Postitatud: K Mär 07, 2007 4:07 pm
http://y.delfi.ee/norm/10151/355798_ZQKZAT.jpeg
Huvitav, kas see jääbki ainsaks pildiks Navigatsioonist?
Huvitav, kas see jääbki ainsaks pildiks Navigatsioonist?
Kindlasti ei jää.
Veiko
4. leht 4-st
Postitatud: K Mär 07, 2007 4:51 pm
Postitatud: R Mär 09, 2007 2:07 pm
Märgade Härgade mälestused Navigatsioon 2007 vol 1
Proloog
Võistluseelse õhtu ettevalmistused piirduvad minul toiduvarude soetamisega ning saabaste ja kummikute sahvrikapist sooja toomisele. Ülejäänud õhtu pühendan oma vinge veekindla saapamäärde otsimisele. Robi valmistab samal ajal oma vaimu võistluseks ette ja on abikaasaga teatris.
Seega algab võistluspäeva hommik asjade pakkimisega. Kui pool tundi algselt planeeritust hiljem Robi juurde jõuan siis leian eest nõutu peremehe, kes on pool tundi läpaka ja tööriistakastide kinnitamiseks väikseid koormarihmi taga otsinud. Uue läppariga (parema ekraaniga) on selline kole lugu, et ei taha matsust kepsu tunnistada. Mis seals ikka, küll kohapeal vaatame, igaks juhuks viskame vana läppari kah autosse. Korjame kola peale (muuhulgas Jimnyst kadunud koormarihmad) ja stardime tankima.
Pakkimisega on veel selline tore lugu, et Robi suhtub igasugustesse abivahenditesse nagu hailift (pole kuhugi panna ja pole vaja olnud, OK korra läks kui ratas koos poolteljega küljest tuli) ja labidas (pole kuhugi panna). Minul oli nende suhtes kerge kahtlus aga kokkuvõttes oli piloodil õigus.
Kuna hakkab juba kergelt kiire siis püstitame uue kiirusrekordi 99,2 km/h (käsikepsu järgi, mis asendab mittetöötavat spidot), sotti kahjuks välja ei venitanud.
Jõuame kohale, regame, teeme tehnilise, tõmban loosiga eelviimase stardijärjekorra (26.).
Egas midagi, peale koosolekut on meil üle kahe tunni stardini mölutada.
Jagelen uue läppariga. 98 all olen korduvalt GPSi tööle saanud ja XP all ei allu masin ültse minu manipulatsioonidele. Probleem on seda kummalisem, et sama masin on enne korduvalt koos töötanud. Lõpuks tuleb välja, et Robi on talle vahepeal format c: teinud
Egas midagi, läppar kaenlasse ja targemate manu. Ermi juures on juba Porilase Anto näol järjekord tekkinud. Ja tundub, et Ermil valed draiverid ja masin siiski toimima ei hakka. Mis seals ikka: meil on ju teine läppar veel kaasas. Uue läppari pakime Mainori autosse vastutavale hoiule ja asume vana paigaldama. Esmalt selgub, et olen miskipärast masinasse installinud Ida-Virumaa kaardi (mitu piirkonda ei mahu korraga). Mõtiskleme, et kumma järgi me sõidame, kas genstaabi (mis teadupärast militaarobjektide ümber on puhas fantaasia vili) või Ida-Virumaa kaardi järgi. Peale seda kui oleme jõudnud otsusele, et eduvõimalused on märgatavalt suuremad viimase variandi korral, meenub meile, et on veel võimalus kodust õiged kaardid tellida. Seejärel tuleb veel parem mõte, et äkki on kellegil kaart kaasas. Arto asubki usinalt arvutis kaevama kuni mulle meenub, et meie 98 masin ei arva USB2 mälupulgast midagi.... Lisaks avastame, et läpparikinnitused on kummalisel kombel enamuses kaotsi läinud. Kisume GPSi katuselt maha ja jooksujalu jälle Ermi juurde. Veidi võlumist ja ongi korras! Suured tänud!
Ülejäänud aja sööme, teeme teiste kaardilugejatega (Anto, Urmo jne) mu põuepudeliga tutvust, möliseme, vaatame kaasvõistlejate ponnistusi jäärajal jne
Põuepudeliga oli muuseas selline tore lugu, et lisaks kaardilugejatega proovimisele jätkus sellest 200 grammist veel rajal rüübata ning kolmandik jäi veel peale piloodi „lõpuksometifinishis” punnsuutäisi ülegi
Moraal: arvutustehnika ühilduvus tuleb paar päeva enne üle kontrollida (või Ime(iti)mees Ermiga hästi läbi saada, sügav kummardus talle
)!
I ETAPP (joonorienteerumine)
Joonorienteerumine (mis hiljem kaasvõistlejate poolt noolemänguks nimetati) algab kenasti. Vasakule, paremale, kolmekümne meetri pärast vasakule, paarsada meetrit otse jälle vasakule ja nii edasi kuni jõuan umbes teise lehekülje keskele ehk majade vahele, peale mida tuleb kolmekümne meetri pärast vasakule pöörata. Pöörame VIST liiga hilja... Püüan ette kujutada kuhu me enne kompassi järgi itta sõitmist jõudma peaksime (kompass on küll kaasas aga eelistan bioloogilist kompassi kasutada, irw). Jõuame ristmikule, kujutan ette itta sõitmist ja käsin piloodil ümber pöörata. Sellele vaatamata oleme JUBA EKSINUD!
Odomeeter kah ei klapi enam.
Vahemärkusena olgu öeldud, et kuna auto spido- ja odomeetrid ei töötanud (enne võistlust ei viitsinud auto alla viga selgitama kah ronida) siis kasutasime nende asemel käsi-GPSi. Õnnetuseks koos originaalstatiiviga, mis võbeles nii, et ega sealt suurt midagi välja lugeda polnud võimalik.
Tarkus, et oleks pidanud GPSi käes hoidma, ning distantse nullima tuli meelde paar päeva hiljem. Tegelikult oli ilma selletagi kätest puudu: pidi legendi hoidma, lehti pöörama ning lisaks veel püüda ennast kinni hoida.
OK, niisiis eksinud!
Tiirutasime sihitult ringi, mina püüdsin legendis tuttavaid poognaid tabada (vahel TUNDUS juba klappivat aga need klappimiskohad möödusid kiiresti) ja piloot andis talda. Ju ta arvas, et mida kiiremini ja intensiivsemalt ma kõrvalistmel loksun, seda intensiivsemalt ja kiiremini mu mõistus töötab.
Kui te ei tea, mida te teete siis tehke seda hoolega!
Õige tee leidmisele ei tulnud kasuks ka auto ehituslik omapära, millega ma valikorienteerumise korral juba peaaegu harjunud olen: nimelt varjab läpaka ekraan väikeses Samurais peaaegu täielikult kaardilugeja vaate ette (mida küll Robi oli püüdnud vähendada läpakaaluse armatuuri sisse süvistamisega aga samas sai tekkinud vaatepilu suurenemine koheselt kompenseeritud suurema läpaka ekraaniga). Seega pean ma ette vaatamiseks ronima piloodile sülle, mille tulemusena ei näe jällegi tema suurt midagi. Lisaks sellele, et ma sellisel juhul kergelt masina õigele trajektoorile suunamist segama hakkan. Seega annan ma piloodile juhiseid tavaliselt suhteliselt pimesi ja peaasjalikult kaardile tuginedes. Tema vastutasuks hoiatab mind tavaliselt (minu arvates liiga harva) suurematest lohkudest, muhkudest, hüpekatest ning aukudest, et ma saaksin õigel ajal kuskilt kinni krabada.
Lõpuks kohtume uue Pajeroga. Jess, nende kaardilugeja Una on ju D-90 tiimi (kes teadupärast üleeelmisel hooajal TR2 kinni pani ja eelmisel hooajal välisvõistlustele keskendus) kaardilugeja!!! Tema peab teadma, kus oleme ja kuhu sõidame!!!
Paraku osutub peale mõningast nende sabas metsavahel tiirutamist, et ega nad väga täpselt ikka ei tea küll.
Igatahes esimese künkakese otsas asuva kontrollpunkti leiame me enne neid üles.
Jess, ma tean jälle, kus me oleme!!!
Ainult, et..... kummalt poolt seda kontrollpunkti tegelikult oleks tulnud võtta ja kumb on õige edasiliikumise suund?
Mõne aja pärast oleme taas eksinud. Uurin piloodilt, et ega ta ei tulnud mõttele odomeeter ära nullida. Muidugi mitte! Õnneks ei ole enam terve metsaalune jälgi täis ja jääb kaks varianti: kas sõidame õiges suunas või sõidame õigele suunale vastupidises suunas
Onneks hakkab lennujuhtimistorn juba paistma ja saabume lagendikule, mis näeb kahtlaselt sedamoodi välja, et seal PEAB teine kontrolllpunkt asuma.
Kuna legendi järgi asub see laugel vasakkaarel siis joonistame nii ja naa poognaid. Piloot arvab, et peaks olema paneelikuhjade vahel. No, rsk, ei paista kusagilt. Teeme oma kaarjaid poognaid koos Letalismehe ning Valge Hiirega. Nad ei ole kah targemad kui, et kuskil siin peaks olema.
Pingsa kella jälgimise tulemusena otsustame, et kütame finishisse. S..ta kah selle KP-ga, saab vähemalt mingi tulemuse kirja.
Sealt kustkohast kaardi järgi tee ja värav peaks olema on aed ees. Kütame üle seljandiku, kaotame selle ringiga paar-kolm minutit.
Finishisse jõuame 1-2 minutit peale normaalaja lõppu.
Üllatusena pole me enam eelviimased vaid umbes tagantpoolt 5. või 6.
Imelik, väga imelik!
Kokkuvõtteks tulime III- 4. kohale ja saime 23 kohapunkti.
KP2 leidsid üles 10 võistkonda 27.-st, kusjuures vaid 3 neist ei läinud ajaga ltotaalselt lõhki (loe: ei saanud etapi eest nulli kirja).
Moraal: „Märjad Härjad” on ühed Liiwimaa parimatest noolemänguritest!
Proloog
Võistluseelse õhtu ettevalmistused piirduvad minul toiduvarude soetamisega ning saabaste ja kummikute sahvrikapist sooja toomisele. Ülejäänud õhtu pühendan oma vinge veekindla saapamäärde otsimisele. Robi valmistab samal ajal oma vaimu võistluseks ette ja on abikaasaga teatris.
Seega algab võistluspäeva hommik asjade pakkimisega. Kui pool tundi algselt planeeritust hiljem Robi juurde jõuan siis leian eest nõutu peremehe, kes on pool tundi läpaka ja tööriistakastide kinnitamiseks väikseid koormarihmi taga otsinud. Uue läppariga (parema ekraaniga) on selline kole lugu, et ei taha matsust kepsu tunnistada. Mis seals ikka, küll kohapeal vaatame, igaks juhuks viskame vana läppari kah autosse. Korjame kola peale (muuhulgas Jimnyst kadunud koormarihmad) ja stardime tankima.
Pakkimisega on veel selline tore lugu, et Robi suhtub igasugustesse abivahenditesse nagu hailift (pole kuhugi panna ja pole vaja olnud, OK korra läks kui ratas koos poolteljega küljest tuli) ja labidas (pole kuhugi panna). Minul oli nende suhtes kerge kahtlus aga kokkuvõttes oli piloodil õigus.
Kuna hakkab juba kergelt kiire siis püstitame uue kiirusrekordi 99,2 km/h (käsikepsu järgi, mis asendab mittetöötavat spidot), sotti kahjuks välja ei venitanud.
Jõuame kohale, regame, teeme tehnilise, tõmban loosiga eelviimase stardijärjekorra (26.).
Egas midagi, peale koosolekut on meil üle kahe tunni stardini mölutada.
Jagelen uue läppariga. 98 all olen korduvalt GPSi tööle saanud ja XP all ei allu masin ültse minu manipulatsioonidele. Probleem on seda kummalisem, et sama masin on enne korduvalt koos töötanud. Lõpuks tuleb välja, et Robi on talle vahepeal format c: teinud
Egas midagi, läppar kaenlasse ja targemate manu. Ermi juures on juba Porilase Anto näol järjekord tekkinud. Ja tundub, et Ermil valed draiverid ja masin siiski toimima ei hakka. Mis seals ikka: meil on ju teine läppar veel kaasas. Uue läppari pakime Mainori autosse vastutavale hoiule ja asume vana paigaldama. Esmalt selgub, et olen miskipärast masinasse installinud Ida-Virumaa kaardi (mitu piirkonda ei mahu korraga). Mõtiskleme, et kumma järgi me sõidame, kas genstaabi (mis teadupärast militaarobjektide ümber on puhas fantaasia vili) või Ida-Virumaa kaardi järgi. Peale seda kui oleme jõudnud otsusele, et eduvõimalused on märgatavalt suuremad viimase variandi korral, meenub meile, et on veel võimalus kodust õiged kaardid tellida. Seejärel tuleb veel parem mõte, et äkki on kellegil kaart kaasas. Arto asubki usinalt arvutis kaevama kuni mulle meenub, et meie 98 masin ei arva USB2 mälupulgast midagi.... Lisaks avastame, et läpparikinnitused on kummalisel kombel enamuses kaotsi läinud. Kisume GPSi katuselt maha ja jooksujalu jälle Ermi juurde. Veidi võlumist ja ongi korras! Suured tänud!
Ülejäänud aja sööme, teeme teiste kaardilugejatega (Anto, Urmo jne) mu põuepudeliga tutvust, möliseme, vaatame kaasvõistlejate ponnistusi jäärajal jne
Põuepudeliga oli muuseas selline tore lugu, et lisaks kaardilugejatega proovimisele jätkus sellest 200 grammist veel rajal rüübata ning kolmandik jäi veel peale piloodi „lõpuksometifinishis” punnsuutäisi ülegi
Moraal: arvutustehnika ühilduvus tuleb paar päeva enne üle kontrollida (või Ime(iti)mees Ermiga hästi läbi saada, sügav kummardus talle
)!I ETAPP (joonorienteerumine)
Joonorienteerumine (mis hiljem kaasvõistlejate poolt noolemänguks nimetati) algab kenasti. Vasakule, paremale, kolmekümne meetri pärast vasakule, paarsada meetrit otse jälle vasakule ja nii edasi kuni jõuan umbes teise lehekülje keskele ehk majade vahele, peale mida tuleb kolmekümne meetri pärast vasakule pöörata. Pöörame VIST liiga hilja... Püüan ette kujutada kuhu me enne kompassi järgi itta sõitmist jõudma peaksime (kompass on küll kaasas aga eelistan bioloogilist kompassi kasutada, irw). Jõuame ristmikule, kujutan ette itta sõitmist ja käsin piloodil ümber pöörata. Sellele vaatamata oleme JUBA EKSINUD!
Odomeeter kah ei klapi enam.
Vahemärkusena olgu öeldud, et kuna auto spido- ja odomeetrid ei töötanud (enne võistlust ei viitsinud auto alla viga selgitama kah ronida) siis kasutasime nende asemel käsi-GPSi. Õnnetuseks koos originaalstatiiviga, mis võbeles nii, et ega sealt suurt midagi välja lugeda polnud võimalik.
Tarkus, et oleks pidanud GPSi käes hoidma, ning distantse nullima tuli meelde paar päeva hiljem. Tegelikult oli ilma selletagi kätest puudu: pidi legendi hoidma, lehti pöörama ning lisaks veel püüda ennast kinni hoida.
OK, niisiis eksinud!
Tiirutasime sihitult ringi, mina püüdsin legendis tuttavaid poognaid tabada (vahel TUNDUS juba klappivat aga need klappimiskohad möödusid kiiresti) ja piloot andis talda. Ju ta arvas, et mida kiiremini ja intensiivsemalt ma kõrvalistmel loksun, seda intensiivsemalt ja kiiremini mu mõistus töötab.
Kui te ei tea, mida te teete siis tehke seda hoolega!
Õige tee leidmisele ei tulnud kasuks ka auto ehituslik omapära, millega ma valikorienteerumise korral juba peaaegu harjunud olen: nimelt varjab läpaka ekraan väikeses Samurais peaaegu täielikult kaardilugeja vaate ette (mida küll Robi oli püüdnud vähendada läpakaaluse armatuuri sisse süvistamisega aga samas sai tekkinud vaatepilu suurenemine koheselt kompenseeritud suurema läpaka ekraaniga). Seega pean ma ette vaatamiseks ronima piloodile sülle, mille tulemusena ei näe jällegi tema suurt midagi. Lisaks sellele, et ma sellisel juhul kergelt masina õigele trajektoorile suunamist segama hakkan. Seega annan ma piloodile juhiseid tavaliselt suhteliselt pimesi ja peaasjalikult kaardile tuginedes. Tema vastutasuks hoiatab mind tavaliselt (minu arvates liiga harva) suurematest lohkudest, muhkudest, hüpekatest ning aukudest, et ma saaksin õigel ajal kuskilt kinni krabada.
Lõpuks kohtume uue Pajeroga. Jess, nende kaardilugeja Una on ju D-90 tiimi (kes teadupärast üleeelmisel hooajal TR2 kinni pani ja eelmisel hooajal välisvõistlustele keskendus) kaardilugeja!!! Tema peab teadma, kus oleme ja kuhu sõidame!!!
Paraku osutub peale mõningast nende sabas metsavahel tiirutamist, et ega nad väga täpselt ikka ei tea küll.
Igatahes esimese künkakese otsas asuva kontrollpunkti leiame me enne neid üles.
Jess, ma tean jälle, kus me oleme!!!
Ainult, et..... kummalt poolt seda kontrollpunkti tegelikult oleks tulnud võtta ja kumb on õige edasiliikumise suund?
Mõne aja pärast oleme taas eksinud. Uurin piloodilt, et ega ta ei tulnud mõttele odomeeter ära nullida. Muidugi mitte! Õnneks ei ole enam terve metsaalune jälgi täis ja jääb kaks varianti: kas sõidame õiges suunas või sõidame õigele suunale vastupidises suunas
Onneks hakkab lennujuhtimistorn juba paistma ja saabume lagendikule, mis näeb kahtlaselt sedamoodi välja, et seal PEAB teine kontrolllpunkt asuma.
Kuna legendi järgi asub see laugel vasakkaarel siis joonistame nii ja naa poognaid. Piloot arvab, et peaks olema paneelikuhjade vahel. No, rsk, ei paista kusagilt. Teeme oma kaarjaid poognaid koos Letalismehe ning Valge Hiirega. Nad ei ole kah targemad kui, et kuskil siin peaks olema.
Pingsa kella jälgimise tulemusena otsustame, et kütame finishisse. S..ta kah selle KP-ga, saab vähemalt mingi tulemuse kirja.
Sealt kustkohast kaardi järgi tee ja värav peaks olema on aed ees. Kütame üle seljandiku, kaotame selle ringiga paar-kolm minutit.
Finishisse jõuame 1-2 minutit peale normaalaja lõppu.
Üllatusena pole me enam eelviimased vaid umbes tagantpoolt 5. või 6.
Imelik, väga imelik!
Kokkuvõtteks tulime III- 4. kohale ja saime 23 kohapunkti.
KP2 leidsid üles 10 võistkonda 27.-st, kusjuures vaid 3 neist ei läinud ajaga ltotaalselt lõhki (loe: ei saanud etapi eest nulli kirja).
Moraal: „Märjad Härjad” on ühed Liiwimaa parimatest noolemänguritest!
Postitatud: R Mär 09, 2007 3:39 pm
Jutu algus meenutab nagu isikukultuse aegu, kohe piinlik olla 
Postitatud: P Mär 11, 2007 8:48 pm
Nujah. Mulle pikad ja ilmekad lood meeldivad.
Algatuseks olgu öeldud, et D-90 tiimis pole mitte mina kaardilugeja, vaid toitumise spetsialist ning vintsiga töötamisel see vend, kes peab selle otsaga, kus konks on, puu poole kimama. Kaardilugeja on D-90 -s kodanik nimega hrz - see blond kui meenub.
Aga meie lugu siis, et kõigil selge oleks, miks seekord sedasi läks.
Kuu enne võistlust saatsin Koomaklubi liikmetele meili, et selline võistlus tulemas linnamaasturitele ning olgem nüüd mehed ja paneme oma üheksa liiget kolme plastikmaasturisse ning läheme võtame poodiumi.
Nädal enne võistlust - tulijaid on jäänud kuus ning autosid kaks - minu Discovery II ning Mardionu Range Classic.
Kaks päeva enne võistlust helistan korraldjale, et ega ometi 40 võistlejat juba täis pole - ei ole. Tulijaid on jäänud alles 4 ning otsustame minna Discoveryga.
Päev enne võistlust - Discovery vilgutab armatuuris punast tuld, mis tähendab, et külgkalde stabilisatsioonisüsteemis on mingi jama ning põhja alt kostub mingeid väga imelikke hääli. Otsustame minna Mardionu Range Roveriga. Meeskonnas on Otto (D-90 tiimi ametlik humorist, Talts - Regio tipptegija, Onumart - juhtivtöötaja ning mina - paadunud agiteerija ning mitmekordne meister mitmetes asjades)
Võistluseelne õhtu - annan teistele teada, et seitsmest on start. Mardionu peab minema magama, Talts läheb Ultima Thule kontserdile, Otto saab ülesandeks leida 2 kg pulberkustuti ning mina ei saa oma kontorisse sisse, et sealt oma inverter kaasa võtta. Las olla, küll Mardionul on. Magama.
Võistlushommik - ärkan. Pakin taskulambi, mõned väiksed koormarihmad, teen kohvi ja meeleolu on ülev. Telefon - Mardionu tetab, et Range Rover ei reageeri süütevõtme keeramisele. Kiire otsus - läheme tema naise lühikese Pajeroga. Mina olen viimane, kes autosse võetakse ja mõne aja pärast on tegelased mul hoovis. Võtame Pajerost välja lapseistme ning ma viskan oma kodinad autosse. Viimasel hetkel võtan igaks juhuks oma läppari ja GPSi ka kaasa. Muret pole - Taltsi läpparis on ju Regio kaart, tal on Bluetoothiga GPS ja läpparile autolaadija. Mardionul inverterit pole ja minu läppar kestab 2.5 tundi kui väga vaja peaks minema. Minek - Keila bensukas esimene peatus.
Nalja hakkab kohe hommikul saama ning oma D-90 tiimiga võistlemisest tean ühte asja väga kindlasti - kui enne võistlust liiga palju nalja saab, läheb kõik persse. Õnneks liiga palju ka ei saa. Rahustan Mardionu - tegemist on linnamaasturite sõiduga ja ega päris offroadsportlased oma võistlusautodega sinna ei tulegi ning ei tasu muretseda naise plastikmaasturi pärast. Keila bensukas on esimene tagsilöök - võistlusnumbritega UAZ. Pole hullu - võidame neid kiiruses kui vaja.
Helistan Veikole ja küsin kus start on. Lambile ostsin patareid ka. Nüüd on küll kõik ettevalmistused tehtud, et see võistlus ära võita.
Algatuseks olgu öeldud, et D-90 tiimis pole mitte mina kaardilugeja, vaid toitumise spetsialist ning vintsiga töötamisel see vend, kes peab selle otsaga, kus konks on, puu poole kimama. Kaardilugeja on D-90 -s kodanik nimega hrz - see blond kui meenub.
Aga meie lugu siis, et kõigil selge oleks, miks seekord sedasi läks.
Kuu enne võistlust saatsin Koomaklubi liikmetele meili, et selline võistlus tulemas linnamaasturitele ning olgem nüüd mehed ja paneme oma üheksa liiget kolme plastikmaasturisse ning läheme võtame poodiumi.
Nädal enne võistlust - tulijaid on jäänud kuus ning autosid kaks - minu Discovery II ning Mardionu Range Classic.
Kaks päeva enne võistlust helistan korraldjale, et ega ometi 40 võistlejat juba täis pole - ei ole. Tulijaid on jäänud alles 4 ning otsustame minna Discoveryga.
Päev enne võistlust - Discovery vilgutab armatuuris punast tuld, mis tähendab, et külgkalde stabilisatsioonisüsteemis on mingi jama ning põhja alt kostub mingeid väga imelikke hääli. Otsustame minna Mardionu Range Roveriga. Meeskonnas on Otto (D-90 tiimi ametlik humorist, Talts - Regio tipptegija, Onumart - juhtivtöötaja ning mina - paadunud agiteerija ning mitmekordne meister mitmetes asjades)
Võistluseelne õhtu - annan teistele teada, et seitsmest on start. Mardionu peab minema magama, Talts läheb Ultima Thule kontserdile, Otto saab ülesandeks leida 2 kg pulberkustuti ning mina ei saa oma kontorisse sisse, et sealt oma inverter kaasa võtta. Las olla, küll Mardionul on. Magama.
Võistlushommik - ärkan. Pakin taskulambi, mõned väiksed koormarihmad, teen kohvi ja meeleolu on ülev. Telefon - Mardionu tetab, et Range Rover ei reageeri süütevõtme keeramisele. Kiire otsus - läheme tema naise lühikese Pajeroga. Mina olen viimane, kes autosse võetakse ja mõne aja pärast on tegelased mul hoovis. Võtame Pajerost välja lapseistme ning ma viskan oma kodinad autosse. Viimasel hetkel võtan igaks juhuks oma läppari ja GPSi ka kaasa. Muret pole - Taltsi läpparis on ju Regio kaart, tal on Bluetoothiga GPS ja läpparile autolaadija. Mardionul inverterit pole ja minu läppar kestab 2.5 tundi kui väga vaja peaks minema. Minek - Keila bensukas esimene peatus.
Nalja hakkab kohe hommikul saama ning oma D-90 tiimiga võistlemisest tean ühte asja väga kindlasti - kui enne võistlust liiga palju nalja saab, läheb kõik persse. Õnneks liiga palju ka ei saa. Rahustan Mardionu - tegemist on linnamaasturite sõiduga ja ega päris offroadsportlased oma võistlusautodega sinna ei tulegi ning ei tasu muretseda naise plastikmaasturi pärast. Keila bensukas on esimene tagsilöök - võistlusnumbritega UAZ. Pole hullu - võidame neid kiiruses kui vaja.
Helistan Veikole ja küsin kus start on. Lambile ostsin patareid ka. Nüüd on küll kõik ettevalmistused tehtud, et see võistlus ära võita.
Postitatud: P Mär 11, 2007 9:57 pm
Lennubaasi jõudes oleme üks väheseid plastikmaastureid, aga meie Pajerol on tagumises diffris lukk ning lühike kere. Keegi on kunagi oksendanud tagumise istme sisse ning autos hakkab vaikselt levima spetsiifiline lebra.
Mandaat ja tehniline kontroll. Võistlusnumber 14. Mardionu lapse kollane salvokelk paneb teh. kontrollija küll korraks kulmu kergitama, kuid pääseme läbi. Stardini jääb 2 ja pool tundi molutamist. Sööme ja nalja saab endiselt. Pool tundi enne starti otsustame vaadata, kuidas meil GPS ja läppar töötavad . Mina arvasin, et Taltsil kui Regio töötajal on kaasas parim saadaolevaist - selgub, et see pole nii. Selle koha peal, kus võistlus toimub, laiutab tema Regio kaardi peal laik - kõik teed saavad kuidagi kahtlasel kombel just Lennubaasi juures otsa. Türak. Otsustame kasutada minu läpparit, mis peaks kestma 2 ja pool tundi ning selle ajaga siis kõik punktid ära võtta ning esikoht endale saada.
Joonorienteerumine on ju imelihtne. Minu viimane kokkupuude sellega oli 2000 aasta Suvesõidu ajal kui Maiduga võistlejatele kaarti tegime ning siis ise järgmisel päeval joonorienteerumise kohtunik olin. Aga mõned asjad ju ei unune nagu rattaga sõit või pöialde hoidmine roolirattast väljaspool. Lepime kokku, et mina kui spetsialist loen kaarti joonemängu ajal, Onumart loeb odomeetrit ja Talts vaatab GPSi pealt meetreid ning I etapi võit on meie.
Start - saame Lennubaasi väravast välja ja kimame kohe esimesest parempöördest mööda. Odoka näit stardist enam ei klapi - nullima ka ei hakka.Otto kui parim peastarvutaja hakkab lihtsalt kõigile keeramise kohtadele 200 meetrit juurde liitma. 1.6 km stardist on kõik sassis. Otto ütleb, et mina olen loll, mina ütlen, et sõidame teiste jälgi mööda, Talts ütleb meetreid ja Mardionu sõidab sihitult ringi. Näeme Veiko autot ja naeratame on ka teisi eksinuid järelikult. 10 min kulunud - otsustame truubi juurest uuesti alustada. Kõik lähebki ludinal, kohtume Märgade Härgadega ja mina arvan, et sõidaks nende järel ehk nad teavad, mida teevad. Mardionu sõidab nende ees ja mingi aja pärast suudame nad maha raputada. Seljavõit. Kuskiltmaalt läheb jälle sassi ning kontrollaeg saab otsa. Otsustame väärikalt alla vanduda ning teiste etappidega ikkagi niipalju tagasi teha, et võit võtta. Nalja saab endiselt ning oksehaisu tagaistmest tuleb samuti endiselt. Tagasiteel finishi poole leiame KP1 ning vaatamata sellele, et aeg 6 minutit lõhki on, võtame selle ära. Finishis ütleb kohtunik, et finishi KP võtmine pole oluline - meie võtame ikkagi. Koos stardi ja finishiga neljast KP-st kolm - pole paha. Motivatsioon on üleval.
Katse II - liberada. Meie ala - lühike Patrol, tagapool start ning sportlik viha. Otto ja mina jääme vaatama. Talts ja Mardionu sõidavad. II koht - ainult sekundikümnendikud lahutamas võitjast. Meeleolu tõuseb.
Katse III - orienteerumine paberkaardiga. Mina arvan, et Talts peaks ju peast kõiki punkte teadma kuna ta vähemalt 500 korda on langevarjuga Ämari baasis maandunud ja ülevalt on palju rohkem näha. Kihutame minema. Esimesed punktid tulevad ludinal ja aega ei vaata keegi, sest tundub, et seda on piisavalt. Adrenaliin on veres. Antennipunkti juures küsib Mart, et kas see on ikka linnamaasturite rada. Mina ütlen, et helistasin Veikole ja Veiko ütles enne võistlust, et igatahes on. Lõpus jääb ikka aega puudu ning 4 punkti võtmata. Mis siis ikka. Põhiline ju alles ees.
Vahepaus 50 min. Üritame minu läpparist tõsta toimivat kaarti Taltsi läpparisse. Ei õnnestu. Tänud Oliverile nõu ja jõu eest. Püüame leida minu läppari jaoks inverterit. No way. Urmo annab proovida otsikuid autolaadijale, aga miski ei sobi. Kuradi IBM oma 20V otsikuga. Päkapikk ütleb, et tal on autos terve koormatäis otsikuid. Ei ole tegelikult. Mehed ei nuta - otsustame sõita seni kuni läppar kestab ja siis vaatame mis edasi saab.
Katse IV. Start . Võtame baasi territooriumil asuvad punktid kõigepealt. Samal ajal katsume teha plaani B - koostame loogilist marsruuti paberile, et pärast minu läppari kustumist kasutada Taltsi regiot, kuhu punkte saab sisse toksida ühekaupa. Algab kõik hästi kuni mingi punktini, mis on majas sees - meie auto ei mahu ukse vahelt sisse - Otto kirjutab legendi sõna PASK. Esimene seotud punkt - ootame veits järjekorras ja kuuleme hõiskeid ja plaksutamist. Meie kord - sõidame ligi, mina loen ülesande - ühe võistlusauto rehviga tuleb seina peal olevat märki puudutada nii, et see rehv ei puutu vahepeal maha. Ilgelt kavalad oma arust - loomulikult keerame me tagavara rehvi ära ja katsume. Teiste juurde tagasi joostes mõtlen igaks juhuks ringi, äkki ei tohi tagavararatast võtta. Hakkan ühte tagumist ratast tõstme ja näen, et esimene on mingi punase kasti sees -krt, äki jäi juhendis midagi kahe silma vahele ja ratas tuleb võtta hoopis sealt punasega märgitud alalt. Tungraud esimese ratta alla ja Mardionu tõstab. Tung ei tõuse. Aeg jookseb. Otto ja Talts ütlevad, et ikka peaks tagavararatta võtma. Tõuseb. Kontrollaeg 5 min - 4 min kulunud. Jõuame 10 sek enne aja lõppu siiski tehtud. Korras - tehtud. Vägev.
Teine seotud KP - mina loen ülesannet. Kaamera pildistab ning võistlusauto tuleb nii ära peita, et kaamerapildile seda näha ei jääks. Vaatan kaamerasse ning määran koha, kuhu auto peaks panema. Aeg algab - kõik tassivad auto juurde kättejuhtuvaid asju, mis nagu muuseas seal maas vedelevad. Autost võtame veel oma joped abiks. Aeg hakkab lõppema ning ma otsustan korra kaamerapoolsest nurgast veel vaadata, kas on miskit näha või mitte. Leian, et kuskilt paistab üks piduri tuli ja ma peaks nüüd tagasi minema ja sinna ette seisma. Äkki turgatab kellelgi - seisa seal kaamera ees. Nii ongi. Teen ennast hästi suureks ja seisan otse kaamera ette. Klõps. Korras. Peale minu pole pildil miskit. Autos jätkub arutelu kui tore loom see inime ikka on - anna talle ülesanne ning puista näpuotsaga asju maha ning 9 juhul kõmnest hakkavad enne käed tööle kui aju.
Seotud punkt 3 - mine otse itta ja pildista õiget märki, mis asub täpselt idas sellest kohast kus sa juhendit loed. Jookseme jälgede järgi metsa. Kolm märki - milline on idas? Otsustame mõelda nagu rajameister ja pildistame kõige kaugemat. Vist joppas.
Läppar teatab, et aku on tühi. Otsus - läheme baasi ja laeme täis. Pool tundi kulu, aga ikka lihtsam kui Regioga öösel ringi kimada. Baasis on keegi Mart, kes laenab inverterit. Voilaa - meie võit. Jätkame. Pimeneb ja otsustame võtta need punktid, mis on hommikuse noolemängu territooriumil. Kõik on ilus ja oksehaisuga hakkame harjuma. Vahepeal on Mardionu küll murelik oma naise auto pärast, kuid midagi hullu ei juhtu. Vahepeal vilguvad armatuuris tuled ja kõigukast kapriisitseb, kuid Otto ütleb, et see on normaalne ja nii peabki olema ja Mardionu usub. Mina kiidan takka ja räägin kui kõva auto meil ikka on - Honda HR-V oleks sellise kereväänamise peale juba ammu esiklaasi eest visanud. Mardionu usub seda ka. Saame baasi ümber ilusti hakkama. Pool aega on läbi.
Teisel pool teed olevad punktid lähevad loosi - GPS kaotab korraks metsas signaali ja sõidame valesti. Ots ringi ja punkti 66. Krt - kraav on ees. Tagasi ja teiselt poolt. Saame ligi. Leiame rahakoti. Teeme pilti ja otsustame, et rahakoti omanik on väga väärikas mees, sest tal on kuldkaart ja ilmselt kuldhambad ka. Nalja saab endiselt. Teisel pool Ämarit on punkt kadunud. Sõidame nõutult ringi ja siis helistame korraldajale - ongio kadunud. Vahepeal tuleb meelde, et üks punkt jäi võtmata ning kimame väheke edasi tagasi. Korras - tehtud. Kaks tundi lõpuni. Otsustame võtta karjääri ning juurest. Mõnda ei leia, mõnele ei saa plastikautoga ligi ja mõne juurde minnes või ära tulles käib põhi hirmsasti vastu kive. Lõpp on lähedal, aeg on otsas. Oksehais on tunda taas. Finish.
Paberid ära, rahakott tagasi, inverter tagasi, mõned õlled kaasa ja koju. Kahju, et saanud kauemaks jääda - erinevad põhjused. Keilas heliseb telefon - meie pildid kadunud. Ei või olla - arvab Mardionu. Võib küll arvan mina. Saadame meiliga kui vaja - arvab Talts. Väsinud. Tagasi ka ei hakka minema - saab mis saab.
Järgmisel päeval vaatan iga 15 min tagant foorumit - kas juba on tulemused ja meie esikoht. Ei ole. Lõpuks on. Saadan tegelastele meili ja soovin õnne 13. koha puhul. Keegi ei vasta. Otto kirjutab järgmisel päeval, et oleme ikka potentsiaaliga noorsportlased.
Tänud ja järgmise korrani.
Mandaat ja tehniline kontroll. Võistlusnumber 14. Mardionu lapse kollane salvokelk paneb teh. kontrollija küll korraks kulmu kergitama, kuid pääseme läbi. Stardini jääb 2 ja pool tundi molutamist. Sööme ja nalja saab endiselt. Pool tundi enne starti otsustame vaadata, kuidas meil GPS ja läppar töötavad . Mina arvasin, et Taltsil kui Regio töötajal on kaasas parim saadaolevaist - selgub, et see pole nii. Selle koha peal, kus võistlus toimub, laiutab tema Regio kaardi peal laik - kõik teed saavad kuidagi kahtlasel kombel just Lennubaasi juures otsa. Türak. Otsustame kasutada minu läpparit, mis peaks kestma 2 ja pool tundi ning selle ajaga siis kõik punktid ära võtta ning esikoht endale saada.
Joonorienteerumine on ju imelihtne. Minu viimane kokkupuude sellega oli 2000 aasta Suvesõidu ajal kui Maiduga võistlejatele kaarti tegime ning siis ise järgmisel päeval joonorienteerumise kohtunik olin. Aga mõned asjad ju ei unune nagu rattaga sõit või pöialde hoidmine roolirattast väljaspool. Lepime kokku, et mina kui spetsialist loen kaarti joonemängu ajal, Onumart loeb odomeetrit ja Talts vaatab GPSi pealt meetreid ning I etapi võit on meie.
Start - saame Lennubaasi väravast välja ja kimame kohe esimesest parempöördest mööda. Odoka näit stardist enam ei klapi - nullima ka ei hakka.Otto kui parim peastarvutaja hakkab lihtsalt kõigile keeramise kohtadele 200 meetrit juurde liitma. 1.6 km stardist on kõik sassis. Otto ütleb, et mina olen loll, mina ütlen, et sõidame teiste jälgi mööda, Talts ütleb meetreid ja Mardionu sõidab sihitult ringi. Näeme Veiko autot ja naeratame on ka teisi eksinuid järelikult. 10 min kulunud - otsustame truubi juurest uuesti alustada. Kõik lähebki ludinal, kohtume Märgade Härgadega ja mina arvan, et sõidaks nende järel ehk nad teavad, mida teevad. Mardionu sõidab nende ees ja mingi aja pärast suudame nad maha raputada. Seljavõit. Kuskiltmaalt läheb jälle sassi ning kontrollaeg saab otsa. Otsustame väärikalt alla vanduda ning teiste etappidega ikkagi niipalju tagasi teha, et võit võtta. Nalja saab endiselt ning oksehaisu tagaistmest tuleb samuti endiselt. Tagasiteel finishi poole leiame KP1 ning vaatamata sellele, et aeg 6 minutit lõhki on, võtame selle ära. Finishis ütleb kohtunik, et finishi KP võtmine pole oluline - meie võtame ikkagi. Koos stardi ja finishiga neljast KP-st kolm - pole paha. Motivatsioon on üleval.
Katse II - liberada. Meie ala - lühike Patrol, tagapool start ning sportlik viha. Otto ja mina jääme vaatama. Talts ja Mardionu sõidavad. II koht - ainult sekundikümnendikud lahutamas võitjast. Meeleolu tõuseb.
Katse III - orienteerumine paberkaardiga. Mina arvan, et Talts peaks ju peast kõiki punkte teadma kuna ta vähemalt 500 korda on langevarjuga Ämari baasis maandunud ja ülevalt on palju rohkem näha. Kihutame minema. Esimesed punktid tulevad ludinal ja aega ei vaata keegi, sest tundub, et seda on piisavalt. Adrenaliin on veres. Antennipunkti juures küsib Mart, et kas see on ikka linnamaasturite rada. Mina ütlen, et helistasin Veikole ja Veiko ütles enne võistlust, et igatahes on. Lõpus jääb ikka aega puudu ning 4 punkti võtmata. Mis siis ikka. Põhiline ju alles ees.
Vahepaus 50 min. Üritame minu läpparist tõsta toimivat kaarti Taltsi läpparisse. Ei õnnestu. Tänud Oliverile nõu ja jõu eest. Püüame leida minu läppari jaoks inverterit. No way. Urmo annab proovida otsikuid autolaadijale, aga miski ei sobi. Kuradi IBM oma 20V otsikuga. Päkapikk ütleb, et tal on autos terve koormatäis otsikuid. Ei ole tegelikult. Mehed ei nuta - otsustame sõita seni kuni läppar kestab ja siis vaatame mis edasi saab.
Katse IV. Start . Võtame baasi territooriumil asuvad punktid kõigepealt. Samal ajal katsume teha plaani B - koostame loogilist marsruuti paberile, et pärast minu läppari kustumist kasutada Taltsi regiot, kuhu punkte saab sisse toksida ühekaupa. Algab kõik hästi kuni mingi punktini, mis on majas sees - meie auto ei mahu ukse vahelt sisse - Otto kirjutab legendi sõna PASK. Esimene seotud punkt - ootame veits järjekorras ja kuuleme hõiskeid ja plaksutamist. Meie kord - sõidame ligi, mina loen ülesande - ühe võistlusauto rehviga tuleb seina peal olevat märki puudutada nii, et see rehv ei puutu vahepeal maha. Ilgelt kavalad oma arust - loomulikult keerame me tagavara rehvi ära ja katsume. Teiste juurde tagasi joostes mõtlen igaks juhuks ringi, äkki ei tohi tagavararatast võtta. Hakkan ühte tagumist ratast tõstme ja näen, et esimene on mingi punase kasti sees -krt, äki jäi juhendis midagi kahe silma vahele ja ratas tuleb võtta hoopis sealt punasega märgitud alalt. Tungraud esimese ratta alla ja Mardionu tõstab. Tung ei tõuse. Aeg jookseb. Otto ja Talts ütlevad, et ikka peaks tagavararatta võtma. Tõuseb. Kontrollaeg 5 min - 4 min kulunud. Jõuame 10 sek enne aja lõppu siiski tehtud. Korras - tehtud. Vägev.
Teine seotud KP - mina loen ülesannet. Kaamera pildistab ning võistlusauto tuleb nii ära peita, et kaamerapildile seda näha ei jääks. Vaatan kaamerasse ning määran koha, kuhu auto peaks panema. Aeg algab - kõik tassivad auto juurde kättejuhtuvaid asju, mis nagu muuseas seal maas vedelevad. Autost võtame veel oma joped abiks. Aeg hakkab lõppema ning ma otsustan korra kaamerapoolsest nurgast veel vaadata, kas on miskit näha või mitte. Leian, et kuskilt paistab üks piduri tuli ja ma peaks nüüd tagasi minema ja sinna ette seisma. Äkki turgatab kellelgi - seisa seal kaamera ees. Nii ongi. Teen ennast hästi suureks ja seisan otse kaamera ette. Klõps. Korras. Peale minu pole pildil miskit. Autos jätkub arutelu kui tore loom see inime ikka on - anna talle ülesanne ning puista näpuotsaga asju maha ning 9 juhul kõmnest hakkavad enne käed tööle kui aju.
Seotud punkt 3 - mine otse itta ja pildista õiget märki, mis asub täpselt idas sellest kohast kus sa juhendit loed. Jookseme jälgede järgi metsa. Kolm märki - milline on idas? Otsustame mõelda nagu rajameister ja pildistame kõige kaugemat. Vist joppas.
Läppar teatab, et aku on tühi. Otsus - läheme baasi ja laeme täis. Pool tundi kulu, aga ikka lihtsam kui Regioga öösel ringi kimada. Baasis on keegi Mart, kes laenab inverterit. Voilaa - meie võit. Jätkame. Pimeneb ja otsustame võtta need punktid, mis on hommikuse noolemängu territooriumil. Kõik on ilus ja oksehaisuga hakkame harjuma. Vahepeal on Mardionu küll murelik oma naise auto pärast, kuid midagi hullu ei juhtu. Vahepeal vilguvad armatuuris tuled ja kõigukast kapriisitseb, kuid Otto ütleb, et see on normaalne ja nii peabki olema ja Mardionu usub. Mina kiidan takka ja räägin kui kõva auto meil ikka on - Honda HR-V oleks sellise kereväänamise peale juba ammu esiklaasi eest visanud. Mardionu usub seda ka. Saame baasi ümber ilusti hakkama. Pool aega on läbi.
Teisel pool teed olevad punktid lähevad loosi - GPS kaotab korraks metsas signaali ja sõidame valesti. Ots ringi ja punkti 66. Krt - kraav on ees. Tagasi ja teiselt poolt. Saame ligi. Leiame rahakoti. Teeme pilti ja otsustame, et rahakoti omanik on väga väärikas mees, sest tal on kuldkaart ja ilmselt kuldhambad ka. Nalja saab endiselt. Teisel pool Ämarit on punkt kadunud. Sõidame nõutult ringi ja siis helistame korraldajale - ongio kadunud. Vahepeal tuleb meelde, et üks punkt jäi võtmata ning kimame väheke edasi tagasi. Korras - tehtud. Kaks tundi lõpuni. Otsustame võtta karjääri ning juurest. Mõnda ei leia, mõnele ei saa plastikautoga ligi ja mõne juurde minnes või ära tulles käib põhi hirmsasti vastu kive. Lõpp on lähedal, aeg on otsas. Oksehais on tunda taas. Finish.
Paberid ära, rahakott tagasi, inverter tagasi, mõned õlled kaasa ja koju. Kahju, et saanud kauemaks jääda - erinevad põhjused. Keilas heliseb telefon - meie pildid kadunud. Ei või olla - arvab Mardionu. Võib küll arvan mina. Saadame meiliga kui vaja - arvab Talts. Väsinud. Tagasi ka ei hakka minema - saab mis saab.
Järgmisel päeval vaatan iga 15 min tagant foorumit - kas juba on tulemused ja meie esikoht. Ei ole. Lõpuks on. Saadan tegelastele meili ja soovin õnne 13. koha puhul. Keegi ei vasta. Otto kirjutab järgmisel päeval, et oleme ikka potentsiaaliga noorsportlased.
Tänud ja järgmise korrani.
Postitatud: P Mär 11, 2007 10:01 pm
Kuule Tont, vat kui hea, et meil ikka fotikas kaasas oliEero kirjutas: http://y.delfi.ee/norm/10151/355798_ZQKZAT.jpeg
Huvitav, kas see jääbki ainsaks pildiks Navigatsioonist?
Urmas
Postitatud: P Mär 11, 2007 10:09 pm
yep. äkki paned 1 veelurmas kirjutas:Kuule Tont, vat kui hea, et meil fotikas kaasas oliEero kirjutas:http://y.delfi.ee/norm/10151/355798_ZQKZAT.jpeg
Huvitav, kas see jääbki ainsaks pildiks Navigatsioonist?
Urmas
Postitatud: E Mär 12, 2007 12:02 am
Parem hilja, kui mitte kunagi:
http://www.lahe.net/landy/sillaehitajad ... 7/2007.htm
"Märjad Härjad" Navigatsioonil!
http://www.lahe.net/landy/sillaehitajad ... 7/2007.htm
"Märjad Härjad" Navigatsioonil!
Postitatud: E Mär 12, 2007 12:32 am
Kodulehele lisatud võistluse lõpp-protokoll
Postitatud: T Mär 13, 2007 10:49 pm
Lisasin siis ka siis mõned pildid mis me tegime:
http://www.luige-team.ee/album/main.php ... emId=13320
http://www.luige-team.ee/album/main.php ... emId=13320