IV osa
Põhja-Kasahstan
Kasahstan lülitus reisiplaanidesse küllaltki planeerimise viimases järgus. Ja nagu mina aru sain, siis põhiliselt seetõttu, et Siberis oli võimalik sõita sinna Baikali juurde kaht suuremat trassi mööda, milledest üks möödus Kasahstani piirile küllaltki lähedal ja sellisel juhul miks mitte ka korra sinna sisse vaadata. Eriti kui viisa maksab ainult 20$ ja seda saab lausa naabervabariigist.
Ja seda otsust ilmselt keegi meist ei kahetse. Nimelt on see riigi loodus eriti just eestlasele jaoks eksootiliselt mitmekesine: seal oli kõrbed, seal olid kaljumäed, seal olid rohelise loodusega kaetud mäed, seal olid lumega kaetud mäed, seal oli kolmveerandi ulatuses ära kuivanud (õigemini küll Nõukogude võimu poolt ära kuivatatud) meri, kõrbes olid seal soolajärved, seal oli suuri jõgesid ja seal oli NAFTAT. Ja seal ei olnud Euroopa liitu oma nõmedustega ja seal ilmselt ei olnud ka sellist siinmaal väga ebapopulaarset asutust nagu ARK oma TÜVga.
Mis meile väga sobis, oli see, et kui kõrbekülade noorem generatsioon välja arvatud, siis vene keelt räägivad seal pea kõik. Sellise kõrgetasemelise multikultuursuse loomine on jällegi Nõukogude võimu teene, kes vahepeal asustas Kasahhi NSV 60% ulatuses vennasrahvastega, nüüdseks on nende osatähtsus küll 40%-ni langenud. Ja kõrbekülas (kui venelane emigreerub, siis kolib ta pigem linna elama, eriti kui Venemaal nähtud külad on kasahhide küladest vähemalt poole jõukamad), tuli lihtsalt pöörduda mõne eakama taadi poole, kuna neile Nõukogude võim võimaldas 2 kuni 3 aasta vältel keelekümblust oma armees.
Ainus, mis selle toreda maa juures oli halb ja nõme, selle kõik on tegelikult kasahhid (Inseneer mõtles kasahhidele ka hellitusnime välja kazbekk) põhiliselt Vene riigilt üle võtnud - asulates oli rohkelt näha klassikalises miilitsamundris, aga politsei nime kandvaid altkäemaksulembelisi asjapulki, bürokraatia oli viidud uskumatule tasemele, nii et bürokraadid ise ka tundsid meile kaasa, et me nendega kokku pidime puutuma, siseministeeriumi ametiasutused olid pehmelt öeldes rõvedad räämas ja remontimata nõukaaegsed hooned, uste eest trellidest uksed - ühel pool trelle järjekord kohalikke, teisel pool ülbe olemisega kumminuiaga ment
Välismaalasel riigis viibimine oli tehtud võimalikult ebamugavaks Vene riigile sarnase migratsionnaja kartotka süsteemiga. Oma olemuselt tähendab see süsteem seda, et riigis viibimise ajal tuli ennast registreerida. Kui Venemaal piisas hotellis templi võtmisest ja seda iga 3 päeva tagant, siis Kasahstanis oli pealtnäha lihtsam, kuna selleks protseduuriga minna politseijaoskonna vastavasse osakonda ja täita seal mõned formularid, tuli tegelda ainult iga kümne päeva järel.
Keeruliseks tegi asja aga see, et mitte igas linnas polnud politseis vastavaid osakondi; mitte iga päev polnud need osakonnad avatud; osakonna ametniku tööpäev ei alanud mitte uksele kinnitatud plakatil lubatud kellaajal vaid natuke hiljem. Ametnik oli tegelikult üldse mundris, aga õigusteta isik, kelle ettepaneku - meie riigis viibimine heaks kiita, pidi tema ülemus templiga kinnitama. Aga ülemus kahjuks kas oli ära või kui tõesti vedas, siis pesitses naabermajas.
Blankette anti meile kamba peale üksainus korraldusega - tehke omale koopiad. Koopia tuli teha ka oma passist, oma viisast ja oma migratsionnaja kartotkast. Ja koopiaid sai teha jaoskonna naabermaja keldripoes.
Eelnevalt on soovitav täpsustada, kas kõik kolm koopiat peavad olema:
a) ühel lehel;
b) ühel lehel, aga passi koopiad koos viisaga ühel lehe küljel ja kartotka teisel pool
c) eraldi lehtedel
Tavaliselt keldripoe müüjatädi teab täpselt, mis teha on vaja, lihtsalt ühe linna jaoskonnale tehtud koopia ei pruugi sobida teise asula jaoskonna ametnikule. Ankeedi täitmisel aga täpsustada selline asjaolu, kas oma nimi kirjutada kirillitsas või ladina tähtedega.
Peale sellise jama läbi tegemist ei tasu üldse imestada, et kartotka-süsteemita Mongoolias turiste väljastpoolt omaaegseid SRÜ maid suurusjärgu jagu rohkem kohtasime.
Kustumatu mälestus jäi öisest Kasahstani piiripunktist, mille kaudu me riiki sisenesime. Tegu oli ikka uue ja moodsa kompleksiga, nagu päris. Eriti äsja läbitud Vene riigi omaga võrreldes. Aga see mis seal see toimus, meenutas mingit vaesema araabia-maa turu kirjeldust.
Miskipärast oli ka selle riigi piiripunkti ees pikk joru rekkasid, nendega öösiti ei tegeletud vist eriti intensiivselt.
Meid peatati käeviipega tõkkepuu ees, ametnik ise kadus kuhugi ära ja meie saime umbes tunnikese elu jälgida. Seal sagis parvedena ringi valges vormipluusis ja furakades piirivalvureid, kes kõik eranditult rääkisid mobiiliga. Kuna piiripunktis oli kottpime, valgus paistis ainult hoone akendest, siis nad paistsid tumedal taustal hästi välja valge särk ja mobiiliekraanist valgustatud pool pead. Ja oma tööd paistsid nad tegevat silmatorkava rõõmuga.
Aeg ajalt veeres kohale salk gazjoolikuid (populaarne väikeveok nii Venemaal kui Kasahtsanis), juhid kiirustasid tõkkepuu kõrvale putkasse ja vahel ka tõkkepuu taha pimedusse. Ametnikel oli väga hea meel nende üle, naeratus ulatus kõrvuni, käteldi mehiselt ja varsti saigi see salgake väljujatele mõeldud tõkkepuu kaudu sisse ja kähku teiselt pool välja ka.
Aga meie muudkui passisime. Viimaks me vist hakkasime kedagi häirima. Üks noor kasahh tuli naerust särava näoga lõpuks meie juurde, tervitas autojuhti vaba käega (teine käsi on endiselt mobiiliga kinni) ja sai äkki naerukrambid. Kummardas sügavalt ja toetas oma vappuva furakaga pea auto aknale ja muutku kõõksus ja itsitas oma telefoni. Ütleme nii, et meil oli lõbus ja kõhe samaaegselt.
Siis kui kõne otsa sai, oli tal aega ka meiega tegelda. Uuris, mida me siin üldse passime nii kaua, miks me pole putkast ankeete võtnud, ära täitnud ja sisse sõitnud. Tegelikult nii lihtne ei olnud, seni kuni me passisime, oli 1 suur buss sisse saanud ja me pidime ootama, kuni sellega tegeletakse.
Mõne aja pärast tohtis autoga sisse sõita ainult autojuht, teised pidi jala minema. Metsiku tiim sai enne loa ja kadusid kuhugi pimedusse. Meie Vello ja Mariaga kõndisime näidatud suunas neile järele, ja kui hakkasime juba hoone ja putkade kontuure eraldama, peatati meid valju kisaga. Selgus et me pidime majja minema. Üle muru ei hakanud minema, kõndisime tagasi ja leidsime ka jalgraja, mis majja viis. Maja esimese uksest sisse saanud, leidsime passiametniku ja grupi kohalikke ja meid visati välja, kuna see olla kohalike jaoks mõeldud koht.
Teise ukse taga oli koristajamutt, kes ka meid välja ajas. Ilmselt oli teenistuskäik.
Kolmas uks oli õige. Seal oli paar Kõrgõzstani tädi, kelle ühel polnud paberid korras ja viskus aeg ajalt passiametniku juurde midagi õiendama. See oli üldse asiaatidele iseloomulik, et nad jumaldasid vaheletrügimist. Uimane ja tagasihoidlik põhja-eurooplane on super järjekorrakaaslane nende jaoks. Ja teiselpool piiripunkti kollast joont, seal kuhu me just nagu pääseda ihkasime, oli Lilleke. Ja tahis ka passi näidata, sest nemad olid selles kottpimeduses esmalt piirijoone ära ületanud ja hoonesse hoopis teiselt küljelt sisenenud. Said natuke pahandada ja et kord säiliks, siis passid pidid võrreldes meiega teiselt poolt ametnikule ette näitama.
Kõigiga sooviti ka vestelda, kusjuures küsiti kõigilt ühtesid ja samu asju (miks ja kuhu ja kui kaua).
Olimegi riiki lubatud. Autojuhtidel läks vähe kauem, nimelt oli ametnikel seal sellised pastakad, mis ilma piletita kirjutasid väga aeglaselt. Ja ametnik tuli enne kusagilt üles ka leida. Siis ta süütas oma putkas tule ja pani arvuti käima. Pärast vastupidises järjekorras jälle lülitas välja kõik. Kuni järgmise kliendini. Viimane ametnik teenis oma soovitud piletitulu välja ka, sest mingi summa eest oli nõus tolliankeedid ise ära täitma. Ja piiripunkti keskel mingid vennad võtsid naturaalselt viina ja ametnikud käisid neil aega ajalt kätt surumas. Ja hoonet seintel oli riiklikud propagandaplakatid ära toeta korruptsiooni.
Kasahstani ja Venemaa piiriäärne loodus on üsna trööstitu ja inimtühi stepp. Tegelikult oli ka Mongoolia piirirajoon samasugune masendav koht, põhjuseks pakun, et vägev naabrimees Vene Föderatsioon on sajandeid tasapisi laienenud oma naaberriikide valduste arvel ja nihutanud piiri sinnamaani, kus veel midagi väärtuslikku oli.
Piiriäärsete teede olukord oli sealkandis kohutav, seda enam, et me läbisime piiri öösel (ja ööd on seal maal sõna otseses mõttes mustad) ja sõitsime mitmeid tunde lootuses leida mõni kemping. Ennetaval võib öelda, et vaatamata sellele, et me sisenesime riiki ühest otsast ja lahkusime hoopis riigi teisest otsast, oli reegel, et teed muutusid piiri lähenedes järjest hullemaks.
Selline mõtlema panev fakt, et teel riigist välja kohtasime pikamaaveokit, mis oli oma haagisel silla alt ära sõitnud.
Levinumat teeäärset väikeettevõtluse vormi reklaamiti sõnadega inomontaz ja avtomoika.
Maa keskosa poole sõites aga muutusid nii teed kui loodus kiirelt kenamaks. See oli küll tingitud inimtegevusest, nimelt oli paljudes piirkondades tihe niisutuskanalite võrk (sinna kanalitesse Araali meri kadunud ongi) ja selle ääres oli hõre hein, põõsad ja küllaltki lopsakad puud.
Siin pildil on meie laager Atõrau linna lähedase suuremat sorti kanali kaldal.
Atõrau on küllaltki oluline linn Kasahstanist mulje kujundamisel. Tegu on tähtsa tööstuslinnaga ja töödeldakse seal muu hulgas ka naftat. Ja kus on nafta, seal on raha. Ja kus on raha, seal on väga ilusad majad, tänavad, niisutussüsteemiga pargid ja väljakud, aga poes ja restoranis on kõik jube kallis. Naiivselt esimesse söögikohta sööma minnes saime 17 000 arve kaheksa peale (kiirrehkenduseks sobib valem 1EEK=10TENGET). Rublade vastu tenged olime vahetanud alles eelmine päev, seepärast ei suutnud me kuidagi esialgu arvest aru saada, 1700 krooni ei suutnud uskuda, 170kr paistis jälle näotult väike.
Igal juhul läksime kiirelt raha juurde vahetama. Tegelikult on Kasahstani linnades olemas nii pangaautomaadid (Visa ja Maestro näites sobisid) kui ka suuremates poodides kaardiga maksmisega võimalused.
Me oma kirevaks kleepsutatud ja seninägematu hõbedase sahvriga komplekteeritud karavaniga linnas ekseldes pälvisime linnas väga suurt tähelepanu, meile lehvitati ohtralt ja et me ikka näeks, et meile lehvitatakse, siis signaalitati ka. Liiklus oli muidu alles õrn sissejuhatus Almatõ ja Ulan-Batori liikluskultuuriga võrreldes. Mina tundsin end juba kõrvalistmel olles nagu kella viie paiku Liivalaia tänaval belarussiga sitalaoturit vedav Võrumaa külamees. Roolis olev Inseneer piidles mind aeg ajalt üleoleva näoga ja rääkis, kui edukas tema Piiteris liigeldes on ja kui oluline sissetulekuallikas ta sellekandi liiklusmiilitsa peredele on.
Meiega liitus vabatahtlikult pooleks päevaks ka kohalik teejuht. Tegemist oli erakordselt abivalmi kohaliku venelasega. Vana keeldus esiotsa vene keeles sõnagi rääkimast ja praktiseeris hoolega väga head inglise keelt. Meile aidati vahetada raha, näidati ette pirakas siseministeeriumi hoone, ( no ikka selle migratsionnaja - värgiga tegelemiseks) ja otsiti kena laagripaik, kust ta päris mitu tundi kohalikust elust rääkis.
Atõrau järel pidime pisikese tiiru tegema, et see va migratsionnaja - värk ühele poole saaks ja siis suundusime mitmeks päevaks kõrbe.
