http://eal.4x4.ee/images/stories/dokume ... z2_eal.pdf , on tulemused.
Kradi läbi võtab vanainimese selline sport, aga paar rida meie mätta otsast.
Mandaat OK
Tehniline ei teadnud midagi rehvilukkude lubamisest VABAS ja alla läksid 265 (niisama lugejatele: need on ikka väga kitsad) laiused rehvid ilma lukkudeta. Väga ei viitsinud vaielda kuna ümbruskond paistis vägagi männimetsane ja liivane olema.
Start linna keskväljakult TV ja muu meediaga, päris uhke.
Proloog kuivas karjääris tuhandete (?) silmapaaride all, võtsime hästi rahulikult (koefitsent 0,5)ja saime keskpärase aja.
I katse (järjekorras meile) , liivane metsasiht männimetsas, kuni ..... suhteliselt põhjatu vintsimaraton mingis turbalaadses olluses. Alatihti paistis üle mootorikatte auto ees lükatav "saar". Kole aga tehtav, saime mingi ajaga katse lõpupiiksuni.
II katse, joonorienteerumine öises männimetsas. Tagaveoga paugutamine. Meie kasuks oli rajameistrite varustus, see kattus tehniliselt meie omaga e. odomeeter (saime teada et meil on veakoefitsent ca. 1,1 -1,5). neljast punktist kolm tulid probleemideta, siis eksisime ära. Kuna kepsu antenn on ilmselt ikaldumas ei leidnud enam tagasiteed viimase ristmikuni ja ja lisaks hilinesime 6 min kontrollaega. Õnneks katse tühistati kõigil (1 meeskond jõudis kontrollaega).
Uni, 3 tundi. Mõnna oli.
III katse, mingi raba, langevad kuivakad, hullunud lätlased, vesi, kännud. Takkajärgi oli see hea ja mõnus. Enne viimast punkti leidsime "maasika". Veelaadne aine ulatus peaaegu aknaservani, jalad põhja ei ulatunud aga see-eest oli võimalik mõõda eesseisvat rada kõndida (ettevaatlikult). Tõsi, iga sammuga vaateväljas olevad põõsad kõikusid kaasa- pinnas oli täitsa hea ujuvusega. Peale mõnd trossirebestamist ja lume mahasadamist evakueerusime ja loobusime viimasest KPst. Katse läks kirja.
IV katse, publikuring (analoogne Klapperjahile, ainult sõita sai vähem, vintsida rohkem ja vesi oli sügavam). Kuna hommikune "safari" läks veidi pikale, oli meie kontrollaja alguset juba hulk vett merre voolanud ja vintsitrossid (vana ja pärast ka katsel vahetatud uus) jätkasid rebenemist, jõudsime paariminutise varuga ringi tehtud ja katse kirja.
V katse, tegelikult oli eelnenud äparduste jada meie hinge kustumatu jälje jätnud ja Mareki füüsis tõrkus trossivedamise (tagavintsilt pärit raske 9,2 ne) perspektiivi aktsepteerimast, sai tehtud ainuõige otsus- hakkame jooma. See oli ka mõnna.
VI katse, vt. eelmist punkti.
Uni 7 tundi, vist oli ka mõnna, ei mäleta.
VII katse, paugutamine tagaveoga, mööda polügoni laskeväljakut- hirmasti raputas. Mingi aeg andis jahutusventika ahel saba ja otsetoite vedamisele kulunud aeg ei parandanud tulemust.
Kuna nii ebasportliku suhtumisega ilmset poodiumile asja ei ole (ei olnudki, 4. koht), sõitsime koju ära.
Korralduse poolest enam- vähem. Arusaamatuks jäi laagri kolimine (algus linnas, edasine kümmekond km. eemal, heinamaal). Rajad oleks võinud normaalsed olla (olid konkreetselt lihtsad või konkreetselt rasked).