Automatk Mongooliasse 2010

[metsik]

Selle kohapealt langevad me arvamused kokku

[inseneer]

Pealegi see stangehunniku pilt on tehtud Irkutskis!

[Kjen]

No nii, kus mingi rauatükk üles on pildistatud, seda mäletab, aga et ma olen kirgiisi pähe mongoli pildi üles riputand, ei pane keegi tähele.

[inseneer]

No nii, kus mingi rauatükk üles on pildistatud, seda mäletab, aga et ma olen kirgiisi pähe mongoli pildi üles riputand, ei pane keegi tähele.

Sorri ma pole mingi etnograaf.

[Kjen]

XXXI osa
Hüvasti Mongoolia

Mongoolia see piirkond, mis pealinna ja Venemaa vahele jääb, oli natuke teistmoodi. Oli näha, et Venemaa on tähtis kaubanduspartner, seetõttu kohtasime päris mitut tööstusasulat, mis meenutasid üks-ühele Venemaa tööstuslinnade vähendatud koopiaid.



Ja teed olid vist lausa piirini küll kitsad, aga asfalteeritud.



Ühes asulas oli isegi nõukogude võimule nii iseloomulik mälestusmärk hetke olukorrast (igivana linttraktor DT-54) ja peatselt saabuvast helgest tulevikust (läikiv muna)



Ja just kusagil sellise tööstuslinna ääres peeti meid esimest ja ainsat korda Mongoolias kohaliku politsei poolt kinni ja seda kuidagi väga kahtlastel asjaoludel. Nimelt oli tee peale üks moodne ringtee ehitatud, mida meie siis läbisime nagu „otse“ suunas. Paari km pärast oli jällegi selline ainult Venemaale iseloomulik GAI-putka koos tõkkepuuga, kust üks kollavest meile viimasel hetkel jooksujalu ette tormas. Väidetav põhjus – meil olla teemaks maksmata. Teemaks tulnuks maksta seal ringteel. Aga seal tõesti asunud mingi putkalaadne moodustiseni saamiseks oleks me pidanud põhimõtteliselt nagu tagasipöörde tegema.
Metsik oli vist väga vaidlushimulises tujus, igal juhul õiendasid nad selle vene keelt rääkiva pätt-mendiga oma veerand tundi, enne kui too oma 5EEK väärtuses tugrikuid kätte sai ja rahulolevalt oma kuuti tagasi sibas. Meie ehk siis tagumise auto käest ei tahtnud ta enam midagi.

Aga loodus oli sealkandis ilus. Kuna piirini, mis jällegi öösiti ei töötanud, me oleks pimedas jõudnud, siis viimase öö Mongoolias veetsime päris maalilises kohas – ilus jõgi, ümberringi lehtpuudest moodustunud puisniit ja koht, kuhu siduda sinine lint, et Jumal Sulle selles eest head teeks. Kaugemal karjatati hobuseid. Nagu oleks Vahitorni pildile sattunud, ainult taltsas taimetoitlasest tiiger ja puuviljakorv oli idüllist puudu.



Ja kuradi kahju on, et selle Mongoolia-osa reis rikuti põhjalikult ära piiripunktis. Me veetsime seal terve päeva – piirijoonest 150m kaugusel ja meie eest ainult 3 autot, ja pääsesime alles natuke enne seda, kui hämarduma hakkas. Probleem on tegelikult kahepoolne, mongolid öösel ei tööta, lisaks peavad ka 2,5h pikkusi lõunapause ja venelased ei lase oma piirilt tunnis läbi rohkem, kui normidega ette nähtud.
Ainus meelelahutus oli see, kui Vene poole pealt viibati (sõiduautod ja veoautod olid omaette järjekorras) ja siis saime näha gazellide streetrace, kui kahest paralleelreast korraga startinud väikeveokid võidu piiri poole kihutasid. Võitja sai ennem üle piiri. Kaotaja võidi vahel tagasi saata ja siis pidanuks ta vähese õiendamisoskuse korral lausa järjekorra lõppu tagasi minema.
Sõiduautode järjekorras oli lihtne, kõik seisid ja ainult mingid „diplomaadid“ ehk siis kallima hinnaklassiga ja vene numbritega autod, lasti edasi. Oli näha, et platsil korda pidaval noorel ametnikul on endal ka piinlik meile seletada, et ka selles autos oli jälle diplomaadid, nagu oleks äsja kusagil lähedal suursaadikute rahvusvahelised suvepäevad lõppenud.
Õnneks müüdi piiripunkti katakombi meenutavas keldris tegutsevas sööklas pagana häid pirukaid, mis tellimuse peale koha peal valmis küpsetati. Saime seal oma üle jäävat tugrikutevaru jäänused vähemaks kulutada.

Viimaks vene poole peale jõudnud tundsime end nagu oleks koju jõudnud. Isegi saarlane säras näost ja oli optimistlik, et kui meie olime lausa kodus, siis temal on vaja veel üle suure väina pääseda.
Vene poole peal kulunud tunnike oli nohu võrreldes mongoolia poole peal veedetud ajaga. Vähemalt mingi pidev sagimine käis, vaatasime muu hulgas draamat, kuidas üks itaalia mootorrattur kriipis natuke ühe vene bisnesmeni LC 120 stanget ja tolle reaktsiooni järgi otsustades oleks nagu ta laps ära vägistatud. Kisa, ähvardused (ja tebe taganju), piirivalve isikkoosseis kutsuti täies mahus asja klaarima ja lõpuks happy end – ilmselt itaallane lubas Irkustkis uue toyota talle osta.

Sellega ma selle reisijutu Mongoolia osa tõmbaksin kokku. Aga kuna see Mongoolia on siiski põnev maa, siis ma tuhlasin väheke netis ringi, mida eestlased veel sealmaa teinud on ja paneks siia mõned väärt lingid neile, kes ka tahaksid enne, kui nad Metsiku plaanitava reisiga, liituvad, natuke juurde lugeda.

Esmalt selline motomees nagu Tiit Rand. Tema startis natuke enne meid koos soomlastega ja on oma reisist sellise väärt jutu kirjutanud: http://motoreisid-motoreisid.blogspot.com/
Lisaks sellele, et ta teeb midagi nii fantastilist, nagu kolab ihuüksi mootorrattaga Aasia pärapõrgutes ringi, oskab ta ääretult huvitavalt oma reisidest ja külastatud maadest rääkida. Ka meile jagas ta oma varasemaid muljeid – ta oli ka ülemöödunud suvel Mongoolias käinud ja käis suvel uuesti, ja pagana huvitav oli teda kuulata. Et kui on mingi kõhklus hinges, et kas minna või mitte minna, siis püüdke temaga kokku saada ja Teie kõhklused kaovad.
Metsik vahetas Tiiduga ka reisi ajal sms-e ja oli vahepeal väga mures, kuna Tiit oli pikalt levist väljas vahepeal.

Meiega samal ajal startisid kaks meest – Toomas ja Lauri (ei ole kummagagi isiklikult kohtunud), kahekesi Land Roveriga otse Mongooliasse ja läbisid umbes samasuguse marsruudi kui meie. Et kui keegi küsib, kas meie olime esimesed eestlased, kes autoga Mongooliasse läksid ja autoga tahagasi ka tulid, siis kindlasti mitte – samasuguseid või veel hullemaid hulle on teisigi. Toomas näiteks on juba jupike aega sama autoga Aafrikas matkamas. Kahjuks ei ole mul teada, kas ta oma reismuljeid kuhugi üles ka tähendab.

Siis on olemas alternatiivne võimalus külastada Mongooliat rongiga, mida see seltskond kasutas: http://www.elamus.ee/vacation/category/mongolia/. Pean tõdema, et neile vist Ulan- batoris ei meeldinud.

Ja siin on põhjalik ülevaade Mongooliast, kui seda teha nii nagu peaks – lennata kohale ja tellida omale safarid ja tuvuda põhjalikult looduse ja mongoli eluga. Sellega võrreldes oli meil mitte matk, vaid mingi omapärane Bumball rally maastiku-eri.
http://www.travelpod.com/travel-blog-en ... /tpod.html

Põhjalik ülevaade mongoli hobusest.
http://blog.gomaailm.ee/muljeid-mongoli ... peremehest

Ja mida ajakirjanik 2a tagasi Mongooliast arvas:
http://www.virumaateataja.ee/010908/esi ... 048732.php
Ma lisaks sellele artiklile ühe omapoolse tähelepaneku – Ulan-Batoris olid jurtad küll – seal müüdi teed, aga jurtadest koosnevat linnaosa me ei kohanud. Ei tea kas kahe aastaga on linnas niipalju muutunud või oleks pidanud seal natuke laiema raadiusega ringi kolama.

Ja poliitik Toomas Alatalu hästi huvitav ja sisutihe artikkel Õhtulehes.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=300584

[Kjen]

XXXII osa
Burjaatias

Esimene asi, mis me taas Venemaal olles tegime – me läksime poodi. Täitsa tavaline külapood, suuruse poolest nagu mõne Eesti väikelinna, nagu Mustla, A&O pood - Venemaal kannavad sellised aga uhkusega nimega “maksimarket”. Poed suurusega nagu Tallinna Rimi, Maksimarket ja Prisma oleks otsapidi kokku pandud – need on “hypermarketid”.
Igal juhul see külapood oli nagu oaas meie jaoks – lisaks meile igapäevastele vajalikele kiirputrudele ja tavalisele saiale-leivale-vorstile, müüdi seal korralikus valikus pirukaid jms pagaritooteid, millest mina oli suurt puudust tundma hakanud ja ega teisedki pakutavast ära ei öeldnud. Piimatooteid oli ka muidugi, aga neisse ma nüüd teatavatel põhjustel suhtusin ettevaatlikult ja enne Peterburi oblastit ei tarbinud.
Mongoolia asulapoodides oli kompotte-konserve saada, aga hoopis teise hinnaga. Loomulikult tunti huvi ka viinaleti vastu, otsiti taga mingit “mõrnaja” nimelist püramiidi-kujulise pudeli ja loomapildiga jooki, kui sekkus turvamees ja soovitas hoopis üht tundmatut napsu ka proovida – õhtul selgus, et Siberi venelast tasub alati viina osas usaldada!
Laagriõhtu oli selles mõttes omapärane, et esimest ja viimast korda reisi jooksul tegi õhtusööki – Vello. Ta praadis meile sealt külapoest ostetud kanamune.

Külakesed, mis Mongoolias olid sellised ringikujulise planeeringuga, olid asendunud üli-klassikaliste Venemaa tänav-küladega. Majad olid peaaegu kõik halliks luitunud värvimata puidust, millel olid siis kenasti nikerdatud potisinist, harvem rohelist värvi akna piirdelauad. Sellised majad olid väga iseloomulikud tegelikult kogu Venemaa ulatuses.



Jõukamad kodanikud oli oma majad ära siniseks värvinud, maitsemeelega kodanikud aga olid päris kenasid tulemusi saavutanud.





Aga siinne kant oli kuidagi nukker-vaene. Umbes kolmandik majapidamisi oli maha jäetud. Elanike põhiline tegevus paistis seisnevat aia- ja metsasaaduste müügis. Ja see oli suure liiklusmagistraali äärne piirkond, ma ei kujuta ette, mis võib toimuda kusagil kaugemates kolkakülades.
Ostsime meiegi kartulit ühe vanapaari käest, kuna meil lahkelt lubati oma veevarusid täiendada, siis mõned pildid, kuidas üks külahoov seestpoolt välja näeb.




Piiriäärses osas oli Baikalimaa selline lage ja lauge.



Aga üpriski ruttu hakkas maastik meenutama natuke natuke nagu mägi-Altaid (metsased mäed) ja natuke nagu Häädemeeste kanti või Põlvamaad (liivased männikud).




Metsades olid tegelikult peidus vägevad tankipolügonid. Üks tehnikaime oli täitsa tee äärde ennast parkinud ja jahutas ülekuumenenud mootorit. Meie tuhisesime üllatusest suu lahti sellest peletisest (kes tahab tutvub tehniliste andmetega siit: http://et.wikipedia.org/wiki/2S3_Akatsija) mööda, Metsik aga oli julgem, pidas rehvide vilinal kinni ja läks sõprust looma.
Inseneer muidugi tahtis kõvem mees olla, keeras ümber ja läks ja lõi seda “akatsiat” käruga. Minu käruga.



Sõdurpoisid tundisid ennast selle rauahunniku sees turvaliselt, naeratasid viisakalt, aga olid hästi reserveeritud ja vähejutukad. Ju poliittundides spioonide kohta õpitu oli hästi meeles, isegi sõjariista tootmisaastat ei julenud meile öelda, samas luugist sisse piilumist meile ei keelatud.

Teeäärsetel reklaamtahvlitel tutvustati natuke moodamaid sõidukeid ka.



Baikali järvega olid meil algsed plaanid sellised, nagu kunagi motoreporteritel – sõidaks praamiga üle vastaskaldale. See idee on kahjuks täiesti teostamatu, nimelt autosid erinevalt tsiklitest siiski laevadega üle ei viida. Aga järve kaldal käisime ära küll. Igavesti külma veega on see järv. Ja uskumatult kivise kaldaga. Inseneer käis sees ka ära, oli naisele lubanud. Teised väga ei tahtnud minna, ühe erandiga, Lilleke sulpsas ka sisse.



Järve suubus sisse hulga jõgesid. Neil oli hea autode koolmekohtade võtmise suutlikust testida.



Et kohalikud järve ääres puhata armastavad, oli aru saada kaldal leiduva taara kogusest, lõkke jäänusest ja sellisest geniaalse konstruktsiooniga küpsetusahjust.



Baikali järve nime järgi on saanud nime ka üks jupike raudteed – BAM. Kuna just selles kohas paiknes raudtee mingi lõik sõna otses mõttes järve kaldal, sellest vaevalt paarikümne meetri kaugusel, samuti paiknes majajäetud liiprite rivi tegelikult lausa veejoone kõrvale valatud betoonalusel, tegime loogilise järelduse, et just selle magistraaliga ongi tegemist. Tegelikult sain eile sõbraliku vihje, et tegemist oli hoopis Trans Siberi magistraaliga, BAM jäi vastaskaldale. Peab tõdema, et rongliiklus oli seal väga tihe, selleks et selles piirkonnas üldse järve äärde saada, pidi raudtee alla jäetud tunnelitest läbi sõitma, mingite tõkkepuudega ei oldud üldse hakatud jamama, kogu aeg olnuks punane tuli ees.





Baikal nähtud, võtsime suuna Irkutski poole. See et Baikalis veel kala on, oli tee ääres näha. Koha peal suitsetatud ja kodus kuivatatud ning erineva suurusega järvesaadusi pakuti ohtralt. Ka meie jõugust need, kes kala söövad ehk siis kõik peale minu, tegi kalapeatuse. Et Inseneer rooli kalarasvaseks ei teeks, pakkusin end rooli. See oli viga. Inseneer ajas kala näost sisse ja siis tõmbas õlle kusagilt välja. Et siis ma pidin Irkutskini välja taluma kriitikat teemal, kuidas Patrol sidur ja käigukast ka krt teab mis veel vajavad mingit erikohtlemist. Ei saanud minust 4,2-usulist, taas kodus olles ostsin omale neljanda Land Roveri hoopis.

[Kjen]

XXXIII osa
Lahkes Siberi pealinnas

Irkustki ümbrus Baikali poolt lähenedes oli üks kena koht: mägised metsad ja korraliku asfaldiga kaetud, aga kohati väga käänulised ja järskude tõusude-langustega teed. Ilmselt seetõttu oli ka kesmisest rohkem oli aga avariisid näha, eriti just igasugu krusadel oli ilmselt pidurid üles öelnud ja ennast sellisel viisil võpsikusse õnnestunud sõidutada.



Selle kandi rahvas oskas heast maastikuautost lugu pidada.



Vahetult enne linna jõudsime järele sellisele Venemaal mitte just levinud mõnusa bassihäälega jõmisevale Dodgele, mida piloteerisid kaks kena tšikki. Meile kui 7 nädalat kodust eemal olnud meestele see vaatepilt igal juhul meeldis.



Rongiliiklus oli endiselt tihe, raudtee ristumine maanteega moodustas lausa mingi omapärase ja autojuhtide suhtes ebaõiglase foori – said 2 minutit autod liikuda, kui tõkkepuu taas alla langes ja metallist turvapiire üles tõusis ning 15 minutit venis miskit veeremit. Igal juhul olid kerjavad noorburjaadid olukorda osavasti ära kasutamas. Teenistus oli hea, kui komm ei maitsenud, visati see ülbelt üle õla.



Sissesõit Irkutskisse oli üllatavalt tagasihoidlikult tähistatud:


Irkutsk on Tallinnast mõnevõrra suurem linn, aga kuidagi koduselt mõjuv. Linnas oli täitsa olemas Vene suurlinnale iseloomulikud magalarajoonid ja pikad sillad üle Irkuti jõe, kuid ka piisavalt palju rohelust ja ajaloolisi hooneid. Isegi see paneelelamute rajaoon meenutas pigem Mustamäed, kui Lasnamäed. Tegeleti seal põhiliselt vist transiidiga - selleks oli suur jõesadam ja isegi lennukeid ehitati.






Ühe arhitekti loomet kohates tekkis küll küsimus, et ei tea milliseid seeni peab sööma, et selliseid maju välja mõelda:




Vellol oli muhuklubi poolt saanud kohustuse pildistada üles kõik Venemaa 965 mudeli numbrit kandvad žapikad. Alles selles linnas oli tal esimene võimalus oma kohutus ära täita. Ühtlast pani ta välja suure rahalise auhinna, kui keegi sinna üle roninuks ja kroomosad kaasa võtnuks.



Meil tekkinud väike sõjaplaan analoogselt Barnaulile tutvuda kohalike off-roaderitega ja nende abil leida soodne majutuskoht ja asjalik töökoda ning tutvuda linna ja kohaliku elu-oluga. Lihtsaim võimalus kontakti saada oli lasta siia foorumisse vastav teade üles panna ja pool tundi hiljem oli juba info olemas (tänud Landyle ja LoJackile). Irkustkis on olemas täiesti korralik klubi koos foorumiga ja isegi väikese off-road suunitluse tööstusega.
Väike link: http://irkutsk-4x4.ru.
Seal lehel tasub kolada, aktiivne ja põnevaid üritusi korraldav seltskond.

Meie võtsime õhtul juba päris hämaras ühendust ühe aktiivseima klubilisega hr Vladimir Volkoviga, kes tegutseb seal klubi foorumis nime all „Volk“. Volk’il oli temaga telefonivestluse maha pidanud Inseneeri sõnul päris hea meel, kui äkitsi keset pühapäeva õhutpoolikut helistavad talle mingid väljamaalased, kes tutvustavad end põhja-pribaltikumi matkajatena ja paluvad abi leidmaks odav öömaja ja remondikoht.



Tegemist oli hoopis teistsuguse mehega, kui Baranuli-Sass. Suurt kasvu ärimees, kellel oli isiklik autokeskus – mitte kahekohaline garaaz, vaid keskmise Eesti autoesinduse suurune uus hoone (võrreldav näiteks Forss autokeskusega), kus oli vist oma 8 autotõstukit ja kohvik klientidele; ja maasturivarustust tootev metallitöökoda. Lemmikauto oli tal Toyota.



Saabus ta meie juurde koos viimase vindi peal raseda abikaasaga ja mul on hea meel tõdeda, et sellesama eelmainitud foorumi andmetel nädalapäevad peale meie kohtumist nende tütar ilmale tuligi. Volk oli meile välja sebinud ühe külaliskorteri – tuliuues majas möbleeritud 10 magamiskohaga rõdu, köögi, vannitoa ja kahe toaga korter. 2000 rubla esimene öö, järgnevad ööd oli odavamad. Autod sai parkida kohe maja kõrval asuvasse tarastatud ja valvuriga parklasse. Meie jaoks super!
Ja asi läks meie jaoks edasi lausa müstilise suurejoonelisusega.
Tassisime asjad tuppa, parkisime autod ära ja vahepeal naise koju viinud Volk oli juba maja ette orgunninud 3 taksot, mis toimetasid meid ühte kesklinna ööklubisse, kus meid ootas juba pikk laud. Põhimõtteliselt oligi tegemist tantsupõranda ja suure ekraaniga restoraniga.
Kuna koht oli väga uhke, siis põhiroa tellimisel hinnakirja vaadates kippus kõrisõlm kogu aeg reetlikult jõnksutama ja suu lahti jääma – praed oli hinna poolest nagu meilgi kallimates kohtades, aga õlu ja muu alkohol – Rootsis on ka odavam. Tõsi küll, joogikaardil olid ka ainult välismaised brändid.
Ja siis hakkasid lauda tekkima eelroad. Ma ei ole midagi nii fantastiliselt maitsvat eelrooga veel saanud – seal oli mitut sorti suupisteid, vinnutatud liha, seeni, kala, marineeritud küüslauku, jäätükkidega garneeritud salatit jpm vene köögile iseloomulikke suupisteid ja seda valmistatud gurmaanluse kõrgeimal tasemel.
Veetsime seal ülimeeldiva õhtu: Metsik, Inseneer, Vello suhtlesid Volkiga; laua kaugemas otsas mina, Maria ja Lilleke nautisime roogi ja kuulasime teiste juttu pealt (noh iseasi kes kui palju aru sai); kosmopoliit Eero kadus varsti tantsima; Saarlane jõi ära kaks pitsi viina, küsis, kuidas vene keeles tantsima kutsutakse, jõi ära kolmanda pitsi viina ja läks ka. Tantsima. Edukalt kusjuures.
Kui paari tunni pärast lahkusime - arve oli 8000rubla, millest Volk 2000 kinni tagus, siis 2 tükki meie seast jäid linnaga täiendavalt tutvuma, ülejäänud läksime korterisse tagasi Volkiga viina võtma.

Viina oli meil varutud piisavalt, mul oli Barnaulist saadik kaasas loksunud ka mingi pähkliliköör, mis mul õnnestus nüüd valdavalt Lillekesele sisse joota ja tänu selle ise suhteliselt kaine püsida, mistõttu mul avanes suurepärane võimalus jälgida alkoholi mõju seltskonna eri liikmetele. Kokkuvõte - Eesti mehel ei ole mitte mingisugust lootust siberlasega võrdselt viina võtta!
Volkile ei avaldanud joodud suur kogus alkoholi mitte mingisugust mõju, aga Metsik suutis õhu edenedes ainult koera moodi haukuda; Vello, kes sõnavara ja grammatika poolest valdab vene keelt praktiliselt perfektselt, hakkas äkki moodustama nii pikki ja segaseid lauseid, et unustas ise juba lause keskele jõudes ise ka ära, millest ta üldse rääkida tahtis; tüdrukud muutusid lihtsalt lustakateks ja saarlane ... . Saarlane otsustas, et temal on vaja ka pittu tagasi minna. Sai küll teist paar korda jõuga kööki tagasi tõmmatud ja istuma pandud, aga mingi hetk oli ta ikka kadunud. Me olime üpris kindlad, et rohkem me teda enam ei näe. Aga need saarlased on ju vintsked, tuli juba koidukul tagasi. Ei olnud ööklubi üles leidnud. Varsti laekusid ka ülejäänud puudujad. Lahkuva Volki kommentaar seltskonna alkoholitaluvuse kohta oli – noh ... nõrgad.

[Kjen]

XXXIV osa
Lõõgastus

Minu jaoks algas hommik kusagil kl 11 paiku. Korteris oli täielik rahu – kõik magasid. Eelmise õhtu lõpetuseks, mis lõppes peale koitu, oli käinud isegi vannis ja nüüd ei osanud oma nohisevate kaaslaste keskel midagi targemat peale hakata, kui välja uitama minna. Panin ukse enda järel lukku ja lahkusin. Hiljem õhtul poolkogemata sain teada, et ukse võtmega lukustamise järel seestpoolt teda avada ei saanudki, nii et tegelikult olin ma eneseteadmata ülejäänud nagu natuke vangi pannud.
See kortermaja oli Eesti mõistes nagu uusarendus, isegi mõned välised ehitustööd olid veel lõpetamata, ja paiknes mingi magalarajooni külje all erinevate tootmis- ja äriettevõtete vahel. Muuhulgas oleks ma saanud 300m jalutuskäigu järel omale esindusest Range Roveri tellida (kirillitsas kirjutatakse see automark „Lend’ Rover“!) või veoauto Zil mootoriremonti teha või lihtsalt autokütust osta. Kui ma veel kilomeetrit või kaks olin jalutanud (ilmselt oli tegu „ulitsa deputatskajaga) ja ainult sellelaadseid ettevõtmisi kohtasin, siis sain aru, peaks suunda muutma. See oli hea mõte, sattusin kuhugi Mustamäega äravahetamiseni sarnasesse rajooni - korrusmajad, mille vahele olid rohealad pargikeste näol kujundatud ja platsikesed Volgadele.

Kuna mul kõht hakkas juba märku andma, siis soovisin leida mingit toidupoodi. Mustamäel olid selleks teatud vahemaade järel need ABC-tüüpi poekesed, sealkandis, krt, olid need tegemata jäänud. Poekese leidmiseks pidin hoopis kuhugi elurajoonist väljapoole kõmpima, taas sinna hästi tähtsale deputatskaja uulitsale, aga teise otsa siis seekord: seal oli näiteks majavalitsus nr 5, elektrivarustusega tegeleva ettevõtte kontor, vee- ja kanalisatsiooniettevõtte kontor jms asutusi. Väike roheline kiviaiaga ümbritsetud juudi kalmistu oli ka. Need kõik huvitasid mind vähe, leidsin oma poe ühe sellise maja esimeselt korruselt üles.
Esimese asjana valisin välja suure purgi hapukurki, uskusin, et saan rikkaks, kui neid korteris turustama hakkan, siis ülejäänud asjad. Kokkuvõttes pidin 2 kilekotitäit kraami mitu kilomeetrit käe otsas tassima.
Korteris oli kerge elutegevus tekkinud, napis riietuses Lilleke peitus kardina taha, ülejäänud polnud külge ka keeranud. Aga kui ma muna pannile lõin, siis tekkis kööki ka Metsik, vaatas mind harjumatult tänuliku pilguga, krabas hapukurgi ja ütles, et ma vingun küll palju, aga muidu olen hea inimene. Ja kurk olevat kole soolane. Oli jah, nagu keegi oleks soolakurgi soolase marinaadiga üle marineerinud. Ilmselt seetõttu kurgid mulle oodatud rikkust ei toonudki.

Edasi järgnes üks igav päev, tasapisi kõik ärkasid, kirusid soolaseid hapukurke, sõid kõhu praemuna ja vorstisaia täis ja läksid kas uuesti magama, vanni või hakkasid uuesti jooma. Ainsa erandi tegi Eero, kes pakkis asjad, teatas, et sõidab homme hommikul vara minema ja kadus ära linna peale. Rohkem mina teada näinud ei olegi. Hommikul oli korra tõesti läbi tulnud, maksnud ära mõningase osa ühiseid kulusid ja nii ta läks. Edaspidi olime seitsmekesi.

Need kaks, kes jooma hakkasid, muutusid aga tülikateks. Algul nad jõid koos sõbralikult, siis kaklesid omavahel sõbralikult nii et mööbel raksus, siis magasid köögis üksteise kaisus, siis ärkasid ja jõid sõbralikult koos edasi. Ja vahepael tülitasid teisi sooviga kas maadelda või niisama lolli juttu ajada. Esimest korda kuulsin, et Lilleke oskab päris kurja häält teha. Lühem maadlejatest istus seejärel vähemalt 3 minuti vaikselt, enne kui julges toast välja hiilida ja mulle jälle kaela vajuda.
Pikem maadlejatest aga sekkus õhtusöögi valmistamisprotsessi. Nimelt segas ta Maria poolt praekartulid (need samad kartulid, mida me ühest külast ostsime) munaga. Mulle tulemus üldse ei meeldinud ja kui ta särava näoga tuli uurima, kuidas mulle maitseb, siis ma teatasin ebaviisakalt oma ausa arvamuse. Oli näha, et toidutuunija solvus. Aga kuna mul tekkis paralleelselt kaks soovi – natuke omaette karskemas keskkonnas olla; ja valmistada praekartuleid viisil, nagu mulle meedlib (ehk lisada toidule muna asemele viinerit ja sibulat), siis teatasin juba ukse vahel olles oma plaanist minna uuesti poodi. Joodikud röögatasid rõõmust ja tormasid ukse poole. Õnnestus uks millisekund enne neid lukku keerata. Esiotsa ma ei taibanud, miks nad ust vaatamata kõvale lõhkumisele lahti ei saanud, tagasi tulles sain teada siis ukse lukustussüsteemi omapärast.
Õue minnes selgus, et pole seal karskem keskkond midagi, mingi kambake kohalikke oli nurga taga õlled lahti korkinud ja lõugas sõjakalt omavahel. Mõnusalt õllepudeliga ringijõmisevaid kodanikke oli tegelt teel poodi mitmeid näha. Ma miskipärast arvan, et meie joodikutel vedas, et nad välja ei saanud.
Seekord külastasin üht väiksemat poodi, miskipärast olid sealsemad müüjad palju tõredamad, aga oma sibula, viinerid, ketšupi ja bežeekoogi ma kätte sain.
Tagasi jõudes oli väga rahulik, sain kahe magava sõbra jalutsis (neil kahel kusjuures oli olnud tõsine plaan mulle akna kaudu ikkagi järgneda) kartuleid praadida ja selgus, et kartulitoidu ebahariliku maitse põhjuseks oli mitte sinna lisatud muna, vaid hoopis kohalikud kartulid maitsevadki hoopis teisiti. Anna andkes, Indrek, et ma Sinu tehtud poissmehe praekartulitest halvasti arvasin!

[Kjen]

XXXV osa
Hr Volkovi valdustes

Teist korda Irkutskis ärgates olime juba keskhommikuks väga tegusad, pakkisime asju ja taastasime korteris enam-vähem endise olukorra. Volk oli Inseneerile ka eelmise päeva pealelõunal kõne teinud, aga ilmselt vastaja diktsioonist juba aru saanud, et mingeid remonditööde teostajaid meist nagunii ei ole ja olime leppinud järgmise päeva hommikuks uue kokkusaamise.
Kuna Volkile kuuluvas töökojas tekkis vaba koht alles lõuna paiku ja ta oli millegiga ise ka hõivatud, siis esmalt viis ta meid hoopis kohalikke „tehnopilisesse“ ja jättis mõneks ajaks omapead. Tehnopolises oli piirkond, kus olid mõned romulad, autopesula ja koht, kus autosid müüdi. Noh teadagi, kellele need romulad huvi pakkusid. Metsiku team eelistas aga šašlõknajat külastada. Siis viisime autod pessu ja tutvusime Siberi autohindadega.



Venemaa autohinnad on jahmatavalt kõrged, pildil näha olevad üle 10a vanused kergelt roostes Volgad maksavad üle 100 tuhande rubla, sama vanad välismaised autod ikka mitusada tuhat. Veoautode hindu kirjeldatakse miljonites.
See ameerikaliku kabiiniga veokas oli Venemaal väga levinud pikamaaveok. Kuna Venemaal autorongi pikkusele esitatakse väiksemaid piiranguid, kui Euroopas, siis saavad juhid sõna otses mõttes kodu kaasa võtta. Need kabiinid olid tehtud klaasriidest ja epovaigust, mis võimaldas sellele erinevate markide radiaatorivõre kõlge sobitada. Nii kohtasime neid peaaegu identseid trucke, kandmas Mack’i või Internatsionali või hoopis Volvo logo.



Kuniks usbekid või mingid muud pilusilmsed lõunamaapojad meie autosid pesid, passisime niisama ja tutvusime kohaliku flooraga.



Autod kätte saanud, oligi paras aeg Volki töökotta sõita. Nagu ma varem kirjeldanud olin, oli tegemist tõsise ja soliidse ettevõttega, kus Inseneeril võimaldati autol õli ära vahetada ja veel mõlemal autol paar nipet-näpet korda teha. Volk oli tegelikult meie käsutusse lausa mehaaniku eraldanud, aga püüdes talle võimalikult vähe tüli ja kulusid teha, kasutati mehe teenuseid minimaalselt.
Muidu võib Volki off-road keskuse kohta rohkem lugeda sellelt kodulehelt: http://www.safari-4x4.ru/
Volkov kinkis meile ka oma hudipildiga ettevõtte kleebised, mille me uhkusega autodele kleepisime.

Järgmisena viis Volk meid vaatama oma teist ettevõtet, kus tegeleti off-road suunitlusega metalltoodete valmistamisega nagu stanged, turvakaared, kängururauad, ja autode metsasuutlikkuse tõstmisega. Seal garažeerus ka tema võistlusauto. Mis loomulikult oli ka Toyota.




See auto oli ikka päris karmiks ehitatud, baseerus see lühendatud Pinzgaueri raamil, mis tähendas siis sellist Eesti TR-3 mehe märga unistust: alumiiniumist reduktorsildu ja toru sees paiknevat kardaani – iseäranis „kännuohutu“ auto. Kusjuures raami tooriku oli Volk hankinud Riiast. Oranžis särgis on härra Volkov isiklikult.





Hoones sees oli pea kümmekond erinevat maasturit s.h mitu Uazikut ja üks kena auto ka:



Põnevam osa oli aga see „rauatööstus“:




Enne Irkutskist lahkumist palusime Vladimiril meid juhatada veel panka, kus oma rahavarusid täiendada saime ja tema ilmselgeks imestuseks soovisime ka külastada miskit linnas silma hakanud sõjamemoriaali. Teemaks ei tulnud, aga „aljošateisaldajatest“ vist ei oodata selliseid huvisid. Tegelikult me lootsime leida seal muuseumi, aga oli ainult miski poolvananenud sõjatehnika ekspositsioon.




Ja oligi aeg Vladimiriga hüvasti jätta ja alustada kiirmarssi kodu poole.

[uputaja]

2005 aasta Lumetormil oli miski samasuguse veermikuga LC 90 Lätist kohale veerenud. Auto kõrval olid 20" valuveljed traktorirehviga. Äkki sama auto põhi?

[inseneer]

2005 aasta Lumetormil oli miski samasuguse veermikuga LC 90 Lätist kohale veerenud. Auto kõrval olid 20" valuveljed traktorirehviga. Äkki sama auto põhi?

Kahjuks mitte, Volkov ostis Lätist Pinzgaueri. Siis Lätis eradati Pinzgauer molekulideks ja transporditi ainult vajalikud tükid Irkutskisse.

[tisko3]

väga lahe lugeine, väga hea mõte oli juttu võrtsitada piltidega;)


videost tahaks aga järgmisi osasid näha:o

[Kjen]

XXXVI osa
Siber ja eestlased

Meie marsruut läbi Siberi oli kokkuvõtvalt selline: Irkutsk - Krasnojarsk – Vambolõ küla - Tomsk - Novosibirsk – Omsk – Jekaterinburg – Perm – Jaroslav –Tihvin – Piiter – Tallinn.
Me läbisime selle vahemaa 10 päevaga, millest vast kokku 3 päeva kulus lähemaks tutvumiseks Siberi-eestlaste küla, Jekaterinburi ja Tihviniga. Ehk siis vara üles ja pimedas magama ning kõik ülejäänud aeg oli „ehhh daroogii ...“.
Teed tegelikult olid üllatavalt heas seisus ja moodsad. Suurlinnade ümber olid rajatud ümbersõidud, suuremad ristmikud olid mitmetasandilised, isegi ummikuid ei olnud, kui Piiter kõrvale jätta. See kõik kehtib muidugi linnade vaheliste magistraalide kohta. Kui sellelt maha keerata, siis on kuulsad vene teed on eheduses täitsa alles - kui just pole südasuvi, siis mitmerattavedu ülimalt soovitav. Põhimõtteliselt kui teedel liikusid moodsad autoveokid ja nende vahel oli järsku poolhaakega 6x6 Kamaz või Ural, siis oli selge, et tegu on mingi maapiirkonna kaubavarustusega tegeleva veokiga. Ka reisijatevedu oli selliste 6x6 või 4x4 furgoonidega lahendatud.



Võib olla kõige kehvem teelõik oligi päevateekonna kaugusel Irkutskist, nagu kiuste me tegime seal ühe vähestest öö-sõitudest. Öise sõidu tingis asjaolu, et Inseneeril tekkis kontakt eesti motomatkajatega.
Tsiklistidel oli nimelt julgestusautoks üks pirakas Fordi-kastikas koos proffesionaalse offroad-autojuhi Joeliga. Joeli pildid ja motomeeste reisist tehtud väikese kokkuvõttega saab sellel ingi abil tutvuda: http://forum.4x4.ee/viewtopic.php?t=31068

Pirakas Ford.



Kuna ka nemad olid juba hulka aega Venemaal ringi tiirutanud, siis oli mõlemapoolne loomulik soov kaasmaalasi näha. Kohtumispaigaks sai mingi pisem linnake. Tsiklimehed jõudsid varem, said kõik vabad toad linnakese kummaski hotellis omale ja võtsid meid vastu porgandpaljalt, ainult saunalina ümber ja juuksed peas tilkumas. Esteetilistel kaalutlustel lisan pildi siiski tühjast hotellikoridorist.



Kuniks mehed riietusid, üritasime me ka hotellis tube saada, aga mida ei ole, seda ei ole. Seetõttu tegime esmase tutvumise õues, pärastpoole siirdusime ühisele õhtusöögile.




Söögikoht oli välise päris uhke akvaariumi ja pika-pika menüüga.



Kui pikk tellimise protseduur läbi sai, siis läks lahti üldine sumin, kõik rääkisid omavahel oma muljeid nagu sellistel puhkudel ikka. Tsiklimehed, neid oli kokku 10 - 1 auto ja 8 rattaga, rändasid natuke teistsuguse loogikaga võrreldes meiega – nemad lähesid oma eesmärgile siinusoidi mööda rahulikult vene eluga süvitsi tutvudes. Ju neil olid seda finantsi, aega ja spetsiifilisemat huvi just Venemaa vastu märgatavamalt rohkem kui meil.
Tasapisi hakkasid lauda tellitud road saabuma, aga kui vahe esimeste ja viimaste toitude vahel juba kahtlaselt pikaks venis, hakati asja uurima ja selgus vene söögikohtade põrutav loogika – kui menüüs kirjas olnud toitu köök tegelikult hetkel ei valmistanud, ega siis sellest pisiasjast klienti teavitama ei pea. Las passib ja kui nälg ikka käes, küll ise uurima tuleb.

Peale lahkuminekut oli sügav öö käes ja meil eelhäälestus öö tubastes tingimustes veeta endiselt alles. Seda soosis ka asjaolu, et vahepeal oli sadama hankanud. Seni polnud me vihma saanud. Jätkasime oma sõitmis edasi-suunas lootuses mõni rekkameeste motellgi leida. Suuremate linnade ümbruses neid kohti on tegelikult päris palju, kuid seekord olid kõik viimseni täis. Polnud meil kohta päikese all, kuigi üks tanklapood seda lubas.



Viimaks öösel kella kahe paiku tuli siiski otsus, keerame kuhugi tee kõrvale ja paneme ikkagi telgid üles. Ega sellega ka lihtsalt läinud, mingi metsane piirkond juhtus olema ja vat ei ole platsikest nelja telgi jaoks, ragistasime üle tunni aja võpsikutes, enne kui otse mingi metsaväljaveo traktori jälgedele telgid üles sättisime. Ja sadas endiselt. Ja telgi alla oli mingi puujuurikas jäänud. Ja Metsik, krt, suutis jälle kahe tunniga oma une ära magada ja kõik kella kuueks jälle maast lahti peksta. Kole oli olla.

Alanud päev oli õnneks tegelikult hea päev, kohtasime kogu meie reisi ainsat sõitvad zahhaari.



Ja nihukest vene imet. Tegu oli ühe gaasi-naftafirma geoluure sõidukiga, mille meeskond oli tee äärde sööma läinud. Pidime hulka aega passime, enne kui nad välja ilmusid. Ja vaatamata Inseneeri vihjetele keeldusid otsustavalt oma sõidukit seepoolt näitamast, proovisõidust rääkimata. Riikliku tähtsusega värk! Tavalised külamehed pidid selle teise pildi peal oleva asjandusega hakkama saama.




Ma ei tea täpselt, kas Metsikul oli kohe algusest saati see eesmärk või tsiklimeeste räägitud jutt, kuidas nad Siberi-eestlaste küla külastasid ja ebasõbraliku vastuvõtu said, igal juhul tema selle idee seal Tomski kandis välja käis ja ka vastava abipalve siia foorumiss üles panna lasi. Selle foorumi teate peale helistas Metsikule ka üks ta kolleeg, kes oli just sealkandis, Vambolõ külas üles kasvanud, Eestisse kolinud, rekkameheks hakanud ja pani meile südamele, et me iga hinna eest ikka sealt läbi läheks ja Langemetsa Vollile tervisi viiksime. 4x4.ee foorumi abil ka meile selle küla koordinaadid hangiti ja sinna poole me ka suuna võtsime.

[Kjen]

XXXVII osa
Kuidas me Vambolõsse läksime

Vambolõ (kunagi kandis ta nime Vambola) juurde saamiseks tuli ajaliselt mitmetunnine kõrvalepõige suurelt trassil eemale teha ja seetõttu oli meil ka suurepärane võimalus Siberit ka „seestpoolt“ näha.
Algul polnud nagu vigagi – asfaltteed ja muud kommunikatsioonirajatised.



Hiljem läks karmimaks - esmalt asendusid asfaltteed kruusateedega, veel hiljem, üsna Vambolõ juures tuli sisse juba klassikalisi off-road elemente - tulvavesi oli natuke pahandust teinud. Ziguliga poleks enam edasi saanudki.




Külakesi oli teel mitmeid, kõik ühesugused hallid siniste triipudega ja kõikjal ringiuitavate koduloomadega. Selles Siberi piirkonnas kasvasid ka võimsad kasemetsad.




Torkas silma ka see, et venelastel on viimase sõjaga hoopis teistmoodi suhted kui eestlastel, pea igas teises külas oli hästi lihtsate vahenditega väike memoriaal loodud. Nagu meile hiljem Vambolõs räägiti, siis tegelikult neid hoitakse lausa riigi poolt korras. Iseasi on muidugi see, kas veel allesolevad veteranid eelistaks sellisele ideoloogilisele toele võib olla pisut paremat majanduslikku tuge või mitte. Aga võib olla on siin ka mingit mõtteainet poliitikutele, et miks maast madalast sellisest ausamba-värgist lugu pidama õpetatud venelased võivad ootamatult valulikult mingi kuju teisaldamisele reageerida.



Leninid olid ka kõik ilusti alles, aga nende puhul on näha, et ajahambajälgi enam peita ei viitsita.



Liiklus oli aokalüptiliselt hõre ja inimesi nägi harva, harva oli ka põllumajandustehnikat, sest peale sundkolhoosistamise lõppu oli selles piirkonnas põllumajandus soiku jäänud - liialt kaugel on suuremad linnad, kuhu toodangut turustada ja kust omale tootmisvahendeid hankida. Rahvas tegeleb peamiselt potipõllumajanduse ja metsavargusega. Tähtsaimad kliendid on pensionärid ja kooliõpetajad, neil on tagatud riigi poolt mis sest, et väike, aga see-eest kindel ja stabiilne sissetulek.




Paari kilomeetrit enne Vambolõd oli mõnevõrra suurem keskus. Tegime seal väikese peatuse, päris mitmel meie seltskonnast oli naksitrallilik komme iseendale kirju saata ja selles vägevas majas asus ka postkontor. Meid kui turiste muidugi märgati, vähemalt kümmekond last kogunes meid vaatama. Kohatud klienditeenindajadki tundsid huvi, kustkandi rahvas siiakanti nüüd sattunud on. Estonetsid olid hästituntud sõna, siira rõõmuga räägiti meile, kuidas meil olla kohutavalt jopanud, et naaberkülas olla täitsa juhuslikult suur estonetsite populatsioon.



Sellest keskusest Vambolõse oli uus tee ja vana tee. Uus tee oli mälu järgi vist 11km pikk ja vana tee, mida eriti ei kasutatavat, umbes 5km. Kuna meie kollektiivis oli offroaderite või offroaderite seltskonnas figureerivate tegelaste kontsentratsioon keskmisest kõvasti suurem, siis valiti loomulikult otsetee läbi metsa. Mitte keegi ei ole seda meie seast kõva häälega välja öelnud, et tegu oli just vale otsusega, aga kindlasti väga praktiline see otsus ei olnud. Me seda 5km läbisime üle kolme tunni, aga põhimõtte pärast tagasi ka ei pööranud. Kinni jäime ja vintsi abi vajasime juba külast välja sõites umbes 100m pärast.




Edasine meenutas sellist offroaderite üritust nagu „Suvesõit“. Me nimelt pidime läbima ühe tiheda mitmekesiste pinnavormidega kasemetsa, mida läbisid mõned ojad, kus leidus orge ja mägesid, loomulikult ka raiesmikke ning võpsikuga ümbritsetud heinamaasid ja lisaks sellele oli mets paar aastat tagasi ilmselt kõvasti põlenud, igal juhul horisontaalasendis söestunud puid oli peaaegu sama palju kui vertikaalasendis kasvavaid puid.




Teed kui sellist, isegi kui seda iseloomustada sõnadega „eriti ei kasutata“, tegelikult ei ole enam mitu aastat olemas (ilmselt peale põlengut ei viitsitud puid eest koristada ja nii ta võssa kasvaski) ja me ragistasime sealt lihtsalt kompassi järgi läbi, veetes märkimisväärse ajast kõvasti erinevate kändude otsa kinni rammitud Inseneeri Patroli sealt maha kangutades.



Aga tore oli vaadata, kuidas offroad ajas inimestele elu sisse – Inseneer on iseloomult buldooserijuht, pole asja, millest ei sa tema arust piisava hooga üle sõita, krdi käru sabas rikkus ainult kõik ära. Vello kes muidu eelistas vaikse-vaikselt tagapingil tukkuda, muutus järsku Liidriks, kes valjuhäälselt vägesid juhtima asus – Sina trossiga sinna puu juurde, Sina tassi hi-lift selle koha peale, Sina lükka seda nurka sinnapoole jne. Saarlane tormas sellise kiiruse ja energiaga ringi, et suutis samaaegselt üktsteisest 10m kaugusel asuva auto vintsitrossid välja vedada. Ja see möll toimus parmupilve keskel. Aga parmud sealkandis, on nagu meil vapsikud, sellised mehe pöidla mõõtu.
Kokkuvõttes pääsesime sealt veidi kõverdunud roolivarrastikuga ja Vello rugged-klassi sülearvuti ekraani tekkinud praoga.

Metsast läbi saanud, leidsime end värskelt raiesmikult, mille kaugemas otsas olid Zil, belarus ja mõned mehed. Kimasime sinnapoole: mehed lõpetasid koheselt töö, kogunesid rivisse ja olid kole ehmunud olekuga. Metsik, kes taas juhtimise oma peale võttis, hüppas autost välja ja hõikas meestele tervituse: „Tere mehed!“. Vaikus. Metsik hakkas siis juba vene keeles seletama, et Vamolõ küla ja Langemetsa Vollit otsime. Korraga üks meestest prahvatas: „Eesti mehed olete va?“. Olimegi esimese Siberi-eestlase
üles leidnud. Langemetsa Volli, kellele me külla minema olime, tegi natuke kaugemal metsa ja saime juhtnöörid tema ülesleidmiseks. Mulle tegi kõige rohkem nalja ülejäänud metsameeste näoilme, kuidas tuleb hulk võõraid ja kukuvad ühega nende hulgast mingis täiesti arusaamatus dialektis rõõmsalt rääkima. Nagu oleks hoovi UFO maandunud ja naabrimees androidid rahulikult oma juurde õlut jooma kutsunud.

Vennad Langemetsad leidsimegi juhatatud kohast. Nende esimene raktsioon oli sarnaselt eelmisele – Suur Ehmatus. Mehed jäid rivvi seisma, jalaga lükati mootorsaag käru ratta taha rohkem varju ja vaatsid meid vaikselt. Ka tervitusele „Tere mehed!“ ei reageeritud üldse. Mõne aja pärast tuli hoopis ettevaatlik küsimus „a võ kto?“. Vennakeste eesti keel oli lihtsalt natuke rohkem rooste läinud kui eelmisena kohatud mehel. Kui lõpuks eesti-vene segakeeles meie eesmärk ära oli seletatud, oli näha kuidas meestel suur pingelang tekkis. Kuna nende tegevus oli mitte just päris legaalne metsatöö, siis kartsid nad lihtlabaselt metsavahti. Igal juhul otsustati meid võõrustada, lõpetati kiirkorras töö ja puudega koormatud 53-e sabas me Vambolõsse jõudsimegi. Vahepeal käis Volli piilumas, ega metsavahti ei ole kusagil passimas.

[Kjen]

XXXVIII osa
Vambolõ

Vambolõs juhatas Volli (päris nimega Vladimir) meid hoopis oma noorema venna juurde. Sinna ilmselt selle pärast, et tema majapidamine oli külaliste võõrustamiseks sobivam ja läks ise oma koormat kähku ära realiseerima. Eelnevalt pani saunaahjule tule alla. Kuna noorem vend (väga piinlik, tema nime ma ei mäletagi) tuli mõnevõrra aeglasema sõidukiga, nagu traktor, metsas koju, siis kasutasime juhust ja külastasime Vambolõ poodi.
Pood paiknes selles pildil nähtavas kahekordses punastest tellistes kivimajas, millel oli sinime rauduks. Poeke oli üpris kesise kaubavalikuga, mis oli üpris mõistetav, kuna kõik mis vähegi võimalik, kastavatakse või tehakse Siberis ise. Nii et suupisteid sellistest poodidest eriti ei leia, küll oli mitut sorti kaheliitrisesse taarasse villitud õlut ja seda va haljast saadaval. Meil oli ikkagi ju sauna külastus ka plaanis, nii et kokkuvõttes põhilise saime kätte.



Poest välja tulnud, leidsime, et meie karavani ümber oli vahepeal väike delegatsioon kogunenud. Delegatsioon oli küll üksmeelselt venekeelne, aga näiteks see tädi punases tunnistas oma rahvuse „estonka“ olevat. Tegelikult olime ka poes juba ühte „estonkat“ kohanud, aga kuna tollel olid juba kerged alkoholidementsuse tunnused juures, siis erilist rahvusuhkust see meis loomulikult ei tekitanud.



Aga külarahval oli meeletult hea meel, et keegi nende külasse vahel külla satub. Põhiliselt uuriti ikka meie reisi kohta ja mitte keegi nagu ei uskunud, et tullakse lihtsalt eestlaste küla vaatama, kiputi ikka arvama, nagu eelmises külaski, et meil hirmsasti vedas, et just siin külas olla täiesti juhuslikult teisi eestlasi ka.
Pildil olev kaitsevärvi taat oli hästi tasa, ainult kuulas ja kui me poe juurest end lahkuma asutasime, siis korraga mainis sulaselges eesti keeles, et tema vanemad saabusid siia külla 1903 ja tema on siin külas sündinud. Igal juhul taadil oli täitsa pisar silmanurka tulnud liigutusest.

Vahepeal oli noorem Langmets ka oma koormaga kohale jõudnud ja ajas selle naaberhoovi aia äärde ja eemaldas kiiresti traktori käru küljest. Meil paluti hoovis ennast sisse seada, ise aga hakkas puunotte kärust naaberhoovi pilduma. Me küll kohe ei taibanud, mistarvis need puidukoormad nii silmapilk on vaja tühjaks teha, aga siirdusime meesjõududega iseenesestmõistetavalt appi. Seitsmekesi läks ruttu. Pärastpoole meile räägiti seda metsanduse valdkonna vene värki – saab ka ametlikult taotleda omale lanki, kus küttepuid teha. Aga seal on puude asemel kännud – puud on juba varasemalt pihta pandud. Siis ei jäägi muud üle, kui võtta sealt kus saab. Aga seda püüab riik OMON’i abil võimalikult raskeks teha, muuhulgas konfiskeeritakse lisaks saetud puudele kindlasti saed, vahel ka veokid. Mootorsaag „Sõprus“ on sealkandis siiani au sees - väiksem kahju, kui ära konfiskeeritakse. Juba hoovi veetud kuhjad on aga ohutud, ei tea, kust see siia sai või kes tõi. Mis sest, et koorma kõrval puiduprügine käru.

Saunavesi tuli mitmesaja meetri kauguselt asuvast veekraanist kohale kärutada. Selle töö juures ei tahtnud peremees meil ennast aidata lasta. Esimeste muljete põhjal oli vennakesed ikka ehedad eestlased, vähejutukad, kuidagi nagu tõrjuvad, eelistanuks nagu nohinal omaette tööd teha. Pärastpoole aga sulasid üles ja muutusid väga muhedateks ja isegi temperamentseteks.
Tasapisi saabusid koju ka ülejäänud pereliikmed – abikaasa ja 2 tütart. Peretütred olid tõelised kaunitarid.


Ja kes meie kui eestlaste saabumise üle tõeliselt rõõmustas, oli vennakeste isa Juhan Langemets.



Hästi elurõõmus vanataat. Tõi meile külakostiks pudeli omatehtud portveini ja praekala. Juhan oli põhimõtteliselt selle küla eestlaste teise põlvkonna esindaja, tema vanemad oli need, kes sinna tsaarivõimu ajal kolisid ja tema siis sellest põlvkonnast, kes seal sündinud oli. Juhan rääkis perfektset eesti keelet, pojad tal aga juba nägid eesti keelega tegelikult päris kurja vaeva, eriti just nooremad vennad, aga suutsid siiski enamuse mõtteid ära väljendada. Lapselapsed aga enam eesti keelt ei räägi sõnagi.
Eestlus oli tegelikult taadil kõvasti hinge peal, tema esimene küsimus meile oligi, et kas Tartust instituudi juurest. Sellega pidas ta tegelikult silmas seda, et 93’l aastal külastasid seda kanti eesti folkloristid Anu Korb’iga eesotsas ja koguseid rahavpärimusi, mis osaliselt on näiteks avaldatud sellises raamatusarjas.

http://www.kirmus.ee/Valjaanded/Raamatu ... used3.html

Juhani põlvkonna jaoks on see raamat tõeline megahitt ja ta lootis, et raamatusarjale kirjutatakse järge. Ta esitles oma viimase peal kapsaks loetud raamatut „7 küla siberis“ suure uhkusega. Kui kedagi huvitab, siis samalt autorilt on samal teemal mitu väiksemat teost avaldatud:

http://www.folklore.ee/tagused/authors/anuk.htm

Taadil näiteks oli olemas Eesti kodakondsus, poegadel enam mitte. See oli huvitav, et taadi viimasest külaskäigust Saaremaa sugulaste juurde oli tal kõige eredamalt meeles see, et Eestis kasvavad karuputked erinevalt siberi karuputkedest nii kiftised on. Siberi noori karuputkesid isegi süüakse nende magusa maitse pärast. Eestis kasvavad mutant-putked aga söövitavad puutudes käele augu sisse.

Õhtusöögiks panime keema suure laari "makaronõ po flotski" ehk siis makaronid lihakonserviga ja kuna meie pliidike seda tavapärasemast poole suuremat potitäit ikka üle tunni aja keema ajas, siis sai esmalt aias mõnus istumine sisse seatud ja juttu puhutud, hiljem saunas käidud.



Siberi sauna külastamine oli Metsiku reisiplaani üks peasihtidest. Saun oli palkidest – nummerdatud kusjuures, seega kusagilt mujalt maha võetud ja siin majapidamises üles seatud. Ja hästi madal. Lõime kõik üksteise järel pea vastu talasid ära. Hoones oli ainult 2 ruumi - riietusruum ja leiliruum. Eraldi ruumi pesemiseks ei olnud. Sooja vett tehti nagu muiste ahju sisse ehitatud katlas, külma vett sai piimanõust ja pesukausis miksisid kopsikuga vee parajaks. Et kokkuvõtvalt siis üks Lõuna-Eesti talumajapidamise saun, mida renoveerimislaine puutunud ei ole, on üsna samasugune.

Peale sauna siirdusime juba elutuppa, kus sai pika laua taha sööma asutatud.



Edasi läks nagu ühes õiges Eestis pulmas või matusel kunagi – algul söödi vaikselt, siis hakati pinginaabriga vaikselt juttu ajama, siis hakati juba tooste ütlema, siis valgus häälekas kestuselu üle kogu laua ja siis tasapisi valgus kogu see mass tantsima. Naised esimestena ja siis tirisid meespoole ka järele. See oli äge, et vanataat oli üks vapramaid tantsijaid!




Aga mida siis räägiti Siberi kolkaküla elu kohta. Ei midagi rõõmustavat tegelikult. Peale seda kui majand tegevuse lõpetas, külas peaagu ei ole tööd. Sisuliselt on tööd ainult külakooli õpetajatel ja mõnel vähsel riigiametnikul. Aga kool oli just suletud, kuid õnneks said kõik õpetajad tööd naaberkoolis. Meestel ei olegi muud teha kui metsa varastamas käia ja pensionäridele juhutöid teha. Põllumajandusega ei ole tasuv tegeleda, kuna toodangu turustamiseks peaks suurlinnadele lähemale kolima, ei ole meie mõistes odav bensiin Venemaa külaelanikele jaoks seda teps mitte. Ettevõtlikumad inimesed lihtsalt kolivad küladest ära.
Ka Vambolõs võis juba märgata mahajäetud ja päris ära lagunenud maju mitmeid. Külapoe teise korruse aknad olid sisse visatud – aga kunagi oli seal lausa võõrastemaja olnud.
Külaelanike ja eestlaste arvu ei suutnud keegi meile öelda - kõlasid numbrid 120 ja 200, aga ei saandki aru, kas see number tähendas kogu külaelanik arvu või ainult eestlasi. Aga üksmeelselt arvati, et küalelanikest umbes veerand on eestlased.
Vennad Langemetsad oli ka kahe aasta eest ka Soomes ehitustel tööl käinud, majanduskriisi käigus sai aga see töö otsa. Jäi mulje, et võimaluse korral koliksid ka nemad pigem sealt külast ära. Nende õde on juba näiteks Soome elama kolinud.

Majapidamine oli meie mõistes "veneaegne", kuid märkimisväärselt puhas. Köögi-kodumasinaid ei hakanud silma, aga täiesti olemas olid nii digitaalne filmikaamera, mobiiltelefonid, dvd-mängia ja muid moodsaid muusikariistu. Köeti maja pliidiga ühendatud keskküttesüsteemiga.
Hoovis olid aga ehitatud erinevate hoonete vahele laudadest käiguteed, ilmselt praktiline lahendus Siberi kevadise-sügisese pori vastu. Hoovis hakkas silma (nii iseloomulik ka Eesti külamehele) – natuke vanarauda oli igaks juhuks tallele pandud.

Kui pidu oli enne südaööd juba täishoo üles saanud ja „debiilikute ravivõimlemisega“ ei olnud liitunud ainult mina ja Vello, hiilisin ma minema. Kui ma midagi maailmas vihkan, siis need on mittetöötavad seadmed ja tantsimine ning minu meelest oli tekkinud juba reaalne oht, et rebitakse ka sinna võimlema.
Telgid olime otse külatänava äärde üles sättinud ja sinna ma end päris mitmeks tunniks sain kerra tõmmata.
Ärkasin ma heli peale, et kohe telgi kõrval hakkas keegi kuvaldaga midagi sepistama ja paralleelselt veel keegi teine lehmaketiga plekkvanni taguma. No effekt oli vähemalt selline. Selgus et meie kamba naispool oli ka uneks valmistuma asunud, aga jäid mõnevõrra hätta killerkuubikust asjade kätte saamisega. Kes Gaz-704 on kokku puutunud, siis see teab, et selle tagaluugi lukustustamine on teravmeelselt lahendatud kahe ketijupiga, mille otsas on aasadest läbipistetavad konksud. Meie olime seda süsteemi täiustanud kahe tabaluku lisamisega, mis peale kõrbetes ja steppides loksumist tolmuga olid täitunud ja vahel kuni 10min muukimist nõudsid, enne kui lahti suvatsesid tulla. Vot nende kahe ketiga suutsid meie neiud vastu käru sellist kolinat tekitada, et ilmselt kohalikud hundid-karud ei tule paar aastat Vambolõd tülitama.

Just siis kui uni hakkas juba tagasi tulema, hakkas telgile lähenema veel midagi põnevat. Midagi mõmises ja itsitas ja keegi sajatas koledal kombel. Umbes nagu oleks oleks tsirkusekaru ketist lahti saanud ja karutaltsutaja hommikuse õlle ära joonud. Kostusid umbes sellised järjest kriiskavamaks muutuvad hüüatused: „raisk, kuhu Sa lähed? Ära mine sinna poole! Missa nüüd teed? Ei kuse, raisk, siia! Tõbras, ei lase minu telgi peale!!. ...“.
Varsti rebiti mu telgi uks jõhkralt lahti ja midagi suurt visati peaga vastu telgi tagaseina, kust ta oimetult telgi põrandale vajus ja kohe norisema jäi. Lihtsalt Saarlane oli mu telginaabri võõrustajate sahvri põrandalt magamast leidnud ja otsustas ta kahjuks telki tuua ...
See on kole, milliseid hääli suudab üks inimeseloom alkoholi poolt lõdvestatud suu- ja ninalihastega tekitada! Ja muudkui imbus lähemale – oli teisel küll paks ja soe Liviko aluspesu seljas, aga sügisel T-särgi väel telgis olles see vist ei aita. Katsin vaesekese magamiskotiga vähemalt pealtpoolt ära, muidu oleks ta vist sooja saamise nimel mind päris vastu telgiseina litsunud.

Und ei tulnudki lõpuks enam tagasi, ronisin kohe peale koitu välja. Sadama oli ka hakanud. Leidsin hoovist hulga meie söögivarustust ja riideid laiali olevat, panin kastidele kaaned peale ja mõne asja varju alla. Aga oli hiljaks jäänud - kui hiljem Metsik kastide sisuga tutvus, siis selgus et kontsentratsiooni poolest oleks võinud suppi kohe sööma hakata, ainult külmavõitu oli. Ühesõnaga, kast oli vett täis ja hulga kuivtoitu riknenud.

Ka peremees oli varajane, palus mind kööki teed jooma ja ajasime eesti-vene segakeeles juttu. Varsti ilmusid välja ka Vello ja peretütred. Vanemad vennad olid end juba metsa tööle ära läinud, meie võõrustaja aga otsustas vaba päeva võtta. Veendus, et meil Velloga on süüa ja läks ise poodi. Tõi mõned kaheliitrised õlled juurde. Meie Velloga samal ajal vaatasime koos plikadega multikaid. Vene uuema aja toode: Maša i medved“. Soovitan. Prismas olen isegi müügil näinud.

http://www.youtube.com/watch?v=CSdGB_r6 ... re=related

Kui kõik olid kesklõunaks kargud alla saanud, asutasimegi end jälle teele, hüvastijätt pererahvaga oli soe.