Tere. Minu nimi on Vadim Skasenko.
Aastaid tagasi varastasin Sillamäelt vana Ikarus bussi ja põrutasin sellega üle Narva piiri Ivangorodi poole, kus vene miilits mu kinni pidas. Algselt seetõttu, et juhipoolse esitule klaasil oli mõra. Miilits, siuke 150kg turakas lubas mu trellide taha saata kui trahvi koha peal ära ei maksa. Raha mul polnud, seega jäi vaid üks variant - võtsin juhi istme alt vooliku, eemaldasin kütusekorgi ja hakkasin paagist diislit imema. Miilitsa autol paak täis, tuju hea, sõitis teine Peterburi suunas minema. Niisiis olin hädas, Ikarusel kütus otsas, liikuda kohe enam ei saanud. Siis tegin pätti, selle sama voolikuga läksin tõmbasin Ivangorodi ostukeskuse parklas seisnud Mersudelt kütuse välja. Keegi nagu ei näinud midagi, välja arvatud üks pekirullidega slava kes lubas väikse õlle eest suu kinni hoida. Panin oma kallile Ikarusele hääled sisse ja startisin Slantsõ suunas, et oma sõber Sergei-Ivan Bogdan peale võtta. Petseris tahtsime Ikaruse kohalikus remonditöökojas ümber ehitada, et sellega Eestisse puskarit vedada. Slantsõs tegime koledale viinerirestoranile külma arve ja tulime sealt tulema, kannul 2 musta mersut, üks neist tuttava numbrimärgiga "smert 666" - ahjaa see seisis Ivangorodi parklas. Ma tainas Skasenko nagu olen, olin varastanud kohalikult maffialt kütust. Šokiseisundis nagu me olime, gaas põhja ja minekut. Peipsi läänekalda kruusateedel hakkas kõva tagaajamine. Külg ees läbisime Ikarusega järsud kurvid, mustad mersud tihedalt tagumikus, revolvrid paukumas. Sergei kui vana Ikaruse-tehnik teadis, et kui tagumise õlipüti kollektorpumbalt kaas maha võtta, voolab õli teele ja võtab maffioosnikel tallad libedaks. Plaan täitus - kapid oma saksa rauaga kaotasid juhitavuse ja leidsid oma otsa kohalikus soos. Ikarus omakorda kaotas õli ning oli kannatada saanud. Tegime peatuse Vor` nimelises külakeses kus Bogdan äris oma vana, Gorbatšovilt saadud kuldkella kohalikule talumehele ning vastutasuks saime 4 liitrit täissünteetilist mootoriõli. Tuju hea, kõik hea, jõudsime Pihkvasse kus Ikarus läks töösse. Mina va turvas olin loomulikult rahakoti koju unustanud ning bussi ümberehituse eest maksmine osutus tülikaks. Olime isegi palju jamanud ning leidsime kaheks nädalaks juhutöö ühel ehitusobjektil. Selgus, et töötame tulevasel eesti piirivalve vene saatkonnal. Töö käigus tutvusin ühe vana kolleegiga Kohila kolhooside aegadest. Temast saanud Lõuna-piirivalve ülem, saime kaubale, et paari õlle ja väikse sula eest lubab meil edaspidi üle vene piiri kangemat vedada. Kaks nädalat tugevat tööd ehitusel, kaks kilo muskleid juures, läksime võtsime oma Ikaruse ning siis alles hakkas tõsine töö. Vanas mahajäetud kolhoosihoones seadsime püsti puskarivabriku, võtsime paar ärajoonud töölist lisaks ning panime äri käima. Saime isegi vene äriregistrisse firma kinnitatud, nimega Vadim Skasenko ?????????. Olime ikka kõva tööd teinud, kõvasti vahelt võtnud ja nii see äri käis. Puhta ja kvaliteetse puskari kallasime Ikaruse põhja all olevatesse puhastatud ja ümberehitatud paakidesse. Bogdan vormistas Ikaruse oma nimele kuna temal ka veoauto juhtimise õigus. Seejärel panime aga tulist - masinavärk töötas õlitatult. Esimesed 50 sõitu Tallinna läks hästi. Kogu kaup läks libedalt müügiks. Eriti palju kliente leidus Sillamäel, Kohtla-Järvel ja Narvas. Vadim Skasenko nimi kogus populaarsust Aseris ning Jõhvis. Kusjuures narvalsed tahtsid minust isegi linnapead teha. Kasum oli kõva ja juba esimese kuu jooksul tegime lisainvesteeringuid. Arendasime Pihvas asuvat tehast ning soetasime uut tehnikat. Saime tööle ka paremad ja kainema peaga töölised ning paberimajanduse suutsin kenasti korras hoida. Vene registrisse oli asutus kantud kui kommunaalteenust pakkuv ettevõte, sel juhul saime maksudest vabaks ja suunasime need väikse lisaboonusena piirivalve tegelastele, sõpradele siis. Kõik läks kenasti kuni me koos Bogdaniga endale kõva raha eest uhked masinad soetasime. Bogdan ostis CLS AMG mersu ja mina tuliuue BMW X5-e. Vene maffia hakkas meie tegemiste vastu huvi tundma ja saatis paar käppa vaatama kellega tegu. Tehase õuele sõitis vana, tuttava numbrimärgiga smert666 mersu ja oli kindel, et ma ei tohi oma nägu neile kantpeadele näidata. Ei tahtnud ju neile igakuist tallalakkumise raha ka maksta. Mina kui vana lõhkeaine ekspert kandsin alati kaasas kilo trotüüli mida hoidsin bemari istme all. selle sokutasime maffioosnikute sõiduki külge. Saatsime nood sinna tagasi kust tulid ja rohkem neid enam ei näinud. See oli küll kole patt kuid ma loodan, et jumal annab andeks. Seejärel hakkas kõik jälle ülesmäge minema, firma kasum aina suurenes, puskari järgi oli tohutu nõudlus. Tulime mõttele, et kui puskar läheb kaubaks, siis tuleks ka salasigarette vedama hakata. Kahe aasta jooksul oli meil 5 erineva põhjaga Ikarust. Aastaks 2006 nimetasime firma ümber "pihkva reisitransport". Vedasime reisijaid Pihkvast Tallinna, samal ajal oli bussi põhi täis erinevat salakaupa. Eesti turg hakkas ajapikku meiesuguse suurfirma jaoks väikseks jääma. Seega tegime kõva investeeringu ning suunasime osa transpordist ka Läti, Leedu ja Valgevene suunas. Praegu oleme Pihkva ja Leningradi oblasti ühed kõvemad salakauba vedajad ning meil on head suhted mitmete piirisilmadega. Kõva kasumi oleme teeninud ka reisijate vedamisega ning tuleval aastal ostame Eestist mõned kasutatud veoautod ning hakkame erinevat kaupa Euroopa suunas vedama. Firma käive on hoolimata majandussurutisest laes ning plaanime laieneda mitmesse erinevasse valdkonda.
Oleme koos Sergeiga natuke firma rajamisel patustanud, aga nagu öeldakse: kes ei riski, see šampust ei joo. Alustasime nullist ning nüüd oleme vene transpordi ja salaäri osas ühed kõvemad ninad.
NB! Lisaks otsime ka elukutselisi autojuhte liinile Pihkva-Vilnius. Nõutav DE kategooria ning enam vähem kaine pea. Palk saab hea olema.
Siiralt teie, Vadim Skasenko
