Nojah, saa nüüd siis aru. Tuttaval oli juhus, kus mingi ahv talle tagant selga sõitis ja siis hiljem oma end süüdi tunnistava allkirja vaidlustas, et tema oli afektiseisundis ja šokis ja ei saanud kottigi aru, mis toimub (ega loomulikult meeldiv ei ole ja mõte 100% ei tööta, mäletan oma esimesest sinikollase paberi määrimisest ka, aga siiski). Ja jäigi lolliks lõpuks, talle sõideti tagant selga ja laku ise oma plekid... uskumatu, aga seda meest valetamises ei kahtlusta. Kõiki asjaolusid siiski lõpuni ei tea isiklikult.
Ilmselt on oluline vahe otsusele ja seletuskirjale alla kirjutamisel, tuli praegu pähe...
Lisaks, nagu kinnitas tuttav (praeguseks ex-)pollar - politsei otsus ja trahvimine, kes mida rikkus ja kes milles süüdi oli - ei ole kindlustusele siduv... Kui tihti see arusaamade lahknevus reaalselt aset leida võib, on ise küsimus, aga loo moraal on selles, et pollari LÕ sündmuspaigale kutsumine ja tema ootamine on küll ütlemata efektiivne vahend ühiskonnale oma raske lapsepõlve eest kätte maksmiseks (kui vähegi elavama liiklusega piirkonnas oled sellega tegelema sattunud), aga see EI pruugi tähendada midagi autode lappimise ja kindlustuste ja koefitsentide koha pealt.
Teine saab trahvi ja koefitsent tõuseb sinul. Väidetavalt (disclaimer, IANAL ehk I Am Not A Lawyer, mina pole liiklusõiguse ja kindlustusteemade spetsialist) täiesti võimalik.
Loomulikult, kui ilmselge vastaspoole kraesse mineva juhtumi puhul veel mingid maani täis kalkarid kuskilt lääpas bemmist välja vajuvad ja ruutus silmadega maikat rebima hakkavad, ma telliks ka neile võmmibeebid kraesse, lihtsalt põhimõtte ja õpetuse andmise korras. Talna liiklust vaadates tundub aga siiski, et täiesti elementaarseid plekikõkse ei saada ka ilma mundriteta ära klaaritud...
Aga selle sündmuskohalt lahkumisega on jah - kui sul pole vastaspoole allkirja paberil, siis ilma patrulli sekkumiseta jalga lasta on riskantne küll. Kas seda hiljem vaidlustatakse või ei, vähemalt on sul paber ette näidata (well, kui kindlustus veel koopiat jagab

) et sinu arusaamist mööda oli lugu lõppenud.
Õhtu lõpetuseks ja õllekõrvaseks veel tore lugu naise mälestustest Tartust - aastaid tagasi oli ta tunnistajaks, kuidas mingi põngerjas punasega lidus vöötrajale ja edasi järgnes see mis peab - tatikas sooritas elegantse õhulennu, mis tast sai, ei mäleta... jäi ellu või ei. Igatahes taheti seda autojuhti kõwaste tagumikku panna - parasjagu keset heledat tööpäeva ringi uimerdanud penskarite kogukond omas kohapeal piisavalt esindajaid, kes - kuna auto vähe uuem ja nooblim, siis - loomulikult tunnistajatena hakkasid raiuma nagu rauda, et tuli oli roheline ja juht kuri ja paha mõrtsukas ja üldse pätt jne... Naine nägi selgelt, et teele joosti punasega.
Noh, fikseeris siis selle sündmuse lihtsalt ära tookord ja liikus oma teed edasi. Hiljem luges lehest või kuskilt, et "otsitakse tunnistajaid". Paralleelselt jõudis jutt selle juhi hapust seisust ka džunglitelegraafi korras kuidagi temani, võttis siis endast ilmutada polti. Ja no siis tuligi välja, et juht oli juba hullumas ja paelale jne mõelnud, sest ilma trellideta ei paistnud nagu kuidagi pääsevat (viitab sellele, et vanake Darwin sai siiski jaole vist...

). Naise ütluste põhjal tõmmati penskarid uuesti liistule ja siis muidugi jutt muutus. Et ikka väga selgelt ei näinud ka foori jne... läksid lõhki oma iba ajamisega õnneks. Juht pääses suhteliselt suurest sitast.
Vot selliseid toredaid inimesi liigub ka... ja ärge arvake, et mudane koll on paremas kirjas nende silmis kui läikiv parketikas-liikmeveok.
