Metsaelu
Karu oli hoolimatu, lampjalgne ja räpane. Samas aga ei olnud
metsas temast heasüdamlikumat looma. Aga teised märkasid vaid
tema välimust, mille peale Karu väga solvus. Ta püüdis teisi loomi
ja peksis neid jalgadega. Sellepärast ülejäänud teda ei
armastanudki. Ehkki ta oli väga heasüdamlik. Armastas julmi nalju.
Nende naljade eest hakkasid loomad teda veel rohkem vihkama ja
peksid. Jah, raske on ilmas elada headel ja lõbusatel.
Hunt oli ka hoolimatu ja julm. Ja räpane. Lisaks veel väga kuri ja
julm. Aga loomad ei vihanud teda ja ei peksnud. Sellepärast, et Hunt
suri juba varases nooruses. Sest, et Karu sündis enne Hunti. Jah,
hea kui headus võidab kurjust.
Jänes oli ka kuri ja julm. Ja räpane. Ja veel oli ta arg. Sigadusi ei
teinud ta kunagi. Sest et kartis. Aga talle anti sellegipoolest peksa.
Sest kurjus peab alati karistatud saama.
Ka rähn oli kuri ja julm. Ta ei peksnud loomi, sest et tal polnud
käsi. Sellepärast elas ta oma kurjuse välja puude kallal. Teda ei
pekstud. Sest ei ulatatud. Ükskord muljus langev puu ta surnuks.
Räägitakse, et see oli puu kättemaks. Peale seda ei julgenud
loomad enam kuu aega puude vastu kuseda. Nad kusesid Jänese
peale. Jänes külmetas, jäi haigeks ja suri ära. Kõigile oli selge, et
selles jämas oli süüdi Rähn. Aga teda ei puudutud. Sest ei saadud
murdunud puu alt kätte. Jah, vahel jääb ka kurjus karistuseta.
Mutt oli väike ja pime. Ta ei olnud kuri. Ta tegi lihtsalt hästi oma
tööd. Tema selle puualuse ära õõnestaski ja puu kukkus Rähnile
peale. Sellest ei saanud keegi teada ja sellepärast ei antud talle ka
peksa. Talle anti üldse harva tappa. Tihedamini lihtsalt hirmutati.
Aga teda oli väga raske hirmutada, sest ta oli ju pime ja ei näinud et
teda püüti hirmutada. Kui teda ei õnnestunud hirmutada, siis
muutusid loomad väga kurvaks. Ja andsid Karule peksa. Sest et
neil oli väga kurb olla. Ühekorra tahtis ka Karu Mutti hirmutada. Aga
Mutt ei ehmunud. Sest, et Karu oli ta ära tapnud. Kogematta. Sest, et
Karu oli väga kohmakas. Ja loomad andsid talle väga kõvasti
peksa. Vaatamata sellele, et Karu ütles, et ta tegi nalja. Halb, kui
vahel nalju ei mõisteta.
Rebane oli väga kaval. Ta võis vabalt keda tahes üle kavaldada. Kui
see õnnestus, siis talle peksa ei antud. Aga vahel tal ei vedanud. Ja
talle anti peksa. Peksti kogu metsaga. Ja siis ei õnnestunud tal
enam kedagi üle kavaldada. Sest on kole raske kedagi üle
kavaldada, kui sind pekstakse.
Metssigaoli suur, tugev ja hirmus. Kõik kartsid teda. Ja teda peksti
ainult kogu metsarahvaga. Või lihtsalt loobiti kividega. Metsseale
see ei meeldinud. Ja ühel ööl peitis ta metsa kivid ära. Selle
eest peksti ta korralikult läbi. Rohkem ei peitnud ta kunagi kive.
Siil oli pisike ja okkaline. Ta torkis. Ta ei olnud kuri, vaid lihtsalt
torkis. Sellepärast peksti teda ainult kõhtu. Siilile see ei meeldinud
ja ta ajas ennast kiilaks. Siis hakati teda peksma nagu kõiki teisigi.
Jah, väga raske on olla samasugune nagu teised.
Skunks oli peaaegu nagu Jänes. Ainult väga haisev. Talõhnas
halvasti. Teda peksti ainult siis kui ta oli kilekotis. Siis ei olnud hais
nii tugev. Ühekorra oli Skunksil sünnipäev. Ta kutsus kohale kõik
loomad, sest oli ahne ja tahtis kingitusi saada. Loomad kinkisid
talle uue rohelise kilekoti. Ja peksid kuni teadvusekaotuseni. Ja
Skunks lämbus kilekotis ära. Nii ta maetigi. Kilekotis. Väga Kauges
Metsas. Sest et Surnud Skunks haises veel tugevamini. Pärast tulid
Väga Kauge Metsa elanikud ja andsid kõigile korraliku keretäie. Sest
neile ei meeldinud Surnud Skunksi lõhn. Jah, naabritega on vaja
hästi läbi saada.
Hamster oli ka väga ahne. Ja rikas. Kui ta vaid oleks oma rikkusi
jaganud, siis poleks teda nii kõvasti pekstud. Aga ta oli väga ahne.
Sellepärast peksti teda kõvasti. Ja ta pidi ikka oma rikkusi jagama.
ja ta nuttis kibedalt. Jah, ka rikkad nutavad.
Lõvi oli loomade kuningas. Ta valitses metsa. Valitsejad ei olnud
kombeks peksta. See oli seadus. Aga loomadel oli poohui. Nad
andsid Lõvile peksa. Niisama. Sest seal oli nii kombeks.
(Vana jutt küll, aga sattusin kogemata täna lugema...

)