Meile kah meeldis. Sõitsime rahulikult, aitasime teisi liikuma, vaatasime koppasid, vaatasime Wrangler+ tagatulesid, nägime Pläkouti ja Staartiimi, pooletoobiseid somme, kes elueest oma Batterit tapsid, kihutavaid venkusid ja Pleksorit, kes oma roika Oru turbarabasse maamunandi sisse peitsid.
Esimene vintsikoht saime enamus autosid kätte, sest kõik ootasid Landy taga
Tults vedas vapralt vintsi välja, Comeup ületas ennast ja õnnelik Landy pakkus kõikidele küpsist. Peale küpsiset loobumist lasi Landy meid ja Wrangleri mööda. Peale seda me teda enam ei näinud
Hiljem levisid kuuldused, kuidas vabadihvrid ja 235 mudarehvid alistasid kõikvõimsa kasutatud järelturu püsika- Landy katkestas.
Teine selline rõve koht oli külgkalle miski tiigi kaldal, kus tuli lihtsalt katuseserv vastu roikaid lasta ja vaikselt läbi tiksuda. Libeda pilliga poleks tahtnud seda kohta külastada.
Oru rabas oli kaks toredat kraavi, kuhu sõiduvõitjad olid megakraatrid sisse kaevelnud. Pärast pisukest juurdlemist hakkasin jonnima ja ei tahtnud auku sukelduda. Vaatasime 3 meetert eemalt uue jälje ja sõitsime läbi
Järgmises augus oli Pleksor uurakil. Sõiduvõidu mehed rääkisid, et siin nii kole, et
Peale pisukest hookuspookust ja vintsitõmmet olime oma sangpommiga teisel kaldal. Aitasime sõiduvõidumehed kah üle ja kadusime raudteepoole minema.
Siis üks vintsiõmme mingist rõvedast jäämäest ja Vivikonna tuled paistsid. Vahepeal tegime lõunapausi, mis sisaldas Twixi ja rõvekülma singisaia. Selleks ajaks oli vast mingi 400numbriga punkti läbi.
Vivikonna juures hakkas mingi põrgu pihta. Lõputu metsavaheline loksumine kus vahepalaks miski lahe tranzee, kus jällegi täiega libedad tõusud/laskumised ja külgkalded ja uus mõlk uksepostil
Mingi hetk ilmus metast nähtavale LisaVarvaste ländkruiser, mis polnud teps mitte autole omases asendist, vaid veidralt küllili ja klaas eest ära. Kuigi me üksteisest väga aru ei saanud, oli ilmselg mida teha vaja. Tõmbasime saldejumpsid ratastele ja rajalt veitc kõrvale, et teised kah mööda mahuks.
Järgmised meeldejäänud momendid hakkavad pihta The Vaatetorni juurest, kus tuli vints 2x lahti kerida. No ok, tõusud võetud, vana 2005 aasta ringrajal kah paar kannakat tehtud. Jah see oli 2005 kui esimest korda sai ASMV võistlemas käidud. Ja siis tulid ragisevad jääväljad. Pidasime hinge kinni ja lootsime imele, et me autorisu läbi ei vajuks. Ja vot näe imesid juhtub. Nüüd kuulates teiste kommentaare, said nad ikka kõvasti valu ja vaeva, et sealt läbi saada.
Ülejäänud rada läks nagu unenägu- juba paistsid võistluskeskuse tuled, Annika teatase, et me oleme esimesed TUR+ kes välja saivad. Kell oli siis miski 16.40
Igatahes oli selline tore chill, tehnika kestis hästi ja tiimitöö sujus. Järgmine aasta jälle.
