XXIII osa
Kuidas me päris mongolitel külas käisime
Metsiku juba ammu enne reisi algust välja öeldud soov oli külastada mõnda jurtas elavat mongolit ja lasta tal endale üks lammas küpsetada nii, nagu seda kohalikud teevad. See soov tal reisi vältel ei kadunud, ainult vahepeal aasia köögiga lähemalt tutvudes hakkas kahtlema, et äkki oleks kitseliha vähem rasvane. Kõik ülejäänud olid tema mõtteid kuulates mõtlikult vait ...
See plaani täitis Rait juba Mongoolia reisi esimestel päevadel, kui jõudsime piirkonda, kus olid lagedad väljad lopsakama heinaga ja jurtad paiknesid üksteised ainult paari kilomeetrise vahedega. Karjakasvatuseks oli ühesõnaga sobiv piirkond ja jurtad olid kenasti sat-tv-ga varustatud ja jurtade kõrval parkisid autod ja mootorrattad.
Kohe esimene üritus ei õnnestunud: oli üksik jurta, mille kõrval seisis Zil-130. Viisakalt 50m kaugusel pidasime kinni, lasime koertel enese peale haukuda ja ootasime kuni peremees välja ilmus. Tegu oli noore mehega, kellele aga ei suutnud ei Metsik ega isegi polüglott Eero kuidagi meie visiidi soovi selgeks teha. Ei rääkinud mees ei vene, ei inglise keelt, meie jälle ei osanud mongoli keelt.
Sõitsime tasakesi minema, mongol hämmeldunult järele vaatamas.
Järgmiseks valisime jurtade kompleksi. Jurtasid oli seal 3 + veel üks kividest rajatis ning kiviaedikud loomadele.
Elas seal mitu perekonda: vanapaar ja nende pojad. Kahel pojal oli omale juba naine leitud, kolmanda kohta, kes hiljem hilisõhtul saabus, meil selles osas andmed puuduvad. Meile jäi mulje, et nooremad paarid elasid ikka omaette jurtas, aga majapidamises lõid kõik ühiselt kaasa.
Suguvõsa tegeles umbes 50-pealise lamba-kitsekarja ja veiste kasvatamisega. 50 lammast on mongoolias päris suur kari, tavaliselt olid sellised 20..30 pealised karjad.
Lambad ja piimaveised koguti ööseks aedikutesse kolme suure koera valve alla ...
... jõulisemad lihaveised, kes algul üldse kusagil kaugustes ringi kolasid, tulid lihtsalt ööseks jurtadele natuke lähemale. Seda ma sain teada alles hiljem öösel, kui mul kõht juba korralikult lahti oli ja lagendikul kottpimeduses kükitades järsku taipasin, mis pagana imelik raskepärane nohin ja mörin see kümnekonna meetri kauguselt pihta hakkas. Sihukesi poissie valesse kohta si...se pärast ei oleks tahnud pahandada. Tõmbasin ruttu lesta.
Esmase suhtlemisprobleemi lahendamiseks tegin ma vahepeal ühe joonistuse paberile. Originaal on kaotsi läinud, aga hiljem tegin ma ühe vähem sisutiheda repro, mille Saarlane õnneks on üles pildistanud.
Ja selline kirjalik suhtlemisviis (primitiivselt joonistatud lammas, nuga, lõke, vardas lihatükid) oli täiesti toimiv. Kunstikoolis käinud Maria naeris küll südamest mu kunstiteose peale, aga näost särama läinud mongolid kirjutasid paberile vastu 60 000 ja oligi kaup koos. Hiljem me nägime, et ka nipsasju ärivad mongoli lapsed teevad samamoodi, kirjutavad paberile numbri ja Sina võid sinna vastu oma nägemuse numbrites kirjutada. Noogutamine ja pearaputamine on peaaegu kõikjal sama tähendusega.
Hiljem otsisid nooremad mongolid ka ühe vestlussõnastiku (mongoli-inglise-saksa- vene) välja, aga too raamat oli nii raskepärase ülesehitusega, et oli peaaegu kasutu.
Koheselt alustasid mongolit ettevalmistustöid õhtusöögiks, lambakari aeti lähemale ja lasti lammas välja valida. Naispere hankis samal ajal kütust mindi karjaaia taha ja korjati kokku kuivanud lemmasõnnikut. Seda varuvad nad, nagu ka kasahhidki, talveks kiviaedade äärde riitadesse. Neid riitasid kutsusime me briketivabrikuteks.
Põleb see kraam eeskujulikult. Metsik kinkis perekonnale ka paki süütetablette, soola ja mingeid kuivaineid veel. See võeti kõik siira tänuga vastu ja pandi aita tallele.
Pildil on siis vasakult paremale vaadates: vanema perepoja naine, noorem perepoeg, vanem perepoeg, noorema perepoja naine ja vanaperenaine. Pere pea oli loomulikult vanaperemees. Hästi muhe taat, tuli ligi ja põristas-kõhistas midagi omas keeles, mis meid alati naerma ajas ja siis naeris kõhinal ise ka kaasa.
Lambast filee tegemise esmase protsessi (mis võttis vaevalt tunnikese aega) ajaks meie Mariaga eemaldusime ja jalutasime ümbruskonnas, ülejäänud vahtisid huviga pealt. Maatüdruk Lilleke oli mongolite lihunikuoskustest väga vaimustunud, jäädvustas seda kõikide vahenditega ja kippus hiljem mulle seda protsessi ka kirjeldama, mille peale ma ähvardasin autosse sulguda ja taimetoitlaseks hakata. Mulle meeldiks elada siiski teadmisega, et vorsti saab poest.
Kuniks lõkke hoogu võttis ja sinna pandud kivid soojenesid, tegelesime oma toetajatele reklaamfotode valmistamisega. Mongolid jõid õlut väga hea meelega. Vanataat kummutas neid ikka 6...7tk õhtu jooksul sisse, muutus lõbusamaks, aga õnneks täis ei jäänud. Vanem perepoeg tohtis ka vabalt õlut juua, aga nooremalt-vaesekeselt krabas vanataat õlle kohe käest ära, kui tal oma purk tühjaks sai.
Toidu valmistamise protsess oli aga põnevam. Kuna olen seda eespool kirjeldanud, siis ei hakka kordama. Põhimõtteliselt topiti see piimanõu vaheldumisi täis põleva lehmasita sees välja urgitsetud kive (koos sellega mis seal külge võis jääda) ja liha. Nõu põhjas oli veel natuke vett ja mõni tl soola. Ja jäeti see kupatus lõkkesse hauduma.
Toidu valmimiseni paluti meid jurtasse. Meie kõigi imestuseks ei meenutanud jurta seespool üldse mingit ürginimese koobast või metsavenna muldonni, vaid pigem natuke vanamoodsa sisustusega puhast suvilat-korterit. Võib olla ainus asi, mida just korterist nagu tavapäraselt ei leia, oli seinale kuivama tõmmatud lihakeha.
Jurta keskel oli väike metallist pliit katlaga. Korsten oli läbi jurta kõrgeimaks tipuks oleva sektorite kaupa avatava katuseakna õue juhitud.
Mööbel oli nagu elamises ikka, kapid, diivan, voodid. Seinad olid kaetud vaipadega, millele omakorda olid kinnitatud pildid ja meened. Selgus et vanem perepoeg, isa uhkus, oli kõva maadleja. Medaleid oli terve kimp. Näitas meile ka oma maadlusvarustust teravatipulist mütsi, saapaid ja sellist särki, mis kattis ainult käsivarred ja selja.
Vanataadi lemmikpilt paistis olevat hoopis huvitavast asjast Kamazi autoportree oli ka seinal. Ei osanud küll keegi nii peent küsimust esitada, et kas tegu oli kunagise ametiautoga või unistus parimast saadaolevast veoautost.
Juua pakuti meile kohalikul viisil valmistatud teed. Tegu on päris jõleda asjaga soolane õlikirmega kaetud vedelik. Mitte igaüks ei suutnud seda lõpuni juua. Hommikul sai sama jooki piimaga, see oli veel hullem.
Liha söömisel oli huvitav rituaal tuli piimanõust omale üks tuline kivi pihku õngitseda ja seda siis hüpitada kuum oli ju algul. Pärast aga sai selle rasvase kiviga käed ilusasti ära võida. Ilmselt mingid positiivsed hügieenilised kaasnähtused selle protsessiga kaasnevad. Otsest kätepesemise võimalust nagu silma ei hakanud ka koha peal.
Liha ise oli kusjuures väga hea arvestades asjaoluga, et mina muidu lambaliha üldse ei söö. Vanataat oli kusjuures täiesti hambutu, tema otsis omale pehmet kintsuliha, mille küljest ta noaga väikseid palakesi lõikas ja kuidagi igemetega need ära mäluda suutis.
Öö magasime siiski oma telkides kolme suure koera valve all, setap jurtas ööbimise kogemust me ei saanud. Penid olid targad, kui pererahvas meiega suhtlema hakkas, siis aktsepteeriti meid külalistena ja mingeid probleeme nendega ei olnud. Kuigi väike kõhedus tekkis, kui öösel ühe vältimatu tungi mõjul välja kondama oli vaja minna ja üks heinamaa peal vastu tuli, silmad peas hiilgamas.
Hommikul pakuti meile taas teed ja mingeid omapäraseid küpsetisi. Lamba jäänustest jätsime neile tubli poole, mille üle neil jälle hea meel oli. Hüvastijätt oli sõbralik, loodan, et ka meie meist hea mälestus jäi.
