4x4.ee

Aga tatoveerime kõigile nimed otsaette ja värvime autodele kah nimed ja omanike aadressid peale ... Kui omanik tahab, siis avaldab andmed, kui ei taha, siis ei avalda. Ise olen mõelnud avaldamise peale. Siis saavad huvilised ka vajadusel naabri kohta infot pärida.

Kõik taandub siiski terve mõistuse ja heade kommete peale. Ehk teeomanikuna näen probleemi selles, kui sõidetakse teel selleks mitteettenähtud sõidukiga, vastavalt ilmale liiga raske sõidukiga või liigeldakse ohtlikult. Senini pole muret olnud. Nüüd on väike probleem küll prügiauto ligipääsuga pehmete ilmadega, kuid seegi on kokkuleppe küsimus.

Teid kasutatakse normaalselt sooviga kuhugi jõuda. Kui seda tehakse üksikkorras, siis on esitatavad tingimused ka vähe teised. Kui aga organiseeritud ja plaanilise üritusena, siis on organiseerija mure teha kindlaks tee omanikud ja saada nendelt load. Ürituste kohta on eraldi sanktsioon TS-s.

Maa-metsa-teeomanikud pole tavapäraselt kõikse rikkamad kodanikud. Rikkaks saavad alles peale kinnistu müüki. Parandada mõnisada meetrit kruusateed pole just sugugi odav lõbu, seda ka mitme pere peale jagades.

Viies asjad korteri peale, siis kui oled unustanud ukse lahti ei tähenda see seda, et kõik võiksid lihtsalt sisse ronida. Mõnel on korter lihtsalt teistes mõõtudes.

Ja pole see Eestimaa ka väga ilus, kui silte ja märke täis toppida. Küll aga veendun selle vajalikkuses.

Segadus valitseb ka maaomanike ja jahimeeste vahel. Sealgi on mõistlikke ja mittearusaajaid palju. Aga sama põhimõte sealgi: kes tahab jahtida, see otsib ise omaniku üles.

Eraldi jutt on veel metsas, sihtidel ja rabas sõitmisega...

Kord võttisn kadalipu ette ja otsisin siis ühe üksiku maalapi omaniku üles, kust metsarada läbi läks. Kui sealt sõitmise luba küsisin, ei saanud omanike siti üldse aru millest jutt käis ja pärast oli pigem pahane, et sellisle TÜHISE asjaga teda tülitasin. Sealt pidada pool küla läbi sõitma ja tema ei tednuki, et peab selle kasutamiseks loa andma.

Kord oli plaan mere äärde telkima, ujuma ja angerjaõnge leotama minna. Keerasime siis enne Virtsut paremale "alajaama" juurde, sealkandis, kus praegu tuulegeneraatorid püsti. Seal mere ääres kulgeb tee, ühe auto laiune ja kahe rattajäljega. Pidasime kaardi uurimiseks kinni, sõitsime ühe rattaga teeserva, et mööda saaks vajadusel ja ei kulunud kahte minutitki kui kuri kikkhabemega "eramaaomanik" meie seljataha ilmus, auto kinni pidas ja:
-Mis te siin teete-
- Kaarti vaatame-
-Siin ei tohi olla-
-miks ei tohi, see ju avalik tee, kaardi peal ja puha-
- tee peal võib, aga siin on eramaa ja pool teie autot on eramaale pargitud-
-???-
-*"*"@@@?=)=?!)"(/)(/-
Ei hakanud siis vaidlema, võtsime parkisime autod KESET teed suure kivi ja kadakatihniku vahele, nii et jalgrattaga ka mööda ei pääsenuks küsisime kas nii om hää ja ..... läksime rahulikult ujuma. Kikkhabe ootas oma kolmveerand tundi meie taga, enne kui oma pühale eramaale koti peale sai küll oli kurja ja lolli näoga kui tagasi tulime ja küsisime ega tal igav ja külm ei ole ja ega ta pissile ei taha

Mis mõttes pole Eestima märkidega ilus? Siis ärge pärast tagantjärgi virisegu maaomanikud, kui keegi pahaaimamatult kusagilt läbi sõidab kuigi tegelikult seda ei taheta. Oma omandi eest tuleb seista ja soovina see hoida puutumatuna sellest ka teada anda uudistajatele. Tark saab aru ja teeb nagu omanik soovitab ning jääb ka Eestima ilu ja omaniku privaatsus puutumata. Praeguse tempo juures kui pangad veel laenu annavad ja autosid veetakse meeletutes kogustes sisse ja maastur on siinkandis rohkem müüdud kui lääne Euroopas, siis tuleb uudishimulike ainult juurde metsateedele. Lihtsam on üldsuse poolt (nagu see foorum siin) neid suunata kui keelata. Peks ja põlg omasuguste käest on alati mõjuvam kui kolmanda karistus.

PSV, oled sa ise maaomanik? Su jutt on kuidagi väga ühekülgne ja ilma lahendusteta. Kui oled maaomanik, siis pigem paku lahendusi. Lahendus on ka see, et ütledki oma arvamusena et kui ma löön informeeriva teate püsti kus keelan sõita, siis nii tuleb ka teha.

Teine asi on maadega mis riiulifirmade nimeal. Ühe LR Klubi ürituse jaosk võtsin ka kooskõlastuste kadalipu ette, et üks 200m (!!!) pikkune remaa lõik sõiduka saada. Selgus, et on mingi riiulifirma nimel. Mul kulus ca 2 nädalat kallist töö- ja eraaega, et ametlike ja mittematelike kanelid pidi (isikuandmed teatvasti meil ju saljased), lõpuks maa tegeliku omanikuni jõuda. Kusjuures päeval, kui üritus toimus, siis oli maa juba edasi müüdud.

Kudas kujutab kodanik PSV ette lukorda, kui sul kuluks ühe väikese 5-6 tundi kestva matka korraldamise jaoks tehtavate kooskõlastuste tegemiskes ca 2 kuud ettevalmistustööd? Mõni maaomanik võib ju ka välismaal elada (sealt vastuse saamine väga vaevaline), mõni olla riiulifirma nimel, jne. Ja nüüd, kui sa oled 2 kuud pidanud agaralt kirjavahetust, otsinud legaalseid ja mitte legaalseid teid pidi maaomanike selgub, et äkki on keegi jupi maad vahepeal maha müüdnud. Nüüd peaks ju asja uue omaniukuga kooskõlastma.
Selleiseks suureks asjaajmiskes peaks lausa eraldi inimese tööle võtma,kelle ülesandeks on omanike ostimine ja neilt lubade välja nuiamine, kooskõlstsute koostamine vastu võtmine ja lailai saatmine, süstematiseerimine, jne.

Reaalses elus näeb see asi välja nii, et näiteks 19. mail tehtava "spontaanse" safari ettevalmistust peaks alustma juba praegu.

Olulislet lihtsam oleks,kui eratee/maa alguses olek omanikukontaktandmed,kuhu helistades saaks teda,kas täna saab seal sõita või mitte. Kui ei, ostsib järgmise teeotsa.

P.S. Järgmine aasta plaanis enda pere maa juurde mineva eratee otsa panna just see liiklusmärk, mis lubab omaniku loal seal sõita ja juurde listahvel kontaktidega. Ilmsleyt saab eestis olema esimene märk sellise kujundusega:



P.P.S.
Mul on eelmiset nädalast üks VÄGA värske näide kooskõlstuste pidamatusest, kus üks kooskõlastatud ürituse trass nädal enne toimusmist üles öeldi ja olin sunnitud loetud päevadeha pea 2/3 trassist uuesti koostama ja kokku leppima. Meeletu närvi ja aja kulu ning lisaks see, et pidin töölt palgata puhkust võtma.

Tunnistan end süüdi. Olen maasturi-maa-metsa-teeomanik.

Ühe lahendusena pakkusingi välja maaomanikega mõlemale kasulikke ühistöid. Järgmisel talvel ehk isegi midagi välja saaks pakkuda.

Oma maad ei hakka keelumärgistama. Korralike märkide tellimine ja ülespanek läheb kulukaks ja aeda pole võimalik kõikjale ümber tõmmata.
Loodan eelkõige kaaskodanike normaalsele suhtumisele üksteisesse.

Oma mõtteavaldusi alustasin nagu esimeses postis kirjas oli normidest vale arusaamise tõttu. Igameheõigus vs omandi kaitse.

Hea maaomanik teeb päris suuri kulutusi oma valduste korrashoiuks. Parandades teed, istutades metsa, kaitstes kaitsealuseid paiku jne. Ise sellest erilist kasu saamata, see õnn jääb ehk lastelastele.

Vastavalt eelnevale võiks aru saada, et ka maaomanik pälvib austust ja ürituste korraldamisel peaks temaga kontakti võtma, selle asemel, et end hiljem varjata. Vahest piisab sellest kui iga ekipaaz oma autosse mõne koti kive võtab ja selle teeomanikule hiljem aukudesse poetab.

Mõistvat suhtumist ja üksteise austamist on vaja.

Pealegi onmeil juba omad (4x4.ee) märgid mõnesse kohta, kus kuri maaomanik pesitseb, omal algatusel üles pandud.
http://www.zone.ee/4x4/xxx/eramaa.jpg
http://www.smilegroup.ee/rommi/eramaa.jpg

Kallis kaas-maaomanik. Tsiviliseeritud maasturiomanikud ei tügi reeglina avamaastikule vaid liiguvad ikka reeglina mööda sisse sõidetud teid-radu jälgi. Uute jälgede tegemine kuhugi ei ole heaks tooniks.

Meist keegi ei (isegi mitte maasturi omanik) taha oma maal näha metstraktori poolt maja jäetud vööni ulatuvat rööbast. Samas maasturite jäetud jäljed paranevad looduses väga kiiresti. Nii ülltav kui see pole. Meil on mitmel korral olnud setskonnaga vanu paiku uuesti avastades probleem, et aasta-kaks tagasi sõidetud rada on rasketi leitav,
Maha jäänud mõõdukas rööbas on kinni vajunud ja heinaga värske kamara-heinga nii kaetud, nagu poleks seal kunagi jäelge olnudki.

Nüüd talvel, kui maapind on üsnagi läbi jäätnud, ei jää reeglina pea ühtegi märgatavat jälge , et seal oleks keegi kunagi liikunud.

Keelamine ja käskimine pole ju lahendus.
Pigem olgu info ja asi lahendatud. Mingi statistika näitas, et eestis on iga inimese kohta 2,5 mobla. Peaks ju ühendust saama.

Landy kirjutas: Kuna üks ja sama tee võib läbida erinavate omanike (sh. riigi ja omavalituse) kinnistuid, siis ei ole mõeldav, et inimene enne autoga sõitma asumist teeks iga läbitava tee kohta väljavõtte ja kontrolliks kas tee on eraldi servituut või ei ja kas tee on kogu ulatuses teede regitrisse kantud.

Absurd mis absurd. Aga väga ei imestaks kui mingil ajal seadusandja niikaugele jõuab, et selline olukord JOKK oleks, irw.

Erateedele märgid koos tel numbriga. TEHTUD!

Võtaks siis omalt poolt jutu kokku, asi kipub umbe jooksma. Arvan, et kõik said oma silmaringi ja teadmisi täiendada. Medalil on kaks külge.

1. Eramaal mootorsõidukiga liiklemiseks on vaja omaniku luba. Seda siis teel ja väljaspool seda.

2. Siltidega varustatud maal tuleb järgida neile kantud infot.

3. Kui pole kindel, et oled avalikul teel, siis tea, et võid olla erateel koos sellega kaasnevate piirangutega.

4. Nii nagu autoomanikke, on ka maaomanikke igasuguseid, häid ja halbu.

5. 4x4 meeskond võiks antud teemat kajastada ajakirjanduses, kus tõstataks üles maaomanikele üleskutse märgistada erateed vastava sildi ja kontaktandmetega.

6. Samas võiks avalikult pakkuda oma teenuseid raskete maastikute ületamiseks ( metsa kokkuveoks, ehitusmaterjalide kohaleviimiseks, loomade söödamajade ehituseks jms). Fun+kasu.

7. Piisava (rahalise) motivatsiooni korral on paljud maaomanikud nõus rajama/laskma rajada oma maale maasturite radu. Neid võiks 4x4 isegi rentida, seal üritusi korraldada jne. Turismi- ja talumajanduse alternatiivteenistus.

8. KP-de külastamisel tundmatute omanike erateede aukude täitmine väiksel viisil.


PS@silte tegema. Tere tulemast metsatalgutele, mis kahjuks sel aastal läheneva sula tõttu toimuda ei jõua..

PSV kirjutas:1. Eramaal mootorsõidukiga liiklemiseks on vaja omaniku luba. Seda siis teel ja väljaspool seda.

Mitte teel vaid erateel. Tähistatud erateel, ütleb elementaarne loogika.

3. Kui pole kindel, et oled avalikul teel, siis tea, et võid olla erateel koos sellega kaasnevate piirangutega.

Irw, naljakas kohe, kuidas maaomaniku staatus paneb inimesi ennast universumi tsentrumina tundma.

Et kui hakkan näiteks Tallinnas mööda Paldiski maanteed sõitma siis igaks juhuks arvestan, et:
*hullumaja- tee võib olla Haigekassa või Lääne-Tallinna keskhaigla oma
*bensukas- tee võib olla Neste Eesti oma
*pood- tee võib olla Selveri oma
*pesula- tee võib olla Jazz Autopesulad (või mis iganes firma) oma
*haigla- tee võib olla Haigekassa või Lääne-Tallinna keskhaigla oma
*saslikuputka- tee võib olla sealse armeenlase oma
* jne ???

Krt, millal ma koju jõuan, kui igaks juhuks igaühe käest uurin, kas ta mitte teeomanik pole ja ega tal midagi selle vastu pole kui seal sõidan?

Ära nüüd nii hoogu ka mine.

Jajah, unustasin posti lõppu kirjutamast:

Peace!

Üks võimalus asja leevendada on see, et maasturiomanik, kes satub erateele ja saab selle omanikuga kontakti, siis annab omaniku numbri edasi 4x4-le. Seda muidugi omaniku loal. Siis saame äkki kokku andmebaasi ja asi reguleerub ise kõigile talutavaks.