4FUN meeskonna debüüt tehtud!
Nüüd on küll kuradile sõrm antud ja tõenäoliselt lähiaja kõik vabad finatsid liiguvad auto arendamise ja järgmiste ürituse alla
Sõitsime siis tõstmata ja 29-tollise rehviga Grand Cherokee ZJ-ga, mis ilmselgelt vajab ikka veel järeleaitamist.
Hommik algas siis natuke konarlikult. Pool meeskonda olid pohmakas ja paar tundi maganud
Muuseumi eest saime stardi koordinaadid ja hakkasime neid OZIsse sisestama. Aga kohe mingi jama. Ilusti Sillamäe kaart lahti ja punkt sisse, aga millegipärast tahtis koguaeg selle stock World mapi peale ümber lülitada. No ei saanud aru, mis jama. Lõpuks panime ühe tomtom'i sisse koordinaadid ja saime endam-vähem suuna kätte.
Rada, mis starti viis oli päris tugevalt rööpasse sõidetud ja kõvaks jäätunud. Ragistasime seal natukene mööda rööbast ja kolaki sumps lahti ja ilge lörin järgi. Kuna mul oligi summuti kinnitus natukene kahtlase väärtusega, siis väga suure üllatusena ei tulnud. Aga juba enne starti auto alla ronimine võttis natuke motti maha. Aga see sai uuesti ära kinnitatud ja ettevaatlikult jõudsime ka stardialasse. Kohe esimene järeldus - auto on liiga madal ja maa liiga kõva, et rööpas sõita. Peab rööpast ikka väljas sõitma.
Punktilehe saime kätte ja punkte sisestades saime lõpuks aru ka, mis probleem OZI-l oli. Nimelt meil olid aluskaardid ainult selles Kuremäe ja Sillamäe piirkonnas, mis kodulehel üleval olid. Aga enamik punkte olid sellest alast tublisti läänepool ja sinna meil kaarti polnud. Eeltöö oli tegemata, kuna me eeldasime, et võistlus toimub nendel aladel, mille kohta olid kodulehel kaardid.
Uue aluskaardi genereerimisega oli ka erinevaid tõrkeid ja punktide sisestamine Androidi tahvliga võttis meeletult aega. Nii me siis tiksusime seal stardialal üle tunni aja (isegi korraldajad panid enne meid minema
). Lõpuks siis mingi kahtlase väärtusega street map all ja punktid sisestatud, saime aru, et kaardi järgi oleme me keset järve
Aga saime liikuma esimeste punktide poole. Fotograaf oli õhinas, sai lõpuks liikuma ja juba teise punkti juurde joostes pani hooga vette. Põlvili sisse ja koos telefoniga käpuli vette
Õnneks vahetusjalanõusid oli meil piisavalt kaasas ja telefon oli ka veekindel.
Niimoodi me siis vaikselt ja võrdlemisi ettevaatlikult liikusime, üritades mitte teiste sügavates rööbastes sõita (et uuesti summutit remontima ei peaks). Kohtla-Nõmme ümbruse punktid saime ilusti kõik kätte (igalepoole küll autoga täitsa lähedale ei roninud). Tegime kohvikus ka testi ja väga lahe punkt oli seal muuseumi tuhamäe otsas, Sinna oli mõnus ronida. Igatahes hoog oli sees ja tuju oli kõigil üleval jälle
Edasi valisime siis joonorienteerumise. Ja see rada oli ikka meie kõigi jaoks midagi täiesti erakordset. Väga karm rada oli meie "madala" masina jaoks. Kohe pärast stardi seal liinide all jäime mingite roigaste otsa kinni. Need sai õnneks ilusti kõhu alt kätte aga paar meetrit edasi suuremat palki ületades oli jälle kolks ja lörin järgi. Selge - keset rada kuskile kõrvale ka keerata ei olnud, kiirelt summutit kinnitama. Mingi lätlaste G-klass ei võtnud hoogugi maha, ragistas ümber auto läbi võsa meist mööda
Me vahtisime suu lahti järgi
Summuti jälle tagasi all ning edasi! Vahepeal otsisime laiemaid kohti, et taganttulijaid mööda lasta. Ühe kurvi panime kohe mööda ka. See kust läks järsk vasakpööre mäest alla ja lõppes järvega. Jälgede järgi me polnud esimesed kes seal ringi olid keeranud
Ja siis me jõudsime nende mägedeni. Vot see oli ikka väga jõhker meie jaoks. Mäeharjadel käis käigukastitala suht reeglina raginaga mööda maad. Kõik tõusud sai ilusti võetud (LSD tagasillas teeb ikka head tööd), aga laskumised olid mõned ikka päris hea adrenaliinisüstiga. Eriti üks, mis oli väikese paremkurviga ja kaldus ka paremale. Seal tahtis ikka jubedalt perse risti kiskuda. Kaardilugeja pidi püksi tegema, sest tema nurk ikka liikus suure hooga kasevõpsiku suunas. Tundega piduriga mängides suutsin ikka sõidusuuna sirgena hoida, aga kiirus oli ikka päris mehine.
Kuna see rada oli meie jaoks juba päris karm ja aega ka omajagu kulunud, siis ei hakanud sinna punaste hüümärkidega trajektoorile minema ja valisime selle alternatiivraja. Täitsa huvitab, et mis seal oli. Oli seal üldse midagi keerulist või oli maa nii kõva, et probleemi polnud. Üks WJ Grand igatahes läks sealt kaudu, mis tundus ka tehasekõrgusega.
Teist ringi sealt liinide alt sõites läksime välja ja viskasime selle suure palgi tee pealt minema, et uuesti sumpsi ära ei kaotaks. Siis aga jõudis meile järgi see Golf. Need vennad ragistasid ka ikka meeletu kiirusega ning laiema koha peal lasime ka nemad mööda. Meeskonna nimi võis olla 2WD, aga sellel Golfil vedasid küll kõik 4 ratast ja päris kõrge oli ta ka.
Siis kui juba tundus, et hakkab rada ka lõpuks otsa saama jõudsime sinna veetakistusteni. Kuna pole selle autoga (või siis tegelikult üldse kunagi) sellistest veekogusest varem läbi sõitnud ning autol originaal kastituulutus ja mootori õhuvõtt, siis jäime ikka hetkeks kõhklema. Käisime kummikuga mõõtmas, otsustasime ikka, et tagasi ei pööra ja surume läbi. Esimene takistus läks ilusti ja jõudsime ka sinna eelviimase punktini, aga ees laiutas veel suurem jääkamakatega järv. Seda enam ei kannatanud kummikuga mõõta ka, kuna vesi tahtis juba üle kummiku ääre tulla. Natuke kõhe oli, aga siis jõudsid mingid lätlased meile järgi ja need olid küll väga ülbed ja kärsitud. Mis seal ikka, hooga läbi. Läbisaime küll aga piduripedaal läks jube pehmeks. Selge - piduritoru enne tagasilda katki murdunud. See jääsupp oli ikka natuke karm.
Võtsime viimase punkti ära ja jäime autot remontima. Oli vaja leke kinni saada ja siis loodetavasti esipiduridki mingil määral tööle saada. Seda originaal terastoru ikka näpitsatega kokku ei pigista ning otsa tagasi väänamine ka tulemust ei andnud. Ilma rõhuta jäi küll hoidma aga rõhu all lasi ikka surtsu välja. Sai siis murtud ots noaga lahti natuke kangutatud ja kruvi ette keeratud. See lõpuks jäi pidama, aga kuna vedelikupotsik oli tühjaks saanud ja õhk oli igalpool sees, siis väga ei võtnud ka esimene pidur. Liikusime vaikselt muuseumi juurde ja plaanisimine juba kodupoole minekut, sest ilma piduriteta kuskil mägedes ukerdada on ikka kergeltöeldes ohtlik. Käsipidurist ka suurt kasu polnud, need pisikesed kulunud klotsid trumli sees küll seda autot väga kõvasti kinni ei hoidnud.
Sai siis ka Imre'le helistatud, kes andis meile kohe uue motivatsiooni, et kurat nii väikese asja pärast küll katkestama ei pea. Sebime vedelikku peale ja saab jälle sõitma. Samal ajal saime ka ühe kohaliku mööduja peatatud ja küsisime talt pidurivedelikku. Sõbralik mees läks koju järgi ja 10 minutiga oli meil jälle piisavalt vedelikku. Esimestest liinidest tuli õhk ka üsna ilusti välja, pedaal sai tihke ja pidur täitsa võttis.
Jätsime oma katkestamise mõtted sinnapaika ja panime Oru poole ajama. Suur ports punkte, mis jäid Kohtla-Nõmmelt lääne poole, jätsime võtmata kuna aeg surus juba peale. Oru rabas oli päris põnev vaatepilt mingi venelaste MAN, kes oli oma haagise ära uputanud. Miks need mehed seal olid ja kui kaua nad juba seal olnud olid, seda ma ei tea. Aga täitsa huvitaks, kui keegi teab. Oru rabas liikusime kuigipalju autoga ja tegime ka natuke suuremaid jalgsimatkasid üle nende jäätunud järvede. Kohati raksus see jää ikka päris hirmuäratavalt. Huvitav kui sügav vesi seal tegelikult ka oli?
Aga sulailma korral oleks küll kummipaati vaja olnud, et neid keset järve punkte võtta. Üle jää nägime ka seda rohelist G-klassi, mis oli ninapidi järve sõitnud. Kuidas ja miks nad sinna said, tahaks küll teada
Kuna me tolle lõigu peal olime jalgsi ja auto oli üsna kaugel, siis ei osanud appi ka minna millegagi. Aga seal pimedas liikumine oli ka omaette lahe elamus. Igalpool ukerdasid ringi korralikult valgustatud masinad. Meie kõige võimsam valgusallikas oli roheline laser
Aga enda autole korralikud lisatuled on kindlasti esimeste asjade seas järjekorras.
Mõned punktid jätsime võtmata ja kuna aeg surus juba takka, siis panime finiši suunas minema. Sirgalas korjasime veel ühe punkti, mis teepeale jäi aga rohkemaks aega ei jäänud. Meeldis mulle ka korraldajate sadistlik huumor, et ka starti ja finishisse pääsemiseks ei läinud sirge kruusatee vaid ikka pidi natuke ukerdama. Aga jõudsime õnnelikult lõpuni ja napilt alla 12 tunni.
Kokkuvõttes oli ülimalt elamusterohke päev ja arvestades tehnilisi probleeme võib ka tulemusega rahule jääda. See kõige läänepoolsem grupp punkte jäi küll võtmata, aga sinna on alati võimalus ka mõnikord niisama uudistama minna, sest Rakverest on sinna ainult kiviga visata.
.
Kuigi ise pilte vaadates paistsid need meie silma jaoks küll kõik väga sarnased ja see jättis natuke mõru maitse päeva lõpule. Palun kelleltki kommentaari kuidas on siis korrektne pildistada? Pildistamise vahemik oli antud ju 0,5-1m ja isegi kui objektiivi ei näpi, siis pilt jääb veidi teistsugune ka siis, kui ma nüüd järgmises punktis olen 0,5 m kauguse asemel 1 m kaugusel ju? Müstika meie jaoks.
siis kaardilugejal oli raudselt 4WD ja kõik sillad lukus ning hommikuks kummikud auklikuks kulunud 