4x4.ee

Rahvamaja Teami seiklused Venemaal

Kes: Rahvamaja (edaspidi RM)– Värskelt renoveeritud Toyota HJ60, roolija PETS; kaarditaga Mait, vintsitrossi reisijad Riina ja Eero, viimane oli aga kogu võistluse erineva näoga.
Rahvamaja Saba (edaspidi RMS)– Toyota HZJ80 koos Vaikolt laenatud kaheteljelise haagisega ,,TURISTIDE” majapidamise jaoks: roolitaga Ülari ja reisijateks Marko ja Hillar, viimased olid aga jälle mingitel päevadel Eero näoga.
Satrt Venemaa poole sujus kenasti, plaanisime nii ühe paiku öösel minema hakkata ja nii ka juhtus. Piiri ületus läks ruttu ja hommikutundideks olime Piiteris ummikus.
Mandaat spordikompleksis ,,Jubeleinõi” kujunes meile aga juba väikeseks üllatuseks. Nimelt sa rehvivalik tehtud juba möödunud aastal juhendi tabelis oleva mõõdu 890 st. 35 tolli järgi ja elatud õndsas teadmises, et oleme õiged mehed. Tehnilises selgus aga, et pole nii õiged midagi. Kirbukiri mõõdutabel all kinnitas tehnilise komissari sõnu – selleks, et arvestuses sõita, võib pikal autol olla rehvi kõrgus max 33 tolli. Oli nagu oli aga ei saa lisamata jätta, et valesti sai juhendist aru 14 meeskonda. Aga ega Turiste see pisiasi ei heiduta, sõidetakse ju ikka selleks, et oma udovolstve (rahuldus) kätte saada. RM kenasti kleepse täis, kontrollkiip kinniplommitud ja võistlusnumbriks 629. Liigume hotelli.
Esimene päev – Osale meeskonnast on Piiteri kultuuriväärtused tekitanud paraja peavalu, kuid kokkulepitud ajal hakkame hotellist Iisaku platsi poole tüürima. Plats on tänavugi autosid täis, korraldajate sõnul nii 250 osalejat umbes, uus rekord pidi aga olema tohutu tehnickade hulk mida oli umbes kaks iga osaleva meeskonna kohta.
Poodiumile kutsutakse nii äkki, et autose jõuavad vaid Pets ja Riina. Rahvamaja ületab väärikalt jorisedes poodiumi, rahvas rõkkab kui kommentaator meie pihta oma vaimukusi pritsib (temalgi olla sugulased Eestis). Anname RMS – le teada oma asukoha ja hakkame poodiumil saadud legendi uurima. No krt. ei klapi arvutiga ??? Jooksuga tagasi poodiumi juures askeldavate korraldajate juurde. Lähemal uurimisel selgub, et meid oli aetud poodiumile koos Grand Turistidega (Grand Vitara, Grand Vojager jne.) no lihtsalt numbrid 626 ja 629 olla segi läinud. Saame kätte õige legendi, juba parem. Võtame suuna SU1 stardi poole. Minu suureks üllatuseks GPS Venemaal autos ei tööta (kodus toimis), ega midagi GPSule kott pähe ja mägiaivari (terroristi) teibiga katusetule külge kinni. Esimese katse START - meeskonnaks Pets, Mait, Riina ja Marko - kihutame mööda põldu jälgede järgi, loomulikult valesti, veidi keerutamist ja leiame õige teeotsa. Mitu kilomeetrit metsateid möödub lennates-rappudes. Mõned mudaaugud ja siis üsna tüma tõus. Vintsime ennast kõrvalt mööda, näitame kaasvõistlejatele, kuidas pikka autot kahe vintsiga puude vahel pööratakse ja läinud me olemegi. Finish. Kahjustused: taha raami külge seotud ämbrike on mõlki läinud.
Samal ajal tegeleb RMS Piiteris toidumoona varumisega.
Laagrsse jõuab Rahvamaja enne RMSaba. Sõbralik D90-ne team müüb meile ,,soodsalt” krundi. Ilus koht iseenesest – liivane pinnas, vaade järvele, normaalsed naabrid. RMS meeskond jõuab lõpuks kohale, nemadki on oma ülesannetega suurepäraselt toime tulnud. Õhtusöök saab korralik, magustoiduks veel krevetid ja pitsike hääd vene viina.
Teine päev – Meeskonnaks Pets, Mait, Riina, Hillar. Hommikuks kohe pikem ülesõit. Legendist aimdub halba: trassi 8 km ja aega 9 tundi. Varem sõitnutena rääkis ka koht Kuznechnoje juba enda eest.
START – Tõsine kalju, sõidame mööda serva, ühel hetkel jagan ära, punktid kalju otsas elektriliini all on märkimisega KP-d. Keerame nina taevapoole ja Rahvamaja ronib rahulolevalt mööda kive üles kalju otsa. Peame pisut tagasi sõitma, kuid esimesed 2 KP vallutame suhteliselt valutult. Kolmas KP on aga paras pähkel, pea kõik enne meid startinud ootavad järjrkorras, punkti juures käib kõvem lahing, mootorid möirgavad, fotokad klõpsuvad ja ,,matid” lendavad, Liinialune on siduri kärsakat nii paksult täis, et raske hingata. Yura käib rahuloleva olemisega ringi. Saame kiita, et oleme sellise bussi metsa vedanud. Trügime pisut, tõstame mõned langenud puud jalust ja Pets tüürib Rahvamaja jämeda jorina saatel kivihunniku otsa. Veidi manööverdamist ja kiip, mida hoiab auto küljes u 2 meetrine tross, ulatab napilt KP-ni. Kivilt alla ja edasi. Krt kukkumine on liiga järsk, leiame tee läbi metsa. Eespool käib jällegi madin, mehed üritavad Wrangleriga üle väikese kivi sõita, paraku on see nende jaoks väga suur töö. Lõpuks kostabgi krõks, seltsimehed suudavad oma auto siiski kõige kitsamasse kohta ajada ja lagedale ilmuvad tööriistakastid ja muu vajalik. Järjekord ootab. Valime uue kursi, mis kulgeb küll üle Proto rada proovima läinud Tursti vintsitrossi, mis on kahjuks/õnneks katkenud, ja lahkume jälle kaasvõitlejate arusaamatute pilkude saatel järjekorrast. Lõpuks keerab tee metsa, ees ootavad mitmeid aastaid Protode, TR3-de ja teiste savisse freesitud rööpad. Alguses laveerime, siis proovime rööpaid, Rahvamajale meeldib – Maxxis, lukud, teine aeglane ja põhjagaas sobivad ideaalselt. Oleme märkamatult rühkinud esimeseks, see aga tähendab, et peame ka rada otsima. Kõhklen pisut ja otsime jala trassi, see maksab aga kohe kätte ja hirmsa ragina saatel kihutab meist mööda viis kuus autot. Vintsime ennast üle puu ja jätkame juba ette sõidetud rajal ja suudame paarist kiirest autost juba järgmises mülkas mööduda. Meie ees ,,kihutab” Jeep ulja naisterahva roolimisel, vahepeal saadetakse vintsimees välja vaatama, mis neil küll auto all häälitseb. Keerame nina Wrangleri kõrvale, valjude venekeelsete käskluste saatel tormab vintsimees autosse tagasi ja võidusõit jätkub. Võsa, kaljud, ettesõidetud jäljed. Seekord taban õige koha kolonnist lahkumiseks. Võsa küljes esineb siniseit linte, mis ilmselt korraldajate määratud trassi näitavad. See, kus rajad aga kaheks lähevad, jääb meil märkamata ja kukutame Rahvamaja kaljut alla. Nina lükkab turvast ja taguots laseb kividel liugu, meie mõlkis ämber lahkub auto küljest alatiseks. Metsavahel on ennast turbasse istutanud Leedukate tehnicka, Ozi nool näitab valesti ja sisetunne aimab halba. Käsin Petsil kohe tagasi pöörata, meie ees ,,kihutanud” autod jäävad jällegi meie taha. Uuesti kalju otsa tagasi, leiame õiged lindid, üles-alla, vasakule paremale, väike muda ja päästev finish. HURRA oleme kõige esimene auto.
Veereme laagrisse ja avastame, et RMS on ikka veel oma lisakatsel, toitu ja vett hankimas. Mekime õlut, päevitame ja oleme rahul. Eestlaste laager on seekord kõik ühes kohas, pärast TR3-de ja Protode katse kollektiivset vaatamas käimist elu laagris alles algab...

Jätkub ....

Kolmas päev – Rahvamaja tegusasse kollektiivi kuuluvad täna Pets, Mait, Riina ja Marko. Hommikul, kuratlikult vara, nii kuue paiku käivitame mootori. Vapramad Ühe mehed alles setivad end puhkama ja Alvari autos toimetab üks halli näoga mees kellele igaks juhuks tere hommikust hüüame. Stardi poole sõites ajab Rahvamaja jubedalt musta suitsu ja ei liigu üldse. Pets ajab kõik Marko kaela kes olevat lihtsalt liiga raske. Korraga meenub, et valmistasime õhtul snorkli otsa uue lehe püüdja – suurepärane, Leathermanniga augustatud õllepurk. Jah, augustatud küll aga kes põhja ära lõikas? Vastus selgub pärast purgi eemaldamist – mitte keegi.
Start – Kohtunikukud küsivad tõsisel ilmel kas te ikka tõesti tahate sinna minna, muigame ja piuksutame kiipi õigel minutil. Oleme täna esimene auto, tsiklimeeste järel. Rööpad, ,,õnneks” kasutavad venelased metsas siiski veel lintidega dt55 traktoreid mis kõhuga teed siluvad, meile meeldib. Korraga pärast väikest hüpet on vaikus. Elekter on kadunud!? Kogu kollektiiv vaatab mulle otsa ja nende nägudelt peegeldub minu loll ja jahmunud pilk (No ma lihtsalt tegelesin Rahvamaja elektrifitseerimisega renoveerimise käigus). Leian õnneks kiirelt murdunud juhtme ja sõit jätkub. Naudime süütu tee võlusid – mahalangenud puud, rohtu kasvanud poriaugud, üks kask jookseb auto tagant nii lähedalt läbi, et suudab kaasa haarata tagatule klaasi. Veel mahalangend puid, laveerime, põikleme, lõpuks on üks palktee aga nii puid täis, et hakkame tõsiselt möödumiskohta otsima. Meie taha hakkab kogunema saba. Meile juba tuttav uljas Wrangleri naisjuht proovib kiirustada ja põrutab hooga paremale kraavi, ilusti langenud puude otsa. Valjude venekeelsete käskluste saatel hakkab vintsmees asja lähemalt uurima. Meie taga olev saba venib pikemaks, mehed on mootoriga riistad välja võtnud ja võrdlevad vist saelattide pikkust, sest saagima ei torma keegi. Leiame siiski vaevu märgatava ,,tee”, vintsime ennast Wrangleri ninalt läbi ja lahkume uut teed mööda. Järjekorras arutelu jätkub. Pärast mõnekilomeetrist kimamist ilmub tahavatepeeglisse vene turistide LC80-nd, no selline uhke – ees ja taga ja katusel ARB, Safari snorkel jne. – neil on kiire, väga kiire. Laseme nad viisakalt mööda. Kaovad madallennul, ikka nii, et väike rattajälg ja siis tükk puutumata teed. Mõne kilomeetri pärast leiame esimese sandtraki, ilus kaitsevärvi ja puha, korjame peale. Veel pool kilomeetrit ja teinegi, kaks on ikka parem kui üks, korjame sellegi ülesse. Enne lõppu jõudmist on kaks jõge, Petsiga mõlemad mäletame, et ühel on sild, teisel pole. Esimene sild, uhh, oli olemas. Teine jõgi saabub aga äkki, autos valitseb haudvaikus, Pets hoiab jõuga roolist, taguots istmest lahti ja kaks jalga piduril. Pidurid sindrinahad on aga märjad ja suvatsevad jõekese poole tormava Rahvamaja liikumist vaid vaevaliselt aeglustada. Mürts ei ole siiski väga vali. Vaatame üksteisele võidurõõmsalt otsa ja sõidame edasi. Kohe peaks saabuma finish. Finishi kordinaatidel kohtame vene turiste, kellel ennist väga kiire oli, nende auto on VÄGA räsitud olemisega – peeglid ripuvad, klaasid katki (eelnimetatud sandtrakid olla lihtsalt läbi küljeakende nende seltskonnast lahkunud). Keda aga pole on kohtunikud. Meie taha hakkab kogunema järjekord. Terve turistide killavoor on metsast väljas ja seisab kohtunike ootel, Ilusat oranzi Länkarit tüüriv venelanna aga ei usu kedagi ja kihutab põllud veel risti-rästi läbi, äkki teised lihtsalt ei leia kohtunike. Lõpuks saabub otsus, et iga üks ütleb oma saabumis aja vahepeal laekunud laagrikohtunike autosse ja korras. Õhtul tabelit vaadates selgub, et oleks võinuda ka nii pool tundi ,,julgemalt” öelda.
Piirame koos saabunud Inseneeri saatemeeskonnaga laagri jaoks SUURE lagendiku. Päevitame, lobiseme Läti turistidega, mekime õlut ja ootame RMSaba järjekordselt toit-vesi lisakatselt. Õhtu saabudes selgub, et ülejäänud eesti meeskkonnad on endale siiski teised laagrikohad valinud. Kui ka Inseneeri saateauto oma asjad kokku pakib ja minema vurab imestavad isegi lätlased, et küll meil on kahe auto ja telgi jaoks ikka suur krunt võetud. Aga mis seal ikka, eestlane ju armastabki enda ümber ruumi. Täna on esimene suurem remont, vedrulehe sirutamine. Pärast tuliseid vaidlusi läheb nii nagu pealik Pets ütles, vedru alt ja vintsiga sirgeks. Osa seltskonnast võtab ette väikese jalksimatka Sonera levialasse (lähedal asuva mäe tipp kus ka suurupärane loodusvaade Karjalale), et kodustele sootsamalt muljeid jagada. Marko saab haavata – õel kuusetüügas torkab teda läbi plätu nii paari sentimeetri sügavuselt jalga. Ülikoolis tuumasõja ajaks med.õeks koolitatud Riina ja vene viin teevad imet, mingit infektsiooni ei teki ka järgnevatel päevadel.
Neljas päev – Meeskond Pets, Mait, Riina ja Eero. Algatuseks pikk ülesõit, tolmune tee ja kruusa koormaga Kamazid. Üks neis põrutab meist enne 90 kraadist kurvi sellise hooga mööda, et edaspidi hoiame neist kaugemale. Juba asfaldile jõudes tundub, et ühe oleme siiski miskit moodi kurjaks ajanud ja see üritab meis maksku mis maksab kahe Kamazi vahelise puhvri teha. Kõik autos olijad hingavad kergendatult kui see oranzi kabiiniga peletis meie seljatagant kuhugi metsateele pöörab.
Start – Kohtunik pärib:,, Kuhu pöörate kohe peale starti?” Vastame enesekindlalt:,,Vasakule”. Edasi kuuleme loo kuidas mingid eestlased otse kihutasid ja tagasi tulles end veel kraavi külili keerasid (hiljem selgub, et otse minejaid oli palju aga külili olid lätlased). Piuks, minekut. Umbes paarisaja meetri pärast vaatame Petsiga teineteist mõistmatute nägudega, vasakule pidime ju minema !? Ots ringi ja tagasi, möödume südamest naervatest stardikohtunikest ja ajame eksimuse nn ruudulipu sündroomi kraesse.
Mõned mudaaugud, pisut vintsimist. Eesolev lõik paistab vastik, kivid ja turvas. Pets näitab klassi ning sõidab Rahvamajaga lausa kahel rattal. Kisub spordiks, manööverdame ennast u viiest autost mööda. Tõsine tõus, mingid mehed vintsivad, meie sõidame lihtsalt mäest üles ja alla ja mäkke ja.... Ktr. kaardi vaatamine ununes sootuks, nii hästi läks ju. Leiame jällegi vaevumärgatava ,,tee” ning olemegi õigel rajal tagasi. Trass on huvitav, eriti autolaiune kalju kus tuli sõita kui kaameli turjal. Miskipärast lahkuvad vintsimehed autost ja eelistavad trassi joostes läbida. Üsna vastik laskumine ja edasi jõkke. Valime uue trassi, möödume kahest mudaauku nautivast kaasvõistlejast, keerame tagumise vintsiga Rahvamajale õige kursi ja läheme ujuma. Pets on sellisest jõest, kus kõva põhi ja vesi no-nii istmeteni, juba algusest peale unistanud. Ja milline, ei lausa kahe milline vaade, kaks u 20 meetrise rohke veega koske järjest. Jões ootame natuke uppunud Defendri ja võitlustahet täis Uaziku järel edasipääsu. Uazik üritab trügida, katused saavad kokku, pärast valju ja värvikat venekeelset arvamuste vahetust ootab ka Uazik edasi. Jooksen ette maad kuulama, vaade on kurjakuulutav – ühest Jeep-ist paistab vaid katus, jõgi ja kalda äär on paksult autosid täis. Ratturid vintsivad ennas parasjagu väga vastikut seina mööda jõest valja ja Arto ei varja oma imestust kui nende käekäigu vastu huvi tunnen. Liigitan need jõest väljumise kohad liiga sportlikeks ja juhatame Eeroga Rahvamaja kohe peale teist koske kenale madalale kivikaldale. Tormame Eeroga edasi tagasi ja saame aru, et meie oma autoga siit mäkke edasi ei saa ja pealegi on sellel tõusul järjekord. Pets suunab meie juhatuse järel Rahvamaja järjekordsele veeprotseduurile. Seekord on juba sügavam, korraks kaob juba kapottgi jõevoogu. Rahvamaja liigub nagu jõelaev ja kaldal tormavad vintsimehed ei jõua paraku õiget sildimiskohta näitama. Viimaks jõuame oma ,,jõelaeva” kõrvale ja näitame kaptenile, et palju sai. Kapten pöörab laeva ringi ja tüürib nüüd juba õigesse kaisse. Askeldame vintsitrossi läbi ploki kase külge panna kui kostab kapteni hüüe: ,,Kähku, see pagana tuli mis näitab veetaset küttesüsteemis läks põlema!!!”. Tõmba, karjume kui ühest suust. Rahvamaja venitab ennast vintsitrossi naksudes kaldast üles. Fotograafid pildistavat, ise oleme rahul, tross kokku ja ... Korraga käib kõvem raksakas. Kahjuks/õnneks ei murdunud sell hetkel ühegi meeskonna liikme moraal, vaid olime jagu saanud meh.vintsi korpusest. Aga mägi oli alles ees, selline 6-7 Rahvamaja pikkust ja umbes 70 kraadise kaldega. Aga ega elu pisiasjad korraliku turisti murra, pikendused ja plokk välja ning tagavintsiga minema. Poole mäepeal selgub aga järgmine kurb tõsiasi, mootor läheb keema, vent ei tööta. Ripume viimase kolmandiku peal jahutame vintsi ja auto mootorit. Lõpuks üleval, kola kokku, pistik kokku (vendi oma, noh), kogu joogivesi radikasse ja finish.
Ometi on RMS enne meid laagrisse jõudnud ja seda heameelt ei suuda nad vaka all hoida. Soe toit ja külmad joogid, ohh kui hea on laagris olla. Kilin-kolin, rigin-ragin ja vints vahetatud (õigel turistil peab ikka üks meh.vints tagavaraks kaasas olema).

Jätkub...

Viies päev – Meeskonnas Pets, Mait, Riina ja Hillar. Asume omaarust piisava ajavaruga stardi poole teele, kaardilugeja va turakas ei suuda aga õiget teeotsa tabada ja eksleme jupp aega ringi. Lõpuks kurseerime õiges suunas, minna on aga üksjagu ja kui Pets juba puudevahel kontraga kurve võtab kinnitavad ka tagaistujad rihmad. Nagu WRC juba. Jõudsime!!!
Start – Vastikult tuttav algus, juhin kaaskannatajate tähelepanu kohale kus aastal 2005 Proto klassis sõites võistlusauto tagatule lõhkusime. Väike jõeke ületatud, kargab ette mälupilt SUUREST jõest mis muutub hetkega reaalsuseks. Siin me seisame jälle Uksa jõe kaldal. Jõgi on vintsivaid bensumootoriga autosid täis. Kindluse mõttes otsustan seekord siiski jala ette minna, no vähemalt selle suure kivini kus autod iga aasta külili jões on. Vool on tugev, suudan end vaevu varvastega kivide taga kinni hoida. Rahvamaja tuleb ujuma, alguse sõidame õieti – mööda platood siis peale suurt kivi vasakule ja kaldale ... . Kostab kõvem kolakas. Kivi krt. see nn VALERI KIVI (aastal 2000 põrutas Valeri sama kiviotsa oma Mobsiga). Vints külge ja minema. Järgnev vaatepilt pole aga sugugi meeldiv. Rahvamaja on solvumisest meie trassivaliku üle oma tagumise kardaani sõlme keeranud ja see tolkneb nagu mõne suure looma elund vastu meie soovitavat liikumissuunda. Kahjurõõmsad kaasvõistlejad unustavad vintsimise ja haaravad fotokate järele. Kõrvalt kostab tiraat mida võiks tõlkida järgnevalt: ,, No nää mida eesti mehed jaapani rauaga teha suudavad.” . Kruvin selle ,,elundi” tagasilla küljest ära ja vintsime ennast kuivemasse kohta. See pagana KADUNUD ÄMBRI NEEDUS hakkab juba tüütavaks muutuma. Pets ja Hillar eemaldavad ka väikese elundikese vahekasti otsast ning sõit jätkub esisilla veoga – turist juba selle tühja asja pärast, nagu neliveo kadumine, katset pooleli jätma ei hakka. Naljatleme endamisi, enne WRC nüüd Juunior WRC. Kohtame teel erinevaid kaasvõistlejaid, kel sidur laiali kel muud hädad, püsime esiveoga kenasti ühel Nival sabas. Kuskil soonikus on lätlased end palkide otsa kinni ajanud ja just Hi-Liftimise lõpetanud, proovivad uuest, ikka jääb kinni. Niva vennad sõidavad vintsimata kõrvalt mööda. Teisel pool päevitavad TR1-s sõitvad inglased, kes räägivad surnud vintsis ja starterist ning lõputust Hi-liftiga vintsimisest ja teatavad, et ainuke võimalik tee on BACK!!! Niva meeskond sikutab Land Roveri natuke rohkm mäe otsa tagasi ja aitab käima lükata. Lubame nad üle sooniku vintsida aga alustuseks käsin sohvril minu juhatuse järgi sõita ja kamandan juba autosse roninud kaardilugeja sealt välja teatades, et siis on auto ju 70 kg kergem. Juht kostab selle peale ,, Good point” sellise näoga, et ilmselt tuleb ,,õnnetul „ kaardilugejal nüüd teine kordki selliseid kohti jala käia. Inglishman kuulab kenasti sõna ja LR ületab sooniku vintsimata. Meie oma Corollaga paneme vintsi puuse ja minekut. Pärast meeldivalt veeretud kilomeetreid jõuame järgmise atraktsioonini milleks on kunagine sild üle soojõe mille sügavuse mõõtmisel kahemeetrine kaigas lühikeseks jääb. Eeskava on täielik, meie ees on neli autot kellest üks just sillal upakil. Tunnikese töötavaid inimesi vaadanud pääseme löögile. Kinnitame vintsitrossi meid aidata lubanud vene meeskonna Jeep-i külge ja veeretame Rahvamaja üle palkide. Nagu off-road aabitsas. Meie seljataga aga aabitsa tõdesid ei usuta ja Mersu kukub pärast esimest kahte meetrit palkide vahele. Jätkame enesekindlalt – hullem olevat möödas. Poolmädanenud palkteel sõites-vintsides julgen sohvrile öelda : ,,Proovi rattastega”. Rahvamaja nina hüppab palgilt õhku ja ... RAKSAKI. Kõik, peale Rahvamaja mille diisel edasi joriseb, on vait. Pets proovib uuesi kuid esisillast kostub vaid veidrat raginat. Lähemal uurimisel selgub, et üks esisilla hubidest on brutaalsel viisil tikkpolte lõigates auto juurest lahkunud. Leian pahalase sambla seest üles aga .... Kiidame taevani Rahvamaja mehaanilist vintsi, me liigume siiski. Leidnud kuivema koha pühendume remondile, saaks vähemalt ühe ratta vedama. Osavate käte ja mutrivõtmete abil hakkab esisild oma sisemust näitama. Krt. püsikiirus on vasakul terve, lülitame veelkord lukku – HURAA meil on vähemalt üks vedav ratas – ELAGU MOTO GP. Paraku selgub, et vihmamärjal savil on üheratta veost selgelt vähe, seda isegi siledal maal. Vintsime mööda teed, läbi kraavide, üle rabade vintsime, vintsime, vintsime, jahutame kraaviveega meh.vintsi ja muudkui vintsime. Kontroll KP jõuame ,,piiksutada” napilt enne kui kohtunikud selle puu küllest maha lõikavad. Pagan täna me tõesti aega ei jõua. Uurime elu. Suure teeni pidi neli kilti olema, no selline normaalne metsa tee ja üks kivi-savi tõus (eelmise aasta trass noh). Otsustame kohtunikele järgneda. Vintsime, vintsime, vintsime vahepeal saame siiski ka mäest alla sõita, mõnus on!!!
Lõpuks ometi asfalt, paraku selgub, et vasaku esiratta veoga on ka asfaldil otse sõitmine tõeline kunst – kiirendades lihtsalt keerab paremale ja niikui jala gaasilt tõstad kohe vasakule. Pets on aga suurepärane õpilane ja peagi neelab Rahvamaja laagrisse jäävaid kilomeetreid juba hirmsa hooga. Laager, lõpuks ometi. Pets kaevab Rahvamaja viimase vedava ratta raevukalt luitesse, kustutame tuled, suleme uksed – tänaseks tõesti AITAB!!! Meie kordasaadetud vägitükk – see kardaan ikka, avaldab laagirielanikele muljet ja pakub pildistamis rõõmu paljudele. Täna on RAHVAMAJA Saba ikka kõvasti enne meid kohal, Ülari, Marko ja Eero on kõik ettevalmistused vaprate ,,turistide” saabumiseks teinud – telgid on püsti, toit on valmis, jook on külmas.
Kuues päev – Ürituse kavas on düünid ja plääz, Rahvamaja peres on aga REMONDIPÄEV.
Magame lõunani, sööme, targutame, uhkustame kardaaniga. Lõpuk selgub, et Urmas teab (möödunud aasta kogemus) lähimas külas asuvat remondi baasi kus vajalikud seadmed ja oskajad mehed pidid olema. Neil omalgi väke mure, 3F&N-i Wrangleri bensupump nõuab uut tila kuhu voolik torgata. Külavahel üritab kohalik mammi meile soome keeles teed juhatada, saame isegi aru. Baasis selgub aga kurb tõsiasi, asutus müüdud, keevitajal puhkepäev, treial pensionil. Viimane elavat aga siin saamas kurvi taga rohelises majas. Leiame maja, saame jutule. Peale pikemat arutelu bensiinipumba tila paigaldamise teemal kutsub Anatoli Petrovic Urmase kuuri alla. Ootame, u 20minuti pärast väljub kuurist naeratav Urmas – korras. Kurdame oma kardaani muret. Selgub, et praegu tuleb lõuna ja siis võibolla saab kui baasi uue ülemusega jutule saab ja kui toru leiame ja kui.... Aga lõuna on püha, nii saabumegi tunni aja pärast uuesti juba tutava rohelise maja juurde. Anatoli Petrovic on juba tööriietes ja vajalikud treiterad kotikeset kõlksumas. Baasis arutame läbi kõik ilma asjad, Pronksmehest kohalike ealnike küüditamiseni aga toru pole. Kimame külasse ja ostame ühe kohaliku kangelasisa (hoov oli paljasjalgseid põnne ja kitsesid ja vanarauda täis) käest mingi kardaani. Poegadest vanim püüab küll pisut detaili väärtus üles kiita, roostest ragisevat kardaaniristi liigutades ja kiites kuidas see pidavat veel hea olema. Teeme aga nii nagu peremees ütles, anname lastele kommiraha 100 rubla, teeme mälestuseks üheskoos pilti ning kimame baasi. Baasis selgub, et toru saab paraku homme lõigata – keevitajal ju vaba päev. ,,Mõisame” olukorra tõsidust ja kihutame laagrisse relaka (ketaslõikur) järele. Imestame pisut kui baasi juhataja lõikamise ajaks teise ruumi varjub, treial on sellist riista ilmselt enne kohanud ja otsib ruttu kapist Petsile kaitseprillid, et viimasele jumala eest miskit silma ei lendaks. Jätame meistri tööd tegema, sest keevitaja tuleb nagunii homme ja meie uus kardaan peaks valmima no-nii peale lõunaks. Naudime ilma, toitu ja suurepäraseid venemaa jooke. Viin pidavat tarkade meeste jook olema ja tarku mehi meil on!!! Osavamad tegelevad hubi tikkpoltide augustamisega ja targemad õpetavad. Öösel hangime Star Teami käest keevituse, et hommikul jätkata.

Jätkub ...