Mida kujutab üks saunapidu.
Nagu eelmises posituses rohkem kui aasta tagasi sai vihjatud, siis Zillu kolis Ääsmäele uude Imedepõllule ja oli seal vähesel määral olmelises kasutuses ilma erilise ehitusliku arenguta.
Teel sinna läks auto elektrisüsteem vahvasti põlema
Kustus ise ära ja autoga sai edasi sõita, lihtsalt tuled enam ei põlenud …. ehtne vene värk. Lihtsalt remont läks maksma, nagu Zil elektrisüsteem oleks Itaalias tehtud punane kabrioleti pealt pärit.
Umbes aasta tagasi (sügis 2024) sain kutse kamraadi juubelile. Juubelit peeti Ääsmäe lähedal puhketalus ja sinna oli hädasti vaja sauna. Lisaks orgunniti kohale 2 kümblustünni, bänd ja mitu käiku head söömist, mitu ämbrit kvaliteetset läbipaistvat pudeldatud vedelikku ning üldse päris uhke värk oli. Sauna polnud ma avehpeal edasi arendatud, oli teine jätkuvalt ainult leilisauna võimekusega, mitte töökorras veevärgiga ja katmata vineerist istmetega.
Osalejatest oli natuke üle poole viisakad ja soliides eas sugulased ja ülejäänud siis kokkuvõtvalt kamraadid (üldjuhul kaaslasega) ühest vabatahtlike organisatsioonist. Muuseas akf Kytz oli ka oodatud, aga ei saanud osa võtta.
Pidu hakkas kell 18, saun saabus kohale kl 17 ja saunale tehti tuli alla igaks juhuks juba kl 17.30.
Pidu ei hakka kirjeldama, esimesed soliidsed inimesed hakkasid tasapisi juba 22 paiku ära kaduma ja koosseis nimega kamraadid hakkas järjest rohkem möllama. Esimene huviline sisenes sauna ja mullivannidest koosnevasse veeparki umbes kelle 23 paiku. Tuld oli usinalt kõigel all hoitud, seega oma 6h. Hoidsin ise ka murelikult saunal silma peal, sest teadsin, et selle sauna saab juba poole tunniga leiliküpseks.
Muuhulgas täheldasin et 5h kütmise järel hakkas minu suureks imestuseks segisti kuumavee avast ehtsat auru tulema ja tuli seda ikka pikalt. Põhimõtteliselt seni, kuni puid viitsiti alla panna.
Auto veepaak olevat väidevalt hoolikalt tühjendatud ja kõik kraanid olid päris kindlasti avatud asendis. Tehniline müsteerium, aga saunatamist see hetkel ei seganud.
Umbes südaöö paiku otsustas “kõige suurem” isiklikult ka sauna külastada olles juba märkimisväärses “konditsioonis”. Nagu ukse ees suitsu teinud rääkisid, siis olla kodanik kõigepealt peohoonele mitu ringi peale teinud ja tulnud murelikult uurima, et ta olla kuulnud, saun pidi ka kuskil olema. Oli. Umbes 5m kaugusel maja nurgast. Näidati suund kätte ja Mees jõudis kohale.
Saunahuvilised pidid kutse kohaselt oma rätikutega varustatud olema, seda tal muidugi polnud, aga kuna ülejäänute omad olid kenasti kapi peale hoiustatud, siis sealt sai täpselt sobiva haarata. Ühtlasti hiljem avastasin, et minu kruviraamidega õrnad prillid oli selle käigus härrale kannika alla pudenenud ja võtsid uue ja huvitava kuju. Moraalsest kahjust rääkimata.
Seejärel hakkas pihta leilivõtmise protsess. Koheselt kuulutati, et kõige kõvem leilimees on nüüd kohal ja nüüd alles hakatakse näitama, kuidas kõik ülejäänud saunast välja jooksevad.
Noh näita siis, oli ise ka just sauna võtma tulnud, palusin suure härra sisse ja keegi kolmas oli ka veel laval. Rohkem ei mahugi. Vaevalt sain leiliruumi ukse kinni tõmmatud, kui uks jalaga lahti löödi ja informatsioon, kuidas nüüd kõik kohe välja leilitatakse, edastati uuesti, lihtsalt natuke kõvemini. No asi selge,selgitad kannatlikult, et teeme siis selle leilivõistluse, mida mina ei plaaninudki ära võita, aga lihtsalt kinnise uksega. Umbes 5sek hiljem, oli uks jälle jalaga lahti virutatud ja teade öeldi uuesti.
Ei mäletagi enam, mitu korda see protsess kordus, viis või kuus, aga kuna meestel kaaluga alla 120 kilo ei pidanud üldse oma isiklikku arvamust olema (ja mul pole isegi kaheksakümmet isikliku arvmuse ühikut) ja suurel härral oli vastva eeldus uhkelt täidetud, siis saime aru, et leili võib lahtise uksega ka võtta. Jääb vähemalt uks alles. Ülejäänud saunahuvilised läksid kümblustünnidesse edasi, saunavõistluse võitja leidsime hiljem kergelt lõõgastumas ja keegi enam sauna kütta ka ei viitsinud.
Muuseas sama kiputi tegema ka mullivannides ja see tundus juba ohtlikum. Õnneks mullivanni keegi ära ei uppunud, kuigi ühte teist unimütsi tuli sealt lausa mitu korda välja ajada. Aga väljapuhanud leilisõbrast härrasmees paar tundi hiljem saunast lahkus, siis olevat ta nii kuudiredelit kui ka saunapõranda ning maapinna vahelist kõrgusevahet tähele panemata päris haledalt otse poolseliti alla sadanud ja selle käigus miskipärast üldse mitte viga saanud. Jumalal ja joodikutel olla mingi eriline suhe.
Hommikul ärgates pakuti seljankat ja mullivett. Pudelijook oli kvaliteetne olnud ja enesetunne oli hea. Varsti ilmus välja ka alkomeeter, mis kõigepealt täitsa lolliks puhuti, kuna sinna sisse kippus vist puhast viina kondeseeruma. Aga mõne aja pärast tunnistas aparaat minu juba kaineks.
Oleks hea meelega koheselt sauna käima pannud ja kodupoole ära veerenud, aga mingi grillimishaagis oli sauna taha pargitud ja pidi ootama. Kui see toiduvanker lõpuks liikuma sai, selgus et rahvast oli juurde ärganud, seljanka sisse ajanud ja ... jälle kohe hulganisti sauna roninud. Saunas oli vast 40 kraadi temperatuuri järele jäänud, aga see ei seganud. Lihtsalt meeleheitlikult püüti mind meelitada ahjukest jälle kütte panema. Mis minu tõrksat vastuseisu kohtas, kuna ma oleks tahtnud hoopis juba kodus olla. Aga hommikusaunalised ise ei kippunud seda ka tegema.
Vaikselt hakati juba tünnisaunadesse ümber kolima, kui siis ilmus välja juubilaar, ainult saunalina ümber, sületäis halupuid kaasas ja joonelt ahju juurde. Blin! Tsirkus jätkus.
Mõni aeg hiljem tünnisauna perenaine, kes ka ise peoline oli, tahtis hakata ise ka ära minema. Vines ja pidevalt longerpurgiga komplekteeritud peremehe-raipest tal kasu ei olnud, aga tarmukust tal jagus endalgi. Ja tal oli selle võrra lihtsam, et tünnisaunal saab punni eest ära tõmmata ja tühjas tünnis keegi kaua istuda ei tahtnud - kuigi mitu karvajalga seal mitu minutit otsustavalt edasi istus ... ning joosti saunaautosse tagasi.
Minema jätkuvalt suitseva korstnaga sain sõita alles paar tundi hiljem. Veemahuti aga vajas lõpliku tühjenemisprotsessi käivitamiseks aga kõrgemast kraanist sissepuhumist.
