Re: Aastavhetuse retk polaarjoonele
Postitatud: E Jaan 16, 2012 4:12 pm
Katsun mingi lühikese jutu ka teha meie reisist.
Paugutasime minema 30 detsember sihiga jõuda Naryan-Marri.
Eesmärk oli näha, kogeda talvist tundrat ja ka ennast, tehnikat proovile panna.
Teekond Naryan-M oli suht kerge.Kui ilmad on head ja ei torma on sinna võimalik ka 2wd liikuriga minna.
Vähemalt venelased seal sõidavad,missiis,et mõnel läheb aukudes pamper vastu maad ja radikad puruks.(vene veri ei värise)
Ja kitsaste teedepeal ei jõuta tihti kokkuleppele kes peaks kraavi minema.
tagajärg on selline

Aastavahetust pidasime ka metsas Totma küla lähedal.
Tegime Grillvorsti ja libistasime märjukest.Raketid olid ka olemas ja oli igati tore üritus.Saime 2x seda aastat vastu võtta.
Mõtlesime,et rahval raha vähe aga tulevärk kestis ikka tunde.Vbl panid viimase papi rakettidele.

peale aastavahetust olid teeääred väljasõidu jälgi täis ja vedeles kõvasti plastikut teedel.
Mõni tegelane jätis või unustas ültse auto kraavi


Teehooldust võetakse ka tõsiselt.Kraavi põhjad üritatakse ka puhtaks lükata

Esimene Zimnik oli Yhta ja Petsora vahel.
Se oli u.100km hüppamist.Mingi Niiva hüppas meist kiiremini ja sellega sammu pidada ei jõudnud.
Tee oli täpselt selline nagu männikul atv rada või nats hullem.Korra juhtusin ka vastutulejaga kitsal lohal kohtuma ja närv ei pidanud vastu.Läksin esimese rattaga valli ja sinna ma jäingi.Tirisime köiega välja.
Sel sõidavadki mõned mehed tavaliste sõidukatega ja se on ikka halenaljakas vaatepilt kuidas nad seal kulgevad.
Petsorast panime edasi tundra poole.
Tundras on kuhugi maani Lukoili puurtorne nagu seeni peale vihma.


Teed on tornide piirkonnas väga head ja neid nühitakse ka koguaeg.
Polaarjoonel läks ilm juba jahedaks,enam väljas süüa ei teinud.
Külmas tuleb muretseda igasse autosse oma väike pliit ja sellega peab hakkama saama.
Kui on -30 ja tuul siis on mõistlik igal seltskonnal ise autos oma kohvid, võileivad teha.
Isegi välja minna ja pagassist süüa tuua on paras peavalu.
Mul külmusid autos kõik söögid ära.Olid paigutatud salongi tagaosas olevatesse sahtlitesse.
Lilleke oli usin ja vahepeal tegi ikka teisele tiimile ka võileivad valmis.
Nimodi autos elada on minuarust kõigeparemad söögid puljong,kiirmakaronid,pudrud,konservid.Ültse kõik mis saab kiiresti valmis.
Enne kui läksime päris tundrasse (250km tühja maad) oli kontrollpunkt.
Seal pandi auto nr ja omaniku nimi kirja.Väideti,et teises otsas on ka samasugune asutus ja siis on neil info,et oleme tervelt tundrast väljas.Seda teist punkti me ei näinudki ja läbi tundra läheb ainult 1 tee.
Tundra on omaette vaatamisväärsus

päike tõuseb ja loojub samal ajal

selline on tehnika mis peaks hädalised sealt ära vedama kui tormama hakkab

Iseasi on see kuidas sind leitakse.Tormi ajal pidi nähtavus olema 2m ja jube lume möll.Heli pidi olema nagu seisaks reaktiiv lennuki kõrval.

Paugutasime minema 30 detsember sihiga jõuda Naryan-Marri.
Eesmärk oli näha, kogeda talvist tundrat ja ka ennast, tehnikat proovile panna.
Teekond Naryan-M oli suht kerge.Kui ilmad on head ja ei torma on sinna võimalik ka 2wd liikuriga minna.
Vähemalt venelased seal sõidavad,missiis,et mõnel läheb aukudes pamper vastu maad ja radikad puruks.(vene veri ei värise)
Ja kitsaste teedepeal ei jõuta tihti kokkuleppele kes peaks kraavi minema.
tagajärg on selline

Aastavahetust pidasime ka metsas Totma küla lähedal.
Tegime Grillvorsti ja libistasime märjukest.Raketid olid ka olemas ja oli igati tore üritus.Saime 2x seda aastat vastu võtta.
Mõtlesime,et rahval raha vähe aga tulevärk kestis ikka tunde.Vbl panid viimase papi rakettidele.

peale aastavahetust olid teeääred väljasõidu jälgi täis ja vedeles kõvasti plastikut teedel.
Mõni tegelane jätis või unustas ültse auto kraavi


Teehooldust võetakse ka tõsiselt.Kraavi põhjad üritatakse ka puhtaks lükata

Esimene Zimnik oli Yhta ja Petsora vahel.
Se oli u.100km hüppamist.Mingi Niiva hüppas meist kiiremini ja sellega sammu pidada ei jõudnud.
Tee oli täpselt selline nagu männikul atv rada või nats hullem.Korra juhtusin ka vastutulejaga kitsal lohal kohtuma ja närv ei pidanud vastu.Läksin esimese rattaga valli ja sinna ma jäingi.Tirisime köiega välja.
Sel sõidavadki mõned mehed tavaliste sõidukatega ja se on ikka halenaljakas vaatepilt kuidas nad seal kulgevad.
Petsorast panime edasi tundra poole.
Tundras on kuhugi maani Lukoili puurtorne nagu seeni peale vihma.


Teed on tornide piirkonnas väga head ja neid nühitakse ka koguaeg.
Polaarjoonel läks ilm juba jahedaks,enam väljas süüa ei teinud.
Külmas tuleb muretseda igasse autosse oma väike pliit ja sellega peab hakkama saama.
Kui on -30 ja tuul siis on mõistlik igal seltskonnal ise autos oma kohvid, võileivad teha.
Isegi välja minna ja pagassist süüa tuua on paras peavalu.
Mul külmusid autos kõik söögid ära.Olid paigutatud salongi tagaosas olevatesse sahtlitesse.
Lilleke oli usin ja vahepeal tegi ikka teisele tiimile ka võileivad valmis.
Nimodi autos elada on minuarust kõigeparemad söögid puljong,kiirmakaronid,pudrud,konservid.Ültse kõik mis saab kiiresti valmis.
Enne kui läksime päris tundrasse (250km tühja maad) oli kontrollpunkt.
Seal pandi auto nr ja omaniku nimi kirja.Väideti,et teises otsas on ka samasugune asutus ja siis on neil info,et oleme tervelt tundrast väljas.Seda teist punkti me ei näinudki ja läbi tundra läheb ainult 1 tee.
Tundra on omaette vaatamisväärsus

päike tõuseb ja loojub samal ajal

selline on tehnika mis peaks hädalised sealt ära vedama kui tormama hakkab

Iseasi on see kuidas sind leitakse.Tormi ajal pidi nähtavus olema 2m ja jube lume möll.Heli pidi olema nagu seisaks reaktiiv lennuki kõrval.
