tai kirjutas:Noh härrased kohalkäinud, kes siis järgmiseks aastaks pälvib VisaHinge tiitli?
Kuulduste järgi vist Ratturite team eesotsas Artoga.
... mõned seigad minu vaatevinklist
Kui arvestada, et seekord õnnestus kogu Vepsa trass läbida
vaid 2-l TR-1 autol 13-st, siis meeskondlikus kategoorias oleks "Visa Hing" tiitli väärilised Maasturid.
Nähes ligikaudu tunni ulatuses väga lähedalt (nendega trassil kaasa sõites) Adi Teami ponnistusi, abivalmidust, positiivset suhtumist ja kustumatut võitlustahet, mis viis nad hoolimata kõikidest auto tehnilistest probleemidest III kohale ... on ka nemad minu silmis väärikad pretendendid Visa Hinge tiitlile
Kuna "Visa Hing" tiitel on siiani olnud siiski personaalne, siis toetan igati levivaid kuuldusi, et see võiks kuuluda Artole.
Usun, et võistlustel pole just eriti sagedased situatsioonid kus tuleb peale rasket, täispikka võistluspäeva vahetada kohustuslikud (öised) 6 unetundi 5-e remonditunni vastu, matkata seejärel 7h (20km) mööda võistlustrassi laagrisse, ning lõpuspurdiks matkata kandamiga 10km autoni tagasi, see töökorda seada ja auto kuivale pinnale "tuua".
Ekstra "Visa Hing" tiitli vääriline on ka Kairi, kes (olles Vepsa võistluse ainuke naisesindaja
) suutis kõiki Vepsa trassi raskusi trotsides meestega vääriliselt sammu pidada ning 20km matka laagrisse edukalt kaasa teha.
Kui juba heietamiseks läks siis kokkuvõte ka Ratturite võistluse käekäigust.
Esimese võistluspäeva e. proloogi stardipaika sõites hakkas G mootor ootamatult puperdama ning lootuse purunedes, et see peale tühikäigul tuuritamist ja vaikselt edasi sõitmist iseenesest jälle korralikult tööle hakkaks, pidasime auto kinni, et viga lähemalt uurida. Harjumuspärase kapoti alla piilumise tulemusena ei avastanud me midagi ... kuid sellelele järgnenud pilgust auto alla piisas ...ees ootas meile juba nii armsaks saanud bensupumba vooliku parandamine. Kuna me polnud remondiks kulunud ajaga arvestanud, siis loomulikult jäime starti hiljaks ja korjasime siit oma esimesed -30min. Starti jõudes kimasime kaarti jälgimata kohe eelpool startinud autole järgi .... möödusime .... ja kimasime edasi kuniks avastasime, et sõidame trassist totaalselt eemale
... mis seal ikka, keerasime ringi ja starti tagasi kust edasi läks juba tee õigl kursil. Niipalju siis võistluse algusest.
Proloogi rada ise oli suhteliselt ok TR-1 -le. Pori, vett, savi, raba jagus kogu trassile. Proloogilt Press Lap-ile sõites tuli teepeal veel üks remont ette võtta e. eri suundadesse vaatavad esirattad jälle sirgeks ajada.
Remondi tõttu hilinesime pisut ka Press Lap-le ... tore algus küll
2 starti = 2 hilinemist.
Press Lap kujutas endast enamasti kivise ja madala jõe risti-rästi läbimist ning järskudel kallakutel turnimist. Raja märgistus jättis kõvasti soovida ja kogu see etapp oli võistlejatele üks suur segadus. Hoolimata sellest, et peaaegu iga meeskond läbis rada erinevalt .. loeti kõik arvestatuks
Tehnilised jamad jälitasid meid paraku ka sellel etapil ... kohe alguses sai ühel ebameeldivalt järsul kallakul kütus otsa, ning hiljem jõe kaldast üles vintsides tuli vintsikinnitus lahti. Päeva lõpuks andis saba ka aku.
Kokkuvõttes läks esimene päev korda, sest suutsime auto liikuvana finišisse tuua (mis sellest,et liikuvatest autodest viimasena
)
Teisele päevale startisime viimasena (lõunatundidel), sest kaotust esimestele oli läbi igasuguste jamade kogunenud oma 5h. See meid aga ei heidutanud, sest tark ei torma
ja alles 2a tagsi õnnestus Vepsal viimaselt positsioonilt startinuna lõpuks 3 kohale jõuda.
Päeva algus oli suht lihtne, kuid paraku ei saa seda öelda kogu trassi kohta mis läks järjest savisemaks, soisemaks ja väga kaugele sellest kus tavaliselt TR-1 liiguvad. Trass kulges legendaarse Vepsa kiriku poole kuhu siiani oli Vepsal asja olnud vaid TR-2 ja TR-3 klassidel ... nüüd siis sama rada originaalile ka ...
Enamasti liikusime vitsimise kiirusega, sest savirööpad olid nii fck. sügavad. Tehniliseks põhiprobleemiks kujunes seekord geneka laadimine. Mingi aeg taastus laadimine peale pisikest koputust kuid lõpuks sulasid siiski geneka harjad lihtsalt ära. Kuna kätte oli jõudnud kohustuslik puhkeaeg siis sättisime auto teepervele ja asusime puhkama/remontima. Puhkusest ei tulnud kahjuks midagi välja, sest keskööst kuni kella 5.00 hommikul üritasime Artoga G genekale eluvaimu sisse puhuda. Harjade vahetamine ei aidanud, geneka lahtivõtmine/puhastamine samuti mitte ... sulamine oli arvatavasti tekitanud kuskile lühise ja nii ei jäänudki midagi muud üle kui proovida tunnikeseks silm kinni lasta, et valges alustada matka laagripaika uue geneka järgi. PS. kuna seekord puudus nii uues laagripaigas kui kogu trassil mobiililevi, siis puudus ka igasugune võimalus mingitki abi saada/kutsuda.
Toppisime siis hommikuhämaruses taskud joogi- ja söögipoolist täis ning asusime kogu Ratturite teamiga (Arto, Gunnar, Kairi) laagri poole teele. Ees ootas linnulennult ~30km matk ...
Peale paarikilomeetrist matka jõudsime legendaarse Vepsa sümboli e. süvametsa/pärapõrgusse ehitatud vana puukiriku juurde millest paljud räägivad kuid vähesed on oma silmaga näinud ....
Peale paaritunnist käimist hakkas selguma tõsiasi, et olime liiga optimistlikult kalkuleerinud teekonna läbimise kiirust ning oma jõuvarusid ja esimesed ohu märgid ilmnesid joogitagavara mittejätkumise näol. Kui alguses sai tehtud väike puhkepaus 1xtunnis siis peale 10-15km savisel, metsarisusel teel trampimiseks jagus korraga jõudu max 30min-ks. Kui tavaliseks jalgsi liikumise kiiruseks loetakse ~6km/h siis meie nappide jõuvarude juures oli see ~2-3km. Lõppenud joogivee varud asendusid rabajärve veega ... õnneks olin piisavalt närimist kaasa haaranud, et ei pidanud hakkama marjadest energiat ammutama. Nii me siis liikusime seal metsades ja soodes sihikindlalt laagri poole ... kuniks peale 20km matka kohtusime trassil ADI TEAM-iga kes oli tehn. probleemide tõttu samuti aja maha võtnud ning olid uuesti võistlust jätkamas. Offroad jumala armust ja Adi teami abivalmidusest sündis meid päästev/säästev lahendus läbida trassi lõpuosa Adi Team-i auto tagapingil (kuna pool nende teamist oli samuti juba laagrisse abi järele matkanud). Igal juhul olime selleks hetkeks täiesti küpsed ja selle offroad-takso pakkumise võib julgelt lugeda AASTA TEOKS!
Hoolimata meie kolme lisaraskusest Adi Team lausa lendas raskel võistlustrassil (igal juhul mulle tundus nii). Nii me siis läbisime viimase 10km offroad taksol ja jõudsime lõpuks õnnelike kuid üliväsinuna ja tulitavate jalgadega laagrisse.
Märjad riided kuivade vastu vahetatud, kõhud head ja paremat täis tuubitud oli aeg hakata G evakueerimise plaani kokku panema. Miski vana genekas oli laagris olemas ja tuli vaid välja mõelda rada midamööda pääseg G-le kõige lähemale. Konsulteerides korraldajatega selgus ka plaan, et 30km kaugusel asuva G-ni pääsemiseks on vaja sõita 130km ring ja siis jääb sealt veel ~10km läbi metsa murda.
Kuna auto asus 2km legendaarsest kirikust mida laagrirahvas (Ermi, Insener ja A.Tuisk) kangesti näha soovis, siis komplekteerus ka üsna ruttu vabatahtlike evakuaatorite team. Nii nad siis Inseri autoga ja koos Artoga uuesti minema kimasid. Mina ja Kairi jäime laagrisse nö. back up toeks .... juhuks kui uuesti mingit abi oleks tarvis läinud.
Paraku ei õnnestunud Inseneri autoga eriti pikka metsalõiku läbida ja ees ootas jälle ~7km jalgsi matk. Selleks hetkeks kui kui see abivägi autoni jõudis oli õues läinud jälle pimedaks ning kuna kõikide jõuvarud olid aku, geneka jms. tassimise tõttu otsakorral siis sätiti kohemaid autosse puhkama. Seekordsest kirikuvaatamisest ei tulnud päästeteamil ka midagi välja.
Edasi kulges nii, et Ermi ja Insener võtsid suuna laagrisse tagasi ja Tuisk (Würth) jäi Artoga autot metsast välja tooma. Uus genekas ei olnud küll ideaalses töökorras kuid auto sai liikuma.
Kui Ermi ja Insener laagrisse jõudsid siis olemasoleva info baasil (,et pole kütust ja tagasiteel on suur palk risti teepeal, ning genekas erii ei lae) sündisid uued päästeplaanid B ja C ning see tähendas minu ja Kairi poistele Volvoga metsa vastu minemist. Pakkisime laagri kokku, saime ka Riho ATV-ga abiteamina kampa, et vajalik varustus ATV-ga Artoni toimetada ja asusime teele. Vinnitsa külas oli mob. levi ja poistelt oli laekunud info, et neil õnnestus siiski omal jõul suure teeni jõuda. Lõpp hea kõik hea! Riho keeras uuesti nina laagri poole autasustamist vaatama ja meie Kairiga jätkasime teekonda kohtumaks Arto ja Andresega.
Seekordne pingutus lõppes siis Ratturitele 9. kohaga ... Võistlus oli (vähemalt meile) läbi aegade raskemaid.
Korralduse tase jätab ka kõvasti soovida ... laager oli uues kohas kus puudus mobiililevi (mis on sellise formaadiga võistluse puhul hädavajalik)seekord osalejatele diplomeid ja särke ei olnud, raja märgistus publikukatsel oli puudulik, rada TR-1 le ebamääraselt pikk & raske (näitab juba see, et kogu raja läbis vaid 2 TR-1 autot). Oftšinn väitis, et Vepsa ongi siis korda läinud kui lõpetab vaid ~15% startinutest ... aga noh ... kiunume ... ja läheme jälle (vist)
Veelkord suured tänud kõigile kes vähemal või rohkemal määral aitasid, toetasid Vepsal Ratturite teami. On suur au ja rõõm omada selliseid sõpru.
Peatse kohtumiseni Lätis
PS. Pildid laen ka lähipäevil üles
Klassid: TR-1, VABA, TUR / Võistkond: Ratturid / 4x4 kohtunik / Vintsisõltlane alates 2005
