Saime sõita kusagil 20 kilomeetrit kui Jeepi hakkas vaevama esimene tehniline probleem. Auto nimelt hakkas kohati kakkuma. No palju õnne ! Juba jama!?
Eelmisel õhtul olin tankinud mingist X bensukast, ja täpselt niipalju ,et jõuaks Venemaale.
Esialgne mõte oli tankida Kuusalu tanklast 98t peale, äkki tõesti viletsa kütuse viga.
Sellega seoses tekkis aga uus küsimus: mida see auto siis vene bensuga tegema hakkab?
Küsimus täiesti õigustatud...
Aga ega midagi teha pole. Tankisin Kuusalust paagi peaaegu 98 t täis ja edasi.
Väga valus tegevus ,arvestades ,et paari tunni pärast oleme Venemaal, kus kütus on poole odavam.
Mingi maa edasi jäi see tõmblemine vähemaks, kuid endiselt näris see „põhjendatud küsimus“ hinge.
Lõuna paiku olimegi jõudnud edukalt Venemaa pinnale.
Piirikontroll sujus tõrgeteta. Vene poolel jäi piirikas minu auto katusel kolme tühja kanistrit vaatama. Vaatab , koputab , mõtleb ,vaatab. „Eti pustõi“ ütlesin. Seepeale kodanik lahkus.
Ma ei saanud, ega saa siiani aru , et mis asi mul seal kanistrites olema peaks, mille eest venes rohkem raha saaksin.
Esimeses tanklas panime kohe paagid odvat kütust täis. Bensiin maksab seal keskmiselt 28-29 rubla liiter. Diisel on pügalavõrra odavam. Hetkel saab ühe euro eest ca 38,5 rubla. Tere tulemast Venemaale- automatkajate eldoraado !
Tahaksin veidi siinkohal rääkida liiklusest ja teedest Venemaal.
Teedega on nii ,et kohati on need laiad ja ülihead ja siis mingil hetkel ,enamasti ilma igasuguste hoiatusmärkideta, algab täielik aukude rägastik kus pisemal autol on vaevata võimalik keredetailid teele jätta. Samasugune lõik on muide ka enne Peterburgi.
Teiseks hämmastas mind, kes pole enne venes autoga liigelnud ,sealne liikluskultuur/kasvatus.
Esiteks nad hullud jubedalt kihutavad. Nii mõnigi kord keerasin kõrvale ,et mitte mõne lenduriga kokku saada. Ja visualselt ei tundunud ka enamus tehnikat oma korrasolekuga just hiilgama. Seltsimees traat on ikka kõige parem abimees autoremondis...
Seda illustreerivad ilmekalt ka autovrakid teeservades, kraavides- täiesti tavaline vaatepilt.
Hästi palju on ka teelt väljasõitmisi sirgete teelõikude peal ja seda eriti veoautode puhul. Põhjus hästi lihtne- töö ja puhkeaja seadusest pole sealmail ilmselt midagi kuuldud ja juhid lihtsalt jäävad rooli taha magama. Suhteliselt lühikeste intervallidega on puude külge kinnitatud sildikesed kus on peal ekskavaatorijuhi number , kellele saab helistada , kui veokas vaja kraavipõhjast kätte saada. Abiks muidugi siis kui mõni juht selle väljasõidu üle elab . Big business. Ok ,et ma olukorda päris üle ei dramatiseeriks ,siis liigub seal palju ka täitsa uut ja siledat tehnikat.
Helkurist pole muidugi midagi kuuldud.
Muuses paremalt möödasõidud on täiesti tavaline nähtus.
Minu silmis on olukord osalisest tingitud märkide devalveerimisest.
Kõige lihtsam oleks välja tuua näiteks möödasõidu keeld, mis on enamasti pandud täiesti jabura koha peale ,kus tegelikult mitte miski ei sega ohutult manöövrit sooritamast.
Kuuldavasti pidi kõige suurem patt olema pideva joone ületamine. Selle eest pidid politseinikud üsna valusasti nõelama.
Eks seda peab tegelikult ise kogema ,et täit pilti saada. Minul jäi sealsest liiklusest igaljuhul mulje ,et inimelul pole mitte mingisugust väärtust. Ah ja , nendele kes teel olles on otsa saanud, püstitatakse omaksete poolt sündmuskohale meie mõistes üsna omapärased „monumendid“ , mis on enamasti tehtud auto detailidest. Ja fantaasiast pole puudust olnud.
Nende teede omapära juurde jõuame aga veidi hiljem.
Esimese päeva õhtu hakkab kätte jõudma hakkame otsima kohakest kus saaksime öö veeta.
Vabandan juba ette ära- koht ja esimese päeva kilometraas on juba meelest läinud.
Leidsimegi ühe pisikese metsatee ja osustasime asja uurima minna.
Lund oli seal roppu moodi ja väga kaugele me ei jõudnudki. Võis olla umbes 150m maanteest.Leidsime koha sobiva olevat ning hakkasime autosid paika parkima.
Selleks tuli kasutada ka veidi vintsi abi.
Siinkohal väike ääremarkus ka nende pisikeste metsateede kohta mida me oleme Eestis harjunud nägema suhteliselt palju. Venemaal on nii ,et seal on neid suhteliselt vähe.
Mõnikord pidime sõitma 20-30 kilomeetrit ,et mõnda leida.
Edasiseks kirjeldangi protsessi ,mis kordus peaaegu igal õhtul kusagile laagrisse jäädes.
Peale seda kui autod said paika, oli vaja laagri übrusest lumi ära kühveldada ,et omal hea mõnus liikuda oleks.
Samal ajal sai pandud üles laud ja tüdrukud said alustada söögi valmistamisega gaasipliidil.
Lõkke tegemiseks vajalikud puud tuli ka metsast üles otsida. Ikka ju mõnus elava tule ääres juttu ajada.
Lisaks veel mõned pisiasjad.
Ühesõnaga rahvas nägi, sai aru ja tegi mida parasjagu vaja teha on , ja kõik laabus alati suurepäraselt.
Jeepi magamiskoha tekitamine :
Igal õhtul tuli tagavararatas kapotile ööbima toimetada,matratsi alt välja kookida laud, enda asjad esiistmetele tõsta ja siis sai voodi ära teha.
Samuti lisaks minu saabastele ööbis rooli all ka meie veevaru- 20l kanister. Kuivõrd me olime Väintsiga kahekesi autos ,ei tekitanud meeskonnatöö erilist ajakulu.
Niisiis ennast mõnusalt paika seadnud , hakkasime supipaja popsumise ja õllepurkide lahtikorkimise saatel Võrukaid ootama. Ja väiksed tervitusnapsud leidsid ka omale sobiva külma koha.
Ja ega nad ennast kaua oodata lasknudki.
Peale tuvumist sai tehtud ka pisike tervitusnaps.
Selleks puhuks oli lõunanurga meestel kaasa võetud eriti uhke omavalmistadud märjuke, mis valati veel uhkemasse pitsi.
Mina ütlen selle joogi kohta „Lunnõi tsvet“ .- Kuuvalgus.
Kraade oli sel märjukesel miski 75 ja Olavi hoiatas ,et kui näete hommikul värska pudelit ,olge ettevaatlikud –pudelis ei ole vesi.
Ääremärkusena mainin ära ,et just see nimelegend sai alguse Ameerikast suure alkoholi keelu ajal. Mismoodi see asi oli, saab igaüks ise koduse ülesandena uurida.
Tol õhtul õppisime võrukatelt ära ka uue sõna: „Soome traat“ . Krt pidime sõna tegelikku tähendust teada saades naerukrampide kätte kõngema.
Ja edasised asjalood kulgesid üsna loogilist rada pidi- selle huvitava Toyota kapoti alla.
Rait läks selle pilli peale ikka korralikult käima- sellepärast, et tal seda pole. Ja olgem ausad , tegemist on tõesti „the ultimate“ matakautoga. Õnneks ta avastas ,et tema toyotsil on pihustitorud jämedamad, kuid ma ei usu ,et see teadmine tal tol ööl rahulikumalt magada lasi.
Edasiseks tähistasime Vabariigi aastapäeva.
Järgmisel hommikul , söögid, joogid, kohvid lipsu taga , kihutasime edasi.
Tahaksin rääkida teehooldusest. Soola ,nagu meil siin ,ei kasutata. Teedele pannakse libeduse tõrjeks liiva. Ja mitte vähe. Ning tundus , et tegemist ei olnud tavalise liivaga vaid millegi erilisemaga- Matrix tüüpi liivaga.
Probleem nimelt selles ,et pask, mis eessõitja rataste alt lendu lennutati ,ja seda oli palju, ei soostunud kuidagi gravitatsioonile alluma. Isegi suuremat pikivahet hoides kulus klaasipesu vedelikku bensiiniga sammasse suurusjärku. Olavi toyotsil oli seis veel nukram . Tema klaaspesu paak mahutas ainult miski 2 liitrit.
Vahepeal hakkas hakkas aga Raidi auto suusaboks vigureid tegema. Sülitas enamuse enda sisust õhku mis lõpuks maandusid sellele plägasele maanteele. Ja seda lausa korda kaks, enne kui kuri koormarihm sellele omavolilisele ning ilmselgelt mittesoositud vallatlemisele lõpu tegi.
Õhtuks jõudsime jõe kaldale , kust pidime praaniga üle saama.
Kohale jõudes aga selgus ,et see mida pole on praam. Kuu aega tagasi veel oli, kuid jõe külmumise tõttu oli see liin hetkel suletud. No mis seal ikka , sättisime ennast sinna kaldale laagrisse.
Hommik, juhin tähelepanu kui palju kütab ööga maailma üks bensiinimootor.
Siin hommikune vaade teisele poole jõge.
Kohapeal hämmastas mind märk „anna teed“. Huvitav kellele ma annan? Praanile ,kui tahan autoga üle jõe sõita? Seda teksti kirjutades tuli aga välja , et tegemist on märkidega mille järgi laevnik hoiab õiget kurssi – liitsihtmärk. (kiusa guuglit)
Veidi hommikust sõitu ja olemegi välja jõudnud Komi autonoomse vabariigi piirimaile mille „pealinn“ on Sõktõvkar.
Venemaad on tabanud samasugune haigus nagu ameeriklasigi. Kõik asjad ,mis vähegi võimalik, on üle vööbatud trikoloori värvidesse. Sama seis on venes näiteks bussipeatustes ootepaviljonidega. Komis aga on pussipeatused ilusasti oma mustrite ja kaunistustega ehitud.
Siin on tegemist teeäärse veevõtu kohaga ,mida kasutavad enamus rekkajuhte.
Otsustasime meiegi seal oma veevarusid täiendada. Ega 20l 8 inimese peale eriti kaua kesta.
Kaev oli miski 20 meetrit sügav.
Järjekordne stiilinäide lendurist kel maandumiskatse ebaõnnestus.
Kui kärul sild alt ära tuleb – pole hullu , ega seepärast teekond katki ei jää.
Siin on tüüpiline prügimägi. Ja kui kellelegi tundub ,et enam ei mahu , pannakse kogu hunnikule lihtsalt tuli otsa. Teeme ära vene moodi.
Kui ma nüüd õigesti mäletan ,siis oleme Petsorast läbi jõudnud ja suund on võetud Inta peale.
Edasi läksid ainult zimnikud ,ehk talveteed. Suvel seal teed ei ole. Noh tegelikult on- offroad paradiis.
Veidi edasi liikudes selgus ,et tee on blokeerinud veoauto Ural.
Uurides selgus ,et tehakse uut zimnikut või kaevati toru maasse ,ja edasi meid sealt ei lasta.
Suunati hoopis „ümbersõidule“:
No
mis seal ikka – tuli minna.
Rait aga kasutas enne võimalust ,et veits diili teha.
Ja need diilid tuleb teha võimalikult kiiresti. Kunagi ei tea millal kusagilt mõni võll välja ilmub ja püha ürituse ära rikub.
Niikaua kui autot tangiti, tankisime ka veidi.
Diisel tangitud kihutasime edasi Inta poole.
Teed oli kohati nii kitsad ,et pidi jupp aega ootama ,et uuesti liikuma pääseda, kuna vastu tuli suuremal hulgal veoautosid. Pildilt küll ei tundu ,kuid taamal olev tõus on üsna suur. Ja edaspidine rada oli samasugune. Tõusud, laskumised- enamus ajast oli tunne nagu sõidaks männiku krossirajal. Selleks ,et veokad mäest üles saaksid oli mäel 24/7 valvav buldooser mis nad üles sikutas.
Gaasitrasi ehitus.
Kõigepealt keevitatakse hunnik kilomeetreid toru maa peal kokku.
Selleks tõstetakse kraanaga torule peale selline majake.
Ja peale keevitustööde lõppu...
Tõstetakse toru maa sisse ja muld peale.
Ja seda gaasitoru tuleb tundrast sadu kilomeetreid. Ja kõik ehitatakse selleks ,et Friz Berliinis saaks omale pliidil muna praadida.
Liigume aina edasi mööda gaasitrassi Inta poole.
Kusagi teepeal märkab Rait vennikest, kes tee ääres kätega vehib. Hea samariitlasena ta peatub.
Vennike väidab ,et tal lõppes kütus otsa ja auto ei käivitu.
Tõttöelda meenuts see seltskond mulle neid mustlasi, kes siinkandis sama teemat ajavad.
Nad küll palusid endid edasi viia. Kuna meie läksime nende mõistes tagasi olid nad ka sellega nõus. Olgu ära öeldud, et isiklikult olen selline umbusklik lohe ja minupärast oleks nad võinud seal edasi istuda - mees kuidas sa lähed tühja paagiga sellist vahemaad vallutama?
Pilte ,kuidas see astra toyotsil sabas tolkneb , mul pole. Aga igavesti äge vaatepilt oli.
Ääremärkusena avaldan ka põhjuse.
Nimelt enne reisi arvasin ,et võtan kodust fotoka kaasa. Kui ma olin selle mõtte avalikult maha hõiganud vaatas naine mind sellise pilguga: „Helar ,kohe hakkab sul praepann turjal tantsu lööma“. Noh, mehed saavad sellisest pilgust kohe aru. Niisiis kõik pildid mis siin avaldatud, on teiste reisikaaslaste poolt tehtud. Minu tehtud on need pildid mida siin näha pole.
Kohaliku aja järgi jõudsime Intasse ca 1700. Kohalik aeg on meie ajast 2 tundi ees.
Tampooni (opel) jätsime vaksalisse uut õnne ootama ja kimasime Vladimiri juurde remondikohta. Vladimir on kodanik kellega Rait esimese polaartripi raames tuttavaks sai, ehk –oma käpp Intas.
Muide see auto kakkumine kestis vahelduva eduga Intani välja.
Ise kahtlustasin ,et tegemist on riknenud lambda anduriga. Korda mitu see vidin autol ära surnud ja eelnevalt olid sümptomid sarnased. Rõõmustasin- Vladimir tegeleb Intas autode ülevaatusbisnesiga , seega arvasin ,et saan seal kasutada gaasianalüsaatorit ,et oma teooriale kinnitust leida.
Ülevaatuspunktis oli vaid seade , millega sai tulede valgusvihu korrektsust mõõta.Kõik.
Seal sai cherokee omale keevituse abiga taas tervikliku summuti.
Edasi võtsime suuna Vladimiri daatsasse. Võõrustaja küll hoiatas ,et sinna autoga ligi ei saa kuid meie ei tahtnud seda kuidagi uskuda ja otsustasime proovida. Lõppmäng oli see ,et ca 2 tundi ,150m ja mitu välkuvat labidat hiljem olid 2 toyotsi suvila ukse ette pargitud.
Meie Väintsiga otsustasime ,et võtame oma kola näppu ja läheme jala.
Edasine oli ametlik osa. Viisime võõrustajaile tükikesed eestimaa kultuurist ning lahke pererahvas omakorda oli meile valmistanud suure piruka.
Edasisne oli mõnus olemine.
Ja järjest paremaks läks. Rait leidis „Värskat“.
Tegime ka sauna ,kuhu, nagu räägitakse, oli jõudnud ka siinkirjutaja.
Hommik. Raske.
Sõitsime tagasi ülevaatuspunkti juurde. Seal ootas meid kohalik jahisektsiooniülem kes hakkas tegelema meie erilubadega ,et meil Vorkutast edasisaamisega probleeme poleks.
Asjaajamine venis aga suht pikaks ja Budzu (härra hüüdnimi, kes oli harjunud, et teda nii hüütakse,loodan ,et kirjapilt sai õige)
uuris perenaiselt kus kõige lähem „labor“ asub. Loomulikult kallist külalist töötajate vetsu ei lubatud, niisiis viidi ta kuhugi teises linnaotsa asuvasse spordikompleksis asuvasse Wc sse. Sellise tõllaga:
Asjad aetud suundusime edasi autopesulasse.
Enne Vorkuta poole teele asumist tuli täita migratsioonikaart.
Sealmaal on nimelt nii, et pead ennast iga seitsme päeva järel kusagil registreerima. See kõik selleks ,et võimud saaksid jälgida kus on käidud.
Suundusime kohalikku sellisesse punkti. Rait võttis selle käigu kogu reisiseltskonna eest enda kanda . Kuna 8 inimese regamine võttis miskid tunnid aega, avanes võimalus eelmisest sauanaõhtust järelpuhkamine tekitada.
Meil oli küll hea rahulik, kuid Raidi tuju peale mitmetunniseid bürokraatilisi protseduure polnud sugugi kiita. Mõistame. Aga tehtud sai.
Kuna me olime Intas selle migratsja peale eriti rõvedalt palju aega kulutanud jätsime pererahvaga hüvasti ning suundusime aega viitmata Vorkuta poole teele.
Esimese asustatud külana jõudsime kohta nimega Abess.
Sinna jõudsime sellisel kellaajal kus kohalik külaelu oli täies hoos.
Mehed võtsid poe ette pargitud autos viina ja kohalik tsikibande aegles niisama ringi.
Kutsuti ka meie seltskond autosse peoga ühinema.
Kohalikega tutvused sobitatud asusime edasiteele.
Väga kaua me sõita ei saanudki kui meie tee oli sulgenud veoauto Ural. Jälle!
Täpsema küsimise peale, et mis toimub , vastati ehitame zimnikut ja edasi saab alles 6 tunni pärast.
Selle Ural tüüpi veoauto ette oli ajapikku tekkinud päris korralik järjekord. Meie sõitsime neist muidugi mööda ja kõige ette ,et saaks hommikul esimesena minema.
Enne ööd saabus ootejärjekorda üks teehöövel . Mees tuli välja, teretas ja arvas ,et saagem me sõpradeks. Sõprussuhted loodud ,asus meie seltskond uurima kuidas õigupoolest see teeröövel siis funksib:
Hommikul selgus ,et läbirääkimise tulemusena oli Eero suutnud teehöövli juhi käest 40l diislit välja kaubelda. Kuna kütte kättesaamine osutus pinnasilendajast võimatuks ,rääkis teeröövlimees selle kütuse välja zimnikut blokeerinud Uraalimehelet. Tasuta.
Hommikul ärgates avastasime ennast keset tundrat. Veokad ,millest eelmisel õhtul ette trügisime, olid ammu juba leebet pannud.
Ilus.
Hakkame edasi liikuma Vorkuta poole.
Jätka samas tempos edasi ja ootan järge nagu kõik teised mudakad 
