Terekest ka Ratturite isehakanud "sulesepalt"
Siit siis mini-reisikiri Ladoga Trophy 2009 kohta läbi meie vaatevinkli.
Et tulevikus Eesti lipp ikkagi Laadogal edasi lehviks, siis lisaks katsetel toimunule üllitasin ka lühitutvustuse neile kes veel selle võistlusega eriti kursis pole ja alles osalemise mõtteid koguvad/mõlgutavad.
Nii, et "vanakesed" palun ärge pika sissejuhatuse pärast
30.05-7.06.09 toimus venemaal juba 13. korda maailma suurim 4x4 maasturite orienteerumise- ja kestvussõit „Ladoga Trophy 2009“ kuhu kogunesid oma tehnika-, oskuste- ja „vaimujõu“ vastupidavuse proovilepanekuks ~170 võistkonda rohkem kui 10 riigist.
Võistluste pidulik avamine toimus Sankt-Peterburgi vanalinnas Iževski katedraali eest, kus samaaegselt linna sünnipäeva tähistavale linnarahvale oli uudistamiseks üles rivistatud kogu masinapark. Peale korraldajate avakõnesid ja tuhandete õhupallide taevasse lennutamist juhatati võistlejad autodega stardi-poodiumile ning sealt läks juba sõit läbi suvise Piiteri Laadoga järve suunas.
Võistluse iseloomust niipalju, et 9 päeva jooksul tuleb maasturitel läbida etteantud marsruudil ~1200km st. ring ümber Euroopa suurima (Laadoga) järve, mis on Peipsi järvest ~7x suurem!
http://et.wikipedia.org/wiki/Laadoga_j%C3%A4rv Traditsioonilisest sõitmisest on teinekord asi päris kaugel, sest võistluse jooksul tuleb korduvalt läbida mudaseid/kiviseid metsasihte ja -raiesmikke, ületada soiseid alasid ja -jõgesid, turnida kivirahnudel ja rallitada liivaluidetel.
Võistlejatele puhkuse andmiseks on ka mitmeid (alla tunni kestvaid) võistlusetappe nt. ralli liivadüünides ja vigursõit järve kaldal. Samas on need ikkagi ülimat meisterlikkust nõudvad nii, et kokkuvõttes jagub ikkagi pinget kogu etapi ulatuses.
Lisaks võistlejatele teevad mööda sõiduteid Laadogale ringi peale ka saatemeeskonnad, kelleta oleks võistlejatel väga raske sellise mastaabiga üritusel hakkama saada. Nende organiseerida on majutus e. laagriplatsi pidev püstitamine/ümberkolimine, toitlustamine, kütuse- ja toiduvarude soetamine ning vajadusel võistlusautode remontimine.
Selle võistluse eduka läbimise eelduseks on täielik meeskonnatöö ja üksteise usaldamine. Kõigil on oma roll ja vastutus ning võidukaks osutubki see meeskond kes on suudab kõige operatiivsemalt pika võistluse käigus tekkinud situatsioonid lahendada.
Kuna Eesti meeskondade laagrid on enamasti kõrvuti siis ei puudu ka lõõgastav laagrielu. Ilmad on suviselt soojad ja ööd valged, ning kui ei tule just tehnikat remontida ja hommikul varakult startida, siis jagub laagrimelu teinekord varajaste hommikutundideni.
Ladoga Trophy suure populaarsuse ja pika traditsiooni valemiks on suurepärane võistluse formaat, võrratu loodus, meeldiv seltskond ja eksklusiivne suvepuhkus mida reisibürood ei müü.
Meie teamile oli see kolmandaks korraks Laadoga järvele tiir peale teha.
Saatemeeskond oli järjekordselt komplekteeritud Ratturid/Maasturid ühisjõududest kuhu kuulusid legendaarne peakokk/laagriülem ja Maasturite tehn. tugi Margus (Ats)
, uue liikmena abiline nii köögis kui Ratturite tehn. toe poolel "õpilane" Andres (Tuisk) alias UNN1
ja Ratturite ülikogenud remonditalli pealik Renku alias UNN2
Juhtivatel kohtadel
olid Maasturite Tom ja Ratturite Arto.
Abi-"silmade" ja abi"musklite" kohta täitsid Tom-i Toyotsis Are ning Arto G-mersus Kairi ja Gunnar
Kogu meie liikuv karavan alustas venemaa poole liikumist juba kolmapäeval, sest meie reisiplaanides on alati oma koht ka "kultuurilisel" osal (mille eest vastutab Kairi)
. Eesti piiri ületamine kulges suht ladusalt (kui välja jätta ärev hetk Arto kokkuteibitud tehn. passiga
), kuid vene piirile jäime toppama tänu vahetuste üleandmisele. Täheldada võis ka tollirahva kasvanud huvi kogu träni vastu mis meil kaasas oli.
Teekond Piiterisse kulges mööda järjest hullemaks muutunud teid kolistades kus augud on tekkinud juba ka olemasolevatesse aukudesse
Neljapäev kulus tehn. ülevaatusele ja registreerimisele ning reedese päeva veetsime mööda St. Peterb. hulkudes, metrooga sõites (mis oli Tom-ile esmakordne kogemus) ja pool päeva kulus Neva jõe saarel asuva Peter-Pauli kindluses asuvate lõputute muuseumite külastamisele.
Kultuurilaks käes, olime valmis
rüübates järgmisel päeval algavaks Laadoga nn. võistlus-ekspeditsiooniks
Siit siis mõned killukesed meie võistluste kulgemisest:
Esimene võistluspäev algas meile loosi tahtel viimaselt 16-ndalt positsioonilt. Ees ootas juba paari aasta tagusest ajast tuttav metsarada koos üksikute veekatsetega. Võistlejate infotunnil tehti teatavaks, et ühe jõe sild on „puudu“ ja veetase päris kõrge.
Tehnika hoidmise nimel soovitati ka katsest loobuda … aga kui juba nii kaugele tuldud, ning see poleks esimene kord autoga sügavat jõge ületada, siis läksime loomulikult katsele. Päikeseline- ja kuiv periood oli muutnud trassi läbimise üsnagi kergeks ning rallit meenutav sõit kulges päris tempokalt. “Sillata jõe“ ületamine osutus oodatust kergemaks ning kokkuvõttes saime etapilt 2. koha.
Ilm oli suviselt palav ja päikeseline kuni hiliste õhtutundideni. Tehnika püsis ühes tükis, tulemus samuti hea nii, et võis võistluse alguse lugeda vägagi kordaläinuks.
Teine võistluspäev möödus tuttavatel kaljudel elektriliini all, kus sõit kulges põhiliselt kändude ja kivirahnude vahel üles-alla laveerides ning sekka pisut ka mudast metsavahet. Kivine pinnas ja turnimine on alati meile sobinud ning kõik sujus kenasti kuni tehnikajumal läks „lõunale“ ja uute nõuete kohaselt paigaldatud voolukatkestuse elektrijuhtmed pidasid vajalikuks kärssama hakata ning ära sulada. Senini ladusalt kulgenud sõitu oli küll õnneks võimalik jätkata, kuid 30min remondipausist tingitud ajakaotuse tõttu nihkusime üldarvestuses 6. kohale. Tunne oli ligilähedane sellele nagu Erkki Nool oleks teivashüppes kirja saanud vaid algkõrguse
See on/oli alati MEIE trumpetapp
Tagasisõit laagrisse kujunes peaaegu, et sama põnevaks kui võistlus. Meie poolt tagasiminekuks valitud tee osutus eelmise aasta võistlustrassiks
mis sai siis nö. profülaktika mõttes siiski veelkord läbi sõidetud
Laagris teostatud põhjalikumate remonditööde käigus selgus, et ka süütepool oli „põlengu“ käigus kõvasti kannata saanud ning vajas väljavahetamist. Tänu abivalmis kaasvõistlejatele õnnestus laagrist leida üks toimiv analoogne vene süütepool mis ka edukalt saksa tehnikale „siirdati“ ning võistlus võis jätkuda
Kolmandaks võistluspäevaks oli juba eelmise päeva pettumus meeles läinud ning alustasime uuesti liidrite tagaajamist. Selle päeva katse toimus uuel trassil mis meenutas takistustega „ameerika mägesid“. Kogu 7km trass oli kive ja väikeseid jõekraave täis offroad „kiirtee“ mille läbimiseks polnud tarvis muud kui külma närvi ja õnne, sest korraldajate poolt oli loodud auto lõhkumiseks rohkem eeldusi kui oleks soovinud. Juba peale esimese kraavi läbimist lõpetas momentaalselt kivistunud savimassi all koostöölepingu auto generaator ja edasine sõit kuni lõpuni kulges tänu tehnikahaldja soosingule vaid aku toitel. Niigi ärevale momendile lisas parajalt pinget ka kütuse lõppemisele viitav näidik, sest kütusepump oli lekkima hakanud
. Õnneks jagus akus voolu- ja paagis kütust
ning saime etapi edukalt lõpuni sõita. Laagrisse jõudes seiskus auto kümmekond meetrit enne võistluse staapi
Positsiooni parandada ei õnnestunud ja jätkasime/püsisime 6. kohal
Peale õhtust infotundi külastasime Prido (Priit Aus) laagriplatsi kuhu oli järve kaldale püsti pandud popp telk-saun, mille mõnusid siis ka koos selleaastase esmakordse ujumisega meelsasti nautisime. Senini 25-30c´lõõmanud päike vahetus õhtul korraks väikese vihmasabinaga, kuid õnneks sajuks ei pööranud.
Neljas võistluspäev algas varajase tõusmisega, sest laager tuli kokku panna ja meid ootas ees ~180km sõit järgmisesse võistluspiirkonda. Võistlustrass oli senistest katsetest kõige mitmekesisem. Koormust jagus nii tehnikale kui võistlejatele, sest tuli läbida mitmeid jõgesid ja soiseid metsaaluseid ning turnida mägises metsas.
Kui siiani oli kõikidel eestlastel kokkuvõttes hästi läinud e. teistest ajalise edumaa saanud esikuuikusse kuulusid kõik 4 Eesti võistkonda, siis selle etapiga tehti „puhas vuuk“ ja võeti etapilt nelikvõit! Üldarvestuses hõivati samuti 4 esimest kohta. Etapil mahtusid 2-4 koha tulemused 2min sisse ja kaotus liidrile ~12 min. Vahe järgmiste võistlejatega e. 5. kohaga oli ~1h. Ilmselgelt oli tehnikajumal seekord kõigi eestlaste poolt ja loodame, et nii jääb see ka edaspidi, ning lõplik paremusjärjestus otsustataksegi omavahel.
Kummalisel moel suutsime vahetult enne finišit ~10min metsas ekselda ja kaotasime seetõttu väärtuslikku aega. Kõigest hoolimata olime suutnud 6. kohalt 4. kohale tõusta. Super
Laagris ootas jälle ees suurem remondiõhtu, sest raske raja tõttu kurnatud tehnika tuli korda sättida. Eestlaste ühislaagri kopsimine ja generaatori põrin meelitas kohale ka võistluse kaameramehe kes jäädvustas meie auto kinnitusest lahtimurdunud amortisaatori keevitamist
Eestlaste heade tulemuste tähistamiseks küpsetas Kairi meile maitsvaid pannkooke
Kuumus oli lõplikult taandunud ja taevas ohtlikult pilvine.
Viiendal võistluspäeval oli kahjuks päike koos meie õnnega vihmapilve taha läinud. Katse algas paljulubavalt, sest pealtvaatajatele ühe põhilisema atraktsiooni e. tugeva vooluga ja kohati väga sügava Tuksa jõe läbisime tänu eelnevate aastate kogemusele probleemideta. Vale sõidutrajektoor võib lõppeda selles jões üsna lihtsalt auto uppumisega. Seejärel saime edukalt ületatud ka rabajões oleva ujuv-palksilla, millelt mahalibisemine oleks samuti lõppenud auto uputamisega. Siis hakkasid kas väsimusest- või tihedast konkurentsist tingituna tekkima vead ning lubamatute eksimuste tõttu kaotasime väärtuslikke minuteid kändudega võideldes. Nagu nendest ajakaotustest veel ei piisaks, siis mõned kilomeetrid enne finišit tuli lahti auto bensiinipaagi kaitse ja selle eemaldamisega kaotasime jällegi 15min sõiduaega. Heast tulemusest võis sellel katsel suu puhtaks pühkida. Õnneks ei muutnud aga selle etapi tulemus üldarvestust ja jätkasime 4. kohal. Esinelik püsis samuti eestlaste päralt.
Kahjuks polnud üllatused veel selleks päevaks läbi. Tagasiteel laagrisse purunes pauguga auto esirehv ja õhtusel infotunnil selgus, et kohtunikud olid paljude võistkondade (ka. meie) etapi eest määranud maksimaalse trahviaja mõningate läbimata punktide eest. Väikese vaidluse ja tõestusmaterjalide tulemusena tunnistasid kohtunikud oma eksimust ning tulemused lubati ära parandada.
Hoolimata väljas möllanud tormist ja vihmast said remontijad õnneks autodele elu sisse puhutud ja uus päev võis jällegi alata.
Kuuendal võistluspäeval oli ilm tugevaks tormiks pööranud kuid õnneks oli sellel päeval vaid kaks lühikest katset. Need kujutasid endast rallit Laadoga järve rannal ning liivadüünidel. Pealtnäha tundusid katsed üsna lihtsad, kuid paraku oli korraldaja rajad nii salakavalalt teinud, et väga paljudel ei õnnestunudki ajalimiidi raames rada läbida. Rannas saime etapi kirja, kuid üks liivadüüni tõus jäi meile kättesaamatuks ning teenisime hulga trahviminuteid. Kahe rallikatse tulemusena saime kokku 13. koha mis tõi meile eriauhinna (Laadoga DVD). Üldtulemustes jällegi olulisi muudatusi ei olnud ja kõik eestlased jätkasid esineliku kohtadel.
Seitsmenda võistluspäeva läbielamiste kõrval muutusid senised probleemid tühisteks. 13-ndal Laadoga võistlusel ringihiiliv ebaõnn jõudis meieni kontrollpunktis nr 666 ning kahjuks tuli tehnilistel põhjustel etapp katkestada
Tundub, et auto elektrisüsteem soovis liigsest niiskusest ja veest puhkust võtta ning seiskas mootori. Olemasolevate vahenditega ei õnnestunud kahjuks etapi ajalimiidi sees remonditöid teostada. Lõpuks saime tänu Arto pikalt metsamatkalt "leitud lahendusele" autole niipalju eluvaimu sisse puhuda, et peale 8h vihmases ja külmas metsas „konutamist“ õnnestus mööda tuldud rada laagrisse tagasi sõita. Kuna saime etapi mitteläbimise eest maksimaalse ajatrahvi, siis langesime 4. kohalt 9. kohale
. Teistel eestlastel õnneks sõiduga probleeme ei esinenud, kuid probleemid ilmnesid tulemuste arvestamisel, sest trassi läbimist salvestavad seadmed ei olnud osasid tegelikult läbitud kontrollpunkte salvestanud. Ees ootas (jälle) pikk vaidlus kohtunikega.
Õhtune osa kulges juba traditsiooniks saanud remontimise tähe all. Elektrisüsteemi pugenud kotermann sai lõpuks jagajast ning süütepoolist välja aetud ning jäi vaid loota, et viimaseks võistluspäevaks oli meie ebaõnne limiit ületatud ja võistlus saab läbitud.
Kaheksanda võistluspäeva trass tõotas tulla väga raske, sest kogemustele lähtudes ootas ees vähemalt kolme soo- ja mitmete kraavide ületamine. Metsavahe-, kraavid-, ja soo olid jällegi tänu eelnenud kuivale perioodile kergema vaevaga läbitavamad kui varasematel aastatel aga mis ei tähenda, et pusimist poleks jagunud. Jõudes peale edukaid soode ületamisi ~200m enne finišit olnud järsu kraavini, hakkas aku laadimine muret valmistama
. Õnneks pidas aku pinge tugevale vintsimisele vastu ja järsk kraav kaasmaalastest pealtvaatajate ergutuskisa saatel ületatud. Pisut pusimist veel ja kurvi taga ootas võistluse lõppfiniš
. Me tegime seda jälle!!!
Sedakorda oli see juba kolmas kord mersuga Laadoga järvele tiir peale teha, au saksa inseneridele
Meie rõõmu piiramiseks otsustas aga tagasiteel laagrisse auto mootor millegipärast seiskuda. Kätte oli jõudnud aeg remontida bensiinipumpa, mis on tavaliselt meie põhiliseks muretekitajaks. Remont kulges katset jälgima läinud kaasvõistlejate lõbusate kommentaaride- ja vene muusika saatel.
Juba varsti olid autol hääled sees ning peale laagrisse jõudmist ning andmete edastamist, võisime võistluse lõppenuks kuulutada
Laagris selgus, et võistlus käib paberil edasi, sest eelmisel päeva põhjendamatult määratud karistused (mis lubati parandada) olid endiselt jõus ja viimane etapp lisas neid veelgi juurde
. Teisel kohal püsinud ja seal ka lõpetama pidanud Kostivere 4x4 Garage oli saanud 2 päeva järjest nulli ning langenud meie seljataha 10. kohale. Viido meeskond oli samuti ajatrahvi tulemusena liikunud kindlalt 3. kohalt 5. kohale?
Ka meie olime saanud viimase päeva tulemuseks „mittearvestatud“, sest puudus korraldaja poolt paigaldatud track-logeri salvestus viimase 500m võistlustrassi läbimise kohta, ning võistlejate oma GPS track pole venekeelse reglemendi järgi ametlik näitaja (ENG reglemendis aga on)!
MÜSTIKA!!! Hoolimata võistlejate põhjendustest ja tõestustest, et läbiti kogu rada, ei õnnestunud spordikomissari veenda, et viga on nende poolt antud navigatsiooni kontrollseades ja me TÕEPOOLEST läbisime raja korrektselt. Sama teemaga oli kohtunike juurde asja kokku kümnekonnal teamil … kõiki ootas paraku sama saatus … midagi ei muudeta … kui täielikku teekonda pole … etapp kirja ei lähe
Kui mõned päevad tagasi poleks ootamatu terviserikke tõttu haiglasse viidud senist „tehnika-guru“, kes oskas navigeerimisseadmete tehnilised vead loominguliselt ära lahendada, siis oleks suure hulga negatiivseid emotsioone, pahameelt ja põhjalikku solvumist ära hoida. Nüüd lõppes aga Laadoga võistlus eestlaste- ja paljude teiste võistlejate jaoks suure mõrupilliga, mille tegelikku mõju ei oska keegi ette kujutada.
Igal juhul see tore Eesti seltskond kes on juba aastaid käinud üheskoos Laadogal, sai tõsiselt külma šoki ja ülekohtu osaliseks. Korraldajapoolse ebaõiglase käitumise tulemusena ei läinud ükski Eesti TR-1 team pidulikule lõpetamisele ning tähistasime ametlikest tulemustest hoolimata eestlaste kolmikvõitu traditsioonilise Kairi & Marguse tehtud maitsva lõputordiga
oma laagris.
Järgmisel päeval oli aeg laager kokku panna ja teele asuda, sest autasustamine toimus St. Peterburgis mingis klubis. Peale seda kui olime Eesti võidumeestele: TR-1 Maasturid I koht, TR-2 Serengeti III koht, Grand-Turism- QKulgur III koht ära plaksutanud … sättisime auto nina Tallinna poole ja tänu ladusale piiriületusele olime Piiterist peale 6h reisi varahommikul kell 3.00 jälle hubastes kodudes, et kohe lemmiksängi maanduda.
PS: üritan peale väikest „puhastustööd“ lähipäevil ka pildigalerii üles panna:
„Mäng käib alati viimase punktini“
