4x4.ee

30. augustil stardib Eestist ekspeditsioon Gruusia/Georgia ning Armeenia väheavastatud ja raskesti ligipääsetavatesse mägipiirkondadesse.

Kaukaasia ekspeditsiooni blogi asub aadressil:
http://www.kaukaasia2013.blogspot.com

Kolmel eriettevalmistusega maasturil suundub 12 maastikusõiduhuvilist ligi kuuajalisele retkele läbi Venemaa, Gruusia ja Armeenia.
Ekspeditsiooni eesmärk on liikuda võimalikult palju väheasustatud piirkondades, tõusta mägedesse, kohtuda kohalike maastikusõiduhuvilistega ning külastada kohtasid, kuhu harva satutakse või kuhu ligipääs keeruline.

Muu hulgas kuuluvad ekspeditsiooni esialgsesse plaani ajalooline Gruusia sõjatee Vladikavkazist Thbilisi; Euroopa kõrgeim (2410 m) aastaringselt asustatud küla Ushguli, kuhu pääseb vaid loetud kuudel aastast eritehnikaga ligi; vaid Abano mäekuru kaudu raskesti ligipääsetav Omalo küla; Zhinvali veehoidla, mis mattis enda alla terve küla ning mille kirik on nähtav vaid madala veeseisu korral; Ughtasari järv ning sealsed muistsed kaljujoonistused; Vardzia koobaslinn; arvukad kloostrid ja kirikud sõjatee ääres ning mujal mägedes; kaunid loodusvaatamisväärsused, joad, järved; Kazbeki kustunud vulkaan.
Tutvutakse kohalike elanike ning nende elu ja traditsioonidega. Vahepeal laskutakse mägedest ka lõõgastumiseks kohalikesse suurlinnadesse, kus nauditakse Gruusia ja Armeenia ööelu.
Ekspeditsiooni käigus kohtutakse ka kohalike maastikusõiduhuvilistega, kelle juhendamisel loodetakse külastada teisigi paikasid, mis teada-tuntud peamiselt vaid kohalikele.

02. Päev
Hommik algas paljutõotavalt - vene blondiinid saatsid meid õhumusidega laagrist ära.
Päev läks nagu läks.
Õhtul lendas 80-l spoiler ära ning tuli ka vedrusid vahetama hakata. Seega oleme hetkel mingil põllul kahe autoga ning 80 liigub kuidagimoodi Rostovi poole... Hommikul tuleb autoparandus ja siis üritame peagi Gruusiasse jõuda...
Hetkel kõik elus ja pohmas.


Marko "Kirjanik" Kaldur
http://kaukaasia2013.blogspot.com/2013/ ... ev_31.html

03. Päev

Kolmas päev algas tatise ja niiskena.
Ärkasime keset põldu, mis omakorda paiknes raudtee ääres. Ehk teisisõnu - kui öösel kaubarong mööda sõitis, tekkis tunne, et kohe põrutab see ka telgist üle.

Selleks hetkeks kui Patroli ja Pajero rahvas ärkvele said, oli LC80 öö läbi kestnud sõidu tulemusena juba Rostovi lähistele jõudnud. Meid ootas see teekond alles ees...

Jätkus nüri maanteenühk, läbi Venemaa lõputute avaruste ning mööda erikvaliteedilisi teid.

Vahepeal lõbustasime endid rekkameeste mahlakate sõnavõttude kuulamisega ning täiendasime oma teadmisi venekeelsete roppuste osas, blj...

Maanteed olid igati OK kvaliteediga, Sotsi olümpia tõttu rajatakse siinkandis sadu ja sadu kilomeetreid uusi teid.

Korra üritasid kaks m*nni rekkajuhti teistele paska keerata ning blokeerisid kõrvuti sõites tükiks ajaks terve tee ega lubanud kedagi mööda (kuulasime nende plaane lällari kaudu).
Me läksime selle sigaduse peale veidi metsikuteks ning keerasime maanteelt maha. 10-15 km sõitsime otse üle põldude ja läbi jõesängide, kuni mudaste masinatega tagasi ummikuvabale maanteele tõusime.

Järgmise ummiku puhul antud strateegia nii hästi enam ei toiminud - paarikümnekilomeetrisest autoderivist möödasõiduvõimaluste otsimine lõppes mitmetunnise seiklusega mägedes, mille käigus Patrol munadeni mutta kinni jäi ja vintsimist vajas... Pajero rahvas kasutas sama aega maisipõllul tõlvikuraksus käimiseks. Homme vaatame, paljudel veel põhi all püsib...
Ühtlasi tekkis palju huvitavaid ideid maisitõlvikute erinevate kasutusvõimaluste kohta...

35+ kilomeetrit pikast ummikust sõitsimegi lõpuks piki põlluteid mööda. Küllap motiveeris meie masinate möödasõit mõndagi ummikusistunut endale maasturit ostma. Kuigi jah - meile sappa haakunud kohalikud maasturid pudenesid üsna ruttu maha...

Öö hakul selgus, et LC80 jaoks vedrusid pühapäeval ei saa ning linnas polevat tõstukit, mis nii rasket masinat tõsta jaksaks...nu shto, blj, sellises suurlinnas netu???

Seega kulgevad Patrol ja Pajero edasi, et mõne kalapüügijõe kaldale 80-t ootama jääda.


Marko "Kirjanik" Kaldur
http://kaukaasia2013.blogspot.com/2013/09/03-paev.html

05. Päev

Neljas päev algas Marguse kriitilissolvunud märkusega teistele, et Toyota ei vaja mitte remonti, vaid on täiesti sõiduvalmis ja töökorras.
Lihtsalt kui masinale pukse paigaldada ei õnnestu, siis võib Margusest saada esimene eestlane, kes low-rideriga mägedesse tõusnud.

Avasime ka mentidega suhtlemise skoori, põhjuseks pidevjoon.
Alguses taheti iga auto eest 10000 (kümme tuhat) rubla, lõpuks õnnestus summa rääkida 100 euro peale.
Vast sai mõne mendi kodus nüüd laps esimese koolipäeva puhul uue ranitsa.
Ujumas käies oleksime ühe karupära külakese kogemata maagaasita jätnud.
Kui me muidu uudisekünnist ei ületa, siis sellega kindlasti.

Aga vähemalt sai hullema mustuse ihult maha, neli päeva palavust ja tolmu oli tekitanud juba loomuliku päikesekaitsekihi nahale.
Iseasi, kas selles järvekeses mõni kala ka pärast me pesu veel elab...

Mineralnõe Vodõs läks Toyota lõpuks töökotta ning kuna esimene koolipäev on Venemaal alkomüügi(aga mitte joogi-)keelupäev, siis suundusime ülejäänud masinatega mägedesse "rahulikku" laagriplatsi otsima.

Rahulik on suhteline mõiste kui selle all mõelda forellikasvatust mägijõe kaldal, kuhu kohalikud kogunevad kooliaasta algust tähistama.
Päeval soetatud kaukaasia tümpsumuusika plaat kiskus tuju üles, grill praksus, mägijõgi vulises, klaasid kõlksusid, kes naeris, kes kiljus, kes nokkis...

Kui lõpuks laekus ka Toyota koos tamada-ga, siis võttis pidu sisse tõsise hoo.
Varsti on oodata meie uut visiiti Kaukaasiasse ning ka kohalike ekipaazhide tulekut Eestisse.

Viies päev algas...noh...nii nagu ikka algavad päevad kui kohalik peremees on õhtul tulnud hulga veini ja shashlõkiga...külalislahkus siin on piiritu(s) ja meie viisakusest loomulikult "ei" ütlema ei hakanud...
Järgmised kaks nädalat mööduvad üsna sama tähe all tõenäoliselt...

Kui Eestis pidavat ilmad kehvad olema, siis meil on öösel üle 20 kraadi sooja, päeval 30 kanti. Ning üha soojemaks läheb.

Ees ootavad aga Gruusia mäed, mahe vein, magusad arbuusid, mandlisilmsed tumedajuukselised tüdrukud, ehe shashlõkk, vahedad kindzhallid, terav tshatsha...



Marko "Kirjanik" Kaldur
http://kaukaasia2013.blogspot.com/2013/09/05-paev.html

06. Päev

Põhja-Osseetia piir. Beslani tragöödia aastapäev. Pajero tõmmati kõrvale. Üle piiri pääsemise tax: 2000 dollarit altkäemaksu. Nohjah.........terve koolitäis lapsi saaksid selle eest uued ranitsad või kuulikindlad vestid.

Kohalikud maastikusõitjad veel hoiatasid, et Põhja-Osseetias hakatakse meid peedistama, aga selline number oli isegi neile üllatuseks.

Ilmselgelt on meie auto seltskond praeguseks vene keeles ropendamise filigraanselt omandanud......

Vladikavkazis tangiti Toyota paaki diisli asemel bensiini.
Ka Toyota seltskond omandas vene keeles ropendamise filigraansel tasemel......

Aga Vene-Gruusia piir sai edukalt ületatud ning ekspeditsiooni põhiprogramm algab.

Gruusia poole peal käis kõva tunneliehitus, kui taaskord mingi väikest madistamist kahe riigi vahel ei tule, siis paari aasta pärast näeb mägede asemel vaid tunnelilagesid.

Mägedesse tõus oli kah põnev, pilved olid nii tihedad, et "no mitte ******* ei näe".

2000 meetri peaö muutusod autod suht jõuetuks, mäest üles rühkides köhiti musta suitsu nii mis hirmus.

Läbi pilvede jõudsime lõpuks esimese võõrustaja juurde.
Kaukaasiale omaselt oli laud kaetud hea ja paremaga, söögi ning ohtra joogiga.
Kui ka Eestis sellist külalislahkust kogeks...
Hommikust ei hakka rääkimagi.........


Marko "Kirjanik" Kaldur
http://kaukaasia2013.blogspot.com/2013/09/06-paev.html

07. Päev

Mägiteedel sõites oli kõigil, kes varem mägedesse polnud sattunud, märg või kõva.
Märg loomulikult otsaesine ja kõva närv.

2900 meetri kõrgusel võttis hõre õhk kopsud kinni nii autodel kui inimestel.
Kogu tee serpentiine mööda üles oli juba paras poolepäevane hullumaja, allaminek aga........siis kui päike paistma hakkas ning tuul pilved laiali ajas, avanes kõigile üks elu ilusamaid vaateid.

Tagasitee mäest alla läks ludinal, lõpuks tilkusid filtrid vett lurinal.

Äikesetorm käis öösel meie jõeäärsest laagrist üle, jättes maha märjad telgid ja läbiligunenud laagri.
Autode vahele ehitatud presentkatus vääris kindlasti arhitektuuripreemiat, aga pakkus kaitset tormi eest neile, kes viimasest majutusest kaasa võetud koduveini ja tshatsha seltsis aega veetsid.

Meenusid eredamad seigad eelmisest ööst ning konkreetseim oli tõdemus, et "kui peoperemees ise lõppu ei mäleta, siis oli pidu korda läinud".

Linnades kogetud Gruusia liiklust iseloomustab lause: "ülevaatusel kontrollitakse esimese (ja ainsa) asjana signaali toimimist".

Kelle jaoks Tallinna liiklus tundub hullumajana ning kes Moskvas ja Peterburis harjunud sõitma, need lähevad Gruusias ruttu halliks.
Ainult kõvad dzhigitid saavad siin hakkama...

Kuid tänu ühele õnnetule juhtumile kana ja porilombiga eestlased ühes külas vist enam oodatud ei ole.

Aga naised on siin ilusad.........

Ei tea, kas peaks ära märkima ka selle, et Toyotal kardaanirist teeb huvitavaid hääli? Parem mitte, muidu Margusel on jälle ütlemist selles osas.

Thblisist panime otse Armeeniasse, siin võetakse enam-vähem iga liigutuse eest raha. 50 eurtsi üks asi, 50 järgmine jne...


Marko "Kirjanik" Kaldur
http://kaukaasia2013.blogspot.com/2013/09/07-paev.html

09. Päev

Armeenias.
Naised on püsivalt ilusad, konjak läheb järjest paremaks (ja odavamaks).

Piiri peal peedistati meid veidi, aga lõppkokkuvõttes sujus Gruusiast Armeeniasse minek hästi, keegi kumminuiaga ei saanud ning istudes valus ka polnud.

Öösel tegime mäe otsas sellise tantsulka, et kõigi naaberkülade koerad tulid sööki lunima. Karjused samuti.

Vaated on ilusad, aga muidu on piirkond paras prügimägi.
Eesti standarditega võrreldes tundub elu siin Armeenias muidugi trööstitu, aga kui kohalikud rahul, mis meil kobiseda.

Juba käivad jutud, et Eestis ostame rekkatäie põrsaid ning vahetame nad siin küla või terve rajooni vastu.

Käisime kohalikus restos söömas, toit iseenesest tundus OK, aga allpool kergelt torgib juba.
Söetabletid tõenäoliselt enam olukorda ei päästa, tuleb lähimast poest rohkem paberit osta.

Seda ei osanud aga keegi oodata, et Venemaal tehtud enam kui tuhandekilomeetrised päevad asenduvad kuuekümnekilomeetriste päevadega. Ning mitte autode purunemise tõttu vaid kuna mägiteed lihtsalt ongi sellised.
Seetõttu oleme ca 4 päeva programmist maas, ilmselt tuleb hakata eesmärke veidi kahandama.

Siin keegi tööd ei tee vist, vähemalt selline mulje jääb kui vaadata teede ääres ja igas varjulises kohas mölutavaid tölle. Või siis teevad tööd vaid naised...

Aga autod peavad hästi vastu, kõva must suits käib mägedes taga...kui esimeses autos on valged inimesed, siis tagumises sõidavad suisa dzhigitid...kuni esimese pesuni...mis ilmselt on päevade kaugusel...

Jäätmekäitlus käib siin piirkonnale omasel viisil - prügimäele pannakse lihtsalt tuli otsa.
Majad lagunevad, tolm ja praht on kõikjal, tekkis küsimus, et kuidas nad siin ikkagi elavad?

Teel Jerevani komistasime ootamatu takistuse otsa - teeääred on gaasitanklaid täis, diislit aga ei kusagil.
Paagid tühjenesid lagunenud teedel aga hoogsalt.

Kui lõpuks diislit saime, arenes järgmine kolmekõne:
- diisel haiseb siin väga kummaliselt
- siin haiseb KÕIK kummaliselt
- ainult konjak lõhnab normaalselt

Ahjaa, kes soovib meie asukohta teada, siis kuskil Metrotec-i kodulehel peaks olema vastav link.

Asukohaga on lood aga sedasi, et marsruudilt veidi kõrvale kaldumise tõttu jõudsime Armeeniast mägiteid mööda otsaga Mägi-Karabahhiasse.
Kes vähegi regiooni poliitilise ja sõjalise situatsiooniga kursis on, saab aru, et sattusime omadega totaalse pasa sisse...........

Purukspommitatud külad, sodikslastud soomukid, miiniväljad, militariseeritud tsoonid, kontrollpunktid teedel, kuuli saamise oht mägiradadel ning meie kõik selle keskel ilma võimaluseta sama teed tagasi minna.
Seega jätkame oma ootamatult liigagi põnevaks muutunud seiklust sedapuhku Mägi-Karabahhias ning üritame kuidagi siit siva välja saada...


Marko "Kirjanik" Kaldur
http://kaukaasia2013.blogspot.com/2013/09/09-paev.html

10. Päev

Kuulsaks on saanud ütlused:
- jälle mingi riigipiir?
- is riik nüüd siis?
- kus me siis tegelikult oleme?
- mis nüüd saab?

Aga olgem ausad - asjaolu, et uus blogikanne tuli, tähendab, et keegi veel sõidab.

Politseieskordiga saadeti meid lõpuks Mägi-Karabahhia "välisministeeriumi" ette.

Sealt saime kõik vajaläinud dokumendid, mis päästsid meid illegaalsest Mägi-Karabahhias viibimisest ning võimaldasid tagasi Armeeniasse naasta. Sedapuhku normaalset teed mööda, mitte üle miiniväljade ja läbi lahingutsoonide.

Kui muidugi saab normaalseks lugeda seda, et sõitsime kolm korda edasi-tagasi mööda 60-kilomeetrist serpentiinide lõiku, mäest üles, mäest alla ja sedasi üle kuue tunni. Sellest lõigust sai enamikul totaalselt kõrini vist.

Ilm kisub kohutavaks, kell 9 hommikul oli väljas 24 kraadi, öösel kella kolme paiku enne seda mäeharjal ca 25 kraadi...kuumus üha tõuseb ning pesematusest on tunne nagu tolmuahvil.

Aga Ararati mägi juba paistab ning Jerevanis tuleb linnapäev: shopatakse, pidutsetakse, ööbitakse linade vahel ja tutvutakse kohaliku kultuuriga.

Vahepeal juba käis idee, et kui nii kaugele tuldud, kogemata Mägi-Karabahhiasse eksitud, peaaegu Aserbaidzhaani satutud (kah kogemata), et siis võiks samamoodi ka Türgis ära käia...

Kes teab, kohalike armeenia maastikusõiduhuviliste korraldatav vastuvõtt õhtul Jerevanis võib väga vabalt viia selleni, et öösel maasturitega ka Türgile kuuluva Ararati mäe tippu Eesti ja Armeenia lipud viiakse.........


Marko "Kirjanik" Kaldur
http://kaukaasia2013.blogspot.com/2013/09/10-paev.html

12. Päev

Jerevan on G-klassi mersude, ilusate naiste, üürgavate autosireenide ja vilkuvate võmmivilkurite linn.

Kakerdasime poole ööni mööda kesklinna restorane, VIP-lounge ja kõrtse; võtsime napsu, sõime rahvustoite, jälgisime kohalikku ööelu, suhtlesime rahvaga jne...

Rahvustoitude osas selgus, et "Suki netu, sljuhi jest...".

Lõpuks tuligi selgitada poolvisuaalselt, et shashlõkiks soovime "muu-muu", mitte "mää-mää".

Arvestades Armeenia hindasid, võiks sinna surmani jääda.
Rikastel norrakatel, kes harjunud õlle eest maksama mingi 10+ EUR, saabuks see surm Jerevani 0,5 EUR õllehinnaga ilmselt ruttu.

Ja samamoodi on odav kõik muu, alates taksosõidust kuni tehnika, riiete, toitude ja veinini...

Kahju vaid, et üle piiri vaid 4 liitrit viia tohib...

Vahetult enne Armeenia-Gruusia piiri võttis meid rajalt jummala lakku täis ment, jagas kommi kõigile autosolijatele.

Piirile oli kiire, tahtsime tast lahti saada, ütlesime: "Vremja zolota!".
Vend vastas: "Net, vremja dengi!".

Lõpuks saime politseieskordi piiri poole, kenasti vilkuvate tulede saatel 150-se tunnikiirusega. Või noh...nii kiiresti kui kellegi auto lubas...

Ilmselt oli see üks selle sõidu eredamaid mälestusi võimuesindajatega seotult...

Gruusia piiri peal puistati autosid, aga saime kenasti üle ning ekspeditsioon jätkus Euraasia Liidu asemel Euroopas.

Koobaslinna minekul võtsime omaarust otsetee, mis viis üle põldude. Muda lendas, autod lasid igaüks oma rada ja nii palju kilomeetreid.

Lõpuks jõudsime masinatega, mis mudakihi alt vaevu eristatavad (kusjuures päeval Jerevanis pesime masinad veel üle) mäeservale.
Ees oli meeletu kuristik ning kilomeetrite kaugusel teisel nõlval paistsid koobaslinna sissepääsud.

Kui tavaturistid lähenevad samale kohale teisest suunast mööda laudsiledat asfalti, siis meie alustasime laskumist püstloodsest kaljuseinast piki lagunenud ja piireteta kitserada, mida sama koobaslinna elanikud sajandeid tagasi kasutasid.
Praegu nägime sel teel peamiselt vertikaalsuunas liikuvaid küüntega lehmasid.

See oli parajalt närvekõditav laskumine, mille käigus kogeti arvukalt uusi elamusi kui autorattad peaaegu kuristiku serval kõikusid.
Ühel hetkel saadi ka uhkust tunda - ei ole just eriti palju hetki kui eestlased mägiteel dzhigitist mööda sõita saavad.

Kui lõpuks koobaslinna jalamil hirmuhigi otsa eest pühkisime, saabus aeg jalgsi mäest tõusu higiks.

Koobaslinnas kogetut kirjeldada on keeruline.
13. sajandil kaljuseina rajatud linnas oli sadu koopaid ja tunneleid, ühte koopasse ehitatud kirik, osa käike valgustatud, osa mitte.
Takkatippu on koobastiku ühes osas veel klooster, mille mungad ehmatasid meid hämarusest välja ilmudes.
Viimased ekspeditsioonilised jäid koobaslinnast lahkudes suisa öö peale ning laskusid taskulampide valgel mööda mäenõlva.

Järgnes öine ralli mägteedel, et ikka enne hommikut Batumi jõuda.
Teeäärsetes külades kukkusid mentidel kohvitassid käest, kui pimedusest järsku kolm hiigelsuurt maasturit ilmusid ning sama kiirelt ka kadusid. Ringteedest lasime otse üle, sest GPS näitas nii.
Karusell ja ameerika mäed korraga, sedasi saab toda öist sõitu kirjeldada.

Äsja mäenõlval puude vahele kokku kägardunud Mercedese nägemine mõjus paljudele kiirust alandavalt...seda umbes kaheks kilomeetriks...

Pimedas kaljuserval sõites:
- Isegi ei tea, mis siin kõrval olla võib...
- Tahad teada?
- Eiiiiiii...!!!

Juba ainuüksi nende mägiteede pärast tuleb järgmise aasta suvel uus Gruusia trip ette võtta...

Otsetee Batumisse...isegi paberkaardil seda polnud...see oli hullem kui Kontide Tee Magadani.

Mingil hetkel, in the middle of bearass, pani mingi punt tee kõrval künkaharjal pidu, samal ajal kui tee ääres tassisid teised kirstu autole. Nojah......

Müstiline tee igal juhul, tunni ajaga läbisime 18 km, ümberringi pimedus, vahepeal mõned hüljatud või uinunud külad, siis taas kottpimedus.

Purupurjus vennad, kes järjekordse metsapeatuse ajal me juures peatusid Ladaga: "President siin teel ei sõida!".
Tahtsid meie delegatsiooni presidendil kätt suruda.
Loome Gruusias uut mainet eestlastele...

Lõpuks, kella 3 paiku öösel asusime kuurortlinnas Batumis endile ööbimispaika otsima, et välja puhata järgnevaks päevaks ning lõbusa ööeluga ööks...


Marko "Kirjanik" Kaldur
http://kaukaasia2013.blogspot.com/2013/09/12-paev.html

13. Päev

Oo Batumi,
OO BATUMI!!!

Me ARMASTAME seda linna!!!

See, mis Batumis toimus, jäägu Batumisse...vähemalt suurem osa sellest...

Öösel Batumi hotelli jõudes üritati meid hindadega igat moodi huiata.

Aga Batumi on koht, kus kõik asjad hakkavad KOHE valmis saama.
Väga palju on pooleliolevaid ehitisi.
Kuuldavasti pärast Shakasvili võimukaotust seiskus ka Batumi areng.
Ent endiselt on tegu imeilusa kuurortlinnaga!
(Infoks kõigile neile, kelle ajumaht piirdub vsid Türgi Egiptuse, Lido aj Serena kiitmisega).

Käisime vanalinnas, istusime kõrtsides, sattusime nii Eesti konsulaati kui Eesti kunagise saatkonna asukohale kui lõpuks suurema eestlaste seltskonnaga samasse joogikohta.

Aga õhtut alustasime mõnusate õlledega välikohvikus. Seejärel tuli kõvem pealevõtt rannakohvikutes. Siis vaateratas. Siis käisime kaatriga merel. Siis rannapromenaad. Siis köisraudtee mägedele. Siis rannakohvikud. Siis rannaäärsed klubid ja pubid. Siis vinge purskkaevushow koos muusikaga.

Mmm... nauditavalt võrratu elamus...
Siis öine rand. Siis...jne...

Ühel hetkel ütlesime taksojuhile, et sooviks minna ööklubisse, kus on pidu, aga mis ei ole bordell.

Pärast seda käisime terve öö bordellist bordelli.
Ohjah.
OHJAH...

Kes mäletavad ja tunnistavad, et käisid, need käisid.
Kes ei mäleta, et käis, või ei tunnista, et käis, see ei käinud.

Lihtne - mis juhtus Batumis, see jäägu Batumisse.

Aga tüdrukud (tund 170.- EUR) olid võrratud, pidu oli metsik (tund 100.- EUR)..........ning hommikuks oli rahakott rahast lage. Nagu ka reisipangaarve.

Ent kogu see elamus (koos kõigi nüanssidega) ületas ensmikke varasemaid kogemusi sarnastes paikades.

Järgmisel hommikul, kui kõik ekspeditsioonilised olid linna pealt kokku korjatud, järgnes rannapuhkus.
Sellal, kui Eestis on mingi 10 kraadi, on siin septembri keskel ca 30 kraadi, merevesi aga umbes 20 kraadi.
Vedelesime vees, jõime õlut, chillisime kohalike kaunitaridega, kõik oli prekrasno.

Nüüd on juba selge, et järgmise aasta sügisel tuleme kõik siia tagasi ning mõned vist ka jäävad.

Batumist võiks veel pikalt rääkida, kogu sellest öisest melust ja elust. Ja päevastest vastuvõttudest, einetest kohvikutes, kus teenindajad oma korteri WCd põietühjendamiseks pakkusid

Olles elus väga paljudes sama laiuskraadi linnades viibinud, pean tõdema, et Batumi on üks võrratumaid puhkusesihtkohtasid. Ning minuga nõustub tõenäoliselt enamus seltskonnast.

"Izvinite, ja estonskii jasõk ne ponimaju no võ estontsõ malatsõ!"

Kes soovib Batumis head taksojuhti, siis:
+995558468926 David.

Ja kõik need Batumi ümbruse teed, imeilusad merevaated...taaskord plaanime eesti küla rajamist siia...ohjah.............

Ja täna üritame veel Thbilisi vallutada...


Marko "Kirjanik" Kaldur
http://kaukaasia2013.blogspot.com/2013/09/13-paev.html

15. Päev

Gruusia külades armastatakse eestlasi ja vihatakse venelasi.
Kui vene keeles rääkisime, vaadati meid põlastava pilguga, kui aga ütlesime, et Eestist oleme, siis oli kõik korras ja rahvaga olime suurimad sõbrad.

Isegi vana vaene parm jooksis poodi ning tõi oma viimaseid sääste kulutades uue pudeli õltsi (Eesti vääringus nt Bock) - nad on valmis külaliste nimel kõike tegema.

Üsna Shatili külakesse viiva mäkketõusu alguses kadus Pajerol roolivõim. Käepäraste vahenditega sai see korda tehtud ja tõus jätkus.

Iga kurvi taga valitses mingi üllatus: kus lehmakari keset teed, kus dzhigitt lahtiste autoustega vastassuunas, kus koer tee keskel magamas, kus allavarisenud teelõik, kus järgmine dzhigitt keset teed rehvi parandamas jne...

Ööbisime Tshetsheenia piiri ääres.
Põhimõtteliselt oleks võinud ju käia ka Kadõrovil külas, "kogemata" piiri ületamise saime juba Mägi-Karabahhias selgeks.

Öömajas korraldasime korraliku prazdniku, mille käigus üritasime Toyotat mägijõkke ära uputada ning mille tulemusena jätkub meie ekspeditsioon nüüd kolme ekipaazhi asemel kahe ekipaazhiga.

Ahjaa...kaera-jaanist tegime uue võitluskunsti, mis ka kõige karmima dzhigiti taltuma paneb.

Nüüd aga viib tee meid edasi, õigemini tagasi, soov on maasturitega ka Elbrusele tõusta.
Sellel üritusel löövad kampa ka kohalikud maastikusõitjad.

Hetkel aga ööbime Kazbeki mäe jalamil, enam-vähem Põhja-Osseetia piiril, jälgime ümber mägilaagri hiilivaid lehmasid ning valmistame endid ette uueks karmiks päevaks...


Marko "Kirjanik" Kaldur
http://kaukaasia2013.blogspot.com/2013/09/15-paev.html

17. Päev

Kuueteistkümnendal päeval ärkasime päikesetõusu saatel Kazbekil, pakkisime telke lendu viiva tuule saatel laagri kokku ning võtsime suuna Venemaale.

Piiridest ja Põhja-Osseetiast saime üllatavalt sujuvalt läbi ning ees ootas Elbruse mägi, mida koos kohalike maastikusõitjatega vallutama asuda.

Autodel oli mäkketõusul hing kinni, Toyotal must suitsulipp sabas lehvimas nagu piraadilaeva plagu.

Alguses oli Elbrusele sõiduga kõik ilus, tuttuus laudsile asfalt, piki mäeharju looklev tee, imeilusad vaated, lõputud serpentiinid, kõige kohal kõrgumas tipus pilvedesse mähkunud Elbrus.

Siis aga pöördusime kolme vene ekipaazhi juhtimisel vanale kitserajale.
Järgnes kilomeetreid ja kilomeetreid kestnud turnimine mööda mäenõlvu.
Tee oli vaevalt autolaiune, varisenud, värskete laviinijälgedega, libe jne jne jne.

Ööseks jõudsime Elbruse baaslaagrisse, pakkisime kompsud lahti ning asusime aklimatiseeruma.
Mingil hetkel liitusid meie peoga ka kohalikud mäepäästjad ning igasugu muud rahvast.

Öösel käis laagrist üle korralik mägede äikesetorm, megatuul räsis telke, paduvihm leotas kõik läbi.
Hommikul oli meeleolu üsna sünge, vahepeal tundus juba, et Elbruse vallutamise plaan jääbki poolikuks.

Siiski käisime jugadel, kuumaveeallikatel jne, kuni venelaste pealik eriti karmi teelõigu lõpus lausus, et "kui selle tee saite sõidetud, siis suudate ka Elbrusele tõusta...".
Sellega oli otsus tehtud.

Tundub, et inimestel pole muud paremat teha kui sentimeeterhaaval Elbrusele loksutakse.
Istuks siis selle asemel praegu kodus, õlts peos, sügaks mõnda kohta ja loeks uudiseid Elbrusele autodega tõusvate tolade kohta...
Aga ei.

Selle asemel vaatasid aga suslikud oma urgudest lolli pilguga, kuidas mingid segased maasturitega mööda mäenõlvu järjest kõrgemale liustike poole rassisid.

Seda tõusu on raske kirjeldada, kunagi ekspeditsiooniraamatus kirjutan põhjalikumalt.

Igal juhul oleme tõenäoliselt esimesed eestlased, kes maasturitega tõusnud Elbruse mäel rohkem kui 3100 meetri kõrgusele.

Ning üsna kindlalt ainsad eestlased, kes seal ka autoga kinni jäänud.

Kui planeeritud kõrgus võetud (lihtsalt kõrgemale Elbrusel autodega ei saagi, välja arvatud üks väga erivarustusega Defender, mis kunagi 42 päevaga mäe tippu tõusis ning nüüd sügaval kuristikupõhjas vedeleb).
Seega kui keegi teine samale kõrgusele tõusule ei pretendeeri, siis oleme tükiks ajaks sellise keerulise punkti vallutanud eestlased.

Üha tihedamalt kogunevate äikesepilvede varjus algas Elbruselt laskumine, varasemad hirmuäratavad lagunenud serpentiinid tundusid selleks momendiks juba lapsemänguna.

Ning kui nüüd ühtegi uut huvitavat ideed ei teki, siis algab pikk kodutee Eesti poole.


Zajebal juba neist mägedest, nagu öeldakse...


Marko "Kirjanik" Kaldur
http://kaukaasia2013.blogspot.com/2013/09/17-paev.html

20. Päev

Pärast Elbruse vallutamist liikusime koos vene maastikusõiduekipaazhidega läbi äikesetormi ja pilvede mägedest alla.
Nähtavus oli nullilähedane, tee ääres väljasõitnud autod, libedus, väsimus.

Lähimas linnas okupeerisime esimese hotelli ning tutvusime veidi ka kohaliku ööeluga.
Otseloomulikult, traditsiooniliselt sellele üritusele, sattusime taaskord ööklubilaadsesse bordelli..........

Hommikul algas nüri maanteenühkimine läbi Venemaa kodu suunas, mida vürtsitasime meloni- ja arbuusipeatustega ning kohaliku kaubandusvõrguga tutvumisega.
Ja tuhanded kilomeetrid kadusid rataste alt selja taha.

19. päeva hommikul algasid Pajerol probleemid siduriga, mistõttu kaotasime palju tunde väärtuslikku sõiduaega.
Teel Voronezhi tegime puksiiroffroad sõitu - mitmekümnekilomeetrisest ummikust möödusime põllu peal sõites, üks auto teise slepis.
Muu hulgas tõmbasime mudast välja ka mõne kinnijäänud Gazeli, kelle jaoks ilmselgelt taoline tee mõeldud polnud...

Moskvat kaks päeva uputanud megapaduvihm jõudis meiega samaaegselt Voronezhi.
Meie autod olid ukseni vees, sõiduautodel vesi salongis, tänavad uppusid, nähtavust polnud, vett lahmas taevast üha juurde, sõiduautod vajusid teelt välja - umbes midagi Pärnu üleujutuse sarnast, ainult kordades hullem.

Kui Moskvas hinnati sama vihma tekitatud kriisiolukorda kümnepalli skaalal üheksale, siis Voronezh kindlasti alla ei jää...

Oleks meil autod korras, siis nautinuks uputust täiega - tipptunnil kesklinnas pukseerides polnud aga just meeldivaim kogemus.

Lõpuks läks Voronezhis pool päeva, terve öö, veel pooö päeva - väärtuslik sõiduaeg suisa libises käest.


Marko "Kirjanik" Kaldur
http://kaukaasia2013.blogspot.com/2013/09/20-paev.html

Ekspeditsioon KAUKAASIA 2013 naases Eestisse

30. augustil Eestist startinud ekspeditsioon KAUKAASIA 2013 jõudis 20. septembril tagasi kodumaa pinnale.

22-päevasele ning 9000 km pikale ekspeditsioonile suundunud 12 inimest kolmel eriettevalmistusega maasturil (Mitsubishi Pajero, Toyota Land Cruiser 80, Nissan Patrol) kogesid palju põnevat ning püstitasid uusi rekordeid:

- esimeste eestlastena tõusti autodega Elbruse mäel enam kui 3100 meetri kõrgusele
- satuti Mägi-Karabahhia sõjatsooni; miiniväljade, tankide ja patrullide keskele
- külastati ajaloolist Vardzia koobaslinna
- nauditi meeletut ranna- ja ööelu Batumi kuurortlinnas
- vallutati Abanos mäetipp ning peatuti Shatili mägikülas Tshetsheenia piiri ääres
- läbiti sadu kilomeetreid keerulisi ning ohtlikke mägiradasid
- nähti ära nii Ararati kui Kazbeki mägi
- sõideti piki Gruusia sõjateed; uudistati külasid vee alla matnud Zhinvali veehoidlat
- uudistati Stalini muuseumi Goris
- viibiti nii Venemaal, Gruusias, Armeenias kui Mägi-Karabahhias ja Põhja-Osseetias
- kohtuti maastikusõitjatega ning off-road klubidega eri riikides, loodi kasulikke kontakte tulevikuekspeditsioonide tarbeks
- nähti ja kogeti kohalikku elu, kultuuri, kööki jpm.

Lisaks elati ekspeditsiooni käigus läbi palju muid põnevaid hetki ning raskusi, mille kohta leiab rohkem infot ja fotosid ekspeditsiooniblogist:
http://www.kaukaasia2013.blogspot.com

Varasemalt on osa ekspeditsiooni liikmetest osalenud muuhulgas maailmalõpuekspeditsioonil Ida-Siberisse Magadani www.magadan2012.blogspot.com ; ekstreemsel polaarekspeditsioonil Põhja-Siberisse www.polaartrip2013.blogspot.com ning paljudel teistel lühematel ja pikematel maasturimatkadel Eestis ning väljaspool.


Marko "Kirjanik" Kaldur
http://kaukaasia2013.blogspot.com/2013/ ... aases.html

Lõpp oli ilus,jõudsime kõik ilusti ja peaaegu tervelt koju!