Pisut ka meie (Mainor Team, nr 140) tegemistest.
Kohale sõitsime targu ka seekord võistlusauto treileril. Seda eelkõige juhuks kui taaskord peaks sidur (või mine tea mis teine oluline asi) saba andma. 160 km katkist autot Tartusse lükata poleks just kuigi meeldiv. Teiseks muidugi see põhjus, et suzukiga on piisavalt kits tunne maanteepeal sõita (võistluse lõpus ntx oli minul tagumik täiega valus

).
Meie start oli kell 22.25. Ehk siis samuti pilkases pimeduses.
Nagu Urvo juba mainis, meie suurimaks kaotuseks jäi digifotokas (õnneks oli teine kaasas ja katkestama ei pidanud).
Fotoka kaotuse aegu olime parajasti välja vintsimas karjääri punktist (nr 2 vist), mis tõotas järjekordset suzuki siduri surma. Väga sedamoodi oli juba tunne. Masendus tuli peale, sest mõtlesime, et kui juba teises punktis sidur maha põleb (veel kiiremini kui eelmisel võistlusel), siis mida fakki me sinna üldse ronisime. Tõrva lisas "meepotti" muidugi ka fotoka kaotus.
Aga ennäe imet, pärast neid vahejuhtumeid hakkas kõik minema kui lepase reega. Karjäärikatsel võtsime ära 16-st punktist 13. Kaks punkti jäi kadunud fotokasse (ühe võtsime uuesti).
Pärast seda oli tuju juba parem ja suundusime paljukirutud teisele "rallikatsele". Nagu arvata võiski eksisime seal totaalselt ära. Väga veidra kujuga ristmik oli, millesarnast meil omaarust leida ei õnnestunud. Finiisse jõudsime, kas tulemuse saime või mitte, seda ei tea praegu.
Põhikatsele (15 tundi metsas orienteerumist) saime minna kell 04.25 (muide startisime iga kord kohe pärast Sillaehitajaid - koos oli tore alustada

).
Kell 5 hakkas vaikselt valgeks minema ja punktide võtt kulges väga lõbusalt. Punktid olid paraja raskusastmega, siduri unustasime ära (vaja oli ainult kohalt liikuma hakkamiseks

). Ainuke asi mis häiris pisut, oli see, et kohati pidi tohutu pikki ja monotoonseid vahemaid läbima, et järgmise punktini jõuda. Selliste punktide võtmisel samas ei olnud kohalejõudes ka mingeid raskusi. Kõige huvitavamad punktid olid need, kus suzuki oma kergusega lihtsalt lendas üle muda samal ajal kui rasked rahvamajad sinna täiega uppusid

Ühe korra läksime praktiliselt ümber (parempoolne esiratas vajus auku, mida ei näinud), auto jäi ca 70 kraadise nurga alla. See oli üks kahest korrast kui vaja läks ka taguvintsi.
Vahepeale jäi väike söögipaus ja oma punktidega lõpetasime umbes kella 13-14 paiku. Jäi veel 6 tundi aega katse lõpuni. Võtsime asja rahulikult, tõime tehnitskaja algusstardist ära, tankisime suzukit ja puhkasime veidi.
Edasi standardi punkte võtma. Vaatasime välja punktid, mis ei tapaks eriti sidurit. Oht oli ju kaotada ka oma punktid kui tehnika peaks alt vedama.
Võtsime ära 7 standardi punkti. Vast kõige lahedamad olid kändudevahelised rajad, kus jällegi ilma siduri lahutamiseta suzuki lihtsalt hüppas palkidest ja kändudest üle nagu jänes

Lõpetasime 2 tundi enne kontrollaja lõppu, et igaks juhuks jätta aega finiisse jõudmiseks juhuks kui midagi katki läheb.
Neljanda katse eel põdesime hirmsasti liivamäest ülessaamist, sest eelmise päeva (öö) kogumused näitasid, et liiva sees jääb suzukil lihtsalt toorest jõust puudu. Üllatuseks aga ei valmistanud see katse mingeid raskusi. Lasud läksid ka kõik pihta vist, ainult ühe märklaua magasime maha.
Viimane katse (kross) toimus jälle pimedas ja tõotas juba ette tulla päris karm oma järskude tõusude ja languste tõttu. Sõitsime esimese ringi vaikselt ja vahtisime silmad punnis lätlasi, kes täiel tambil mägedest üles ja alla tuiskasid. Adrenaliinist sellel katsel puudust ei tulnud. Ühe korra saime ka vintsida. Pisut tuska tekitas jällegi rahvamajade taga ootamine, kes mutta kinni jäid (kaotsime ca 10-15 minutit). Lõppkokkuvõttes aeg ~1h20m. Tänuväärne oli sellel katsel publiku töö ühe languse eel, kus nad autosid juhatasid õigest kohast alla sõitma, et mitte tuisata all kinnijäänud võistluskaaslastele selga.
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et jäime võistlustega väga rahule. Seda nii korralduse ja raja osas, kuid eelkõige muidugi auto tubli vastupidavuse osas. Good work Suzuki!