totu kirjutas:"Esialgu luksuslikuna tunduv" jääbki "luksuslikuks", lihtsalt seda on palju kallim üleval pidada ja selleks ajaks kui liikluskoormus asjale järele jõuab on objekt lihtsalt amortiseerunud. ...
Vaidlen kategooriliselt vastu,
1. jah, ülalpidamiskulud on mõnevõrra kallimad, kuid asi on ka mugavam.
2. Kui liikluskoormus järele jõuab, siis pole objekt amortiseerunud oma põhiolemuses, vaid nõuab lihtsalt jooksvat remonti nagu iga teinegi.
Vaata nt Eesti praegust teedevõrku, 95% ulatuses, silma järgi hinnates, on see rajatud aastatel 1970-1980 ja toimib pidevate nn kapitaalremontide
najal siiani. Miks kapitaalremont on smailiga elik jutumärkides - mullatöid sellises mahus, nagu tehti teede rajamisel 1970-ndatel pole rahapuudusel! sic! kusagil Eesti Vabariigi ajal tehtud, vaid üksikud liiklussõlmed (so ristmikud, viaduktid jms) ja mõned teedel olevad mõnekümnemeetrised nö praakkohad on välja kaevatud ja uuesti muldkeha rajatud. Need enne 1980. a olümpiat NL rahasüstide najal rajatud teed olid ilmselgelt liiga luksuslikud meie liikluskoormust arvestades, kuid on hea, et need tollal ehitati, muidu oleksime sootuks jännis.
Jooksvad remondid on aga paratamatus ja kas seda tehakse 2 või 4 realisel teel ei ole põhimõtteline vahe rahalises mõttes.
P.S. Ma ei saa aru sellest popsimentaliteedist - teha just niipalju kui hädapärast vaja. Kui teha, siis juba nii, et vähemalt paarkümmend aastat (parem nii 50 a) oleks hooletu ja ei peaks hakkama midagi ümber ega suuremaks ehitama, vaid hooldama ja jooksvat remonti tegema. Aga meie ühiskonnas on pidev kiun, et tehakse liiga luksuslik ja samas ehitatakse objekte, mis MITTE KUNAGI ei hakka toimima majnduslikult kasulikult nagu nimetatud Koidula piirijaam või Saaremaa süvasadama ning Rail Baltica ...