Kaheksa
Õhtul kell 9 saabus masin treileril värvimisest.
Tunnike eemaldame teipi ja paberit, joome õlut ning imetleme loojuva Päikese käes sätendavat kaunitari.
Seejärel otsustame alustada remonttöödega.
Targetiks on vahetada esisild (mille käbilaagri lõtk on juba üle mõistuse suur ning ka üks käänmik vajab remonti) ning eemaldada vintsilt vana ja väsinud ning kidane, lapik ja krussis tross.
Asun masina esiotsa üles tõstma, Robi koristab töölauda ja asub vintsitrossiga maadlema.
Avastan, et olen unustanud, kuidas masina esiotsa ülestõstmine käib. Õiged pakud on kah kadunud!
Seni kuni jõuan järelduseni, et sillakäik on saatanast ning mu saamatuse põhjuseks on 31 tollised rehvid (tõstan sillast masina üles, pakk alla ja tungraua allalaskmisel vajub ratas, lärtsti, vastu maad) on Robi jõudnud trossi maha kerida, Würthi kuuskantvõtme puruks keerata ning arutada, et kas on kõvasulam või mitte, puur laastu nagu võtaks.
Lisaks avastan sügava kurbusega, et pean kiiremas korras koju minema ja oma õlletagavarasid täiendama.
Õnneks meenub mulle, et olen ju abielumees ja abielu ei seisne ainult erootikas ning mu kallis abikaasa teeb väikse õhtuse jalutuskäigu ja täiendab mu vitamiinijoogi tagavarasid.
Mina leian lõpuks pukid, saan auto esiotsa üles tõstetud, eemaldan rattad ning pidurisupportid ja avastan, et lisaks piduriklotsidele on ka üks rattalaager õhtal (imelikul kombel just see, mida oleme juba vahetanud, originaal on OK).
Robi kisub vintsi elementaarosakesteks ja nendib, et laagrid on naise suguelundis (vints on ca aasta vana Come-Up).
Edasi läheb lõbusalt: mulle jääb gardaani lehtvõtmega lahtinikerdamine ja roolivardad, Robile vedrupoldid ja käes see sillakene ongi.
Rüüpame õlut ja imetleme uusi vedrusid ning heietame mälestusi sellest, et veel umbes aasta tagasi olid meie vinged Old Man Emu vedrud sama kikkis. Täitsa huvitav , kuidas need poole hooajaga ära väsisid.
Lisaks püüame Emude kapronpukse eemaldada. Puksid iseenesest on väga ilusad ja terved nii, et see investeering tasub täiesti ära.
Pakatame rahulolust, et meil on nii lihtne ja lollikindel masin nagu Samurai.
Robi püüab ette kujutada, kuidas oleks Broncol esisilda alt ära kiskuda. Mina lähen veel sammu võrra kaugemale ja püüan ette kujutada, kuidas lääbadega silda eemaldada oleks. Täname koos Jumalat, et meil ei ole Bronco ega Terrano...
Poole ühe paiku on õlu otsas ja võib lõpuks kodu poole kulgema hakata.
