Õhtul parkisime autod raudteetööliste sooja garaaži ette, aimamata midagi... Hommikul kopitati meil auto aknale... avasime ukse ning unise ning ehmunud pilguga vaatasime võõrale otsa.. Tegemist oli BAM'i hooldusbrigaadi liikmega, kes kutsus meid teed jooma smile-emotikon Panime end riide ning läksime, vestlesime lõbusalt kes me oleme, mis tööd tema teeb ning vene valitsusest, lõpuks anti meile kaasa kulbiga väga maitsvat kodukootud moosi.. mmm.... Aga see ei olnud veel kõik, järgmisena oli meil au näha ja kogeda kuidas 40a vana hooldusmasin käivitati ning oma pesast välja veeretati.. Kustumatu mulje jätab selline siirus ning lahkus, mida siin, teisepoolt Ural'i mäestiku kogeme!
Jätkates talvist BAM'i läbimist kogesime kaunist ilu ning BAM'i valu.. meie katuseboks arvas, et -32C on just täpselt see õige temperatuur kui peaks iseseisvat elu alustama ning tema sisse paigaldatud pealesõiduteed välja viskama.. õnneks saime varakult jaole ning pääsesime väikeste purustustega.
BAM'i ääreses linnas nimega Juk Tali, ootas meid Raiti'i hea tuttav Vova. Peale kosutavat lõunasööki suundusime vaatama midagi huvitavat - vedurit! Võimas masin tiksus tasastel pööretel ja ootas milla temas peituv metslane välja lastakse, et enda järel uskumatuna tuntuvat koormat vedada..
Hetkel oleme Tõnda's ning meie talvine BAM'i läbimine läks suht valutult - ühelgi autol pole enam tagavararehvi, meil on katuseboks katki, Novosibirski meeskonna auto õhkvedrustus lõpetas lepingu ning veel mõni pisikahjustus... Homme võtame suuna Yakutskisse lootuses, et selgub ka meie piiritsoonilubade staatus ning me ei pea lihtsalt tagasi sõitma...
