Niisiis, lühidalt kokkuvõte siis minu poolt.
Alguses oli üldse plaan ainult vaatama minna võitlust aga juhuste kokkulangevuse tõttu sain minna kaarti lugema. Eks hirm oli sees, et kuidas selle legendi lugemisega seal hakkama saan - taustainfo oli, et orienteerumine on Horvaatias väga raske ja peab ülitähelepanelik olema. Tagantjärgi võib öelda, et lihtsate killast see navigeerimine kindlasti pole - terve mets on täis mitmekümne aasta vanuseid metsateid millest igaüks võib olla järgmine pööre lisaks vahepeal kaob tee üldse ära ja tuleb otsida puudelt markereid, millejärgi paarisaja meetri pärast jõuab ehk mõnele "kitserajale". Kuna mäed on seal päris kõrged ja kallakud järsud, siis navigeerimisviga võib väga karmilt kätte maksta.
Öine katse oli sellepoolest eriti raske - legend ütleb, et järgmine pööre vasakule on näiteks 1,3km pärast aga senimaani näed esiklaasist ainult vastu klaasi käivaid põõsaid ning "tee" läheb ikka väga vingerdades puude vahelt.
Väga kerge on ära eksida. Siis vahepeal ütleb legend, et "Follow the canyon või follow the river" aga canyonis on puude vahel 3-4m kõrgused järsakud (Hardol läks seal napilt ja jäi kiikuma järsakule kuni me ta sealt ära aitasime - venelased panid otse sisse ja ülekatuse. Lisaks on canyonis veelahkmed, et jõed jooksevad kokku ning lahku aga täpselt ei tea, millist haru jälitama peab (tegelikult on mõnes kohas markerid ka puudele joonistatud aga neid on öösel väga raske märgata.

Lisaks on korraldajal tripmeeter kalibereeritud veidi "valeks" (kas nimelt või kogemata, seda ei tea". Igastahes Horvaatia kilomeeter on 910m. Ehk kui minna ainult GPS sensoriga sõitma, siis peab iga pöörangu ümber arvutama. ja veel - kui korraldaja on kuskil libeda savi tõusu peal ratast ringi ajanud, siis see viga on ka roadbookis sees - kõige suurem vahe oli kuskil vesisel niidul roadbooki järgi järgmise pöördeni 1000m aga meie saime 600m. Kõige sellega tuleb arvestada ja eksimine on väga väga lihtne. Lisaks ajavad vintsimised ning muda augus ning libedatel tõusudel ratta ringi ajamine oma tripmeteril ka näidu valeks ja siis on jälle eksimine väga lihtne tulema (raskemad kohad on, kui on metsarada vaja sõita juba veidi pikemaid lõike 500+m siis võib näit vabalt valeks minna ning kui metsas on mustmiljon erinevat teed....siis võite ise ettekujutada, kui keeruline see tegevus on). Kodumaised legendid on sellekõrval suht nohu.
Võistluse kulg on iseenesest lihtne. Eelmise päeva võitja stardib esimesena jne. Etapi esikolmik saab ajalist boonust ka paar minutit iga katse võidu eest (väljaarvatud proloog, circuit ja night stage).
Me startisime tavaliselt suht eest. Täiesti esimesena rajal navigeerimine on tavaliselt suht tänamatu töö, kulutad palju aega navigeerimisele ning väga kiiresti sõita ei saa. Ma ei mäleta, kas 2 või 3ndal päeval startisime korraldajale vastutulles kõik täiesti lõpust (kuna mõni konkurent oli pehmelt öeldes ärritunud meie autode tasemest - ütles, et need pole tänavalegaalsed jne). Meile muidugi meeldis tagant alustada, mingi rada on juba ees (kuigi KÕIK vanemad olijad ütlesid, et IN CROATIA NEVER FOLLOW ANYBODY) me väga ei jälitanudki, vaid noppisime järjest eesolijaid. Aga veidi lihtsam on küll õiget rada leida, kui keegi on ees sõitnud. Samas võivad kõik ka pöördega eksida, esimesel metsakatsel oli selline pööre, et väga lähestikku olid 2 suht sarnast ristmikku, pöörata tuli ära esimsest aga teine rist viis samale rajale esimesega. Aga esimesele teele ole checkpoint tehtud ning kui keegi tegi vea ja läks teist teed pidi (jättis checkpointi vahele) sai ta kohe katse viimase aja+ 2tundi trahvi.
Ühel katsel nt korraldaja ütles, et KÕIK meeskonnad ei võtnud ühte checkpointi aga ta pigistas siis silma kinni. Oleks üks meeskond selle punkti ära võtnud, oleks kogu edetabel segi pööratud.
Autodest ka - nendest on eelmise aasta teemas juba juttu tehtud. Enamus on ikka väga rasked autod (2+tonni, mõni 2,5+tonni jne), mootorid pole ka teab mis võimsad. Adventure klassis olid enamus talasildade ja suht originaali lähedased autod (võiks võrrelda VABA või VABA+ klassi autodega (ratta suurus ca 35-37"). Suuremal osal ikka mitu vintsi küljes. Populaarne rehvivalik oli Trepador või Silverstone. Mõni bogger oli ka. Samuti enamusel talasild, mõni üksik portaal ka sekka. Vedrustus suuremal määral Coilover. Meie autodega on enamus kursis. Erik ütles sellekohta hästi: "Eestlased tõid viljapõllule kombainid - ülejäänud euroopa tõi sirbid". Ehk siis meie autod olid seal ikka tasemepoolest üle teistest. Oleks kindlasti ka Trophy klassis olnud väga kõrgel tasemel. Trophy klass on siis veidi karmim. Karmimad laskumised/tõusud.
Suuremad veetakistused ja pikemad ning raskemad vintsimised. Esimene aasta soovitas korraldaja minna adventuresse meil. Trophy klassi autod on on samuti seinast seina. Esiotsa meeste relvastus on vinge. võimsad V8 mootorid, Volvo portaalid või Spidertrax sillad. Coilover või bypass vedrustus jne. rehvideks 90% 37" Trepador. Mõnel üksikul oli ka bogger. Samas leidus ka suht originaalilähedasi LandRovereid ja LandCruisereid. Puudu polnud ka eelmise aasta võitja auto (Team Gigglepini defender)
Loomulikult olid kohal ka venelased oma TR3dega (lõpuks siis võitsid nemad Trophy klassi).
Rajad ise on ÜLI vinged. Need tõusud ja laskumised on ikka teisest klassist Eesti omadega võrreldes. Alustad täiesti mäejalamilt kuskilt kanjoni põhjast jõest ning savine tõus läheb ca 45kraadise nurga all mitusada meetrit üles. Tippu jõudes on vaade nagu postkaardil ning siis järgneb järjekordne järsk laskumine järgmisse jõeorgu kanjoni põhja. kanjoni põhjas on seinad ülijärsud ning teravad kivid teevad kiiresti rehvidele sügavad lõiked. Hardole saigi ühel katsel see saatuslikuks - pidime sõitma ca 1,5km mööda jõepõhja, teravad kaljunukid igalpool valmis rehvi lõikama. Vahepeal peab sõitma nö viraazi mööda kanjoni serva, et saada takistustest mööda jne.
Meiemõistes sood sellel võistlusel polnud, üli 1 või 2 vesist aasa aga nendelgi oli mingi põhi kuskil all olemas. Mõnel katsel olid külgkalded ikka päris suured ja kuna terve võistluse vältel sadas koguaeg vihma, siis olid teed kõik väga libedad. Külgkalletel pidi aitama nina õigele kursile vintsiga, Vahepeal toetasid katusega vastu puid, et mitte kuristikku libiseda.
Meile endale kulges võistlus väga edukalt, enamustel katsetel olime esikolmikus. Viimastel päevadel suutsime 2 korda üle katuse ka käia. Esimene kord siis mäest allatulles väike sõiduviga ning ilusti üle katuse, sealt saime ise ratastele ning paari minutipärast jätkasime juba sõitu:
Teine kord oli eelviimase päeva katse viimastel meetritel. Pidime ühest jõepervest üles saama. Erik ja Hardo läksid ees ilusti, meie suutsime ümber käia, tagurpidi jõe põhja:
Siin tulid õnneks kaasmaalased vastu ning mitme autoga saime üle finishijoone.
Kokkuvõttes võitsime siis 1koha. Eestlased tegid kolmikvõidu adventure klassis. Ja loodetavasti järgmisel aastal on rohkem Eesti võistkondi stardis (soovitame igaljuhul).
