Kirjutan siis võistleja vaatevinklist ka veidike, muidu aind turistid räägivad.
Sõitsime siis Liitklassi. Kui eelmine aasta pandi meid TR1 rada nühkima siis sellel aastal saime TR3 ja ATV rada sõita. Eelmine aasta hädaldasime veidike, et rada liiga lihtne ja meid võeti kuulda.

Laupäeval algas päev joonorienteerumisega. Formaat siis Sultsile sarnane, et antud suur hunnik koordinaate, millest siis moodustub rada (punktid siis iga paarikümne meetri järel ning mõnes kohas on kiibijaamad). Juba joone starti sõites hakkas armatuuri alt suitsu tulema ning olime sunnitud kiire pitstopi tegema (tagatule klemm oli lahti tulnd ning lühisesse läind). Joone rada iseenesest oli enamuses väljaveo teedel sõit või siis raiesmikel. Suutsime kuskil vedaja rööpas omal auto kummuli keerata aga paari minutiga olime uuesti ratastel ning sõit jätkus. Et joones tulemus kirja saada, pidime vähemalt 2 kiibijaama ära võtma (tr3-d pidid vähemalt 4 jaama ära võtma). Kuna konkurents oli suur (1 auto veel meie klassis

) siis otsustasime edasi sõita. Korraldajatel oli mõttega pandud see 2 kiibijaama miinimum, sest peale 2 jaama läks korra rada päris toredaks. Nimelt mingi 200-300m pokumaad. Pokud olid nii umbes nabani, mätaste vahel munadeni vesi. Vintsida polnud väga kuskilt ainult ankruga mätta küljest. Aga kuna mättad olid suht nõgalt kinni ja rattad autol ilusti mätaste taga siis sai neid pokusi päris ohtralt välja juuritud. Peale seda loksusime veel 2 kiibijaama läbi ning võtsime suuna Joonorienteerumise finishile. Ei tahtnud rohkem aega joonega raisata, kuna muidu poleks pildistamise katset võibolla kirja saanud.
Pildistamisel ei hakanud me üldsse 50seid punkte võtma, kuna tahtsime autot hoida ning proovisime miinimum punktide arvu ära võtta, et katse kirja läheks. Raskeks tegi selle mingi sodi paagis, mis vahepeal kütusevõtturi ette ujus ning auto välja suretas (aitas voolikute lahti ühendamine ning läbi puhumine. Seda saime päris mitu korda harjutatud võistluse käigus. Vahepeal suutsime tagumise diagonaal varda kõveraks sõita, selle peksime sirgu tagasi. Siis kadus kraavis maapind jalgealt ära ning kahlajad ilusti külma vett täis.

Lisaks andsid käigukasti padjad järgi mingi aeg.
LK3 oli Haljala krossirajal 30min tiirutamist. Eelmise aasta rada oli tagurpidi pööratud. Vintsida me seal ei saand erinevalt eelmisest aastast. Maapind oli nii kuiv. Tegime 2 ringi.
Peale seda läksime jälle metsa pildistama. Leidsime konkurendid kraavist, vints puru. Üritasime neid veidi aidata aga meil omal hakkas sidur jebima ning pidime tasakesi hakkama kodupoole sõitma. Lugesime pildid üle ning paar pilti oli puudu, et orienteerumine kirja saada. Võtsime paar kerget punkti veel ära ning veeresime finishisse.
LK4 oli pühap hommikune kiire orienteerumine karjääris. Seal samuti lihtsad punktid, need said kiirelt võetud aga karjäärist välja tulles jälle kütus kinni ja tuli läbi puhuda süsteem uuesti.
Viimane katse nagu Kukepeale kohane on Mõedaka krossirada - ehk amordi test. Kõige aeglasemad rajal ei olnudki, kuni hetkeni, mil jälle kütuse kinni tõmbas. Kuna jätsime kõik varustuse starti, siis polnd voolikuid peal, millega kompressorist õhku lasta. Sai kiire sprint starti tehtud ning voolik toodud ning siis lõpuks saime finishisse.
Üldiselt siis liitklassis 1 koht ja meel hea. Järgmine aasta 99% tõenäosusega juba TR3 klassis.
