4x4.ee

Kes tassib karjäärist rehve välja, kes veab linnusemäelt palke, kes taastab filmivõtetele tarvilikku aeda, kes aga aitab vööni lumes/vees köiega aitähhi eest hädast välja – aga mõni mees laseb mõnuga kõigele sellele ja näitab milline on „tõelise maasturimehe“ pale.
Toreda dzigiti masinaks on pirakas Länku mis tänavasõiduks liialt tõstetud ja mille rehv linnas mõttetult suur ja millel kergelt meelde jääv number – 98ZCJ. Ühesõnaga täielikult täisvereline 4*4-meeste masin.
Eellugu: Lubasin meeletu töötegemise kõrvalt perele 3-päevase Soomereisi muumimaale, aga nagu minu puhul ikka, siis õnnestus muist sõiduvahendeid maha müüa enne reisi ja ühel lagunes pump. Et 800 kilomeetrine reis lahtise GAZ-69-ga oleks ikka väheke liig, siis ajasin seina äärest välja vana seatikese millel tänavalegaalne seisukord. Keset reisi ilmnes, et seoses hiljutise käigukasti vahetusega paar korda reguleeritud mõttetu käiguhoovastik annab jätkuvalt saba kohati – 2. käik kaob lampi ja 3-4-s sisenevad kohati meeletu raginaga. Olles Turus, ilmnes 2.-l päeval tõsiasi, et kahjuks hakkab saba andma veepump, mis suutis kohati maha jätta vägeva loigu. Selgus ka, et vastupidiselt VW peaks Seatil töötama ka kaks jahutusvendikat nagu ette nähtud ja neid läheb ikke vaja ka suht tihti. Kaalusin mõtet kutsuda puksiir, aga et lõppeks pühapäeva pealelõuna ja selle tulek võtaks palju aega ja ise tahaks ka koju saada, siis otsustasin kodu poole liikuda. Et pidurid, roolisüsteem, tuled/klaasid terved, siis polnud ka ohtu kaasliiklejatele ja lubatud kiirusel kuni 120km/tunnis jahtus ka masin piisavalt maha, et viimasena viimasest avatud väravast laevale tormata.
Lugu ise: Ehk siis vaatamata probleemidele õnnestus Soomes sõita 500 km ilma probleemideta ja Eestis juba 1. km pidin surma saama! Mis seal salata – esimest korda oma masinga väljamaa laevas ja ei tea ka kuda ja mis järjekorras asjad käivad. Saadeti suht vara autodesse ja sai masin tööle pandud, sadamas venis ka autode voor vaikselt ja tänaval „uimerdas“ üks Leedu numbriga kaubik kõigil jalus. Et teatud näitaja armatuuris hakkas „punasesse“ kiskuma, siis suundusin kusagil Narva mnt-ga ristumisel esimesse ritta. Et rida minu ees vaba, siis kasutasin ühtlast pidevat liikumist jahutamiseks. Miski hetk sain ka aru miks esimene rida tühi – ees tarad ja nooled, kiire olukorra hindamine andis selle, et tuleks minna teise ritta. Oli mitu „auku“ kuhu minnes oleks mina ja ka mulle siis järgnev auto pidanud pidurdama, leidsin väheke pikema augu, andsin kergelt gaasi ja takistusest möödas olingi enda arvates tagumist autot häirimata. Aga juhtus arusaamatu – mind hakkas suht varsti sõna otseses mõttes rammima maastur mille ette siis ilmselt olin reastunud. Vilgutas teistest tugevamalt eredamate tuledega(ilmselt lubatust võimsamad pirnid), et kell oli suurusjärku kümme läbi ja pime, siis mõnus pimestamine ja loomulikult pea segiminek, sest tänu vihmale ka ei saa aru, et kuhu minna ja suund kodule võetud umbes(gps-i ei viitsinud tööle panna - Eesti ikkagi). Tagajärjeks see, et ei saanud jällegi 2.käiku sisse ja no enamvähem kohapealt 3.ga startida – ilmselt solvas see dzigitti, sest järgnev oli juba märulifilm. Enne Viru hotelli üritas mõned korrad rammida ja siis rammiski nii, et mina poole autoga kõrvalreal, seejärel keeras sõna otseses mõttes 90-kraadi minu ette(liialdades öeldes puudutasid tema kõrvalistuja ukselingid maad), seejärel tegi dzigitt uue 90-kraadise pöörde ja jäi kohe seisma minu auto ette. Mitme autojuhi elu seati tol hetkel ohtu ei taha kokku arvutada. Et minu auto konn hiiglase kõrval siis ei näinud päris täpselt, aga tundus et mees vehkis käega aknast välja midagi ja veel 5-10 sekundit seismist ja hakkas liikuma. Et ei julgenud tema taga sõita, siis möödusin vaikselt kõrvalreas, juhti ei näinud, sest esiaknad raudselt toonitud. Ei julenud ka väga kiirustada ja kiristasin hambaid kui armatuuri vaatasin. Vaatamata ettevaatlikusele oli Liivalaia-Pärnu mnt ristumisel lõpuks selge, et mind jälitatakse, sest teatud auto tugevalt eredamad tuled olid kogu aeg vaid paari auto kaugusel minu taga. Pärnu mnt-l loksusin esimesese reas soome numbriga auto taga ja vältisin pilku armatuurile – seisma ei julenud ka jääda – mida teha 1300kg 2000kg monstrumi vastu.
Kusagil Pärnu mnt tõusul enne Järve keskust tegi siis dzigitt oma viimase „etteaste“. Foori alt startides möödus minust äkki Länku, rabas minu ette ja jäi seisma. Et juba oskasin oodata seda ja õnneks ka taga auto ei tulnud, siis pääsesin kergelt. Dzigitt tegi tagasipöörde ja läks sinna kust oli tulnud.
Minu mõned küsimused „tegijale“ dzigitile(otse või läbi sõprade):
Et mis hoog sind tabas, mis juhtus, sest riivata saada võis vaid sinu EGO – samas millest, LE kehtib ju kõigile?
Mida see sulle annab kui kusagil peres jäävad 1. ja 3. aastased juba offroadihuvilised poisid ilma isata orvuks või kaotab isa nii vanad lapsed? Kas joonistad Länku tagapamperile mõned „pisarad“ siis?
Kas oled osalenud sellistel üritustel nagu Dragrace või Klapperjaht, sest vaid seal võiksid kohata endale „väärilisi vastaseid“?
Mis auto peaksin mina ostma(juba paar aastat kaalun otsust) – praegu mul mõttes vaid BTR ja täisvereline Hummer. BTR-iga hea rammida, aga Hummer peaks vist Länkust suutma ka üle sõita?
Küsimus teistele, et tahaks pasundada/karjuda, aga see toob omakorda jälle palju negatiivset suhtumist 4*4-meestesse? Mis järeldused teha? Praegu jääb viimaste sündmuste tormis mulje, et tõsised mehed vihkavad lapsi!
P.S. 3-aastane hakkas veel kodus voodis nutma ja rahunes alles siis kui sai kinnitatud, et kodus voodis ja midagi halba ei saa enam juhtuda.

LKf annab teada et sellise nr 98ZCJ taga on toyota 4runner.

Aga üldiselt oleks ma kõne teinud 110-le sest kes teab, mis olekus see kodanik võis olla.

Kurb,et inimesed ei mõtle selle,et nende nö terrori tagajärjel võib mõni laps saada tõsise psüühikahäire.Tean kus samamoodi on isehakanud liikluseparandajad autost välja tulnud ja neile ettekeeranud inimesele lihtsalt torni sõitnud.Aga seda kõike nägid pealt lapsed (6a ja 8a).Siiamaani küsivad ,et" issi kas see on ka kuri on,kui keegi kuskil kõrval seisma jääb".
Aga eks mõnele tundub,et suurem, võimsam ,kallim jne auto annab neile teatud privileegid .

Teemasse mitte puutuvad postitused liigutatud teise alamteemasse

Ma oleks ka 110 hellalt pannud

Kuna tagantjäreletarkus on täppisteadus ja 110 helistada on ilmselt hilja, siis mina teemaalgataja asemel kirjutaksin politseile kirjaliku avalduse. Sellise kirja peale on nad kohustatud teise poole üles otsima ja seletuse võtma.

Mul ei ole muud öelda kui: welcome to Tallinn! Sõidan ise siin päevas ca 120km maha. Mulle on ette keeratud, rammitud, taga aetud ja mida kõike imet tehtud. Üksvahe panin autole isegi kaamera ja iga nädal valisin paar geeniust välja kes said oma plekist persealuseid televiisorist imetleda.

Siin linnas elab 400 tuhat inimest, kellest veidi alla pooled on autojuhid. Võimalus, et sa oma teekonnal mõnda esivanemate poolt pilastatud, kogu maailma viha enda sees kandvat haledat vabandust inimesele kohtad on täiesti reaalne. Ainus asi mis lohutab on see, et sina pidid temaga vaid korra kohtuma. Tema peab iseendaga terve elu elama.

Kuid lisaks sellistele, peame oma teekonda veel igast imeliku seltskonnaga jagama:

Meil on seljatoega vastu rooli pingutatud vanamutikesi, kellel pole õrna aimugi oma ümber toimuvast ja kelle põhihobi on üherealisel tänaval kolmekümnega kulgeda ja vilkuva rohelisega rattad blokki panna.

Meil on tüütuid jõmpsikaid, kelle vanemad aru saades millise vea nad on teinud selliseid eostades, üritavad neist lahti saada neile rollerit ostes - ainult selleks, et nood saaksid nüüdsest olla nuhtluseks mitte enam ainult oma vanematele vaid juba tervele linnale. Olgu see siis oma lärmakal, üle tuunitud sääreväristajal 70ga hoovialas sõites või viibides sõidureal, kuhu pole neil ühegi liiklusseaduse paragrahvi alusel asja.

Siis on meil jalgrattureid, kes vaatamata täiesti korraliku jalgrattatee olemasolule, pigistavad endid ikka kõige tihedama ja ohtlikumale teele autode vahele liiklema, ainult selleks et pärast halada kui hirmus on Tallinnas rattaga sõita.

Ei ole puudust ka vanainimestest kes 15m kaugusel ülekäigurajast, hambad risti üritavad nelja sõidurida ületada, samal ajal autodele rusikaga vehkides.

Ära ei saa mainimata jätta ka bussijuhte, kelle jaoks kaotati terved sõiduread ja asendati need tundamtu BUS märgistusega torbikutega eraldatud koridoridega - mis muidugi ei takista neil neid väheseid ridu lisaks hõivata mis autodele mõeldud on. Seda muidugi ajal, kui nad ei lõbusta ennast 200m bussile jooksva inimese nina alt uste kinni panemise või Kadriorus Musta Luige nimelise augu ees autosi vastassuunavööndisse rammides.

Meil on ka keegi keda ühelgi linnal ei ole - viimastel volikoguvalmistel 25 häält saanud Mati Songissepp, kes arvab et kõik autojuhid on idioodid ja kes töötab iga aasta oma transpordiameti alatari ees uusi kavalaid meetodeid välja kuidas sohvritele see kõik ka väga hästi ka selgeks teha. Ainult vähesed nopped tema ja ta kolleegide kuulsusrikkast tähelennust võiks olla väikesed plastmast tuutud ridade vahel, mida lolli järjekindlusega puruks sõidetakse, aga mida sama järjekindlalt linnaga magusat tuutulepingut omavad ettevõtted asendavad. Kus tuutusi ei saa panna sinna pannakse kollaseid betoonist pätsikesi, mis muutuvad eriti kelmikaks talvel, kui lumelükkamismasinad neid ühest teeäärest teise lükkavad, ikka selle jaoks et need mõnel pahaaimamatul liiklejal karteri puruks rebiksid. Ja siis muidugi need kolmandiku võrra kitsamad read mida hr Songisepp oma ainsalt väliskomandeeringul Soomes nägi. Ja nagu iga korralik teine ametnik - kohe ka kopeerima asus. Vahet pole, et 2m lai buss ei mahu 2m laial real liiklema ilma, et ta kõrvaloleva sõiduauto peegli puruks sõidab. Seda kõike ikka selle jaoks, et tõestada autojuhile, et ta on idioot.

Taksojuhtidest ma ei puuduta. See ei ole amet vaid diagnoos ja sellises konditsioonis inimestest ei ole ilus halba rääkida.

Läksin veidi hoogu, aga noh pikk postitus nõuab põhjaliku vastust.

Myrgel

Myrgel, lugedes su kirjutist, jääb mulje, et oled ise sama kibestunud, kui teema algataja "kuri länkari mees".

Egas eestlased ise ka ei tea, et tolerantsus ja teineteise mõistmine on positiivse liiklemise alus. Ikka keegi tainas arvab, et võib teisi liiklema õpetada.

Liigun ise rolleriga igapäevaselt Tallinnas, miks sa Myrgel arvad, et ma peaksin kõnniteel sõitma ja vältima sõiduridu?

Ja eriti lahe, kui keegi vanu liiklejad sõimab. Ilmselt sul endal ei ole vanaisa - vanaema, kes, uskumatu küll, tahab veel liigelda ja selleks õigust omab. Vaata, näiteks mu naise vanaisa tahab veel autoga sõita ja jumal tänatud, muidu peaks meie teda mööda ilma ringi vedama. Tema sõidab täpselt nii, nagu sa kirjeldasid, ma väga loodan, et sa talle pasunasse ei sõida ja talle infarkti oma signaalitamisega ei tekita.

Ja ära ise ka vanaks saades autoga sõida, onju.

Igatahes teeb selline kirjutis nõutuks, ilmselt pole see ka ravitav muidu, kui saad natuke vanemaks, käid ilmas ringi ja siis näed maailma ka mu nurga alt.

Et kui Erik mõtleb, et mina kibestunud - siis oh ei, lihtsalt tahaks ikke teada ka mille eest siis nii julmalt "omakohut" tehakse. Mina isiklikult liiklsesin manööverdades LE järgi ja ette saab heita vaid 50 asemel hetkelist suurusjärku 57 km/tunnis. Ja mind pensionärid ei häiri, las sõidavad nii kaua kui ikke aru saavad et mida teevad. Samas kui ma oleks tahtnud, siis oleks võinud suvel Pärnus ühe nädalavahetusega ära rikkuda ehk 50 inimese puhkuse, sest rannarajoonis kerge "ohvreid" leida ja eks Riia mnt-l saaks ka kiusata inimesi kes Pärnu liikluskorraldust ei tea.
Tegu võis olla ka Runneriga, sest suht pime ja üsna ühte masti masinad.
Helistama ei hakanud seetõttu et telefonid ära pakitud ja olles kogenud kui palju aega kulub avalduste tegemisele politseis, siis ei tahtnud mitte hommikuni toimetada.
Minu jutu mõte see, et mida saavutatake suvaliste inimeste sihilikult ette planeeritud surnuks sõitmisega - Kas see annab kellelegi orgasmi/adrenaliinilaksu? Sellisel juhul peaks tegu olema ju ühiskonnast isoleerimist vajava isikuga? Lihtsalt oleks hea meelega tahtnud teada et kes siis nii kõva mees on, et otsustab kes jääb ellu, kes mulla alla.
Mine rahmelda metsas katuseni mudas ja kui lõppeks välja saad, siis tunne rõõmu korralikult ja hästi ehitatud autost!

mis siin halada,järelikult keerasid nahhaalselt ette ja ise ei saanud arugi ilmselt,sest vihma sadas,oli pime ja olid võõras linnas.

ricardodesol11 kirjutas: Lihtsalt oleks hea meelega tahtnud teada et kes siis nii kõva mees on, et otsustab kes jääb ellu, kes mulla alla.
Mine rahmelda metsas katuseni mudas ja kui lõppeks välja saad, siis tunne rõõmu korralikult ja hästi ehitatud autost!

Jäänud seisma siis ja oleksid teada saanud kes see kõva mees või naine oli
Siis oleksid saanud küsida ka et mis sa valesti tegid

kala kirjutas:mis siin halada,järelikult keerasid nahhaalselt ette ja ise ei saanud arugi ilmselt,sest vihma sadas,oli pime ja olid võõras linnas.

Et mul ikke sõidukilomeetreid mööda trassi/linna rohkem kui 1(muidugi rekkaga ei võrdle) ja saan ise hästi aru kui teen valesti või mitte. Vist rikkusin "isakeste" koodeksit - reastuda tohib vaid endast väiksema auto ette? Ja no elu on ka armas, sest kunagi ei tea mis seisus keegi võib roolis olla.
Ja kui mina tegin midagi valesti, siis oleks saanud ju ka 110 helistada kohe.
Saan praegu aru, et härra Kala arvates on normaalne selline meelega teiste elu ohtu seadmine? Aga kui härra Kala naine/laps oleks olnud kõrvalreas autos ja oleks "sündmuste keerises" ilmsüütult kannatada saanud? Lööks käega ja ütleks, et no mis teha, ikka juhtub?

Maailm on üks pasameri ja mina kui lilleke selle sees. (Silvia Rannama)

Enamus sinu jutust seisneb kurtmises, kuidas elu ikka kohutavalt kaikaid kodarasse topib ja auto laguneb ja üleüldse. Räägid pikalt ja laialt tehniliselt mittekorras sõidukiga liiklemisest ja lõpus on mingi tabletipea kahe ohtliku manöövri kirjeldus.

Jäänud seisma, läinud välja, küsinud siis, et mis mureks? Äkki oligi põhjust vabandada samas vms.
Ma pole paljuks pidanud igava pereauto aknast läikivas 6ses bemmis istuvaid noori jõmme korrale kutsuda või hooviväravast välja jalutada ja poole tänava jagu eemal sussi suitsetavate härrasmeeste juurde uurima minna, mis mureks ja miks nad nii teevad. (Tõsi, mu füüsilised gabariidid ei kutsu esimese reaktsioonina päris jalaga perse ka andma, teatav "visuaalne turvalisus" on). Praktika näitab, et kohe ei pea inimesele lõuga sõitma või roppude sõnadega sõimmama hakkama ning et iga konflikt ei eskaleeru kohe füüsiliseks, enamasti tõmbavad inimesed saba jalge vahele juba selle peale, et nähakse - ei ole ükskõik, ei tolereerita, reageeritakse ja ei olda rahul tekkinud situatsiooniga - midagi juba võeti ette ja võimalik, et võetakse veel kui jätkame.

Kõne numbrile 110 oleks võtnud 10x vähem aega kui selle oopuse kribamine. "number see-ja-see liikleb ohtlikult, sooritab ettearvamatuid manöövreid, proovib autosid rammida. mina olen see-ja-see, telefon on niisugune."
Ja kui siin tagapampritele joonistatavatest pisaratest juttu on, siis kas sellise narkari edasi sõitmise tõttu juhtuvad õnnetused ja pisarad maalid enda kärule, selgitusega: "ei viitsinud"?

Meenuvad tundmatu klassiku sõnad, "n***imine peab ikka mugav olema". Kui oma soojast kookonist välja ronima peab, siis ei tundu asjad enam sekkumisväärilised...

Huvitav on jälle relatiivsusteooria avaldumine - aja pikkus sõltub asukohast peldiku ukse suhtes. Kui endal pann laiali kukkumas ja muuga kui kolmandaga foori alt minema ei saa, siis kuradi huligaanid vilgutavad ja signaalitavad ja ahistavad. Kui omal käru korras ja tuli rummus, dai bohh -10 venid maanteel mul jalus, keri aga parklasse/peenrale ja lase kolonn mööda, penskar selline!

Ma olen seda seisukohta siin korduvalt väljendanud juba ja pikalt, aga lühidalt uuesti - arvestades juhtimisõiguslike inimeste protsentuaalset osakaalu ühiskonnas peab teedel toimuv olema mitte teatud inimgrupile, vaid kogu ühiskonna psüühele iseloomulik.

Ja miks kurat arvavad isegi SELLE FOORUMI liikmed, et iga maasturi omanik tingimata otsapidi siit tuvastatav on??? Täiesti arusaamatu...

Seisma ei julgenud jääda... See oleks ainuke õige tegu olnud. Ise panid kaasliiklejad, sh ka vb minu laste elud ohtu jätkuvalt hambad risti oma liiklemise õigust rakendades. Ei näinud, kelle ette reastud, sõidad katkise autoga, segad liiklust jne . Võtnud rendiauto, kui omad hetkel katki.
Ei tolereeri Toyota käitumist, kuid ka ise tuleb vastavad järeldused teha. Ise panid oma laste elud ohtu.
Mina olen ka liikleja, mõnel tööpäeval tuleb TLN liikluses ette paarsada km läbi uhada ja seda mitte kõige rahulikumas olukorras. Ebameeldivaid juhtumeid tuleb ette ehk üks aasta kohta. Hoian normaalset pikivahet ( 10-20 m), pidurdan rohelist vilkuvat nähes, lasen ette reastuda ning lisaks veel mitmeid surmapatte korda saadan. Ja liiklus on järsku lill, teised naeratavad vastu.
Elus on palju teooriaid ja põhimõtteid, mille järgi tegelikult käituda tuleb. Palju neist saadakse teada näiteks ülikoolis või spetsialiseeitud kutseõppes. Enamus siiski elust ja praktikast. Sealt ka erinev tõlgitsus ja arusaam. Pole mina muster kodanik, ei ole mulle antud pikka ja rahulikku meelt, kuid õnnneks jagatud uudishimu asjade põhjustes selgusele jõudmiseks.
Ja kui halbade asjade algus sõltub minust, siis püüan seda ka jõudumööda muuta. Ka liikluses.

ricardodesol11 kirjutas:Et kui Erik mõtleb, et mina kibestunud - siis oh ei ...

Kas mu kirjutis oli liiga pikk, et seda lugedes ei suutnud süübida? Minu arvamuse avaldus oli Myrgli teisi liiklejaid kritiseerivast postist ajendatud, aga enne kõike, kes ise teiste ja nende eripäradega vähe arvestavad.