Sillaehitajate suveseiklus vol4:
Koperdame (kummikud on jala verele hõõrunud) kohtunike juurde ja püüame neile selgeks teha, et nad meie originaali raja pildid ära tõmbaks ja üle kontrolliks. Ei taheta meie pilte, tõmmatakse meie aeg kontroll-lehel maha ja kästakse metsa tagasi kasida (soovivad, et me neil tööd laseks teha st esimese katse pilte vaadata).
Kuna toitlustajaid pole miskipärast jälle näha siis närime säriseva grillliha asemel oma suitsukanakoibi ja banaane.
Keerame otsa metsa poole. Läheme järjekordselt kergema vastupanu teed ja alustame standardi rada finishile lähimast 29. punktist (praktiliselt originaali kõrval). Mõnus järsk ja sügav kraav on ees. Vintsime võidu lühikese Patroliga (nüüd juba Suure ja Targa offroaderina venitan vintsitrossi enne kraavi sõitmist puuni), nemad võidavad, aga noh andsime neile väikese edu sisse kah

Mõnus!!!! Vintsime tagasi, ikka mõnus!!!!
Järgmisena jäävad tee peale originaali 41. punkti taga olevad 40. ja 41.
Kiidan piloodile, et kuigi talle raiesmikud ei meeldi, on lähikonnas ainult raiesmikupunktid. Piloot ohib...
Sisenemisteel olev mudaauk on mõnus aga raiesmikul kändude vahel ukerdades läheb sidur kärssama. Esimeses punktis puhkame sidurit, lobiseme tagapool sidurit puhkavate Porilastega ja luuran rada.
Taga on veel hullem. Sidur kipub kändude vahel manööverdades kärssama minema (nõks edasi, nõks tagasi, auto ei keera kah eriti, roolivarras nagu korgitser kord rohkem, kord vähem kõver). Sõidame kännu pantseri alla kinni. Kaalume varjante:
1. Liftime üles, paneme prussid alla ja sõidame kännult maha (ahh, ei viitsi prusse katuselt lahti siduda)
2. Liftime üles ja lükkame masina tungi pealt maha (ahh, ei viitsi tungi tagant välja kiskuda, krdi korralikult on kah teine pandud)
3. Vintsime üle (OK, proovime aint hoolsad olla). Vintsime osavalt, kännu esiratta ja kere vahelt läbi.
Mõni minut hiljem kordame varjanti nummer 3 järgmise kännuga. Sama osavalt!
Võtame punkti ja ukerdame tagasi. Julgustame soojade sõnadega raiesmikule sisenejaid. Robi deklareerib, et ühelegi standardi raiesmikule tema enam ei lähe. Et autost on kahju. Mul on kah kahju aga ümberringi on ainult raiesmikud

Leian väga mõnusalt kõlava kraavipunkti lisaga "sõida edasi". Mmmmmm, nämmu, kõrvus viirastub juba vintsisirin!
Kohtume jälle Navigatsioonitehnikaga. Veikol ei ole enam käed tavotised. Veikol on käed bensiinised. Veiko vahetab bensiinipumpa!
Tangime ja jagame samal ajal õpetussõnu auto võistluseelse ettevalmistuse tähtsusest vabariigi rahvamajandusele.
Veereme 42. poole. Sealt, kus kraav teele suubub pole ühtegi jälge. Jõuame marjakorjamispunkti taha, kust Daihatsumeeste sõnul kuhugu ei pääsenud. VÄGA sügavad rööpad ja turbaauk. Saame lõdvalt läbi (Robi: "küll siin oleks hea remontida, oled nagu kanali peal"). Punkt valmistab totaalse pettumuse! Kergem kui originaal peaks olema, isegi tagaluuki ei pea pildistamiseks lahti tegema. Edasi pole keegi sõitnud, keegi on kraavis ennast ainult ümber pööranud, ise ei hakka kah mööda kraavi pressima, kardame, et kraavis kasvav võsa võib kuskil puude mõõdu välja anda ja meil ikkagi TR-1 masin, mis pole mõeldud puude murdmiseks.
Kohtume hilisemate standardklassi võitjatega ja avaldame imestust, mis krdi moodi nad viitsivad niivõrd igavat klassi sõita: aina raiesmikud ja raiesmikud... Härmo juhatab meid 33. punkti (asub originaali 40. taga, mäletate, mudarööpad ja kaks kraavi). Pidavat lahe olema, vesi ja kõva põhi ja kui väheks jääb siis paar spetsipunkti kah külje all.
Paneme sinnapoole ajama ja suures eufoorias vajume rööpaharjalt keset mudaauku. Masin on nii viltu, et rääkimata sellest, et uks ei avane, ei ole eriti kuhugi ka aknast ronida (
http://www.zone.ee/4x4/xxx/IMG_4420.JPG ,loomulikult paistab masin pildi peal vähem viltu kui looduses, irw). Väljun piloodi uksest. Vintsimise ajal ripun raua peal, kui esiratas üle juurika läheb on tagaratas õhus

.
Ülesõidul raiesmikepunktide vahelt läbi sõites vaatan veel mõned mõnusad punktid välja (oja kaldad ja luhad, mmmm, mõnus). Võistlus on juba jumala pohhui, peaasi, et nalja saab!
Millalgi hakkab Robi kurtma "paha kolina" üle. On küll paha kolin! Kütame läbi mudarööbaste ja kahe kraavi. Mina lähen punkti luurama, Robi ronib auto alla. Mina kirun, et vesi kipub üle kalamehekummikute serva tulema ja punkti on mitu meetrit maad, Robi ohib ja kirub ja aietab ja vannub auto all (korralik pereisa ei tohiks ültse selliseid sõnu teada aga ega korralikkus polegi tegelikult Robi tugevam külg kah). Asja otsustab see, et lombis on kivivallid, mille otsa meie pisike kindlasti enne punktini jõudmist kinni jääks. Robi on raporteerinud, et mõlemate esivedrude pealehed on ribadeks. Masendav!!!
Liinialuse poolt lähenenud soomlased on sellise olekuga, et võtavad soojenduseks spetsipunktid ära. Selleks ajaks kui kraave järjekordselt forseerima hakkame, ulatub vesi neil juba üle kapoti. Teisest kraavist vintsime sama puu külge kui originaalirajalgi. Kodune tunne! Soomlaste poolt kostab mingit kolinat ja väga ärevat ning kõvahäälset keskutelu! Sõimavad üksteist vist?
Sõidame 20 km/h finishi poole. Kimame mööda veel aeglasemalt liikuvast ja lisaks veel ühest teeservast teise tuterdavast Amservi masinast.
Jess, jõuamegi finishisse!!!
Aega jäi veel 4-5 tundi...
PS ausõna, nüüd tuleb remondikoht