Nende renderduste järgi võiks arvata, et rullikud veerevad vabalt roomiku sisepinnal, ilma küljetoeta. Ebatasasel pinnal ja pööretel hakkab sellisel juhul roomikut viltu vedama. Howe vennakeste Ripsaw-l (ja kõigil nende järgnevatel arendustel) on roomiku lülide sees keskel väga konkreetne "haiuim", mis soones liikudes külgsuunalised ujumised välistab. Kuidas teil see asi plaanitud on? Ja kui üks suurtest ratastest on vedav siis kas teine toimib pingutajana? Kui siis mil moel?
Ka meil tuleb roomiku keskele üks rivi "haiuimi" ja balansiiride alla vastavad pesad, kust nad läbi hakkavad jooksma. Niisama lahtist roomikut pole üldse mõtet tehagi. Sellisega saad ainult otse ja vaikselt sõita.
Juhtratas jääb masina tagumisse poolde ja pingutus tuleb selle ratta kaudu. Juhtratas pingutatakse õigele pingsusele ja fikseeritakse. Vedruga pingutust ei saa teha, kuna tähik on masina eesotsas ja see hakkaks juhtratta pingutusvedru kogu aeg kokku vedama. Kuna masina üldvedrustus hakkab seda rolli täitma, siis alla tulevad coiloverid, et vedrustuse jäikust muuta saaks. Seda selleks, et vältida roomiku mahatulekut juhul, kui kõik kolm õõtsa piisaval määral kokku surutakse.
Kui pingutusratas on fikseeritava asendiga siis võiks ta ju vedrustatud roomiku puhul samahästi olemata olla (Tuleb lihtsalt õige pikkusega roomik teha). Vedrustus hoiab seisval masinal või tasasel pinnal liikudes roomikut pinge all. Minu tagasihoidlik loogika ütleb, et juhul kui paraja hooga üle künka sõites mõjub ühtlaselt jaotuv raskus kõigile vedrustuselementidel võrdselt (ei teki noogutamist vaid "sukeldumine") siis on tulemuseks roomiku lõtvumine. Selle vastu aitakski piisava vaba käiguga vedrupinge all pingutusratas. Tõsi, sellisel juhul peaks vedama tagumine ratas ja pingutama eesmine. http://www.loglogic.co.uk/softrak.php - sellel sõidukil on pingutus lahendatud "määrdesilindriga". Kui roomik venib siis määrdepritsist vurtsu juurde. Sealjuures ei ole tal vedrustust.