. Kuna lahtikeritud trossi ei viska autosse ega kapotile, siis kerisime seda alati sisse ja siis jälle 10 meetri pärast välja ja uuesti sisse. Kuradi tüütu tundus see tol hetkel, aga...
trossi kerimine tekitab sunnitud pause, mis omakorda annavad juhile aega tegeleda off-roadis oluliste protseduuridega nagu näiteks: foto kontrollimine, punkti võetuks märkimine legendi, järgmise punkti suuna ja numbri ütlemine vintismehele, paberlegendi ja läpaka kaardi võrdlemine ning üleüldine mõtlemine, kontrollimine ja planeerimine. Nööriga majandamine tekitab olukorra, kus peale vintsimist visatakse lahti jäänud nöör kapotile või salongi ning juht tegeleb ainult sellega, et auto liiguks. Sellisel katsel nagu Sudiste, vintsimehel salongi eriti asja ei ole ning tema jookseb juhi nõuannete peale punkti otsima, teades järgmise numbrit ja suunda. Kahekesi sõites ei ole sel juhul kummalgi aega tegeleda tüütu "paberitööga".
Ometi kõik teavad, et tark on lugeda kokku paberlegendist mitu punkti üldse on vaja katsel võtta, enne katse finishit kontrollida, kas sinu võetud punktide arv klapib sellega, mis legendis oli jne.
Nõme on küll targutada, kuid hea nõu on see kindlasti ning usun, et te kõik olete selles olukorras olnud, kus katse lõpus selgub, et punkt on hooletusest vahele jäänud või veel hullem, et foto peal on puuleht varjanud punktitähisest kinnihoidvad näpuotsad. Seega kui tempo nii kiireks läheb, et enam aega mõelda ja kontrollida ei ole, siis sellised jamad juhtuvad.
Topeltpunkti saime võetud just selle pärast, et märkisime ühte punkti paberlegendil linnukest, et võetud ning juht avastas sõna "Tähelepanu" ning kontrollis seepeale ka teist punkti paberlegendist. Punkti nr. 200 leidsin täiesti juhuslikult järves hulpimas, sest juht väitis, et see peab seal olema ning polnud ka ühtegi pealtvaatajat, kes head nõu oleks andnud, et seda punkti pole, sest Qkulgur just läks meie ees ja nemad seda ei leidnud. Oleks me Qkulguri sabas olnud, oleks me ilmselt leppinud sellega, et 200-ndat punkti pole ja samuti edasi liikunud.
Kokkuvõtvalt arvan ma, et kuna me Sudiste alguses liialt aega kulutasime ning terve katse jooksul ei arvestanud sellega, et meil õnnestub nn. "kiireid" autosid võita, siis seda korralikumalt tegime "paberitööd" ning kurat kui hea meel mul on, et see lõpuks ära tasus. Tunne on küll ilmselt sama kui Austraalia kiiruisutajal Steven Bradbury´l, kes 2002 aastal olümpiakulla võttis, olles enne viimast kurvi 30 meetrit neljast konkurendist maas, kuid kuna kiired mehed oma kiiruse juures kõik kukkusid, siis tegelasel ei jäänudki muud üle kui sujuvalt üle finishijoone liuelda.
Kes liiga noor on, et seda mäletada, siis siit teile ka link (vaata alates 1:41):
http://www.youtube.com/watch?v=112CTYh0 ... re=related
Nii, et rahu, ainult rahu!
PS! Erik, seda et Hõbekoll on kiireim auto, teadsid kõik tegelased juba hommikul enne kui kiireimat selgitama hakati
PPS! Eraldi tänud Kostivere tiimi Eerole, kes kogemata mulle oma võitja kiivri laenas ning Qkulgurile, kes meid üle poole tunni Leinasoon mudaaugust välja aitas saada.
Priit ja usun, et võin siia ka Andrese eest alla kirjutada.