al kirjutas:[
Pole elus õlitanud ja pole ka ükski plaat tähiku pärast kõrvale jäänud, ikka kõverad, pasunas vms.
Kõver plaat on amatööri tunnus
Ma olen mõniteist aastat tagasi metsamehena nii ise saeprofileiba maitsnud kui ka poistele nii sae- kui ka maasturimehaanik olnud. Kodus küttepuid töristades ehk tõesti mingi osa õlist ka tähikuteni jõuab... aga kui talupojamõistus appi võtta, siis minu peakene küll välja ei nuputa, kuidas täiskiirusel liikuvalt ketilt ja tähikult õli
sissepoole ehk tsentrifugaaljõule vastassuunas liikuma hakkab. Ehk seletad?
Kogemustelt niipalju, et õige hoolduse ja kasutuse korral elas saeleht kaks-kolm tähikut üle. Muidugi peale seda, kui saemehele selgeks sai, kuidas saagi mitte kinni jätta ja latti mitte kõveraks venitada

Praegusel ajal ehk tõesti keegi enam otsatähikuid ei vaheta, aga üheksakümnendate keskpaigas oli raha väärtus teine ning ka Oregoni odavad ja head saelehed ei olnud siiamaile veel jõudnud. Tollal oli oluline vahe, kas 300 eeku saeleht või mõnikümmend eeku tähik. Kord-paar päevas saelehele määret panna konti ei murdnud ning kestvuse erinevus oli oma tasku peal kenasti tunda. Veotähiku laager sai oma portsu korra päevas või ülepäeva, vastavalt sellele, kuidas küljekaas saelehe hoolduseks või ümberpööramiseks maha võeti. Ja vahe oli tunda - määrimata sael töllerdas sidurikorv väntvõlli otsas peale aastast tööd juba päris korralikult, määritud isendil oli tihe. Räägime siis saagidest, mis lõikasid 20-50 tm päevas olenevalt metsast ja gaasil oli 2 põhiasendit, ON ja OFF. Sae eluiga oli keskmiselt paar aastat, peale seda sai saag ette võetud ja vaadatud, kas teha kapremont või osta uus. Esimesed saed said muidugi oluliselt kiiremini otsa, egas alul keegi ei uskunud, et 2T õli peab olema täissünt ja läbitöötatud mootoriõli ketile ei lähe mitte...

ikka oma rahakott tegi asjad selgeks...