ASMV 2008 Turisti ja juomari pilgu läbi
Moderaator: Moderators
ASMV 2008 Turisti ja juomari pilgu läbi
Et mitte võistluste rubriigi põhiteemat risustada, postitan oma väikese kirjandusliku šedöövri siia. Jutt on pikk ja igav nagu Arnold Rüütlil, suurimad tänud neile, kes seda lugeda viitsivad.
Maa-mets-vesi tüüpi õelusehunnik
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et herr Rohi
(kodanikunimega Toomas Tamme) otsustas oma tagasihoidliku sünnipäeva
tähistamiseks sõita Avo Sultsi mälestusvõistlusel turisti.
Selleks korjati kokku meeskond koosseisus: TT, Pootsman, Anttix ja Proua
RT, haagiti mingi karavani moodi asi LandRoverile sappa ja asuti reede
õhtul Si(r)gala, karjääri poole teele.
Ilm oli ilus, õrnalt sadas lund ja mitte miski ei tundunud segavat
romantilist orienteerumisvõistlust alapealkirjaga "külmunud varbad ja
sõrmed", seda eelkõige seetõttu, et tänu kütteradiaatoris laiutavale
õhule, küttis LandRoveri salongi vaid meie endi lambis põlev Mereröövel
Morgani kvaliteedimärgiga varustatud õli ja Lihasööja kadakamaitseline
süütevedelik. Päris sportlaste proloog algas kell 12 öösel, turistid ja
juomarid said oma legendi kätte poolest saadik vees vedelevast
staabiautost orienteeruvalt kell 02:12:43.
Olles läbinud ettenähtud 6-st punktist tubli neli, kohtunud rajal
karvaste kollide, muidusööjate ja tibisid täis topitud Disco3-ga ning
kopereerunud rajale miskipärast jalastunud kaasvõitlejatega (äärmiselt
ebasportlik käitumine, eriti kui arvestada asjaolu, et turistirajal
tähendas esikoht täielikult ja absoluutselt mitte midagi) ning kogunud
seetõttu kokku piisava arvu kahekohalisi numbreid, sai mitte-ammendava
otsingu tulemusel nendest moodustada stardipaiga koordinaadid. Pärast
mõningast kaalumist ja sügavat sisekaemust, milles selgus oma rollide
prioriteetide järjestus (kumb ma siis õieti olen, kas turisti või
juomari?) otsustati stardipaika mitte kiirustada ja taganeti metsiku
looduse eest mõneks tunniks haagissuvila kaitsvasse rüppe. Starti jõudis
meeskond TT ja nende suur sõber, teejuht ja rahvusliku
rummihävitusprojekti partnermeeskond Castrul täpselt 08:59:00 ehk
täiesti ebardlikult suure, tervelt ühe minutise ajavaruga (start suleti
kell 09:00).
Stardis oli meeskond kohustatud ühe oma liikme mingi totra
autokummilaadse asjaga mäest alla lükkama (tegevust nimetati peenelt
tuubi panemiseks). Pärast seda, kui vaene ohver karjudes ja jalgadega
vehkides oli mööda sinist kummilinti elektrimootori jõul jälle ülemisele
korrusele tagasi veetud, järgnes joonorienteerumine mööda kaunit
talveteed. Algajatele võin öelda, et joonorienteerumine, see on
imelihtne. Legend on mõõdetud korraldaja 4x4 masina odomeetriga, mille
kõrvalekalle on tänu masina all ilutsevatele standardsuurusest tublisti
erinevatele rehvidele võrdne tundmatu suurusega x. On teada vaid, et x
on mõningases aritmeetilises sõltuvuses läbitud distantsist st, mida
suuremad numbrid, seda suurem viga.
Poole sõidu pealt tuli üle raadiolainete teave, et "päris sportlane" ja
tuntud pohhuist härra Inseneer on auto katki teinud ja meil on tungivalt
soovitatav olukorda uurima sõita. Keerasime otsa ringi ja põrutasime
raja servale. Peale umbes kilomeetrist kulgemist mööda raudteetammi,
lauluviisi vilistades (loomulikult Orelipoisi loomingut: Tore on oodata
si..udes rongi, põnev kas jõuad või viib sind sireee....eeeen) ja
möirates lähenevate võistlusautode eest põõsaste taha varjudes, jõudsime
lõpuks hädasolijani. Lähtudes Eestlasele omasest traditsioonist: Kus
viga näed laita, seal tule ja laida, konstanteeris konsiilium
üksmeelselt: jah, Sul oli õigus, auto on katki. Sellisele järeldusele
jõudmine nõudis pingsat mõttetööd, kuhu oma panuse andsid nii ühesilmne
amortisaator, kaheosaline kardaan kui ka üks teatav matemaatikute
lemmiknurga (90 kraadi) alla kõverdunud varras. Tugevamad meist veetsid
aega projekti "ATV üle kahest palgist moodustatud purde" juhendades ja
naiskond Fiona tagumist poolt imetledes (no oli tõesti ilus karvane
rehv, ausõna).
Nagu tellitult saabus kohale roomikutega linnaliinitramm, millesse
pugemisel näitasid turistid üles erakordset leidlikkust ja
kamraadivaimu, mahtudes kohtadesse, mida isegi isand hiir oleks kergelt
kitsaks pidanud. Peale kosutavat sõitu arvestatavates külgkalletes ja
raudtee forsseerimist olime veidi roosteste selgadega tagasi oma
liikurite pehmetel toolidel.
Edasi läks kõik juba libedalt, jõudnud kolmanda osa legendi jagavate
lahkete inimeste silma alla, sööstsid meeskonnad vapralt tegudele.
Esimene peatuspunkt: patukahetsus pühal allikal. Lootsime, et külm
allikavesi suudab natukenegi ravida ühele meeskonnaliikmele vaikselt
ligi hiilivaid "jääknähtusid" ja siristasime isiklikku taarasse tervelt
1 1/2 liitri jagu läbipaistvat vedelikku. Seda kõike kohalike
tõsiusklike valvsa pilgu all. Külastasime ka filmi "Tuulest Viidud"
võttekohta, kus võimsast kaevandusventilaatorist pärinev tuuleiil
meelalt peaosatäitja soengut sasis ning saabusime pärast mõningasi
ekslemisi G-punkti. G-punkt on teatavasti oma nime saanud G-seeria
Mercedes Benz maastikuautode keskmisest tihedama kontsentratsiooni
järgi.
Päikese loojudes lõppes ka meie projekt ja tuli võtta ette teekond
tagasi laagripaika. Meeskond TT sai kirja tervelt kaks punkti, mis on
tubli 8% maksimaalsest tulemusest ning andis meile lõpparvestuses
auhinnalise 28-nda koha, seda umbes täpselt kümne meeskonna ees, kes ei
suvatsenud ühtegi punkti koju tuua. Häbi teil olgu!
Nüüd algas ajaloo õlleseim lehekülg,
mida vaevalt suudab kirjeldada minu sulg
ja nii nagu räägivad nekroloogid vanemad,
hommikusele autasustamisele roomasid meist kõige paremad.
TT seal sellega aega viitis,
et loosirattast saadud uusi rehve kiitis.
Jägermeistri eredavärvilised mütsid põues, keerasime auto nina Tallinna
poole, valmistudes juba mõttes telesaateks: "Tantsud haagistega". Tee
Tallinna osutus märksa "põnevamaks" kui võistlus ise. Eelmise päeva
lausa ideaalilähedane selge, vaikne ja mõnusalt jahe talveilm oli
asendunud õrna 24m/s puhuva tuule ja mõningase lumetuisuga.
Aga ei olnud hullu, nähtavust oli suurema osa ajast enam kui piisavalt,
ehk veidi üle 10 meetri. Ka haagissuvila (maakeeli kuut) näitas üles
ülimat teelpüsivust ja tavapärasest märksa efektiivsemat purjepinda,
saavutades mõningates klaassileda teepinna ja merelt otse meieni
(peaaegu sama puhas nauding nagu Coca-Cola klaaspudelis) jõudvale
külgtuulele avatud lõikudes auto kere suhtes suisa 45 kraadini ulatuvaid
nurki. Eriti mõjus oli see "tallesaba" peletamaks eemale võimalikke
möödasõite planeerivaid kodanikke. Kõigest hoolimata näitas meie kolonn
üles hämmastavaid kiirusrekordeid: keskmine kiirus 30km/h, tippkiirus
60km/h ja seetõttu jõuti Tallinnasse Virumaal täiesti tavapärase
sõiduajaga: 7.5h 180km kohta. Turistidele pakuti koduteel mitmeid
vaatamisväärsusi, lausa kael võis kangeks jääda: Ekspressbuss paremal,
Sebe buss vasakul, Vasjaliin paremal, Ekspressbuss vasakul, BMW paremal,
Audi vasakul jne.
Tallinna saabunud ekipaaž otsustas teha vahepeatuse Sõjamäel ja liikuda
edasi Taikala hoovi, kus kuudile oli planeeritud iluravi, põrandapesu ja
vahatamine. Paraku saabusid peatselt rindeteated lumega võitlevatest
kaaskannatajatest ja meeskonnad irdusid üksteisest. Meeskond TT, olles
veendunud lepinguliste kohustuste austaja, soovis kuudi tagastada tema
õiguslikule omanikule. Navigatsiooniviga (navigaator oli purjus, andke
andeks) viis aga meeskonna valesse suunda ja peatselt oli edasiliikumine
eespool leiduva autode ja lume üksteist mittemõistva ning tihendatud
kontsentratsiooni tõttu võimatu. Kaaludes mõningaid võimalusi otsustati
selja tagant juba ohtlikult lähenenud pealtvaatajate suureks hämminguks
sooritada sõidusuuna vahetus tee keskel paikeva eraldusriba ületamise
meetodil. Edasisi takistusi teel võib kirjeldada kui väheolulisi.
Vabanenud kuudist, siirdus õnnelik meeskond mõningase nõupidamise järel
Jüri asulast diislikütte ja muude põlevate vedelike varude täiendamise
võimalusi otsima. Jüris proovisime Inseneeri 4x4 kaubikut ankruna
kasutades päästa lahti lumme kinni jäänud Leedu päritolu rekkat. Meil
õnnestus see küll liiklust takistavast asukohast kaugemale sikutada,
kuid päris kätte me seda ei saanud. Tõenäoliselt oli põhjuseks TT
pipravõitu aku, mis kaotas igasuguse seksuaalse pinge peale esimest
kümmet sekundit vintsimist.
Ekstreemrallil Tallinna möödusid meeskonnad hulgast teosammul venivatest
bussidest ja rekkadest ning avastasid lennujaama juurest hunniku taksot
ja bussi ootavaid optimiste (Norra turiste). Inseneeri kaubik tõestas
järjekordselt vanasõna, et häid Norrakaid mahub palju ühte lauta, eriti
kui lauda omanik on hästi tasustatud
Edasine on juba nagu öeldakse, ajalugu. Igat pisikest taga või
esiveolist automobiili, mis tuli tee vabastamiseks hangest välja tõmmata
ei jõua siinkohal kokku lugema hakata.
Kodune koiku leidis mind endaga magamast umbes kella kahe paiku öösel.
(kodanikunimega Toomas Tamme) otsustas oma tagasihoidliku sünnipäeva
tähistamiseks sõita Avo Sultsi mälestusvõistlusel turisti.
Selleks korjati kokku meeskond koosseisus: TT, Pootsman, Anttix ja Proua
RT, haagiti mingi karavani moodi asi LandRoverile sappa ja asuti reede
õhtul Si(r)gala, karjääri poole teele.
Ilm oli ilus, õrnalt sadas lund ja mitte miski ei tundunud segavat
romantilist orienteerumisvõistlust alapealkirjaga "külmunud varbad ja
sõrmed", seda eelkõige seetõttu, et tänu kütteradiaatoris laiutavale
õhule, küttis LandRoveri salongi vaid meie endi lambis põlev Mereröövel
Morgani kvaliteedimärgiga varustatud õli ja Lihasööja kadakamaitseline
süütevedelik. Päris sportlaste proloog algas kell 12 öösel, turistid ja
juomarid said oma legendi kätte poolest saadik vees vedelevast
staabiautost orienteeruvalt kell 02:12:43.
Olles läbinud ettenähtud 6-st punktist tubli neli, kohtunud rajal
karvaste kollide, muidusööjate ja tibisid täis topitud Disco3-ga ning
kopereerunud rajale miskipärast jalastunud kaasvõitlejatega (äärmiselt
ebasportlik käitumine, eriti kui arvestada asjaolu, et turistirajal
tähendas esikoht täielikult ja absoluutselt mitte midagi) ning kogunud
seetõttu kokku piisava arvu kahekohalisi numbreid, sai mitte-ammendava
otsingu tulemusel nendest moodustada stardipaiga koordinaadid. Pärast
mõningast kaalumist ja sügavat sisekaemust, milles selgus oma rollide
prioriteetide järjestus (kumb ma siis õieti olen, kas turisti või
juomari?) otsustati stardipaika mitte kiirustada ja taganeti metsiku
looduse eest mõneks tunniks haagissuvila kaitsvasse rüppe. Starti jõudis
meeskond TT ja nende suur sõber, teejuht ja rahvusliku
rummihävitusprojekti partnermeeskond Castrul täpselt 08:59:00 ehk
täiesti ebardlikult suure, tervelt ühe minutise ajavaruga (start suleti
kell 09:00).
Stardis oli meeskond kohustatud ühe oma liikme mingi totra
autokummilaadse asjaga mäest alla lükkama (tegevust nimetati peenelt
tuubi panemiseks). Pärast seda, kui vaene ohver karjudes ja jalgadega
vehkides oli mööda sinist kummilinti elektrimootori jõul jälle ülemisele
korrusele tagasi veetud, järgnes joonorienteerumine mööda kaunit
talveteed. Algajatele võin öelda, et joonorienteerumine, see on
imelihtne. Legend on mõõdetud korraldaja 4x4 masina odomeetriga, mille
kõrvalekalle on tänu masina all ilutsevatele standardsuurusest tublisti
erinevatele rehvidele võrdne tundmatu suurusega x. On teada vaid, et x
on mõningases aritmeetilises sõltuvuses läbitud distantsist st, mida
suuremad numbrid, seda suurem viga.
Poole sõidu pealt tuli üle raadiolainete teave, et "päris sportlane" ja
tuntud pohhuist härra Inseneer on auto katki teinud ja meil on tungivalt
soovitatav olukorda uurima sõita. Keerasime otsa ringi ja põrutasime
raja servale. Peale umbes kilomeetrist kulgemist mööda raudteetammi,
lauluviisi vilistades (loomulikult Orelipoisi loomingut: Tore on oodata
si..udes rongi, põnev kas jõuad või viib sind sireee....eeeen) ja
möirates lähenevate võistlusautode eest põõsaste taha varjudes, jõudsime
lõpuks hädasolijani. Lähtudes Eestlasele omasest traditsioonist: Kus
viga näed laita, seal tule ja laida, konstanteeris konsiilium
üksmeelselt: jah, Sul oli õigus, auto on katki. Sellisele järeldusele
jõudmine nõudis pingsat mõttetööd, kuhu oma panuse andsid nii ühesilmne
amortisaator, kaheosaline kardaan kui ka üks teatav matemaatikute
lemmiknurga (90 kraadi) alla kõverdunud varras. Tugevamad meist veetsid
aega projekti "ATV üle kahest palgist moodustatud purde" juhendades ja
naiskond Fiona tagumist poolt imetledes (no oli tõesti ilus karvane
rehv, ausõna).
Nagu tellitult saabus kohale roomikutega linnaliinitramm, millesse
pugemisel näitasid turistid üles erakordset leidlikkust ja
kamraadivaimu, mahtudes kohtadesse, mida isegi isand hiir oleks kergelt
kitsaks pidanud. Peale kosutavat sõitu arvestatavates külgkalletes ja
raudtee forsseerimist olime veidi roosteste selgadega tagasi oma
liikurite pehmetel toolidel.
Edasi läks kõik juba libedalt, jõudnud kolmanda osa legendi jagavate
lahkete inimeste silma alla, sööstsid meeskonnad vapralt tegudele.
Esimene peatuspunkt: patukahetsus pühal allikal. Lootsime, et külm
allikavesi suudab natukenegi ravida ühele meeskonnaliikmele vaikselt
ligi hiilivaid "jääknähtusid" ja siristasime isiklikku taarasse tervelt
1 1/2 liitri jagu läbipaistvat vedelikku. Seda kõike kohalike
tõsiusklike valvsa pilgu all. Külastasime ka filmi "Tuulest Viidud"
võttekohta, kus võimsast kaevandusventilaatorist pärinev tuuleiil
meelalt peaosatäitja soengut sasis ning saabusime pärast mõningasi
ekslemisi G-punkti. G-punkt on teatavasti oma nime saanud G-seeria
Mercedes Benz maastikuautode keskmisest tihedama kontsentratsiooni
järgi.
Päikese loojudes lõppes ka meie projekt ja tuli võtta ette teekond
tagasi laagripaika. Meeskond TT sai kirja tervelt kaks punkti, mis on
tubli 8% maksimaalsest tulemusest ning andis meile lõpparvestuses
auhinnalise 28-nda koha, seda umbes täpselt kümne meeskonna ees, kes ei
suvatsenud ühtegi punkti koju tuua. Häbi teil olgu!
Nüüd algas ajaloo õlleseim lehekülg,
mida vaevalt suudab kirjeldada minu sulg
ja nii nagu räägivad nekroloogid vanemad,
hommikusele autasustamisele roomasid meist kõige paremad.
TT seal sellega aega viitis,
et loosirattast saadud uusi rehve kiitis.
Jägermeistri eredavärvilised mütsid põues, keerasime auto nina Tallinna
poole, valmistudes juba mõttes telesaateks: "Tantsud haagistega". Tee
Tallinna osutus märksa "põnevamaks" kui võistlus ise. Eelmise päeva
lausa ideaalilähedane selge, vaikne ja mõnusalt jahe talveilm oli
asendunud õrna 24m/s puhuva tuule ja mõningase lumetuisuga.
Aga ei olnud hullu, nähtavust oli suurema osa ajast enam kui piisavalt,
ehk veidi üle 10 meetri. Ka haagissuvila (maakeeli kuut) näitas üles
ülimat teelpüsivust ja tavapärasest märksa efektiivsemat purjepinda,
saavutades mõningates klaassileda teepinna ja merelt otse meieni
(peaaegu sama puhas nauding nagu Coca-Cola klaaspudelis) jõudvale
külgtuulele avatud lõikudes auto kere suhtes suisa 45 kraadini ulatuvaid
nurki. Eriti mõjus oli see "tallesaba" peletamaks eemale võimalikke
möödasõite planeerivaid kodanikke. Kõigest hoolimata näitas meie kolonn
üles hämmastavaid kiirusrekordeid: keskmine kiirus 30km/h, tippkiirus
60km/h ja seetõttu jõuti Tallinnasse Virumaal täiesti tavapärase
sõiduajaga: 7.5h 180km kohta. Turistidele pakuti koduteel mitmeid
vaatamisväärsusi, lausa kael võis kangeks jääda: Ekspressbuss paremal,
Sebe buss vasakul, Vasjaliin paremal, Ekspressbuss vasakul, BMW paremal,
Audi vasakul jne.
Tallinna saabunud ekipaaž otsustas teha vahepeatuse Sõjamäel ja liikuda
edasi Taikala hoovi, kus kuudile oli planeeritud iluravi, põrandapesu ja
vahatamine. Paraku saabusid peatselt rindeteated lumega võitlevatest
kaaskannatajatest ja meeskonnad irdusid üksteisest. Meeskond TT, olles
veendunud lepinguliste kohustuste austaja, soovis kuudi tagastada tema
õiguslikule omanikule. Navigatsiooniviga (navigaator oli purjus, andke
andeks) viis aga meeskonna valesse suunda ja peatselt oli edasiliikumine
eespool leiduva autode ja lume üksteist mittemõistva ning tihendatud
kontsentratsiooni tõttu võimatu. Kaaludes mõningaid võimalusi otsustati
selja tagant juba ohtlikult lähenenud pealtvaatajate suureks hämminguks
sooritada sõidusuuna vahetus tee keskel paikeva eraldusriba ületamise
meetodil. Edasisi takistusi teel võib kirjeldada kui väheolulisi.
Vabanenud kuudist, siirdus õnnelik meeskond mõningase nõupidamise järel
Jüri asulast diislikütte ja muude põlevate vedelike varude täiendamise
võimalusi otsima. Jüris proovisime Inseneeri 4x4 kaubikut ankruna
kasutades päästa lahti lumme kinni jäänud Leedu päritolu rekkat. Meil
õnnestus see küll liiklust takistavast asukohast kaugemale sikutada,
kuid päris kätte me seda ei saanud. Tõenäoliselt oli põhjuseks TT
pipravõitu aku, mis kaotas igasuguse seksuaalse pinge peale esimest
kümmet sekundit vintsimist.
Ekstreemrallil Tallinna möödusid meeskonnad hulgast teosammul venivatest
bussidest ja rekkadest ning avastasid lennujaama juurest hunniku taksot
ja bussi ootavaid optimiste (Norra turiste). Inseneeri kaubik tõestas
järjekordselt vanasõna, et häid Norrakaid mahub palju ühte lauta, eriti
kui lauda omanik on hästi tasustatud
Edasine on juba nagu öeldakse, ajalugu. Igat pisikest taga või
esiveolist automobiili, mis tuli tee vabastamiseks hangest välja tõmmata
ei jõua siinkohal kokku lugema hakata.
Kodune koiku leidis mind endaga magamast umbes kella kahe paiku öösel.
Maa-mets-vesi tüüpi õelusehunnik
http://toru.ee/videos/boob/sets/2557/
Ma lisan siia siis taustavideo silma ning kõrva jäänuga...
Videosid tekib sinna täna-homme juurde vastavalt neti kiirusele.
Ma lisan siia siis taustavideo silma ning kõrva jäänuga...
Videosid tekib sinna täna-homme juurde vastavalt neti kiirusele.
Läks Stirlitz mööda tänavat ja nägi, kuidas valges ürbis mees plangul roppusi üle värvib.
-Moderaator, mõtles Stirlitz.
-Moderaator, mõtles Stirlitz.
G-punkt sai G-punktiks kuna G-del oli ikka vaja oma silmaga ükshaaval veenuda, et see teeots oli tupik isegi G jaoks. Sest teatavasti üks ringikeerata ulkerdav LR tõstab hüppeliselt testosteroonitaset G-sCÄÄRFIILD kirjutas:Kaks korda lugesin läbi, väga lahe lugu
Muidugi G-punkt: G-punkt on teatavasti oma nime saanud G-seeria
Mercedes Benz maastikuautode keskmisest tihedama kontsentratsiooni
järgi.
-
margus61
- Zootramm
- Postitusi: 721
- Liitunud: N Okt 19, 2006 12:02 pm
- Asukoht: Tallinn-Nõmme & Noarootsi
Lõpuks ometi on võetud siin tekkinud küsimust teaduslikult uurida. Loodame, et jõuab kunagi lõplike ja usaldusväärsete tulemusteni.tt kirjutas:G-punkt sai G-punktiks kuna G-del oli ikka vaja oma silmaga ükshaaval veenuda, et see teeots oli tupik isegi G jaoks. Sest teatavasti üks ringikeerata ulkerdav LR tõstab hüppeliselt testosteroonitaset G-sCÄÄRFIILD kirjutas:Kaks korda lugesin läbi, väga lahe lugu
Muidugi G-punkt: G-punkt on teatavasti oma nime saanud G-seeria
Mercedes Benz maastikuautode keskmisest tihedama kontsentratsiooni
järgi.
