Kuidas Jünger kirikus käis
Postitatud: R Okt 28, 2016 12:19 am
Lugu on pühendatud Andele, kui Jüngri kirikus käimist või mittekäimist enim mõjutanud inimesele ...
Kirikuskäik 2016
Imelik on kirjutada teist korda täpselt samas kohas käimisest, aga miskipärast on mõista antud et peab.
Ma siis kirjutasin Jüngrile sünnipäevaks ühe loo.
Eellugu.
Jünger 2015a kirikusse ei jõudnud. Aga tal jäi kripeldama. Ja pea alati kui ma põllule sattusin, tegi ta sellest juttu. Rääkida ja plaane teha meeldib talle meeltult. Mistõttu ma väga ei erutunud ja lubasin lahkelt ka kaasa tulla, kui keegi kutsub.
10 augustil avalikustas Jüngeri tööandja oma plaanid siinses foorumis. Minek pidi toimuma 18 septembril.
Kuna Jünger puhkas, siis täpselt 2 nädalat ei juhtunud midagi, kuid augusti viimasel nädalavahetusel oli Imedepõllu värva kõrval pea aasta otsa pukkide otsas kõõlunud pisike sinine Suzuki Samurai tõstuki otsa aetud ja auto alla oli tekkinud ka tagasild. Aga teha oli veel palju. Lehtvedrude asemele pidi tekkima spiraalvedrud, uued amordid koos muudetud kinnitustega, vints polnud korras, suurem generaator oli plaanis paigaldada jne. Minu meelest juba autosse aastaga kogunenud taara ja muu kõntsa väljarookimine oli suurem ettevõtmine.
Mistõttu ka Jünger arvas, et ma võiks omale vene viisa vormistamisega veel natuke oodata.
Millagi helistas mulle ka Inseneer mingil hoopis teisel teemal ja jutu lõpuks küsis nagu muuseas, et kas ma kirikusse tulen? Vastasin ausalt, et kuna mind keegi pole kaasa kutsunud, siis ilmselt ei tule. Tehtud imestusega väitis Inseneer, et ta ju kutsus. Lausa kirjalikult, see tähendab et tegi foorumis vastava teema. Ja millisega oma autodest ma tulla kavatsen? Mina siis arvasin vastu, et kutse tähendab kohta tema Toyota tagaistmel. Inseneeri vastust võis hea fantaasia korral käsitleda kui hea sõbra siirast muret sinu soolestiku tervise pärast ja soovitust koheselt läbi viia mõningad rektaaluuringud. Aga ta siiski mõtles selle all midagi muud. Minusuguse jaoks kohti ei ole.
Tegelikult oleks ka Jünger seda tagaistme varianti eelistanud, aga noh ka tema saadeti uuringutele. Aga erinevalt minust tema offroadi romuralli kestvusvariandiks ei pea ja oli valmis oma autoga tegelikult tulema. Kui keegi selle talle muidugi valmis ainult ehitanuks.
Pühapäeval 28 august oli ta juba üpris veendunud, et Samura valmisküpsetamisega pole probleemi ja sain soovituse omale viisa hankida. Esmaspäeval viisingi passi Viisaeksperti.
Augusti viimasel päeval sain teada, et kirikusse on kaasa tulemas ka üks meeskond Land Roveriga, aga Venemaalt. 2 meest Inseneeri laialdasest tutvusringkonnast. Hea uudis, krdi hea võrdluse oleks saanud 3 üpris erineva auto suutlikkusest metsaoludes.
Jünger muidugi lasi end esialgsest edusammudest lõdvaks ja Samurai areng võttis märgatavalt hoogu maha, kuid õnneks päris seisma ka ei jäänud.
12 september - sain viisa kätte. Inseneer tellis ära laevapiletid Piiterisse.
15 september – Jünger julges Samuraiga juba põllult kaugemale sõita. Ühtlasi kruvis ta minu auto küljest ära ja lammutas osadeks vintsi, kuna Samurai vintsi mingi hammasrataste puntra tarne jäi hiljaks. Tegemist vajavate tööde nimekiri kattis endiselt A4 suuruse paber servast serva.
16 september – Samurai muutus liikluslegaalseks.
17 september oli minekueelne laupäev. Olin lahkelt lubanud vajadusel aidata Samurai juures viimaseid asju lõpetada, mistõttu vedasingi end pealelõunaks Imedepõllule. Mulle usaldati kokku 8 kardaanipoldi kinni ja lahtikeeramine. Ma keerasin lausa 12. Kuigi ühte kardaani polnuks vaja maha võtta.
Kella nelja paiku läksime siis esimesele testsõidule. Algul hüplesime Järvel raudtee ääres, siis kihutasime juba Männiku polügonile.
Kui olime paar väiksemat auku edukalt läbi roomanud, jäime ühte ägedamasse auku kenasti poolviltu kinni ja kapoti alla tekkis uus terav metalne heli: veepumba laager oli äkitselt otsa saanud.
Laupäeval kell 5 õhtul võid vabalt käia toidupoodides, vist on veel tunnike lahti viimane ehituspood, aga vaat auto varuosade poed on kuni esmaspäevani kõik viimseni kinni. Minek oli aga täpselt 24h pärast.
Hea kui Sul on suur tutvusringkond. Jüngril on. Umbes viienda pika kõne järel oli tal olemas kontakt tuttava Taketi müügimehega Mihkel, kes oli meelsasti nõus keset laupäev õhtut poe lahti tegema, sobiva veepumba välja otsima ja selle meile müüma. Logistika oli muidugi hirmus: Männnikult kuhugi Rannamõisasse Mihkli järele, sealt Kadakasse poodi, siis uuesti Mihkel Rannamõisasse tagasi ja lõpuks Imedepõllule pumpa paigaldama.
Mitte et minu juuresolek selle kõige juures just hädavajalik olnuks, aga puhtast solidaarsusest saabusin ka alles kell 1 öösel koju tagasi. Jünger aga läks veel sünnipäevale...
Kirikuskäik 2016
Imelik on kirjutada teist korda täpselt samas kohas käimisest, aga miskipärast on mõista antud et peab.
Ma siis kirjutasin Jüngrile sünnipäevaks ühe loo.
Eellugu.
Jünger 2015a kirikusse ei jõudnud. Aga tal jäi kripeldama. Ja pea alati kui ma põllule sattusin, tegi ta sellest juttu. Rääkida ja plaane teha meeldib talle meeltult. Mistõttu ma väga ei erutunud ja lubasin lahkelt ka kaasa tulla, kui keegi kutsub.
10 augustil avalikustas Jüngeri tööandja oma plaanid siinses foorumis. Minek pidi toimuma 18 septembril.
Kuna Jünger puhkas, siis täpselt 2 nädalat ei juhtunud midagi, kuid augusti viimasel nädalavahetusel oli Imedepõllu värva kõrval pea aasta otsa pukkide otsas kõõlunud pisike sinine Suzuki Samurai tõstuki otsa aetud ja auto alla oli tekkinud ka tagasild. Aga teha oli veel palju. Lehtvedrude asemele pidi tekkima spiraalvedrud, uued amordid koos muudetud kinnitustega, vints polnud korras, suurem generaator oli plaanis paigaldada jne. Minu meelest juba autosse aastaga kogunenud taara ja muu kõntsa väljarookimine oli suurem ettevõtmine.
Mistõttu ka Jünger arvas, et ma võiks omale vene viisa vormistamisega veel natuke oodata.
Millagi helistas mulle ka Inseneer mingil hoopis teisel teemal ja jutu lõpuks küsis nagu muuseas, et kas ma kirikusse tulen? Vastasin ausalt, et kuna mind keegi pole kaasa kutsunud, siis ilmselt ei tule. Tehtud imestusega väitis Inseneer, et ta ju kutsus. Lausa kirjalikult, see tähendab et tegi foorumis vastava teema. Ja millisega oma autodest ma tulla kavatsen? Mina siis arvasin vastu, et kutse tähendab kohta tema Toyota tagaistmel. Inseneeri vastust võis hea fantaasia korral käsitleda kui hea sõbra siirast muret sinu soolestiku tervise pärast ja soovitust koheselt läbi viia mõningad rektaaluuringud. Aga ta siiski mõtles selle all midagi muud. Minusuguse jaoks kohti ei ole.
Tegelikult oleks ka Jünger seda tagaistme varianti eelistanud, aga noh ka tema saadeti uuringutele. Aga erinevalt minust tema offroadi romuralli kestvusvariandiks ei pea ja oli valmis oma autoga tegelikult tulema. Kui keegi selle talle muidugi valmis ainult ehitanuks.
Pühapäeval 28 august oli ta juba üpris veendunud, et Samura valmisküpsetamisega pole probleemi ja sain soovituse omale viisa hankida. Esmaspäeval viisingi passi Viisaeksperti.
Augusti viimasel päeval sain teada, et kirikusse on kaasa tulemas ka üks meeskond Land Roveriga, aga Venemaalt. 2 meest Inseneeri laialdasest tutvusringkonnast. Hea uudis, krdi hea võrdluse oleks saanud 3 üpris erineva auto suutlikkusest metsaoludes.
Jünger muidugi lasi end esialgsest edusammudest lõdvaks ja Samurai areng võttis märgatavalt hoogu maha, kuid õnneks päris seisma ka ei jäänud.
12 september - sain viisa kätte. Inseneer tellis ära laevapiletid Piiterisse.
15 september – Jünger julges Samuraiga juba põllult kaugemale sõita. Ühtlasi kruvis ta minu auto küljest ära ja lammutas osadeks vintsi, kuna Samurai vintsi mingi hammasrataste puntra tarne jäi hiljaks. Tegemist vajavate tööde nimekiri kattis endiselt A4 suuruse paber servast serva.
16 september – Samurai muutus liikluslegaalseks.
17 september oli minekueelne laupäev. Olin lahkelt lubanud vajadusel aidata Samurai juures viimaseid asju lõpetada, mistõttu vedasingi end pealelõunaks Imedepõllule. Mulle usaldati kokku 8 kardaanipoldi kinni ja lahtikeeramine. Ma keerasin lausa 12. Kuigi ühte kardaani polnuks vaja maha võtta.
Kella nelja paiku läksime siis esimesele testsõidule. Algul hüplesime Järvel raudtee ääres, siis kihutasime juba Männiku polügonile.
Kui olime paar väiksemat auku edukalt läbi roomanud, jäime ühte ägedamasse auku kenasti poolviltu kinni ja kapoti alla tekkis uus terav metalne heli: veepumba laager oli äkitselt otsa saanud.
Laupäeval kell 5 õhtul võid vabalt käia toidupoodides, vist on veel tunnike lahti viimane ehituspood, aga vaat auto varuosade poed on kuni esmaspäevani kõik viimseni kinni. Minek oli aga täpselt 24h pärast.
Hea kui Sul on suur tutvusringkond. Jüngril on. Umbes viienda pika kõne järel oli tal olemas kontakt tuttava Taketi müügimehega Mihkel, kes oli meelsasti nõus keset laupäev õhtut poe lahti tegema, sobiva veepumba välja otsima ja selle meile müüma. Logistika oli muidugi hirmus: Männnikult kuhugi Rannamõisasse Mihkli järele, sealt Kadakasse poodi, siis uuesti Mihkel Rannamõisasse tagasi ja lõpuks Imedepõllule pumpa paigaldama.
Mitte et minu juuresolek selle kõige juures just hädavajalik olnuks, aga puhtast solidaarsusest saabusin ka alles kell 1 öösel koju tagasi. Jünger aga läks veel sünnipäevale...