Nii siis. Allakäik hakkas sellest pihta, kui tuli Eesti Vabariik. Loomulikult polnud riigikeelt mitte oskavad politseinikud oma ametiülesande kõrgusel. Kuid oli süsteem, mis töötas. Politseitööga mitte kokkupuutunud inimesed pandi üle paariaasta ikka ja jälle ametisse siseministrina, reformiti ja lõhuti süsteemi nii kuis saadi. Kaotati ära niiöelda kolooniad, hulkurpunktid jne.
Antud kaagikarja üks tegelastest on Tapa Erikooli kasvandik, kes on koolist jooksus. Mis tähendab, et et erikooli suunatud laps lihtsalt jalutab sealt minema ja rüüstab ja laamendab tänavatel nii nagu ise tahab. On see normaalne või? Kui olid vene ajal ja ka Vabaariigi algusaastatel valvega erikoolid ja kui selat pääses keegi jooksu, siis reageeriti koheselt, püüti nii kooli kui ka politsei meeskonnaga kaak kinni ja pandi puuri tagasi.
Nii mõni nädal varem juhtus selline lugu, et Ämmuste erikoolist olid kaks poissi jooksus, jällegi süüdimatud huligaanid, kes vandaalitsesid mul maakodus tänava äärde pargitud auto kallal. Kas jälle olen ise süüdi, et oman autot ? Ja pargin autot maja ees tänaval, nagu seda teevad tuhanded inimesed. Ok ALR kui Sinu auto on hommikul lõhutud, erikooli kaakidepoolt, kes on küll erikoolis aga saavad suvalt jalutada, kas Sa ütled siis, et meie riigis on kõikk korras ja olengi ise loll et omale üldse midagi ostsin??
Ok varguse juurde tagasi. Koolist läksid lapsed teatrisse. Garderoob on alati lukustatud. Kolm klassi oli teatris ja kaks klassi kehalise tunnis. Paar minutit enne tunni algust tegi garderoobi valvur ukse lahti ja läks üle koridori asuva klassi põrandat pesema. Hetkega olid vargad garderoobis, avasid akna ja pildusid nii palju koolikotte välja aknast kui said, hüppasid ise läbiakna välja ja panid asjadega jooksu. TO ALR, ütle nüüd kus kohas on need laokile jäetud asjad, mida saavad kaagid lihtsalt üles noppida??? SEE OLI TÄIELIKULT LÄBIMÕELDUD PLAAN ja ei tea, mitu korda on varem peale passitud, et seda teha, kuni nüüd õnnestus.
JA NÜÜD SÜSTEEMI JUURDE:
Uurijad tulid kohale, ka lapsevanemad. Oli siis neljapäevane õhtu poolik. Kohal olevatest politseinikest ütles keegi, et tulge avaldusi tegema esmaspäeva hommikul.
Reede, laupäev, pühapäev ja keegi ei võta vaevaks hakata isegi mõtlema, et kes need olla võisid. Ookei see selleks. Jõudisn liiga hilja linna, et minna veel samal õhtul avaldust tegema, kuna peale viit võtab avaldust arestimaja korrapidaja ja jätab selle siis hommikuni enda kätte. Kas selle avalduse sisust ja kadunud asjadest teavitatakse üldse patrulle või teisi prefektuure? Vaevalt. 1990 ndal aastal, kui tehti avaldus, siis järgmise sammuna saatis korrapidaja abi teletaibiga varastatud asjade nimekirja ja üls info tallinna juhtimis keskusesse, kust see ca 20 minuti pärast laekus üle eesti kõikidesse preffidesse ja korrapidajal oli kohustus teavitada selliste asjade kadumisest tööl olevaid patrulle ja teist vahetust alustavatele patrullidele anti info tutvumiseks enne tööle asumist edasi.
Nii neljapäeva õhtul siis hakkasid koolipoisid ise neid kaake otsima ja leidsid kolm tükki üles, neljandat, kelle käes oli minu poja seljakott koos asjadega pundis polnud. Kutsuti välja patrull, kes pani kahe poisi nimed kirja, kolmas oli tundunud liiga noor, et nime küsida ja lastigi vabaks. Ilma, et oleks küsitletud, või viidud uurija juurde et selgitada välja neljanda poisi ja asjade asukoht. Reede hommikul läksin avaldust kirjutama. Varavastaste kuritegude osakonnas läks ikka mitu teist minutit, enne kui aru saadi ja kusagilt kuuldud oldi, et on jah mingi vargus kusagil koolis toimunud. Veel läks aega kui leiti keegi, kes võtaks avalduse. See inspektor, kes võttis avalduse, see oli kohe selge, et tema ei hakka uurima seda juhtumit. Kes hakkab, veel polnud teada. Siis lubati võtta paari tunni pärast ühendust, et minna vaatama kaubamaja turvakaamerate salvestust, kuna see kamp oli ka kohe peale vargust käinud kaubamajast läbi ja sorteerinud Sportlandi ees pinkidel otse turvakaamera all asju. Vahepal hakkas päev juba õhtusse kakkuma ei kippu ega kõppu. Leidsime ise ühe teise asutuse turva kaamera salvestuse, kus poisid on äratuntavalt peal, ja on näha, et ühe poisi seljas on ka minu poja seljakott. Sellest ka nüüd see info mida juba eespool kirjutasin, et puudu oli neljas poiss, kellekäes olid asjad. See oli siis 16,15 ajal umbes, laua telefonid varavastaste kuritegude osakonnas ei vastanud. Et uurijat kätte saada helistasin üld prefektuuri numbrile, kust teatati, et meie mobiile ei väljasta. Seletasin siis korrapidajale, et ole hea, võta minu nr, helista uurijale ja lase tal siis mulle tagasi helistada. Tagasi helistamine toimus mõne hetkepärast.
Jutt oli väga lühike. Jõudsin öelda, et saime video, kus peal on posid ja ühel on seljas minu poja seljakott. Sellepeale öeldi, et väga hea, ja kõne katkestati. Helistati salastatud numbrilt, nii et ma ei saanud ka uuesti tagasi helistada, et rääkida video üleandmisest. Sõitsime siis film kaasas, uuesti jaoskonda. Mõni minut enne 17,00 teatas arestimaja korrapidaja, et uurijaid ei ole ja valveuurijaga läheb väga kaua aega, kuni ta tulla saab, et kui väga tahame, eks siis võime oodata, aga parem on homme tagasi tulla. Valveuurija tuli. Väga mõistlik mees. Vaatas video ära ütles kohe, kes on need vargad ja ka seda, et asju tagasi saada pole võimalik, kuna nii kaua aega on juba möödas, et need on maha müüdud. Läbiotsist ei saa enam täna teha, kuna ei saa orderit ja pole võimalik kahjuks ka meeskonda nii kähku kokku komplekteerida, nii et loll juhus, et poiss asjad kooli taris ja need kaagid sel päeval sinna läksid. Video jäi politseisse.
Esmaspäeval siis uuesti tagasi, uurijatega kokku ei saanud enam, sain aind viite, et tel on uksekõrval ja räägi kui tahad. Ütlesin siis veel mõned esmasest avaldusest puudu olevad asjad ja sain ka uurija nime, kes siis hakkab menetlema antud juhtumit. See on siis esmaspäeval. Neljandal päeval. Helistasin siis uuesti menetlejale ja uurisn, et kaugel on asjad , selat uli vastu nagu kuulipildujast, eet kas ma kujutan ette ka üldse kui palju materjale tall enne minu asju järjekorras on, mida peab enne uurima. NO kurat see uurimine on siis järjekorras paberi toimingute tegemine. Näod on näha, kott on seljas nimed on teada ja esmaspäeval pole veel poisse kinni võetud. Filmist ei teatud midagi, aga lubati vaadata. Helistasin hiljem uuesti ja sain teada politsei arvamuse, et film on paras koduvideo ei enamat. Nii see siis jäigi, uurija helistas veel järgmine päev , täpsustas asju ja ei miskit. Läks nädalake, kuni avastasin, et arvuti kottiolid jäänud veel ühed asjad, mille kadumist varem ei märganud. Helistasin siis uuesti uurijale, sain teada, et nüüd menetleb juba seda asja keegi teine ja minuga võetakse ühendust. Siiani on vaikus.
Kiri sai küll pikk aga lühemalt ei olnud võimalik seda kirjeldada.
. Nimed teada, aga politsei mulle veel ei ütle, need on hullemad kui vanasti oli Tartus Virgo. Varastavad ja 10 meetrit eemal hakkavad juba müüma. Asju ära loodagi enam tagasi saada ja kui, kas-või ehmatadki, teevad sinu vastu kallaletungi avalduse ja saad veel krim asja ka kaela. Sellega manipuleerides on inimesed juba oma avaldusi tagasi ka võtnud nende suhtes. 
Läbi puistati sisuliselt mitme klassi laste asjad.
ja sittagi teha ei ole. Jobud istuvad seal riigikogus aind perseid laiaks ja teevad reforme. Aga et reaalselt elu parendada oma alamatel seda pole.
