Re: Croatia Trophy 2016
Postitatud: T Mai 10, 2016 11:38 pm
Katsun ka Team SilverBeasti lugu edasi anda.
Auto ettevalmistusel panin rõhku kiirele sõidule kergemal maastikul. Eelmisel aastal pealtvaatajana nägin, et väiksem ja kitsas ratas on Adventure klassis tegija, nägin ka seda, et tagumine el. vints, koos katuse "musiga" on vajalik enese aitamisel, kui külgkalle on halb ja kui juhtub katus tulema. Autol sai üle käidud pmst kõik asjad, mis vähegi üle käia sai. Erilist tähelepanu sai isegi kojameeste ja klaasipesu süsteem. Esialgne ilmaennustus lubas väga kurje õhutemperatuure. Tänu sellele tegin jahutuse ventilaatorite koja uue, et kaks kurja ventikat ära mahtutada. Jahutusvedelikuks sai veevaba võidusõiduvedelik. Vedrustuse häälestasin väiksemate rataste järgi ja tagatelg sai stabilisaatorvarda. Lõpuks oli auto selline, millega kannatas mööda kruusa ka külg ees sõita ja maanteel polnud mingi probleem 120 ja + sisse vajutada. Kohaepeal selgus, et kuumast ilmast pole haisugi ja tuleb ainult rohkem või vähem vihma. Pmst vihma kallaski pidevalt ja neid päevi, kui üldse ei sadanud oli mõni. Vihm tegi rajad raskemaks ja nii libedaks, et mingist kihutamisest polnud juttugi. Need vähesed kruusalõigud, kus mootori päris kurjaks sai lasta, moodustasid rajast vaid mõne protsendi.
Aga meie võistlus kulges järgmiselt:
Proloog,
Minu arust polnud sellel muud eesmärki, kui pealtvaatajatele meiesuguste hullude näitamine ja järgmise päeva stardijärjekorra paika panemine. Proloogile starditi neljakesi korraga ja kellel kiirem pill, sellel võimalus esimesena oma mudaauk valida. Õnneks eestlased koos ei startinud, kes teab mis siis saanud oleks. Aga me kõik oma stardikiirenduse võitsime ja teised pori nuusutama jätsime. Mina polnud veel oma uue mootori juhtaju ja väikse rattaga harjunud. Esimesest kraavist välja sõites tallasin natuke palju peale ja hetkeks paistas aknast ainult taevas. Aga ei midagi hullu. Rada oli natuke kehvasti märgitud ja miskil lõigul polnud üheselt aru saada, kuhu edasi, tagurdasin, selja tagant lipsas läbi kuri jaapani putukas. Teda enam kätte ei saanud. Katselt teine aeg ja üldseis Joel 1, Hardo 2, meie 4.
Esimene kiiruskatse.
Pikkust enam täpselt ei mäleta, aga 40 - 50 km vast ikka oli. Alguses oli legendist aru saamisega probleemid ja mul oli mu oma auto täitsa võõras. Kõik toimis, aga rehvi käitumuine oli harjumatu. Kilomeetritega hakkasime aru saama, et rada on tegelikult raske, legend keeruline ja võistluspinge laes. Mitu korda sõitsime tuldud teed tagasi, et õige teeots üles leida, või lihtsalt veendumaks, et oleme ikka õigel rajal. Sellel võistlusel on nii, et kui eksid ja kohe viga ei taipa, siis võib minna hulgim tunde ja kilomeetreid, ennem, kui uuesti legendis oled, kui üldse:) Kuidagi saime finississe ja kuidagi saime veel kolmanda koha. Huvitav... ise arvasime, et oleme konkurentsist väljas. Hiljem selgus ka põhjus, meie eestlased vintsisime mõned korrad, kui ülejäänud paarkümmend ja enam.
Teine kk.
Pikkust näitas katselegend üle 80km. Eelmise katse analüüsi tehes oli pmst selge, et peame legendi väga hoolikalt suhtuma, mina natuke rohkem kaardilugejat aitama ja vähem sõites rabistama.
Hommikul andis korraldaja mõista, et mõni ekipaaz on meie tempsot tugevalt häiritud ja kas me oleksime nõus kõik kolmekesi rivi lõpust startima. Tulime korraldajale vastu, läksime starti viimastena. See hommik polnud meile aga parimate hulgast. U. 1,5 km pärast starti juhtus halvim, mis saab sellel maastikul juhtuda, ma kaotasin rooli ja sõitsin vastu puud, kuna välimine uniball läks katki. Krt teab miks, eks ta sai kuskil varem paugu, või väsimusmurd. Kahju oli korralik, nina kõver, silla panzer nii kõver, et roolivarras ei mahtunud liikuma, pluss pisiasjad. Igaljuhul Mait võttis jalad selga ja kadus vajalike asju tooma. Mina sõbrunesin metsas pmst samas kohas katkestanud austerlasega, kes oma samurai kavatses sinna metsa maha jätta ise minema kõndida. Möödus paar - kolm tundi ja Mait tuli tagasi, tegime auto korda. Vaatasin et saame sõita küll ja elu läheb edasi. Võtsime suuna Finizi poole, minna oli ju 95% maast. Katsel nägime nii mõndagi ühikut hüljatud tehnikat, mõnest liikuvast saime isegi mööda sõita. Pikk päev oli, pea 9 tundi metsas. Katselt oli vist 15 aeg. Kaotust esimestele pea 4 tundi. Remont läks kella 1-2 öösel.
Kolmas KK e. trophy day
Päev algas u. seitsme kilomeetri pikkuse orienteerumise katsega ja sellel järgneva koostöökatsega. Orienteerumisele startisime tagant otsast, vastavalt teise KK lõpptulemusest lähtuvalt. Seitsme kilomeetriga noppisime 7-8 peanahka, oli hakanud tekkima sportlik viha... Koostöökatse oli paras huumor. Neli meeskonda läheb korraga ringrajale, kus on erinevad takistused. Katse mõte on selles, et kedagi maha ei jäeta ja loeb ühisaeg. Pole midagi teha, kui saamatuga ühte punti satud. Mait karjus häälepaelad rulli, kui teist teami mäkketõusul vintsima õpetas ja miks ta seal üldse vintsis
Kokkuvõttes sellelt päevalt 9. tulemus.
Night stage
Kõik märgid näitasid, et öökatse tuleb keeruline. vihma oli kallanud juba rohkem, kui 2 päeva, nii ka läks. Mõned kilomeetrid pärast starti kaotasime ka meie õige teeotsa ja tundus, et see probleem oli paljudel, sest mingi hetk oli öine jõeorg täis hullupilkudega mööda metsa ringi tormavaid vintsmane. Ma polnud kunagi näinud sellist massilist ja mõtetut rapsimist. Asi päädis sellega, et vene ekipaaz, kes oli juba varem silma paistnud hullumeelse tempoga, oli ennast pimedas jõeorus üle katuse keeranud ja mingi suvaline võsa hoidis seda masinat kõrgest kaldast allakukkumast.
Me pikalt Maiduga ei arutanud, inimesi peab aitama. Oli vaja 3 autot, et venelaste LC seal augus õigeks keerata ja siis välja tõmmata. Kaotasime seal jõeorus üle tunni ja me kuulutasime selle kk safariks, kuna head aega polnud enam võimalik saada. Sellega polnud muidugi veel see öökatse läbi, edasi tegelesime möödasõiduvõimaluste otsimisega ja legendis püsimisega. Öine rada oli ikka väga raju, nii krdi libe ja nii etteaimamatu. Kui finisis olime, siis ütlesin kaardilugejale: "me saime hakkama!", kaarilugeja parandas: "me jäime ellu!" Finizis selgus, et vaatamata kõigele olime viiendana väljas. Huvitav, mis teised seal siis veel tegid
Ringraja päev
Paras puhkepäev, rada ise vinge, u. 5 km pikk tõusude ja langustega, sekka mäda soonikut, aga ei midagi erilist, mis oleks pidanud meie autosid soosima. Läbida tuli seda kaks ringi. Start anti ühiselt 7-8 autole. Stardi hetkel pidid vintsmanid jooksma 70 -80 meetri kaugusele SI jaamani ja tagasi, kui sturman autos ja vööd kinni, siis sai pedaali põrandasse suruda. Minu Vintsman andis endast parima ja edastas kindlalt prantsuse prouat. Ühesõnaga saime stardist eelviimasena minema, lasin mootrist looma välja ja poole ringiga olime kõikidest va kaks teist hullu eestlast kätte saanud ja möödunud. Ma ausalt ei tea, miks need ülejäänud ekipaazid ei sõitnud, vaid tahtsid väga vintsida. Ilmselt probleem selles, et summutist tuleb musta suitsu, mitte siniseid leeke... Igatahes sain paugutades ühe velje päris kõveraks ja rehv hakkas tugevalt lekkima, õnneks keskpumpamine päästis päeva ja me ei pidanud eriti hoogu maha võtma. Ringrajalt neljas tulemus, hullud venelased oma LC`ga paugutasid teisest sõidust ka korraliku tulemuse. Ülejäänud said kalendriga.
Kuues KK
Pidi olema nn jõgede päev, lootsime oma esimeste päevade kaotatud aega sellel katsel kõvasti tagasi teha, aga kuna vesi oli väga kõrgeks tõusnud, nuditi katse ära. Tekkis tunne, et neljas koht on see, mis jääb meie laeks sellelt võistluselt. Aga katsel sujus kõik hasti, täpset tulemust ei mäleta, aga esikolmikus kindlasti. Vähendasime ka vahet kolmanda koha omanikuga. Naljaks seik oli see, et auto teeninduse ees, kus me tavaliselt käisime omi pille pesemas, murdus ära hõbekolli käigukang... ei taha ette kujutada, kui suur jama oleks see olnud kui see oleks katsel juhtunud, nüüd kulus remondile u. 20 min, teeninduses oli kõik vajalik olemas, sh Mig keevitus:)
Seitsemes KK
Legendi oli ka vihma tõttu natuke nuditud, aga paistis tulevat tõsine andmine, nii ka läks. Vihm oli teed väga libedaks teinud aga meil oli õnne. Mingil rajalõigul, kus külgkalle oli märgatav, vajusime jäljest välja, küljepeal mitmemeetrine järsak, auto libisemise peatas suht peenike puuke, muidu oleks kindel katus tulnud. Aga siis oli ka esimene reaalne vajadus mõlema vintsi järgi. See lõik peaks olema ka Hardo pardakaameras, kuna olid meie taga seda kino vaatamas. Muus osas puhas sõit. Teisena Finizis, kohe Hardo Järgi.
Kaheksas KK
Katse hommikul oli väljas segane info, just kui oleks kolmandat kohta hoidnud hollandi ekipaaz saanud karistuse kohtuniku korralduse täitmata jätmise eest. Tundus, et hollandlased saavad tunni trahvi. See tegi tabeli seisu päris huvitavaks. Meil polnud aega hakata tulemustesse süvenema, kindel oli see, et vahe oli meie ja nende vahel väike.
Meie plaan oli üks, sõita rahulilult lõpuni ja vaadata, mis saab. Hommik oli niigi närviline, üks ratas lekkis kõvasti ja me pidime selle veel hommikul lahti võtma ja uuesti kokku panema, suurest hirmust rehvi lekke ees, paigaldasin autosse täiendava kompressori, äkki vaja lekkivasse rattasse kahe kompressoriga õhku pumbata. Siis polnud veel laadimist... stress hakkas tekkima. Aga ennem starti oli kõik jälle ok. Saime rahulikult rajale minna. Plaan rahulikult võtta töötas pea 95 %, mingil külgkaldega tõusul pidin gaasi maha laskma, et mitte vastu puud sõita, oeh, napilt oleks jälle üle katuse käinud, rattad käisid maast lahti. Õnneks pikk teljevahe ja stabikas tegid oma töö ära. Saime kolmandana finizisse. Alles hiljem selgus, et meie peakonkurent oli viimasel katsel üle pingutanud ja masina lõhkunud. Meie taktika oli parem.
Kokkuvõttes, krdi äge võistlus oli. Minu rehvivalik polnud tagantjärgi tarkusena parim, aga see polnud ka otseselt mingi takistus. Me vintsisime mõned korrad rohkem, kui kaasmaalased. Auto toimis nagu kell ja sellega oli mugav sõita. Kaardilugejana oli Mait suurepäerane ja meeskonna sees oli meil väga hea energia. See, et meil eestlastel hästi läks, ei ole ainult sellest tingitud, et meil olid head masinad. Meil olid pigem väga head meeskonnad.
Kilomeetreid kogunes võistlusautole 400 kandis, enamik sellest raskel maastikul, tehnilisi probleeme rajal (va rooliotsa purunemine) null. Riske me ei võtnud, vahel risk ise näitas ennast:) Selge see, et me sinna töristama ka ei läinud, rehvi väheke kehvema haardevõime kompenseerisime suuremalt jaolt parempoolse pedaaliga ja raja valikuga.
Auto ettevalmistusel panin rõhku kiirele sõidule kergemal maastikul. Eelmisel aastal pealtvaatajana nägin, et väiksem ja kitsas ratas on Adventure klassis tegija, nägin ka seda, et tagumine el. vints, koos katuse "musiga" on vajalik enese aitamisel, kui külgkalle on halb ja kui juhtub katus tulema. Autol sai üle käidud pmst kõik asjad, mis vähegi üle käia sai. Erilist tähelepanu sai isegi kojameeste ja klaasipesu süsteem. Esialgne ilmaennustus lubas väga kurje õhutemperatuure. Tänu sellele tegin jahutuse ventilaatorite koja uue, et kaks kurja ventikat ära mahtutada. Jahutusvedelikuks sai veevaba võidusõiduvedelik. Vedrustuse häälestasin väiksemate rataste järgi ja tagatelg sai stabilisaatorvarda. Lõpuks oli auto selline, millega kannatas mööda kruusa ka külg ees sõita ja maanteel polnud mingi probleem 120 ja + sisse vajutada. Kohaepeal selgus, et kuumast ilmast pole haisugi ja tuleb ainult rohkem või vähem vihma. Pmst vihma kallaski pidevalt ja neid päevi, kui üldse ei sadanud oli mõni. Vihm tegi rajad raskemaks ja nii libedaks, et mingist kihutamisest polnud juttugi. Need vähesed kruusalõigud, kus mootori päris kurjaks sai lasta, moodustasid rajast vaid mõne protsendi.
Aga meie võistlus kulges järgmiselt:
Proloog,
Minu arust polnud sellel muud eesmärki, kui pealtvaatajatele meiesuguste hullude näitamine ja järgmise päeva stardijärjekorra paika panemine. Proloogile starditi neljakesi korraga ja kellel kiirem pill, sellel võimalus esimesena oma mudaauk valida. Õnneks eestlased koos ei startinud, kes teab mis siis saanud oleks. Aga me kõik oma stardikiirenduse võitsime ja teised pori nuusutama jätsime. Mina polnud veel oma uue mootori juhtaju ja väikse rattaga harjunud. Esimesest kraavist välja sõites tallasin natuke palju peale ja hetkeks paistas aknast ainult taevas. Aga ei midagi hullu. Rada oli natuke kehvasti märgitud ja miskil lõigul polnud üheselt aru saada, kuhu edasi, tagurdasin, selja tagant lipsas läbi kuri jaapani putukas. Teda enam kätte ei saanud. Katselt teine aeg ja üldseis Joel 1, Hardo 2, meie 4.
Esimene kiiruskatse.
Pikkust enam täpselt ei mäleta, aga 40 - 50 km vast ikka oli. Alguses oli legendist aru saamisega probleemid ja mul oli mu oma auto täitsa võõras. Kõik toimis, aga rehvi käitumuine oli harjumatu. Kilomeetritega hakkasime aru saama, et rada on tegelikult raske, legend keeruline ja võistluspinge laes. Mitu korda sõitsime tuldud teed tagasi, et õige teeots üles leida, või lihtsalt veendumaks, et oleme ikka õigel rajal. Sellel võistlusel on nii, et kui eksid ja kohe viga ei taipa, siis võib minna hulgim tunde ja kilomeetreid, ennem, kui uuesti legendis oled, kui üldse:) Kuidagi saime finississe ja kuidagi saime veel kolmanda koha. Huvitav... ise arvasime, et oleme konkurentsist väljas. Hiljem selgus ka põhjus, meie eestlased vintsisime mõned korrad, kui ülejäänud paarkümmend ja enam.
Teine kk.
Pikkust näitas katselegend üle 80km. Eelmise katse analüüsi tehes oli pmst selge, et peame legendi väga hoolikalt suhtuma, mina natuke rohkem kaardilugejat aitama ja vähem sõites rabistama.
Hommikul andis korraldaja mõista, et mõni ekipaaz on meie tempsot tugevalt häiritud ja kas me oleksime nõus kõik kolmekesi rivi lõpust startima. Tulime korraldajale vastu, läksime starti viimastena. See hommik polnud meile aga parimate hulgast. U. 1,5 km pärast starti juhtus halvim, mis saab sellel maastikul juhtuda, ma kaotasin rooli ja sõitsin vastu puud, kuna välimine uniball läks katki. Krt teab miks, eks ta sai kuskil varem paugu, või väsimusmurd. Kahju oli korralik, nina kõver, silla panzer nii kõver, et roolivarras ei mahtunud liikuma, pluss pisiasjad. Igaljuhul Mait võttis jalad selga ja kadus vajalike asju tooma. Mina sõbrunesin metsas pmst samas kohas katkestanud austerlasega, kes oma samurai kavatses sinna metsa maha jätta ise minema kõndida. Möödus paar - kolm tundi ja Mait tuli tagasi, tegime auto korda. Vaatasin et saame sõita küll ja elu läheb edasi. Võtsime suuna Finizi poole, minna oli ju 95% maast. Katsel nägime nii mõndagi ühikut hüljatud tehnikat, mõnest liikuvast saime isegi mööda sõita. Pikk päev oli, pea 9 tundi metsas. Katselt oli vist 15 aeg. Kaotust esimestele pea 4 tundi. Remont läks kella 1-2 öösel.
Kolmas KK e. trophy day
Päev algas u. seitsme kilomeetri pikkuse orienteerumise katsega ja sellel järgneva koostöökatsega. Orienteerumisele startisime tagant otsast, vastavalt teise KK lõpptulemusest lähtuvalt. Seitsme kilomeetriga noppisime 7-8 peanahka, oli hakanud tekkima sportlik viha... Koostöökatse oli paras huumor. Neli meeskonda läheb korraga ringrajale, kus on erinevad takistused. Katse mõte on selles, et kedagi maha ei jäeta ja loeb ühisaeg. Pole midagi teha, kui saamatuga ühte punti satud. Mait karjus häälepaelad rulli, kui teist teami mäkketõusul vintsima õpetas ja miks ta seal üldse vintsis
Kokkuvõttes sellelt päevalt 9. tulemus.Night stage
Kõik märgid näitasid, et öökatse tuleb keeruline. vihma oli kallanud juba rohkem, kui 2 päeva, nii ka läks. Mõned kilomeetrid pärast starti kaotasime ka meie õige teeotsa ja tundus, et see probleem oli paljudel, sest mingi hetk oli öine jõeorg täis hullupilkudega mööda metsa ringi tormavaid vintsmane. Ma polnud kunagi näinud sellist massilist ja mõtetut rapsimist. Asi päädis sellega, et vene ekipaaz, kes oli juba varem silma paistnud hullumeelse tempoga, oli ennast pimedas jõeorus üle katuse keeranud ja mingi suvaline võsa hoidis seda masinat kõrgest kaldast allakukkumast.
Me pikalt Maiduga ei arutanud, inimesi peab aitama. Oli vaja 3 autot, et venelaste LC seal augus õigeks keerata ja siis välja tõmmata. Kaotasime seal jõeorus üle tunni ja me kuulutasime selle kk safariks, kuna head aega polnud enam võimalik saada. Sellega polnud muidugi veel see öökatse läbi, edasi tegelesime möödasõiduvõimaluste otsimisega ja legendis püsimisega. Öine rada oli ikka väga raju, nii krdi libe ja nii etteaimamatu. Kui finisis olime, siis ütlesin kaardilugejale: "me saime hakkama!", kaarilugeja parandas: "me jäime ellu!" Finizis selgus, et vaatamata kõigele olime viiendana väljas. Huvitav, mis teised seal siis veel tegid
Ringraja päev
Paras puhkepäev, rada ise vinge, u. 5 km pikk tõusude ja langustega, sekka mäda soonikut, aga ei midagi erilist, mis oleks pidanud meie autosid soosima. Läbida tuli seda kaks ringi. Start anti ühiselt 7-8 autole. Stardi hetkel pidid vintsmanid jooksma 70 -80 meetri kaugusele SI jaamani ja tagasi, kui sturman autos ja vööd kinni, siis sai pedaali põrandasse suruda. Minu Vintsman andis endast parima ja edastas kindlalt prantsuse prouat.
Ühesõnaga saime stardist eelviimasena minema, lasin mootrist looma välja ja poole ringiga olime kõikidest va kaks teist hullu eestlast kätte saanud ja möödunud. Ma ausalt ei tea, miks need ülejäänud ekipaazid ei sõitnud, vaid tahtsid väga vintsida. Ilmselt probleem selles, et summutist tuleb musta suitsu, mitte siniseid leeke... Igatahes sain paugutades ühe velje päris kõveraks ja rehv hakkas tugevalt lekkima, õnneks keskpumpamine päästis päeva ja me ei pidanud eriti hoogu maha võtma. Ringrajalt neljas tulemus, hullud venelased oma LC`ga paugutasid teisest sõidust ka korraliku tulemuse. Ülejäänud said kalendriga.Kuues KK
Pidi olema nn jõgede päev, lootsime oma esimeste päevade kaotatud aega sellel katsel kõvasti tagasi teha, aga kuna vesi oli väga kõrgeks tõusnud, nuditi katse ära. Tekkis tunne, et neljas koht on see, mis jääb meie laeks sellelt võistluselt. Aga katsel sujus kõik hasti, täpset tulemust ei mäleta, aga esikolmikus kindlasti. Vähendasime ka vahet kolmanda koha omanikuga. Naljaks seik oli see, et auto teeninduse ees, kus me tavaliselt käisime omi pille pesemas, murdus ära hõbekolli käigukang... ei taha ette kujutada, kui suur jama oleks see olnud kui see oleks katsel juhtunud, nüüd kulus remondile u. 20 min, teeninduses oli kõik vajalik olemas, sh Mig keevitus:)
Seitsemes KK
Legendi oli ka vihma tõttu natuke nuditud, aga paistis tulevat tõsine andmine, nii ka läks. Vihm oli teed väga libedaks teinud aga meil oli õnne. Mingil rajalõigul, kus külgkalle oli märgatav, vajusime jäljest välja, küljepeal mitmemeetrine järsak, auto libisemise peatas suht peenike puuke, muidu oleks kindel katus tulnud. Aga siis oli ka esimene reaalne vajadus mõlema vintsi järgi. See lõik peaks olema ka Hardo pardakaameras, kuna olid meie taga seda kino vaatamas. Muus osas puhas sõit. Teisena Finizis, kohe Hardo Järgi.
Kaheksas KK
Katse hommikul oli väljas segane info, just kui oleks kolmandat kohta hoidnud hollandi ekipaaz saanud karistuse kohtuniku korralduse täitmata jätmise eest. Tundus, et hollandlased saavad tunni trahvi. See tegi tabeli seisu päris huvitavaks. Meil polnud aega hakata tulemustesse süvenema, kindel oli see, et vahe oli meie ja nende vahel väike.
Meie plaan oli üks, sõita rahulilult lõpuni ja vaadata, mis saab. Hommik oli niigi närviline, üks ratas lekkis kõvasti ja me pidime selle veel hommikul lahti võtma ja uuesti kokku panema, suurest hirmust rehvi lekke ees, paigaldasin autosse täiendava kompressori, äkki vaja lekkivasse rattasse kahe kompressoriga õhku pumbata. Siis polnud veel laadimist... stress hakkas tekkima. Aga ennem starti oli kõik jälle ok. Saime rahulikult rajale minna. Plaan rahulikult võtta töötas pea 95 %, mingil külgkaldega tõusul pidin gaasi maha laskma, et mitte vastu puud sõita, oeh, napilt oleks jälle üle katuse käinud, rattad käisid maast lahti. Õnneks pikk teljevahe ja stabikas tegid oma töö ära. Saime kolmandana finizisse. Alles hiljem selgus, et meie peakonkurent oli viimasel katsel üle pingutanud ja masina lõhkunud. Meie taktika oli parem.
Kokkuvõttes, krdi äge võistlus oli. Minu rehvivalik polnud tagantjärgi tarkusena parim, aga see polnud ka otseselt mingi takistus. Me vintsisime mõned korrad rohkem, kui kaasmaalased. Auto toimis nagu kell ja sellega oli mugav sõita. Kaardilugejana oli Mait suurepäerane ja meeskonna sees oli meil väga hea energia. See, et meil eestlastel hästi läks, ei ole ainult sellest tingitud, et meil olid head masinad. Meil olid pigem väga head meeskonnad.
Kilomeetreid kogunes võistlusautole 400 kandis, enamik sellest raskel maastikul, tehnilisi probleeme rajal (va rooliotsa purunemine) null. Riske me ei võtnud, vahel risk ise näitas ennast:) Selge see, et me sinna töristama ka ei läinud, rehvi väheke kehvema haardevõime kompenseerisime suuremalt jaolt parempoolse pedaaliga ja raja valikuga.
