Uzbekistani piiriületus läks huvitavalt, kartsime kiusavat kohtlemist aga ees ootasid hoopis uudishimulikud ametnikud. Kotid otsiti läbi ja kellel medikamendid leiti selle kott sai põhjalikuma läbiotsimise.. Naistepagasid kontrollivad naissoost ametnikud. Deklaratsioonist niipalju,et mõistlik kohe kõik rahad,pagasid kirja panna,et hilisemaid probleeme vältida. Autode läbiotsimist oli ka meile huvitav jälgida. Kõik sahtlid,istmealused,nurgatagused otsitakse läbi. Taheti ka auto lahti lammutada ehk kuskil ikka väike narkootikum aga õnneks loobuti. Kokkuvõtes läks piiriületus probleemiteta! Suundusime esimesse külla nimega NUKUS. Läksim turule seal pidavat ka allesjäänud Tyrkmenistani rahad vahetatud saama. Läbi turu keertkäikude lõpuks suurte kottidega mehed vastus, jutt turistidest jõudis meist ette ja rahapattakatega juba oodati. Annad 30 USD ja saad kotitäis symme vastu. Nagu arvata oli tõmmati turistide pepud lohku rahapatakatest olid 1000 rahatähed puudu ja 50 000 symiga anti netikaart kui kõrvalputkast oleks saanud 5000 eest. Ööbisime Amu-darya jõe kaldal süües külast ostetud melonit. Hommikuks oli tulemus käes, 3 mehel põhi alt läinud, paberilint käes marssisid igal võimalusel stepi poole nagu palverändurid Jeruusalemma. Edasi viis uudishimu meid külla nimega MOYNAK. Mis oli endine Arali mere sadamalinn. Venelaste peeti läinud projekti tagajärjel on meri taganenud 200 km ja laevad vedelevad keset kõrbe.
Edasi võtsime kursi UCHKUDUKi peale. Ikka otsetee läbi stepi, tuhandete hobuste vahelt läbi seigeldes ja kraave ületades. Stepis sõitmine raske nii tehnikale kui ka rahvale. Saime temperatuuriks 47c. Kuidagi niiskem kliima ja vedeliku läbi naha lausa voolab. Meist on saanud ussid kes vanast nahast välja roomavad. Saame uued nahad selga.
Õhtul künka otsa laagrisse jäädes +39c palav kurjam, paneb isegi sitked seiklejad virisema. Talvel saab ju külmaga riideid selga panna aga kõrbes riietu või ära riietus palav on ikka.
Oleme kuskil ei tea kus,meie arvates inimtühjas paigas, ilmub hommikuks platsi mustaks kõrbenud vennike. Seljas must pintsaks, jalas auklikud kottis püksid ning üle õla 20L kanister koos suure kotiga. Raputades Tambeti telki ja küsides mis teete siin? Ajasime end telgist välja, et uurida kas jälle vales kohas magame. Väljanägemiselt metsistunud mees näidates näpuga põõsa poole ja ütles,et on metsavaht. Hiljem selgus et ikka kohalik karjus kes 5km kauguselt jala tulnud ja kes kurat teab kui kaugele ta jalad viivad. Päike ei lase kaua paigal olla,telgid kokku ja edasi. Lillekesel hommikul hirmutav kokkupõrge skorpioniga. Telki kokku rullides õnnestus skorpionil kuidagi pöidla alla jääda ja salvas. Näha oli silmis hirmu, värisev hääl ja muidugi värisevad käed jalad. Teadmatus on see mis hirmule suured jalad teeb. Ei teagi kui palju cm pikkune skorpioni salvamine liiga teeb. Tunne nagu herilase nõelamine! Kõik on ok ja sõitse edasi nagu Väinz ütleb!
