4x4.ee

Flachback 2:
MAGADAN: Üheksanda päeva hommik.
Alustagem sellest, et Tiidu sünnipäeva järgselt olime ise sitemas seisus kui tehnika... Sellele järgnes tavapärane maanteel nühkimine, mis vaheldus (vist?) mudasemate lõikudega. Igal juhul oli ühel hetkel m...aanteel silt "Estonka" ning pöörasime suurelt teelt maha.

Estonka küla pidavat olema varasemate andmete põhjal eelmisel aastal maha põlenud, aga kohale jõudes polnud igal juhul jälgegi tulekahjust. Nagu polnud märkigi eestlastest. Kohaliku mahlaka suupruugiga ja ilmselgelt ebakaine taadi sõnul elavat seal vaid "jobbanõi nemets". Ent maanteesildist eksitatud eestlasi pidavat külasse üsna tihti eksima.

Seejärel testisime parmude lennukiirust. Kuni 35 km/h püsisid nad veel kenasti sabas, pidurdades maandusid plirts-plärts vastu peegleid.

Seejärel on miskipärast üks suur ja pime auk mälestustes, mille täidan nüüd vahepealsete tähelepanekutega.

Esmalt Aasia teed.
Võrreldes Uuralitest Euroopa poole jäävate maanteedega, on siinsed teeolud igati head. Umbes nagu Eestis (ma ei mõtle siinjuures Jõhvit). Igal juhul suisa igavalt lustlik on veereda.

Automargid on aga kummalised. Tuttava välimusega masinad kannavad imelikke nimesid (stiilis Nissangjonghuijobina jms), rääkimata üha valdavamaks muutuvatest parempoolsetest roolidest.

Nende parempoolsete roolidega on üldse selline lugu, et möödasõitu üritavad juhid peavad end esmalt manööverdama poolde vastassuunaritta, et eessõitvast autost mööduda. Pole ka ime, et siinkandis nii palju plekimõlkimisi aset leiab siis, kui taolised hullud järsku vastassuunda lendavad...

Teekonna pikkust on üsna raske hinnata kui esmalt näitab silt, et
Irkutskini on 1000 kilomeetrit, mõned kilomeetrid edasi 1700 ning ca 60 km kaugemal 1730.

Ja jõudsime lõpuks Tomskisse. Ööbisime Ob-i jõe kallastel, kus sai viimaks normaalselt ujumas käia (vaid vool kippus ära viima) ning kohalikku kotkast toidetud.

Mingil varasemal päeval üritasime end ka ujudes puhtaks pesta.
Igaühe ümber tekkis kerge õline laik, raskemate seedimisprobleemide käes vaevlejad ujusid järvekese kaugemasse nurka.

Tomskis võtsime peale Pika (Veiko), kes sinna lennukiga saabus.
Ning pärast autode pesemist sai suund võetud Kasekülale, meie esimese vahepunkti peale.

Siberi eestlastest ja nende küladest kirjutan pikemalt oma Siberi sõidust valmivas raamatus.
Lühikokkuvõte on aga selline, et olime seal tõelised staarid.
Mis parata - kui Eesti riik ei suuda meeles pidada väljaspool Eestit
elavate rahvuskaaslaste tähtsaid daatumeid (Kaseküla sai 110. aastaseks), siis keegi peab ju riiki esindama minema.
Siinjuures sobib väga hästi tsitaadiks ühe kohaliku eestlase ütlus: "Olgu see rahvus milline tahes, oma keelt ei tohi unustada!". Rahvuse kohta käiv oli seejuures öeldud väga terava irooniaga.

Eesti keelt aga räägitakse Kasekülas ja selle naabruskonna eesti külades vägagi hästi. Tõeliselt südantsoojendav oli kuulda eestikeelset juttu tänavatel, külla minnes, poes, klubis jne.
Mäletati ka möödunud aastal seal käinud rännuselle, keda ootas väga soe vastuvõtt igas kohas, kuhu sisse astusime.

Nägime ka haruldast GAZ 67, mis sõjaajast pärinevat. See seisis lihtsalt ühe kohaliku eestlase aida all, traktorite ja kombainidega koos.

Ning loomulikult pakuti külakostiks samakat. Et tegu oli kvaliteetse kraamiga, siis sai seda kraami ohtralt manustatud. Pealegi - ebaviisakas oleks ju "ei" öelda. Nii me siis sumisesime külade vahet kuni saabus aeg Kaseküla jaanitulele minna.

Piduliku ürituse käigus andsime üle hulga Eestist kaasa toodud raamatuid, kohalikule koolile ja raamatukogule. Siinjuures suured tänud Siberi eestlasi toetanud kirjastusele Valgus ning
AS-le ABT.

Kohalik televisioon võttis meid ka eetrisse ning intervjuusid jagati suht ohtralt.

Olles ainsad Eestist tulnud külalised (lisaks oli nn välismaalastest veel seal Saksamaalt saabunud endine Kaseküla elanik), anti meile austav võimalus süüdata küla jaanituli. Selle protseduuri viis läbi Lilleke, sellal kui ülejäänud rändurid ümber lõkke kõikusid.
Rahvast oli kohapeal kõvasti, külaelanike arvestuste järgi vähemalt 300. Söödi, joodi, tuiati niisama ringi ning aeti kohalikega juttu.

Viimaks saabus hommik, mis ei olnudki nii hull ja valus kui esialgu karta võis. Et see tekstki saab kirjutatud üsna varahommikul, siis oli tegu kas väga kvaliteetse samakaga või pole kõik tarbitu veel organismist hajunud. Kahtlustan mõlemat.

Igal juhul liigume nüüd edasi Baikali ja BAM-i suunas ning üritame leida mõne koha, kus end vette kasta saaks.

Tehnikast rääkides, siis lõi Raidi autol välja mingi kolks, mida
tavotipritsiga Kasekülas leevendati. Samuti üritasime Pikale enne lennukile istumist pähe määrida mõned stabika puksid, mis kahjuks aga kohale ei jõudnud.

Allikas: http://www.magadan2012.blogspot.com/

MAGADAN: Mõned pildid enne BAM-i: http://www.magadan2012.blogspot.com/

TÄNA!
MAGADAN: BAMi võlud-valud algavad: Rehvid ribadeks
LC80 ja Hiluxi rehvid purud, LC80 oma ribadeks. Lähima asustatud punktini 70 km teed, mida ei eksisteeri. Tagasi mitukümmend km segipaisatud maastikku... Hea algus BAM-ile, ainult tige karu on veel puudu.

MAGADAN: Täpsustus: LC80-l on KAKS rehvi ribadeks. Lootusetult. Rohkem varurehve ei ole. Hiluxil üks rehv puru.

Ettekujutuse saamiseks, mis BAM (Baikali-Amuuri magistraal)endast kujutab ning milliseid sildasid, teid-radasid ja jõgesid tuleb ületada/läbida, mõned pildid eelmisest aastast:
https://www.facebook.com/media/set/?set ... 307&type=3

FLASHBACK 3:

22.06.2012
Seitsmes öö
Neid ridu kirjutades istun Obi kaldal, loojangujärgses viimases valguses, linnud ja naaberlaagri venelased on oma laulmise lõpetanud, nende asemel
kostub kõrvaltelgist uinunud Sideministri valju sõnavõtt, veidi eemal vähkreb Tiit rahutult oma asemel seda meloodiat kuulates...istun siin ja mõtlen
Siberi mõõtmatutele avarustele, Obi majesteetlikule kulgemisele ning...sellele, kas minna telgitaguse põõsa alla sitale kohe või kannatada selle
toiminguga hommikuni...
Kuna õhtuks sai söödud kohalikult turult ostetud ploome, siis võib põhi alt lennata kiiremini kui magamiskotist ja telgist välja saan...

Aga muidu on kõik kontrolli all ning hommikul suundume Kasekülla jaanituld tegema.



MARKO KALDUR, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
www.magadan2012.blogspot.com

MAGADAN - 27.06 hommik. BAM-i esimene katse lõppes kolme purunenud rehviga, rebenenud porilaiendiga ja lekkiva roolivõimuga. Nüüd siht möödaa Baikali Lääne kallast mööda Irkutskisse, seal ootamas meid WOLK-i poolt organiseeritud korter, uued rehvid ja autode esmasd hooldused. Rait (SMS)

Krt 80 nel lekib ju roolivõim karterisse...Raidil see juba talvel jamas.
Landy, kas kuidagi kronoloogiliselt loogilisemalt saaks postitada?

Mnjah tundub, et tuleb uus seriaal "Sibir slezam ne verit"

helar kirjutas: Landy, kas kuidagi kronoloogiliselt loogilisemalt saaks postitada?

Olin vahepeal arvutist eemal puhkusel ja nüüd kogusin kokku kogu vahepel tilkunud info. Sorry, et veidi ajaliselt tagurpidi.
Ametlikus blogis on osa postitusi õiges järjekorras.

Kirjutn siia vahele.Me kirjanik peaks ka tegelikult infi üles panema.
Bammil sõitsime mingite maandus orkide otsa mis olid rohu sees.Mul tagumine rehv küljelt,keskelt mustrini puruks ja esimesel küljepealt puruks.
Täna viisime Irkutskis remoni ja öldi,et teevad timmi
Tagavara ratta kronsale on praod sisse tulnud.Homme keevitan üle.
Rooli kardaani vahele oli kuskilt mingi polt sattund ja oleksin lepikusse pannud kui rool kinni kiilus.Päris kole.
Punane savi ja vihm on iseenesest lõbus kui näed selle teekonna lõppu.
Meil seda lõppu ei paistnud ja tagavara ratst ka enam polnud.Jätsime vist mingi 30km sõitmatta.
Kui kaartilt vaadta kus on sihtpunkt ehk Magadan siis me polegi veel kuhugi jõudnud ja otsustasime,et targem on jõuda ikka sihtp. ja siis tasitulles augud täita.
Hilux käis täna silla stendis ja sai jälle rooli õigesse asendisse.
Roolivõim lekib LC100
Kohe peaks blogisse pildid ja rohkem juttu tulema

*
MAGADAN: 14. päev

BAM-i esimene etapp alates Taishetist kuni Baikalini on nüüd läbitud. Lühikokkuvõte toimunust (kuna emotsioone ja juhtunut oli rohkem kui kiiresti kirjutada jõuaks) alljärgnevalt.

Pärast korduvaid mööda- ja tagasisõitmisi tänu kohalikele, kes oma kodukantigi ei tunne, jõudsime lõpuks BAM-i otsale.
Selgituseks siis BAM-i kohta niipalju, et see on Baikal-Amur raudteeliin, mis kulgeb 3220 km ulatuses läbi Siberi.
Meie eesmärk on läbida Tõnda ja Taisheti vaheline lõik, mille pikkuseks on umbes 900 km, samuti erinevaid muid lõike BAM-il.
Seda aga mitte rongiga, vaid mööda raudteeäärseid hooldusteid - või nende puudumisel lihtsalt sealt, kust läbi saab.

Olles õige otsa peale saanud, kulgesime tükk aega mööda üsna korralikke metsateid. Umbes nagu need, mida Eestiski kohtab.
Siis aga hakkasid rajad otsa saama. Mõnes kohas nii lootusetult, et pidimegi otsa tagasi pöörama ja kümneid kilomeetreid tagasi sõitma, et uus teeots leida. Siis aga otsustasime, et kuigi eesminevad jäljed olid aastakümneid vanad, siis proovime neid mööda ikkagi läbi saada. Ja saimegi. Kohe tükk aega. Ukerdamist laugastes ja mülgastes ja nõlvadel ja võsa vahel oli kõvasti.
Vahepeal kadus rada sootuks, siis improviseerisime edasi minekul.

Meie teele jäi hüljatud külasid - BAM-i rajades ehitati lööktöölistele
keset taigat üha uusi eluasemeid, mis raudteeehituse edenedes aga maha jäeti; nägime surnuaedasid keset eimiskit (küllap raudteeehitusel hukkunutele); sattusime tehnikaromulate otsa jne.

Ühel hetkel kostus aga LC 80 salongi kõva sisin. Kiire kontroll - üks rehvidest oli ribadeks. Sabas järgneva Hiluxi poolt kostis kah kummalist suminat - ka sellel oli rehv puru. Ning hetk hiljem hakkas sisisema ka LC 80 teine rehv. Ehk siis - korraga purunes kolm rehvi kahel erineval autol.

Veidi hiljem selgus, et olime sõitnud läbi terava rauakola, mis rebestas kahel eessõitval masinal rehvid. Kolmas auto - LC 100 - pääses, kuna peatuti napilt enne rehvesurmavat kohta.

Rehvide vahetamise käigus selgus, et meie masinate rehvidesse Eestis pumbatud Air-Seal (www.air-seal.eu) löga ei toiminud. See olevat siis taoline kraam, mis peaks hoidma rehvid torgete ja purunemise korral tervena ning võimaldama probleemideta edasi sõita. "Matt"-e lendas Air-Seal'i aadressil kõvasti - ning veelgi rohkem päev hiljem, kui selgus, et see löga ei aidanud isegi väikese kruvitorke korral. Mõni pakkus isegi välja, et eemaldada autode küljelt vastavad reklaamplakatid.

Igal juhul paaritunnise pusimise järel olime taas valmis edasi liikuma. Seejuures läks LC 80-le alla kogu tagavararehvide varu - kui veel üks nael oleks teele jäänud, seisnuks masin liikumisvõimetuna keset Siberi pärapõrgut, sadade kilomeetrite kaugusel lähimast abistavast paigast.

See meid aga ei heidutanud ning jätkasime oma teekonda piki BAM-i. Ühel hetkel asendus tavaline pinnas punase saviga, mis kleepus nii rehvide vahele kui autode peale. Varsti olid masinad roosakaspunased ning liikusid vaevaliselt edasi läbi
punase pinnase.

Külaelanikelt ja metsatöölistelt suunda küsides ütlesid kõik, et sellist teed, nagu meie sõita soovisime, ei eksisteeri. Nojah - siinkandis enamasti kohalike abile loota ei maksa, kuna nood ei
tea üldjuhul sedagi, mis nende oma koduõues toimub.

Ometigi oli tee BAM-ile olemas. Ja meie liikusime aina edasi, vahepeal vintsides, vahepeal mülgastes ukerdades, vahepeal libisedes, vahepeal vaevaliselt nõlvadele tõustes. Kuni ette jäi jõgi.

Ahjaa - otsekui tervitusena BAM-i poolt pidime suht etapi alguses juba ühe käredavoolulise jõe forsseerima. See läks suuremate probleemideta - üks masin sumas omal jõul läbi, teine
vintsiti läbi, kolmas lasi end lainetel kanda.

Teine jõgi tundus kergemgi takistus olevat, ent kuna oli juba öö maale langenud, jäime seal läheduses mahajäetud küla vahel laagrisse. Vaevalt väsinult telkidesse jõudnud, kuulsime üha tihenevat vihmarabinat telgikatusel.

Hommikuks oli sadu korralikult pladistada jõudnud ning pärast lühikest nõupidamist otsustasime teha väikese tagasipöörde.
Seda mitmel põhjusel: esiteks polnud ühel masinal enam varurehve; teiseks muutus punane savi põrgulikult libedaks (kohalikud soovitavad sellise ilma korral 20 minutiga mägedest kaduda, kuna vastasel korral ähvardab oht jääda paigale nädalateks); kolmandaks olime ajagraafikust kõvasti maas.
Kuidagimoodi ukerdasime uuesti mööda ligedaid teid tagasi lähima asulani ning võtsime sihiks veidi suurema trassi.

Siinjuures tuleb aga tõdeda, et Venemaal on teedeehitus veel müstilisem kui varasemalt kirjutatud sai. Nimelt kannab läbi metsa tõmmatud siht nimetust "federalka" ehk föderaalne maantee.
Eestis on metsa väljaveorajad samasugused nagu Vene federalka -vööni mülkad, sügavad rööpad, rajad kus jalgsigi keeruline kõndida... Meie aga ukerdasime sealt kuidagimoodi oma maasturitega läbi, imestades seejuures, kuidas küll kohalikud oma Ladadega samu radu läbida suudavad...

Nii me siis kulgesime, arvestades 700 km-se trassi läbimiseks umbes päeva. Tegelikkuses kujunes see aga kahepäevaseks offroadseikluseks, mis ei jäänud karvavõrdki alla Eestis korraldatavatele kestvussõitudele. Erinevuseks vaid see, et Siberis ei ole võimalik sõitu katkestada, puuduvad toetusmeeskonnad ning auhinnaks on ellujäämine.

Mida edasi liikusime, seda rohkem nägime ka silte mägiteedel - "suletud läbipääsmatute teeolude tõttu". Meie kulgesime aga endiselt piki Baikali läänekallast allapoole.

Lõpuks jõudsime Irkutskisse. Selle aja peale juksisid kõigi autode
roolisüsteemid, mis tänu kohapealsele offroad-eksperdile Volk-ile
kiirkorras remonditud said. Samuti läksid rehvid taastamisele.
Kuniks remonttööd toimusid, käisime linnaga tutvumas ning pesime puhtaks suurema osa vahepeal räpaseks saanud riietest.
Ning nüüd liigume edasi Baikali kallastele ja järgmine suurem punkt peaks olema Ulan-Ude.

Allikas: http://www.magadan2012.blogspot.com/201 ... -paev.html

MAGADAN: Jutu juurde vahelduseks veidi ka pilte meie matkasellide elust-olust: http://www.magadan2012.blogspot.com/201 ... ildid.html

Võimas värk,võib vaid pöialt hoides ja väikse kadedusega hinges öelda

MAGADAN: BAMi piltide vol 2: http://www.magadan2012.blogspot.com/201 ... bam-i.html

Väino Laisaar
Oleme omadega Tšitaasse joudnud ja ööbime kirikus. Homme alustame 7-e päevast sõitu Magadani. Siiani elus ja terve. Muidu ka timm!

MAGADAN: 16. päev

Jõudsime Tshitasse. Täna ööbime taas katuse all. Nagu Väints ütles: "Oleme ööbinud prügimäel, ehitusmaterjalide poes, aga
kirikus senini veel mitte." Ehk siis - meie ööbimiskohaks on Heiki
tuttava kirikuõpetaja töökoht....

Irkutskist me niisama lihtsalt minema ei saanudki. Kuna autode remontimine venis, siis tegime tiiru linna peal ja lähinaabruses.
Muuhulgas sõitsime ka Baikali järve äärde, kus tegime tunniajase
laevasõidu järvel, lootes serpasid (nii vist nimetati Baikali hülgeid)
näha. Seda õnne osaks ei saanud, küll aga saime imetleda Baikali kaldajoont ja muud kena.

Seejärel käisime veel vaatamas loomapiinamist vene moodi - väike nn "loomaaed" Baikali ääres, kus kaks karu olid suletud paariruutmeetristesse puuridesse. Suht rõve vaatepilt, Euroopa loomakaitsjatel oleks seal kõvasti piketeerimisvõimalusi.

Irkutskis saime kätte vahepeal taastatud rehvid. Eestis oleks need otsemaid ära visatud - sedavõrd lootusetult ribadeks
tundusid nood olevat. Siin aga vaatasid vennad rehvid üle ning kommenteerisid äraviskamise kohta, et "horosho zhivjom". Ehk siis - hästi elame kui taastamiskõlbulikud rehvid lihtsalt ära viskame.

Teekond ümber Baikali lõunatipu oli uinutav üles-alla kulgemine, mäenõlva mööda üles, nõlvast alla, üle harja, läbi oru. Kuni viimaks õhtul uinusime suslikute sirina saatel.

Peagi ületasime Burjaatia piiri. Maastik muutus, meenutas Mongooliat, lõputud lauged nõlvad, üksikud kõrgemad harjad, külad laialipaisatud lõpututele väljadele. Ning kohalikud, kes näo poolest mitte just kõige sümpaatsemad ei tundunud.

Täpsemad kirjeldused kohalike osas saavad mu reisiraamatus olema, siinjuures mõned leebemad ütlused:
"Burjaadid tööd ei tee, nad vaid teesklevad töötegemist"
"Kui selline metsas vastu tuleks, siis laseks maha:
a) enda, b) püksid, c) vastutulija" Jne.

Väints aga soovis kohtuda mõne kohaliku shamaaniga.
Varsti see võimalus tal avaneski.

Õhtuks lõime laagri üles väikeses jõekäärus. Varsti kappas kohale jõekääru "omanik" metsikul ruunal ning "integreerus" koheselt meie seltskonda. Venna vaimne tase oli täpselt selline, et maakaardi asemel oleks me võinud sama vabalt talle ka natüürmorti näidata - tema jaoks olime me ikkagi "amerikantsõ".

Kõigepealt jõi vend ära arvestatava koguse meie vodkast, lubas veristada külaliste jaoks lamba (5000 rutsi), väitis end olevat shamaani, seejärel laulis armastuslaule, siis vajus lõkke kõrvale magama ning viimaks lubas kõiki ära tappa. Seepeale talutasime venna koos hobusega laagrist eemale (mõni soovis koeranäo suisa sadula külge soome traadiga kinni köita) ja õnneks kostus peagi eemalduv kabjaplagin. Sel ööl me toda venda enam nägema ei pidanud, kuigi mõnelgi oli telki minnes junn kergelt jahe, kuna taolised mõningase arengupuudujäägiga rahvused kukuvad ilma põhjuseta paugutama ja väitsaga vehkima.

Burjaatiat iseloomustavad veel lisaks kenale loodusele ja visuaalselt vähemkenamatele elanikele stuupad, mida võib näha pea igal mäenõlval. Samamoodi uhked nõukaaegsed mälestussambad, mida kohtab enam-vähem igas külakeseski.
Loomulikult ka loomad tänavatel ja maanteedel - võsast suutis hobusekari auto ette hüpata ning päästsid vaid kiired reaktsioonid ja head pidurid.

Kohalike põliselanike kohta on heaks näiteks ka teeäärsed söögikohad, kus musta tööd teevad pilusilmsed aborigeenid, kassas arveid koostavad aga vene päritolu kirjaoskajad mamotschkad. Nende söögikohtade osas saab veel sedagi öelda, et kuitahes pikk menüü ka ei oleks, siis tellides öeldakse umbes kahe kolmandiku toituse kohta, et need on "otsas", juba lauas istudes tullakse veel korduvalt ning öeldakse, et "pole ka seda ega seda toitu". Ehk siis lõppkokkuvõttes tuleb ikkagi leppida borshiga.

Autod on tänu karmidele teeoludele hakanud tegema igasugu huvitavaid hääli, mõned jupid pudenevad, mõned purunevad, osa detaile käepäraste vahenditega ära timmitud - ning kaks kolmandikku teekonnast on veel ees...

Allikas: http://www.magadan2012.blogspot.com/