Kirikuskäik 2015
Postitatud: N Nov 12, 2015 1:55 pm
Geša ja Vasjaga kirikuskäimise eripärad.
Eellugu.
Inseneer on viimase kalendriaasta jooksul päris mitu korda minult küsinud, et kas ma temaga veelkord kirikusse kaasa tuleks? Kiriku all pidas ta loomulikult silmas Karginichi Püha Jüri kirikut, mis asub Leningradi oblasti Podporožie rajoonis juba aastal 1978 maja jäetud Karginichi külas.
Küla ise on esmamainimist muidu leidnud juba 15'l sajandil. Veel enne viimast suurt sõda oli kirik ümbritsetud suurte põldude ja taludega, mille elanikud rääkisid justkui soome keelt segamini vene keelsete sõnadega – vepsa keelt ja kirik ise nägi välja selline:
Praegu see kirik muidugi nii kena enam ei ole, samuti on lagedad põllud asendunud metsaga, taludest on säilinud ainult paar üksikut vundamenti ja palgijuppi ning sama on sisuliselt juhtunud ka vepsa keelega, mida igapäevaselt ei räägi enam mitte keegi ja mille oskajaidki alla tuhande alles on jäänud.
Ma olin Inseneeriga selles kirikus käinud juba aastal 2011. Võrreldes varasema käiguga oli suurim erinevus see, et läksime enne septembri keskpaika, mitte oktoobri algul. Nimelt toimub juba aastaid täpselt septembri keskel offroad huviliste seas kurikuulus üritus nimega „Vepski les“, mille mõju niigi nigelatele kirikuteedele on pehmelt öeldes muljetavaldav – nagu oleks metsas tegutsenud hullunud ekskavaatorite pataljon, millele vastaspool on üritatud soistemates piirkondades strateegilise pommitajaga pihta saada. Ja käisime seal siis kolmekesi, lisaks oli veel Imedepõllu tolleaegne mehaanik Pets. Kirikuskäigust mäletan ma kokkuvõtlikult seda, et päeva otsa ma pidin sõna otsese mõttes elu eest põlvini savis tross üle õla mäest ülesse jooksma, Land Cruiseri jahutusventilaator kuklas vuhisemas, muidu oleks vana sadist Inseneer minust ilmselt Toyotaga üle sõitnud. Järgmine päev ma olin ma ülepingutusest suhteliselt teovõimetu, südames pistis ja pea lõhkus valutada. Õnneks Pets sai üksi ka hakkama, vaatamata sellele, et länkar oli juba tagaveoliseks muutunud ja vintsi rullikud oli eest ära kulunud.
Kuidagi raske nagu selgitada, miks mul sinna uuesti vaja minna oleks.
Peatükk 1. armastus ja kirikuskäik.
Käesoleva suve alguseks oli Inseneeril plaan ikkagi jälle korra kirikus ära käia. Ja kuna saatus oli Petsi asendanud sellise omapärase nähtusega nagu Jünger, siis kusagil suve keskpaigas imedepõllule asja tehes kuulsin ma juba hoopis Jüngrit küsimas: „Kuus, kuule, Sa minuga kirikusse tuled?“.
No muidugi ma ma tahtsin jälle kirikusse minna. Kõik kole ju läheb varsti meelest ära ja helged hetked jäävad meelde.
Jünger tõi kuuldavale võiduka „ahh näed“ ja kargas nagu epeevõitleja üks käsi ja põlvest kõverdatud jalg Inseneeri poole välja sirutatud. Imelik tunne oli. Leidis nüüd ka vintsmanni, kelle üle rõõmustada ...
Jünger plaanis minna Suzukiga. Kuna üks sellise kaubamärgi kandja oli juba jupike aega imedepõllu garaaži ukse kõrval vedelenud, nii suured rattad all, et ulatusid peaaegu üle katuse, siis mulle näis see päris paljutõotav. No vähemalt see kirikuteel kulgemise osa. Sinnasaamine ... tjah oli muidu iseküsimus.
Aga kus sa sellega. Raisal oli üks sukimuki veel hangitud. Selline tavaline. Pisikeste ratastega ja „rohke“ mugavusvarustusega. Katus oli riidest. Sellest pidi septembriks midagi imelist valmima!
Pidi .... Suvesõidul tutvus Jünger kena neiuga, tekkis särin ja augustikuise puhkuse veetis teine juba tutvudes koduväi elu eripäradega maapiirkonnas. Õppis niitma ja jäneseid nülgima jms. Samuraidega ei juhtunud vähemalt augusti lõpuks mitte midagi imepärast.
Siis sai uuritud, ega keegi eelmise aasta Venemaal Oonega järve ümbrust vallutada üritanutest tahaks kiriku tulla. Tulemus võrdus nulliga.
Lõin sisimas käega, sest isiklike nelikveoliste seisukorda ei pidanud kirikuskäimiseks piisavalt heaks ja sama oma masinate kohta arvasid ilmselt ka kõik ülejäänud tuttavad.
Reedel, 21 augusti õhtupoole, kui ma parasjagu Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitsin, helistas Inseneer ja tundis esmalt huvi, et kaugel mu viisa on? Ja siis teatas, et leidis just ühe noore tuliverelise, kes äsja Imedepõllult ära sõitis reisibüroosse viisat ajama ning vajab vintsmanni. Kerigu mina ka nüüd jalamaid omale viisat tegema.
Kodus nagu kiuste oli nett kadunud, aga naine uuris oma nutitelefonist välja, et Lux Express bussijaamas on kella 19.00 avatud. Kihutasin sahtli juurde, otsisin viisa taotlemiseks tarvilikud portreefotod välja. Enamuse fotode peal oli mingi minu näoga poisike, aga kõige uuem foto oli nagu vett saanud, ühe silma asemel oli nagu mingi hall pilveke. Krt, seega kell 18.30 saabusin esmalt Ülemiste keskusesse, tegin Photopointis fotod, kell 18.45 olin bussijaamas ja kell 18.55 oli viisataotlus sisse antud ja võisin rahunenult koju tagasi minna.
Aga kõik tormamine oli ülimalt asjatu, sest noor tulivereline polnud siiski viisa järgi sõitnud, vaid läks koju, luges Inseneeri 2009a kirikumuljed uuesti läbi ... tuli peas kustus ära ja saatis paari päevast viisaka äraütlemisteate.
Mina jälle jalamees.
Sellel kui mina omale orjaperemeest otsisin, hakkasid kõrvale hiilima ka kõikvõimalikud Inseneerile oma auto ja täiskomplekse meeskonnaga kaasa tulla lubanud tuntud ja vähem tuntud offroadi tegelased, nii et kui viimane kui üks (Toomas ja Vello siis v.a) olid leidnud põhjuse, et nad siiski seekord kaasa ei tule, lohutas Insneer mind teatega, et korrigeerib veidi oma plaane ja võtab siiski mu endaga kaasa. Ole Sa tänatud, sõber!
Seega alljärgnev jutt ongi kirja pandud väikse tagamõttega, et tegelikult pole midagi hirmsat! Kirikuskäimist ei pea spordiga võrdsustama! Saab ka vähe teisisti. Nii et võtke end kokku!
Eellugu.
Inseneer on viimase kalendriaasta jooksul päris mitu korda minult küsinud, et kas ma temaga veelkord kirikusse kaasa tuleks? Kiriku all pidas ta loomulikult silmas Karginichi Püha Jüri kirikut, mis asub Leningradi oblasti Podporožie rajoonis juba aastal 1978 maja jäetud Karginichi külas.
Küla ise on esmamainimist muidu leidnud juba 15'l sajandil. Veel enne viimast suurt sõda oli kirik ümbritsetud suurte põldude ja taludega, mille elanikud rääkisid justkui soome keelt segamini vene keelsete sõnadega – vepsa keelt ja kirik ise nägi välja selline:
Praegu see kirik muidugi nii kena enam ei ole, samuti on lagedad põllud asendunud metsaga, taludest on säilinud ainult paar üksikut vundamenti ja palgijuppi ning sama on sisuliselt juhtunud ka vepsa keelega, mida igapäevaselt ei räägi enam mitte keegi ja mille oskajaidki alla tuhande alles on jäänud.
Ma olin Inseneeriga selles kirikus käinud juba aastal 2011. Võrreldes varasema käiguga oli suurim erinevus see, et läksime enne septembri keskpaika, mitte oktoobri algul. Nimelt toimub juba aastaid täpselt septembri keskel offroad huviliste seas kurikuulus üritus nimega „Vepski les“, mille mõju niigi nigelatele kirikuteedele on pehmelt öeldes muljetavaldav – nagu oleks metsas tegutsenud hullunud ekskavaatorite pataljon, millele vastaspool on üritatud soistemates piirkondades strateegilise pommitajaga pihta saada. Ja käisime seal siis kolmekesi, lisaks oli veel Imedepõllu tolleaegne mehaanik Pets. Kirikuskäigust mäletan ma kokkuvõtlikult seda, et päeva otsa ma pidin sõna otsese mõttes elu eest põlvini savis tross üle õla mäest ülesse jooksma, Land Cruiseri jahutusventilaator kuklas vuhisemas, muidu oleks vana sadist Inseneer minust ilmselt Toyotaga üle sõitnud. Järgmine päev ma olin ma ülepingutusest suhteliselt teovõimetu, südames pistis ja pea lõhkus valutada. Õnneks Pets sai üksi ka hakkama, vaatamata sellele, et länkar oli juba tagaveoliseks muutunud ja vintsi rullikud oli eest ära kulunud.
Kuidagi raske nagu selgitada, miks mul sinna uuesti vaja minna oleks.
Peatükk 1. armastus ja kirikuskäik.
Käesoleva suve alguseks oli Inseneeril plaan ikkagi jälle korra kirikus ära käia. Ja kuna saatus oli Petsi asendanud sellise omapärase nähtusega nagu Jünger, siis kusagil suve keskpaigas imedepõllule asja tehes kuulsin ma juba hoopis Jüngrit küsimas: „Kuus, kuule, Sa minuga kirikusse tuled?“.
No muidugi ma ma tahtsin jälle kirikusse minna. Kõik kole ju läheb varsti meelest ära ja helged hetked jäävad meelde.
Jünger tõi kuuldavale võiduka „ahh näed“ ja kargas nagu epeevõitleja üks käsi ja põlvest kõverdatud jalg Inseneeri poole välja sirutatud. Imelik tunne oli. Leidis nüüd ka vintsmanni, kelle üle rõõmustada ...
Jünger plaanis minna Suzukiga. Kuna üks sellise kaubamärgi kandja oli juba jupike aega imedepõllu garaaži ukse kõrval vedelenud, nii suured rattad all, et ulatusid peaaegu üle katuse, siis mulle näis see päris paljutõotav. No vähemalt see kirikuteel kulgemise osa. Sinnasaamine ... tjah oli muidu iseküsimus.
Aga kus sa sellega. Raisal oli üks sukimuki veel hangitud. Selline tavaline. Pisikeste ratastega ja „rohke“ mugavusvarustusega. Katus oli riidest. Sellest pidi septembriks midagi imelist valmima!
Pidi .... Suvesõidul tutvus Jünger kena neiuga, tekkis särin ja augustikuise puhkuse veetis teine juba tutvudes koduväi elu eripäradega maapiirkonnas. Õppis niitma ja jäneseid nülgima jms. Samuraidega ei juhtunud vähemalt augusti lõpuks mitte midagi imepärast.
Siis sai uuritud, ega keegi eelmise aasta Venemaal Oonega järve ümbrust vallutada üritanutest tahaks kiriku tulla. Tulemus võrdus nulliga.
Lõin sisimas käega, sest isiklike nelikveoliste seisukorda ei pidanud kirikuskäimiseks piisavalt heaks ja sama oma masinate kohta arvasid ilmselt ka kõik ülejäänud tuttavad.
Reedel, 21 augusti õhtupoole, kui ma parasjagu Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitsin, helistas Inseneer ja tundis esmalt huvi, et kaugel mu viisa on? Ja siis teatas, et leidis just ühe noore tuliverelise, kes äsja Imedepõllult ära sõitis reisibüroosse viisat ajama ning vajab vintsmanni. Kerigu mina ka nüüd jalamaid omale viisat tegema.
Kodus nagu kiuste oli nett kadunud, aga naine uuris oma nutitelefonist välja, et Lux Express bussijaamas on kella 19.00 avatud. Kihutasin sahtli juurde, otsisin viisa taotlemiseks tarvilikud portreefotod välja. Enamuse fotode peal oli mingi minu näoga poisike, aga kõige uuem foto oli nagu vett saanud, ühe silma asemel oli nagu mingi hall pilveke. Krt, seega kell 18.30 saabusin esmalt Ülemiste keskusesse, tegin Photopointis fotod, kell 18.45 olin bussijaamas ja kell 18.55 oli viisataotlus sisse antud ja võisin rahunenult koju tagasi minna.
Aga kõik tormamine oli ülimalt asjatu, sest noor tulivereline polnud siiski viisa järgi sõitnud, vaid läks koju, luges Inseneeri 2009a kirikumuljed uuesti läbi ... tuli peas kustus ära ja saatis paari päevast viisaka äraütlemisteate.
Mina jälle jalamees.
Sellel kui mina omale orjaperemeest otsisin, hakkasid kõrvale hiilima ka kõikvõimalikud Inseneerile oma auto ja täiskomplekse meeskonnaga kaasa tulla lubanud tuntud ja vähem tuntud offroadi tegelased, nii et kui viimane kui üks (Toomas ja Vello siis v.a) olid leidnud põhjuse, et nad siiski seekord kaasa ei tule, lohutas Insneer mind teatega, et korrigeerib veidi oma plaane ja võtab siiski mu endaga kaasa. Ole Sa tänatud, sõber!
Seega alljärgnev jutt ongi kirja pandud väikse tagamõttega, et tegelikult pole midagi hirmsat! Kirikuskäimist ei pea spordiga võrdsustama! Saab ka vähe teisisti. Nii et võtke end kokku!