Delfi ja Perekooli lugude jätkuks
SLÕhtulehest
Merilyni lugu
"Oma korteri ostsime kahe aasta eest. Kesklinn, uus maja, kolm tuba, üle 90 ruudu. Elukaaslane ütles küll, et liiga kallis, otsiks odavama, aga võttis laenu ja ostis.
Ma tulin töölt ära, korteri sisustamisega oli nagunii tegemist. Mingi aeg oli kõik okei – reisisime, käisime tihti väljas söömas, trenn, juuksur, kosmeetik, massaaž või poeskäik oli enesestmõistetav päeva osa.
Siis olid mehel tööl mingid jamad ja ta vahetas töökohta. Algul polnud midagi teisiti, aga kord, kui mul oli vaja spordiklubi kuukaart osta, hakkas ta järsku rääkima, et nii mõttetult kallis, odavamaid on ka. Lõpuks ikka ostis. Siis hakkas rääkima, et peaksin töö vaatama, mis ma istun niisama.
Ja ühel hommikul, kui mul oli küünehoolduse aeg pandud ja raha küsisin, ütles mees: "Vaata, musi, nüüd on niimoodi, et kas kodu või küüned."
Ma olin ikka täitsa pahv.
Nüüd ongi nii, muudkui arvutame, et laenuraha õigeks päevaks kontol oleks. Ainult koonerdame, reisil pole ligi aasta enam käinud, juuksurisse minekustki tekib tüli. Tööle läksin, aga isegi oma palka ei saa ma enda peale kulutada – no täitsa nõme on.
Tegelikult vaatasin, et mul on mingi kümme paari saapaid, mida ma peaaegu ei kanna, peaks maha müüma, saaks midagi endale lubada, aga ma kujutan ette, mis jama kodus tuleks, kui ma selle raha eest näiteks uued küüned paneksin.
Kõik läheb sellesse korterisse, kõik! Ja nüüd räägib mees juba, et tuleks ikka maha müüa ja väiksem osta, et meil polegi nii suurt vaja. Täitsa nutma ajab!"