Kitsi ei maksaks mul mainidagi need mul pea igapäev teepeal ees aga eksootilisem on ilvesepoeg Vändra kandis - sõitsin öösel uute joontega teel ja tundus, et üks keskmine joonejupp kuidagi imelik on, lähemale jõudes meenutas kilekotti vedelemas aga tegelikult kössitas ilvesepoeg telgjoonel ja piilus helkivate silmadega Ellu jätsin.
Kurvemini läks kevadel öökullil kes minu tuledevihus teekõrvalt lendu tõusis ja otse esiklaasi põrutas. Kuna olin teda nähes juba hoo maha võtnud (ca 30 oli järgi ehk 100st), siis esiklaas jäi terveks aga kakuke mitte Vähemalt ei pidanud ma kindlustusele ja ülemusele selgitama miks 2 kuu jooksul 3. korda klaasi vahetada tahan (2 kivi 2 kuu jooksul olin keset vahtimist just saanud)
No kui jutt lindudele juba juhiti siis pajataks kah loo kuidas autoga mingile kullilisele saja sisse sadasime. Lugu ise juhtus nii.
Sõitsime Tartust Tallinna poole ja peale Tartu ringteed tõusis autost paremalt poolt maanteekraavist lendu miski kulliline. Ise istusin kõrvalistmel ja vaatasin kogu seda ilusat lendu nagu kinos esireast. Jõudsin veel juhile öelda et näe üks kulliline lendab meil kõrval. Juht jõudis ka korraks pilgu kõrvale keerata, kui linnuke muutis lennutrajektoori ja otsustas lennata meie eest diagonaalis üle tee. Ta vaeseke ei jõudnud kuigi kaugele noh nii esiklaasi keskele kui põrutasime talle otsa saba alla. Käis klobin üle katuse ja pöörasin pilgu taha, aga ei miskit. Maha ei potsatanud kedagi. Juu päästis teda meiega sama liikumissuund ja sabasuled mis löögi hoo maha võtsid.
Veel üks tore lugu juhtus Poolas.
Oli pilkane öö Ida-Poola metsade vahel. Tee oli pime nagu kotis. Ülejäänud seltsond magas õndsat und, ainult kõrvalistuja piilus aegajalt läbi uneseguste silamade teele. Kui äkki vilksas miskit paremalt poolt vastu. See oli üksik lehm , ilma karjuseta, kes marssis keset pilkast ööd kes teab kuhu. Vähemalt oli tal oidu jalutada teeperves.
Linnud-linnud... Käisin mina kevadel Sultsi-radadel tsiklit ujuma õpetamas ja tagasitulles ühel ilusal metsarajal otsustas kah miski kulliline lendu alustada. Ega mul selle vastu poleks midagi olnud, kuid ta startis täpselt minu kõrval ja hakkas minu liikumise suunas põgenema- nii me siis sõbralikult koos liikusime... Ei taibanud mina kiirust ja linnuke kõrgust muuta. Vahepeal käis peast läbi mõte, et haaraks tal sabast kinni (oli teine mulle nii lähedal), kuid siis teadvustasin endale, et äkki ta saab valesti aru ja teeb mulle füüsilise noomituse... Igaljuhul mina sain ehmatuse ja ilusa kogemuse ornitoloogiast, tema vist sai ainult šoki.
Helistanud külamees Päästeametisse: "H'lo, ma ajasin põdra alla! Mis ma tegema pean?"
Päästeamet: "Kui inimestega kõik korras on, kontrollige kas põder sai surmava löögi või elab veel."
Külamees tonksab jalaga, põder ei liiguta. Paneb kõvema liti, põder võpatab, hakkab läbi nina mulle ajama ja iniseb midagi. "Elab, saadanas!"
Päästeamet: "Härra, ärge sattuge paanikasse. Loom on ilmselt raskelt vigastet. Et loomapiinamine on keelatud, tuleb teil leida sobiv instrument ja loomale ots peale teha".
"Mis, ma pean teda VEEL korra tapma või? Hea küll, ma proovin... " ja lõpetas kõne.
Vaevalt kolme minuti möödudes heliseb uuesti Päästeameti telefon "Kuulge, ma proovisin teda suure tellitava võtmega maha lüüa aga ta pakub mulle 5000 Soome marka ...."
Kuzmitz kirjutas:Linnud-linnud... Käisin mina kevadel Sultsi-radadel tsiklit ujuma õpetamas ja tagasitulles ühel ilusal metsarajal otsustas kah miski kulliline lendu alustada. Ega mul selle vastu poleks midagi olnud, kuid ta startis täpselt minu kõrval ja hakkas minu liikumise suunas põgenema- nii me siis sõbralikult koos liikusime... Ei taibanud mina kiirust ja linnuke kõrgust muuta. Vahepeal käis peast läbi mõte, et haaraks tal sabast kinni (oli teine mulle nii lähedal), kuid siis teadvustasin endale, et äkki ta saab valesti aru ja teeb mulle füüsilise noomituse... Igaljuhul mina sain ehmatuse ja ilusa kogemuse ornitoloogiast, tema vist sai ainult oki.
Mnjah meenus mullegi üks sarnane lugu kuid mitte linnuga vaid põdraga.
Sõbrapoiss rääkis kuda ta kord Aegviidu kandis videvikus mööda metsateed ( millel olid mõlemal pool ca 2 meetrised kuivenduskraavid ) sõitis kui äkki miski põder auto kõrval kraavis spurti alustas. Oli teine ilmselt kraavi veerel tukkunud ja auto mürina peale üles ehmatanud ja mööda "rööbast" liduma pistnud. Jooksnud tükk aega autoga võidu enne kui kraavist välja otsustas ronida ja metsa silgata.
Valge Hiir kirjutas:Mnjah meenus mullegi üks sarnane lugu kuid mitte linnuga vaid põdraga.
Mõtisklevalt-võrdlevalt laia maailmaga klge meie linnud-loomad mõistvad-kontaktsed, tsivilisatsiooni kui paratamatusega arvestavad kui meie kiirus neid arvestab...aga proovige emut või kängurut rataste alt eemale hoida, jumala suitsiidikud...
Kah kaks juhtumit, kus oli otsene kontakt loodusega.
Esimene kord juhtus siis, kui veel 2WD LADA-ga liikusin. Tulin mina hooga ühest künkast üles ja järsku pikeeris üks kajakas üsna madalat samast künakst all ning pirraki vastu katusel olnud antenni jalaga. Antenn puruks ja kajakas.... kadunud.
Teine liikusin õhtuhämruses töö autoks olnud VW Golfiga Laulasmaa kandis. Järksu märkasin eespool teeveeres mingit kogu . "Jota"; mõtleisn ja refletoorslet tõtsin jalga gaaspedaalilt. Heteke pärast oli "jotal" 3 paari silmi peas ja põssad vudasid üle tee . Pidurdasin küll äkililselt ja võtsin paremale, aga viimane sai ikka vasakult esistangelt vopsu ja jooksis ruiates teisele poole teed võssa. Arvan, et avarii hetekeks olin suutnud kiiruse alla võtta 30-40 km/h peale. Tänu sellele piirdus avarii auto jaoks vaid kriimudega. Sihuke pilt oli nagu oleks keegi korraks jämeda liivapaberiga üle stange nurga tõmmanud. Ära ehmatas küll kenasti.
Landy kirjutas:Kah kaks juhtumit, kus oli otsene kontakt loodusega.
Esimene kord juhtus siis, kui veel 2WD LADA-ga liikusin. Tulin mina hooga ühest künkast üles ja järsku pikeeris üks kajakas üsna madalat samast künakst all ning pirraki vastu katusel olnud antenni jalaga. Antenn puruks ja kajakas.... kadunud.
Kajakad - rajakad.
Jalutasin kord mina kenal suvisel pärastlõunal mööda Tallinna kesklinna rahulikke tänavaid ( Maneezi bussipeatus ), kui üks rajakas hakkas madallennul lähenema. Tea kas märkas mind liiga hilja või oli lihtsalt tähelepanematu aga kõrvale ta igatahes pööras ja põrutas igavese mütakaga otse bussi ootepaviljoni klaasist tagaseina. Krt on ikka puupead. Isegi maha ei kukkunud vaid "lonkas" lennult kohe edasi.
Aasta oli vist 2000 kui sai tehtud oma uaz-iga esimesi sõite ja võtsime tee ette lõuana-eestisse suvesõitu jälgima. Kõrgete puudega piiratud metsateel otsustas meie kabrioleti kohal lendama hakata kull vms. Eriti kõrvalepõikamise võimalust linnul ei olnud. Mõned korrad üritas meid ka kuulirahega pommitada aga tänu tuulele jäime nendest puutumata
Teine lugu loomadega puudutab viimast Erna sõitu kui meie tiimi tehnitska meile kuivi riideid käis toomas siis hüppas teele jänes, kes tulede vihus päris mitu km. spurtis. Seejärel otsustas juht hoo mahavõtta ja ka jänes peatus, hingeldas minut-kaks ja kui auto liikuma hakkas spurtis ka jänes edasi. (nii 2-3 korda) Lõpuks päästis jänese ristmik, kus ta otse üle pani aga tehnitska ärapöörates tillika tegi.
Mudas alates 2000a.
Tiim ValgeHiir- Vintsmän. 2004 TR-1 III koht
Tiim MudStars/Team Radius- Tihend
Olgu eks ma ka pajatan siis ühe tiba kurvema loo lindudest.
Oli 2004 aasta kevadsõit käes ja sõitsime parjasjagu tehnitskaga mööda kena maanteed, kuni märkasime keset teed ühte suurt lindu, arvatavasti mingi kulliline. Proovis teine siis lendu tõusta, kuid vaeseke ei jõudnudki eriti kõrgele ja tuli täpselt esiraua ja kapoti vahelisest pilus läbi. Hetkega oli terve esiklaas punane ja nähtavaus null . Hiljem oli väga raske klaasi puhastada ja intercooleri august sulgi korjata.
Selline õnnetu lugu, aga enda kaitseks võib öelda, et ega kuhugi tõmmata ka ei olnud, kuna auto tuli teiselt poolt vastu ja kiirus ei olnud ka väga suur. Siiski
Ellu jätsin. 
Vähemalt ei pidanud ma kindlustusele ja ülemusele selgitama miks 2 kuu jooksul 3. korda klaasi vahetada tahan (2 kivi 2 kuu jooksul olin keset vahtimist just saanud)
