Kuidagi vaikne siin peale sellist toredat võistlust
Panen siia ühe sõidu kirjelduse Väleku meeskonnalt:
Postitas peep » 21 Nov 2012, 01:02
Mõned read siis meie sõidust.. Peale proloogi platseerume põhitrassi stardirivis neljandale kohale ja oleme 9 min maas (marsimeestest) esimestest. Kell tiksub meile näitamaks õiget stardiaega, adrekas on laes ja kusehäda hakkab ka sajaga peale pressima. Vahet pole küll üle läheb. Raja punkte on kokku üle500, millede hulgas on meile teadmata (kiibijaamad) kontrollpunktid. Neid tuleb läbida tõusvas joones ja ühtegi ei tohi vahele jätta, sest siis on kohe katkestamine. Stardime 10.09 ja muidugi kohe gaas põhja ja silmad ruutu. Piinliku täpsusega peame meeles kiibijaamade numbrid ja kõik sujub hästi. Umbes poole tunni pärast oleme juba neljandas jaamas ja tõusnud teisele kohale. Hakkame jälitama Marsimehi. Peale 8. kiibijaama tuleb metsavahel pikk sirge ja selle lõpus paistavadki Marsimehed. Gaas põhja ja järgi. Korraga märkame silmanurgast midagi kahtlast. Pidurdame, laseme vähe tagasi ja ongi plagu maas koos jaamaga. Oh vedas, et märkasime, teeme piuksu ja uuesti tuld. Veel pool tundi ja käes nad ongi ja siis, süttib Hundi masinal punane märgutuli, mis sunnib meid tempos järgi andma ja peatuma . Marsimehed pääsevad. Mingi aja pärast õnnestub meil nad uuesti kinni püüda ja jälle süttib Hundi masinal punane tuli. OK, mis siis ikka, peatume ja jahutame. Temp alla saadud ja uuesti jälitama. Saame nad jälle kätte ja jälle süttib see kuradi tuli, peatume . Jahutame masina ja kohe edasi, enam ei pressi, kulgeme sörkivas tempos ja võtame rahulikult. Peale 22. kiibijaama läbimist jõuame mõnusa truubini kus pusivad Marsimehed. Jes, jälle järel. See sihuke mõnus koht kus ühelt poolt tuleb masinad vintsiga alla lasta ja teisepoolt üles sikutada. Alustame laskumist, samal ajal juba Marsimehed tõusevad teisel kaldal. Sikutame ennast ka üles ja kohe järgi. Nüüd jälle kiiremas tempos ja jälle süttib Hundi masinal punane tuli. Veel ei peatu, sest umbes 300 m kaugusel paistab mingi haagis, mis võib osutuda tankimiskohaks ja kus peab ka tegema 40 min kohustusliku pausi. Nii ongi, vedas. Kell on 13.30. Oleme läbinud 23 kiibijaama ja 100% kindlad, et ka tõusvas joones, vahele pole ühtegi jäänud. Sööme kiirelt supi, tangime ja peseme radiaatori. Martin ka remondib, kinnitab nipukatega radikat pakiraami külge, kuna on mitu korda ennast üle Valli tõmmanud . Aeg tiksub armutult ja peagi hakkab paus läbi saama. 14.05 lähevad Marsimehed ja meie 14.10 neile kohe järgi. Selleks ajaks pole üksi ATVtiim puhkepausile jõudnud. Tagant pole erilist ohtu tulemas ja arvame, et oleme kindlalt 2. kohal. Umbes tunni pärast oleme Marsimeestel jälle kannul ja läheb lahti pingpong. Meie nemad, nemad meie ja nii umbes tund aega. vot see on võistulus, mulle väga meeldib. Ja siis ... arvake ära, mis värvi märgutuli süttib. Ja veel sellise sita koha peal kus pole vett kuskilt võtta . Seisame ja jahutame. Võtame vastu otsuse, et loobume marsimeeste püüdmisest ja liigume edasi tühikäigul loksudes, et mootorit mitte koormata. Nii umbes 20km/h. Nagunii läks juba pimedaks ka ja tempo langus pole suur kaotus. Sellisele tempole peab masin hästi vastu ja peame olema sellega rahul. Vähemalt oleme pidevalt stabiilses liikumises. Ja siis, jõuame väga ilusasse männikusse(raba) kus on väga pehme ja väga raske vedu ja hetkest tuli põleb. Seisame ja jahutame, mina naudin väga hästi lõhnavaid mände mis meele erksaks lööb ja Hunt jookseb pudeliga ümber ATV , ja nii kordub see umbes 7korda, sest see kuradi raba ei lõppe ega lõppe . Sada meetrit edasi ja jälle seisame. Kuna olen suitsumees siis sellised pausid olid päris positiivsed. Lõpuks pääseme sellest rabast ja ees on mõnusalt pikk lõik suurte porilompidega. Seal saame masinad korralikult maha jahutada ja võib jälle gaasi vajutada. Kell on umbes 18.30. Selleks ajaks on meil läbitud umbes 350 rajapunkti ja kiibijaamu leidud vist 41 või 42. Hetk hiljem viskan pilgu spidomeetrile ja märkan, et bensutuli vilgub kurjakuulutavalt punaselt. Pole hullu, küll see teine tankimispeatus ka varsti tuleb. Rahulikuks jätab veel see, et meil mõlemal on 5l kaasas ka. Nonii, lõpuks paistabki vaatetorn ja saab tankida. Kell on 19.30, läbitud 380 punkti ja 47 kiibijaama. Nüüd ootab meid ees mõnusalt järsk ja pikk langus. Seda kohta on turvamas ka kohtunikud, et vajadusel pika nööri ja autoga ATV'd alla lasta. Küsime neilt, :“Millal eelmised läksid ja kas sõitsid ise alla?“ Vastus: „Läksid umbes 3 või 4 minutit tagasi. Esimene mees sõitis ise ja alla jõudes tegi hirmsat kisa, et ära sa tule jube risk on! Teine siis lasti auto abil alla.“ Ok, 4 minutit Mõtlen mina. Ah pole seda aega nende nööridega pusida ja otsustame sõita. Hunt pakikale raskuseks ja kolinal alla. Siis ruttu mäest üles tagasi, mina pakikal ja Hundi masin alla. Kõik sujus hästi. Edasi liikumiseks peame nüüd läbima mingi veekogu mis tundub pimedas suurem kui Peipsi järv. No mis siis ikka, minna ju tuleb, sest teist teed pole. Hunt hakkab kahtlema ja lähen ise esimesena. Vot siin me näppu lõikame ja ikka päris sügavalt. Vesi läheb sügavamaks, tuled ja pakiraam vajuvad juba vee alla. Ah, pole hullu, snorklini veel ruumi küll mõtlen mina, küll see vesi ükskord madalamaks läheb. Ja siis...Tunnen, et põhi kadus. ATV hakkab muutuma 'jonnipunniks' ja ma ei suuda enam tasakaalu hoida. Selge, nüüd on ümberminek käes. Lahkun hüppega pardalt, et mitte masina alla kinni jääda. See õnnelikult sooritatud. taban ennast kõrvuni veest ja jalge all põhja pole. Masin keerab rattad taevapoole ja mootor seiskub. Vaikus. Tuled veel säravad ilusti vee all(Iseenesest vaatepilt oleks ju kaunis, kui vee all paistaksid korallid ja ilusad värvilised kalad). Riided muutuvad raskeks ja kahlamispükstesse hakkab vesi tungima. Vot see oli sitt, et mitte öelda väga väga sitt tunne. Kähku ATV poole tagasi, sest tean, et masin ei upu. Nii, sain ATV'st kinni ja proovin uuesti põhja kombata, lasen ennast õlgadeni korraks vette aga põhja ikka pole. Siis tabab mind hirm ja väike paanika(mida perset!!!). Ronin ATV otsa, põhjaplaadi peale. Suurem oht sai läbi ja püüan rahulikult mõelda. Hunt ka pusib kuskil kaugel, tulede järgi otsustades on temagi üsna kehvas seisus. Väljas on kottpime ja ümberringi hästi sügav ja külm vesi. Istun siis seal ATV põhja peal ja mõtlen. Õnneks on kiivri küljes lamp millega saan vähe ümbrust uurida. Selja taga, nii umbes 15, 20 meetri kaugusel paistab kallas. Selge. Esimene mõte on, et pean loobuma rasketest üleriietest, kahlamispükstes ja kiivrist ning kalda poole ujuma. Teine mõte on juba parem, hakkan kätega aerutama. See toob edu ja umbes 10minuti pärast astun kindlale maapinnale. Hoian masinat, et see järvele tagasi ei läheks. Isegi seal on nii sügav, et 2meetrit kaldast põhja pole. Pime, kole ja väga külm on. Lõpuks saabub ka Hunt minuni(ei tea kust), keerame vees masina ratastele ja vintsime välja. Nii, asi korras. Jätame minu masina maha ja hakkame teed staapi otsima. Tean täpselt kuhu suunduma peame, sest eelmisel aastal olin selle kohapeal pealtvaataja. Aga võta näpust, hirm vee ees on nii suur, et enam ei julge isegi vee poole vaadata. Eksleme umbes pool tundi edasi-tagasi ja ei midagi. Mis siis ikka. Võtame suuna tagasi, sest oleme sellest vaatetorni laskumisest umbes 100meetri kaugusel. Hästi ettevaatlikult mööda kalda äärt jõuame torni alla. Ronin mäest üles ja palun meid sealt üles vedada, et läbi karjääri lahkuda staapi. Seda ka tehakse ja tiritakse Hundi masin üles. Selle aja peale on ka Oliver(korraldaja) sinna jõudnud ja küsime luba lahkumiseks läbi karjääri. Seda meile ei anta ja peame jälle sellest torni mäest alla sõitma ja minema läbi vee. Õnneks on ka Oliver nõus alla tulema ja taskulambiga õiget suunda vastas kaldasse näitama. Nii saabki tehtud, uuesti vette, vesi on vööni, ATV kahe vahel ja hästi vaikselt jalgadega põhja kombates oleme teel vastas kaldasse. Oliver teisel kaldal lambiga metsa suunas valgust näitamas. Oeh, läks õnneks ja 10minuti pärast oleme laagriplatsis. Kohe kuumad teed ja mitu linnunokatäit(pelikan on ka lind) jäägrit, konni ja viina takkaotsa. Keha temperatuur taastub ja värinad kaovad, peas tekib sumin. Kell on umbes 22.30. Siis selgub, et vaja kiibid ära anda aga minu masin metsas ja kiip küljes. No mis siis ikka, peab minema kiibi järgi, mille ka ära toome ja ajad kirja saame. Uuesti kuumad teed ja muud jutud ning tuttu. Kell on 1 öösel. Enne magama jäämist arvame, et katkestasime teiselt kohalt ja võime langeda kolmandaks, sest tagantpoolt on tulemas ainutl Suzuki tiim, aga nad on väga väga kaugel ega pruugi kontrollaega jõuda. Teised on juba katkestanud. Saabub hommik, ärkame ja läheme siis tulemusi uurima. Mida perset, Mehed Marsilt kolmandal ja Välek kuuendal kohal. Proovime siis selgusele jõuda ning selgubki kurb tõsiasi. Meie võistlus lõppes juba peale teist kiibitamist kell 10.50, 40minutit peale starti. Viga sai tehtud suundudes kolmandasse kiibijaama, kus eksisime gepsu peal mõne millimeetriga, aga looduses on see 50+ meetrit. Ja seal meie õnnetuseks oli ka kontrolljaam number 3. Ainult see oli mõeldud TR1'le mitte ATV'le. Vot selline eksimus. Peale seda põhimõtteliselt tapsime ennast ja masinaid täiesti tühja. Marsi Meeste võistlus lõppes kiibijaamas number 9, sest nemad ei märganud maas vedelevat plagu ja ülejäänud sõit ka tühja. Kuigi nad oleks pidanud sellest 10ndas jaamas aru saama, et peale 8 tuleb ikka 9, mitte 10. Ja tagasi pöörduma. Ja need punased ja sinised tikutopsi suurused klotsid ei tööta. Neid lihtsalt ei märka, eriti pimedas. Pisut kurvaks teeb see, et selline väike eksimus võistluse alguses nullib terve pika päevatöö. Aga ise oleme süüdi...Väga hea tunde tekitab aga see, et mehed föönidega(nii nimetavad tonniste Can-am'ide mehed Hondasid) suutsid ainukese tiimina kaks korda võimsamatele masinatele korralikku konkurentsi pakkuda. Nagu pinnud perses, natuke sikutad välja ja hetke pärast saad uue ja sügavamale. Selline võitlus meeldis mulle ülekõige. Järgmisel aastal võiks olla täpselt sama rada. See muidugi minu arvamus. Võistlus siin
http://sportrec.navirec.com/ui/#187thvm
Järgmiseks aastaks jälle targem .
Kõik me teeme vaid oma tööd...