Mazda B2600 kastika peale. Teatavasti oli selle 2,6 karb. bens mootor just mitsubishi päriolu ja kasutusel ka Pajerode peal omal ajal. Sai internetist sobiv toonor välja vaadatud ja broneeritud, et keegi jumala eest seda enne ära ei ostaks. 600.- eur sisuliselt sõitva auto eest ei ole ju palju, eriti kui tegu vanakooli viimase aasta Pajeroga MK1-ga 1990.a. 70 kw LSD tagasillaga. Pilt, mis autole järgi minnes avanes oli ikka kohutav. autol olid ainult esituled (põhituled) terved, ülejäänud olid kõik katkiste klaasidega. Samuti ei olnud autol ühtegi sirget plekki, no olgu vasakpoolne tagauks oli sirge. Stangedest ei olnud suurt midagi järgi, raam oli ratta koobaste juurest läbi mädanenud, autoga oli ilmselt vastu puud vms hooga tagurdatud, juhipoolne taganurk on mingi hetk korralikult sees olnud. Piduritest töötas ainult juhipoolne esiratta pidur, hilisemal lahti kakkumisel selgus, et seda ka vist tänu "Kõikvõimsa" tugevale abile. Kolvid oli ikka korralikult roostes. Parempoolne istus 2 päeva leos enne kui selle suruõhuga püssipauku meenutava heli saatel lahti sai. Kuigi auto oli kere poolest räsitud, käivitus mootor hetkega ja peale õlivahetuse ei ole ma siiamaani selle juures midagi teinud. Soojast peast suurt midagi ei suitse, külmast peast on gaasi vajutusel kerge sinine ikka õhus.
Mix aga ikkagi Pajero kasuks otsustasin. Ilmselt just seetõttu, et kere oli roostest peaaegu et puutumata. Põhja alune on nagu uus, mõningad roostealged on aga ei midagi hullu. Hoopis teine lugu oli tagumiste tiivaäärte- ja esimeste poritiibadega, viimaseid ei olnud sisuliselt enam ollagi. Mazdal aga pidin pool kabiini põhja uut keevitama ja lõpptulemus ei jäänud teps mitte kena. Samuti oli müstika see, et kuidas see kabiin seal raami küljes veel istus. Kõik kinnitused oli konkreetselt läbi roostetanud. Aga muidu nägi šeff välja. Rauaring ja väike tõste oli eelmise omaniku poolt tehtud. Lisaks tuttuued rehvid, mis muidugi pajero alla lendasid koos velgedega. Istusid täpselt üks ühele. Siis sai siin mõeldud nii ja naapidi. Kalkuleerisin, et palju mul kuluks Pajero sõidukõlbulikuks tegemiseks rahalisi ressursse ja jõudsin järeldusele, et Mazda ülevaatusekõlbulikuks tegemine oleks vaevanõudvam. Seega läks Mazda müüki ja nädala pärast oli sel uus omanik, sõber olla seda täna 19.09.'12 Tallinnas isegi ringi sõitmas näinud. Pajero ehitus algas.
Kuna linnamaja juures on garaaz väike, õigemini madal ja meie kliima ei soosi välistegevusi, sai ehitatud garaazi ette kerge laudadest konstruktsioon ja koormakate peal. Nö väligaraaz oli loodud. Kõik algas auto lahti harutamisest. Tiivad lendasid kohe vanametalli, samuti stanged jms.
Seejärel sai hakata keevitama.
Mida rohkem ümber auto vaatasin, seda rohkem leidsin murekohti ja need kõik said ette võetud.
Selliseid vaatepilte raamist esines mõlemal pool autot, eespool oli pilt natuke parem. Haagist ei oleks küll julgenud tol momendil järgi panna autole.
Siis algas keevitamine.
Raamilt sai välja lõigatud kahjustatud osad, õnneks ainult välimine külg, ülejäänud paistis enam-vähem ok. Suurele risti olevale torule sai plekitükk peale keevitaud, et muda sisse ei jookseks, alt on pisut ka lahti, et hingaks. Tegelikult oleks võinud kõik avad nii teha aga noh ega ma seda autot nüüd igaveseks ka ei teinud ja päris head nahka sellest nagunii ei saa.
Siin käis siis tiivaääre keevitus. Relakaga vana maha ja juppidest väänasin uue. Jäi enam-vähem soliidne, kaar ei ole küll väga ühtlane aga paari meetri kauguselt petab ära küll.
Tagastangest ei olnud ka suurt midagi alles. Jälle sai relakaga kallale mindud.
Auto on saanud uue värvkatte, suuremad mõlgid on välja löödud ja ees on uus isetehtud stange. Tiivad on uued B-osana.
Esimesed rünnakud tankodroomil Männikul.
Avastasin, et olen telefonist arvutisse piltide kopeerimisel suutnud kuidagi enamus pilte kaotsi lasta, just mis puudutavad
ehitamise osa. Aga ülevaate asjast sai. Käigukast ja sillad on vaiksed, ei mingit ulgumist kuigi odomeetril on 506 000 km, samuti ei ole kusagil mingeid õlilekkeid. Osalt kindlasti tänu sellele, et auto on Eestis alates 2008 a, ennem seda oli soomes. Isegi hooldusraamat on kaasas. Natu alla 300 000 oli viimane hooldus, mis raamatusse kantud on.
Muidu on masin mõnus. Üleliia ei lärma ja kütust ka väga ei küsi. Mainin veel ära, et auto on spiraalvedrudel (taga), passis on 7 kohta, tagumised istmed siiski puudu. Samuti on tagaistujatele eraldi soojendus põranda sees, radikas ja ventilaator. Täiesti töötab see süsteem isegi. Käigukasti on erladi väljavõtt vintsile, salongis ka kang.
Sisu poolest tahab ainult põrandavaiba keemilist pesu ja lapiga plastiku üle käimist. Kohe kohe lähen ka ülevaatusele, vaja ainult veel käsipidurit reguleerida, mäe peal püsib aga ainult tänu ühele rattale ja siis on ka hoob täielikult välja tõmmatud.
Edasistest toimetustest annan kindlasti teada.
