Noh, siin küll räägitakse HRV-st (või oli see CRV), kuid toon ka enda pagasist ühe näite. Sai käidud eelmisel aastal talvel Männikul koertega jalutamas. Tavaliselt toimusid need sõidud LR-90-ga, kuid mikipärast ei viitsinud, tahtnud seekord Defekat kasutada (samas oli ka koguaeg soov vaadata, millist sõitu minu riisirakett Santafe teeb ).
No mõeldud tehtud. Kutsud peale ja Männikule. loomulikult sõitsin ikka sinna kuhu vanast harjumusest Defekaga, mõtlemata, et tagasi on ka vaja saada. D-90-le oli see suhtkoht "asfalt".
Lumes sõitis riisirakett ilusti ja endalgi olid silmad punnis selle "läbivusest".
Sai tehtud nii mõnedki "poognad", tuju läks järjest paremaks..

.
Mingil hetkel oli plaanis hakata tagasi koju sõitma, kuid mõtteks väikeses peakeses see jäigi. Leidsin end upakil ühest kavala kopajuhi poolt kaevatud august, mis oli hästi maskeeritud sügava lumega....ja siis lõi "kopa ette". Gaasi, ikka gaasi, naine rooli, ise lükkama ja ...gaasi.
Lõppes üritus nagu sellised ikka lõppema kipuvad. Kõne Landyle ja sealt hulk numbreid, kes saaksid päästma tulla. Küll prooviti hea ja halvaga, ent välja aitas üks suur Volvo...tänud veelkord.
Ja nüüd loeme kokku punktid/raha. Purunes esipamper, poritiib oli mõlkis ja kõik mis all ringi käivad vajasid reguleerimuist, sest riisirakett jooksis mööda teed nagu koer külg ees....
Seega kõik HRV, Santafee ja muud mehed, metsa ja korralikult. Peale esimesi tuleristseid saab adrenaliini üles ja sealt juba edasi mõne toekama aparaadi rooli.