4x4.ee

Kuigi olen vene ajal GAZ-de ja UAZ-ga palju kokku puutunud pole oma silmaga ühtegi sellist eelsoojendusahju näinud. Nendega komplekteeriti ilmselt mingeid põhjamaisemaid mudeleid. Kolhoosis aitas tavaliselt kas kuum vesi või aur radikasse, vastavalt võimalustele.

militaarsed UAZ469 ja 452-d olid ka uuest peast sellisega komplekteeritud. Kuigi juhendit lugedes tundub, et natuke kaasaegsemas versioonis.
kui töötas, siis -40 juures sai poole tunniga käima.

nn "Puskovoi podogrevatel" kujutab endast leeklampi, mis on suunatud veesärgiga ühendet torusse!
Ehk siis torul on veesärk ümber ja see veesärk omakorda ühendatud mootori veesärgiga. toru alumine ots suunatud karteri õlivannile, nii ,et leek kuumutab ka õli.
Lihtne ja tõhus.
praktikas neid tsiviilautodele millegipärast peale ei jäetud.
küll aga armee NZ autodel olid olemas.

Minu teada olid mingid sellised värgid sõjaväe Zil 131 ka peal.

GAZ 69,(A), GAZ63, GAZ51 olid kindlasti sellega varustatud.
ZIL ja URAL - täitsa loogiline, et ka.

Modifikatsioonid ja suurus olid erinevad, aga põhimõte ja kütus (bensiin) kõigil sama, UAZist- Uralini.
Antifriisiga oli kitsas ja veega oli selle süsteemi kasutamine krõbeda külmaga paras k-pp, kui vesi sisse sai ja ahju käima ei saanud(jäänud, siis ei pruukinud enam vett välja saada, Zilil ei saanud süsteemist õhku kätte jne jne.
Arvestades, kuidas vene tehnika õlisid jms vedelikke lekkis, siis pidi pidevalt silma peal hoidma, et maha ei põleks.
Lihtsam oli valveauto ninaga vastu katlamaja seina hoida ja voolikust keeva vett läbi ajada, kuni hea sai.

Olen näinud ka Nivat, millele soojendus peale sobitatud, muidu kõik kena, mootor käivitus ja puha, aga kastides sildades oli alla -30c juures tahke ollus ja auto liikuma ei saanudki, sidur kärssas...
Kohalikel oli sildades, kastides 1/5-le diislit lisatud.

-40 C alates jäid masinad ikkagi teele, või õigemini löödi laager püsti ning oodati kevadet. -30 C oli siis kevad käes ning nasinat taas teele. Just sildade pärast. Meil vähemalt oli kõikides autodes antifriis sees. Probleem oli lekkivate mootoritega , aga isegi neile leiti vedelikud. Veega jändamine oli enesetapp.
Nende soojenduste tarvis oli poistel kasutusel ka eraldi aku, sest madalal temperatuuril oli iga Ah kallis ning ega se vändaga vehkimine kuigi meeldiv polnud. Kel katel ei töödanud , see kasutas diisliga potti-panni mootori all. Sai õli soojaks. Ja kõik mootorid saadi tööle.

Ain kirjutas:-40 C alates jäid masinad ikkagi teele, või õigemini löödi laager püsti ning oodati kevadet. -30 C oli siis kevad käes ning nasinat taas teele. Just sildade pärast...

-40 oli just selline paras, mille juures oli vaja õppuseid korraldada;) alates detsembrist kuni veebruari lõpuni naljalt -30 st soojemaks ei läinud.
Huvitav kogemus oli, kui Gaz-66-l roolivõimu silindris õli ära külmus, sõidu pealt muidugi. ikka nõks vasakule ja nõks paremale ja vasakule ja... esimesel korral võttis eluloo jooksma silme ees.