Katse 1: kuidas me (ei) käinud Onega ääres. Ja kirikus.
Postitatud: K Juul 02, 2014 10:43 am
Lähtudes siin teemas http://ets.lahe.net/viewtopic.php?t=49546&p=320015 püstitatud lubadustest esitleks väikest reisikirja. Asjaosalised seda häbenevad, nii keeldusid nad minuga endatehtud fotosüüdistusi jagamast, seega palun seda käsitleda kui õpetlikku proosateksti teemal, kuidas ka saab nn offroad-matkasid läbi viia.
Selgitavad märkused on eelkõige seda juttu lugema sattuvate mittefoorumlaste jaoks.
Jutt sellest kuidas me kirikus ei käinud, Onegast rääkimata ehk lugu sellest, kuidas suurelt plaanitud trip, mis pidi olema suts kõvem tegu kui Inseneeri kirikuskäik ja ainult pisut tagasihoidlikum olema, kui Metsiku polaarmatkad, mõnikord kerge autoekskursiooniga asendub.
Eellugu.
Et kui kui kohe täitsa algusest pihta hakata, siis mina sattusin seltkonda tänu sellele, et kuulus moderaator T hankis omale igivana Toyota asemele Landroveri. Umbes kahe kuuga ta tüdines oma uuest mänguasjast ära ja hing hakkas midagi veel ägedamat tahtma. Nii lõi ta kampa minu tuttava ja kõige ligemal elava defeka-omaniku Rannariga ja keeruliste äriliste tehingute tulemusena soetasid omale kahe peale võistlusauto Toorik [1]. Kes teab, see teab, ülejäänud ei kujuta ette, aga siukse raha eest siuke asi osta on minu meelest puhas hullumeelsus. Ilmselt samale järeldusel jõudis ka T ja oskas end projektist taandada. Igal juhul hakkas üksi jäetud Rannar seda ... seda rohelist sürrealismi taljest lahkama, leidis, et ka sisu vastab välimusele, st kap.remondi pidid läbima sillad, mootor, raam ja palju muid asju, aga kere oligi õnneks plaanitud lihtsalt minema visata. Projekt oli plaanitud valmima umbes mai kuuks, et siirduda sellega Venemaa tripile, mis pidi esmalt tegema tiiru ümber Ladoga järve, siis põikama sisse Karginitši kirikusse [2] ja siis veel vaatama ka Onega järve [3] ümbruses ringi.
Rannar oli juba eelmine aasta osalenud ühel Tripil, mis oli ainult Ladoga järve ümbruse avastamisega piirdunud ja seekord pidid sama seltskond pisut vähenenud kujul eelkirjeldatud retkele asuma. Kuna juhuslikult tuli jutuks, et ta on oma 2-kohalise autoga tahab minna ja pooled kohad on veel täitsa vabad, siis pakkusin ennast kaasaminejaks tingimusel, et ta ei sunni mind osalema selle auto ehitamise ega remondi protsessi juures keerulisema tööga, kui on mutri kinnihoidmine või vajaliku instrumendi kätte ulatamine. Etteruttavalt võin öelda, et pakutud tingimused sobisid ja soovitud lubadusest pidas ta hoolega kinni..
Mingi hetk jaanuari kuus olin ma Facebookis lisatud ühte gruppi, kuhu kuulusid lisaks Rannarile veel Kert ja Riho, keda ma teadsin ja veel Veiko, Marti ja Gerto, keda ma veel ei teadnud. Seal FB's see reisi planeerimine siis toimuski ja märtsiks oli kirjeldatud marsruut nagu läbi arutatud. Eri etappidel lisandus ja kadus sealt grupist läbi veel päris mitu kodanikku.
Aga siis tekkisid Krimmi rohelised mehikesed ... ja märtsi keskpaigaks oli poliitiline olukord sellel maal, et Venemaa asemel tundus ohutum hoopis Valgevenesse minna, kuid aprilliks said hirmud läbi, Venemaa jäi paika, osalejate arv oli peaaegu selge (7), autode arv oli paigas (3), Marti tutvustas lausa mitmeid erinevaid võimalikke marsruute ja paika sai ka alguskuupäev 31.05 hommik ning reisi pikkuseks minimaalselt 2 nädalat.
5. mai olime suutnud juba end niipalju kokku võtta, et toimus 71% kvoorumiga kindlate minejate kokkusaamine. Nägin esimest korda Marti näost näkku ära.
Ja siis hakkas nagu üllatusi välja tulema.
Auto 1 – Toyota LC 90 vajas ühe kuulsa safari tagajärjel uut mootorit ja paari vähemtähtsat pisiasja. Mootoreid oli Eestis pakkumisel too moment täpselt 2.
Auto 2 – LR Defender 110 polnud ettevalmistustega veel alustanud, v.a oli tellitud paar varuosa, mida müüjal veel laoseisus pakkuda ei olnud. Aga auto liikus iseseisvalt. Lihtsalt kõik luugid polnud avatavad, igalt poolt tilkus, midagi kolksus, aga see on LR puhul normaalne. Lihtsalt oleks võinud järeldusi teha asjaolu kohta, et selle auto kohta on netis hunnikute viisi pilte, kuidas suvalisel safaril on tal alati kapott püsti.
Auto 3 – LR Defender 90 oli kujul: ratastel raam, mille peal oli mootor, nn torpeedo ja käigukast. Ei muud. Aga agregaatide kinnitusmutrid olid kinni keeratud näppudega. Ja diferentsiaaliks kutsutavad hammasrataste puntrad olid kas päris juppidena laiali ja ühe kohta oli selge, et see tööle ei hakkagi.
Minul kui seltskonnas uuel, tekkisid mõned muremõtted.
12. mai tundis Rannar esimest korda huvi, et ei tea, kas mul endal ka mõni mõni töökorras auto on. Mulle see küsimus üldse ei meeldinud ja pakkusin lahkelt Zil 157 kasutamise võimalust. Rannar pole ilmselt kunagi sahhaari juhtinud, seetõttu pidas ta ettepaneku ainsaks probleemiks juhilubade puudumist.
14.mai oli tähtaeg, et passid viisade tarvis asjaajaja kätte toimetada. Hilines ainult Rannar.
19. mai kuulutas Rannar, et varuosa tarnija pani paki teele. Pakk alustas teekonda Inglismaalt ja pidanuks sisaldama muu hulgas ka Kerdile vajalikke osasid (laagrid, ristid, roolivärk).
20.mail tutvustas Marti töötava Toyota mootori häält.
21. mai tegin südame kõvaks ja küsisin ettevaatlikult, et kas lähme siis kalluriga? See küsimus seiskas defeka ehitusprotsessi silmapilkselt.
Kallur oli minu ülimalt pika ja vaevalise ümberehituse läbinud LR Discovery, mis kujutas endast lühendatud kabiini ja kallutava veokastiga mitte veel päris valmis projekti. Millel pealegi lasus veel mingi needus, mis mõjus erakordselt laastavalt suvalise autoga tegeleva mehaaniku töövõimele ja südametunnistusele. Kui nüüd väga aus olla, siis kerge kahtlus, et äkki needus päris igale mehaanikule ei mõju, tekkis mul ainult Soo tn Rommi juures, kelle töömehed tellitud tööd kummalisel kombel tegid kas ühe või lausa poole päevaga ära. Ma pean seal vist korra veel katsetama.
Ka Imedepõld on needuskindluselt suhteliselt hea valik, igal juhul uued õlid, amordid, lukkudega sillad ja raginata käigukasti paigaldasid nad mulle ainult juba kolme kuuga ja 23. mai ma sain esimesele uuendusjärgsele proovisõidule minna ülesandega, kuulata, kas kõik varemesinenud kolksud ja vibratsioonid on ikka kadunud. No enamus nagu olid ka, aga miks nad mind selle auto abil ära tappa tahtsid, seda nad ei oska siiamaani veenvalt selgitada. Sõimata sain ka, normaalne inimene ei kaotavat rattamutreid ära. Aga see selleks.
24.mai sõitsime Rannariga puidupoodi ja tõime vineeri. Asjade hoidmine lahtises kastis tundus liiga ekstreemne, seega sai kõvasti mõeldud, joonistatud ja veokasti kolm vineerkasti meisterdatud. Kastide vahele sai tühi riba kanistrite jaoks jäetud – kütusepaagi maht 33l ei ole just ääremaade avastamiseks sobiv kogus.
25.mai. Kirikuteed meenutades tõstsin tagatuled kõrgemale, nikerdasin ka mingi kaitse moodi asja neile alla ja numbri kinnitasin kõrgemale porte külge. Salongi sai lisatud CB jaam ja 230V inverter, samuti loobusin vabatahtlikult võimalusest jälgida maapinda ja käigukasti läbi auto põranda põhjas olevate avade ja teipisin need kinni.
26.mai läks kallur põllule tagasi, vints sai hooldatud, kütusepump ja turbo jõulisema asendi. Nüüd oli võimalik ilma aeglusti abita autoga kohalt võtta ka mittehorisontaasel teelõidul.
27.mai viisin kalluri Autokirurgi [4] juuurde, et lasta teha kütusepaagile kaitse. Arvasin, et kulub 1 tööpäev. Kulus 3. Aga kaitse sai asjalik. Marti pani FB üles ettepaneku, et läheks äkki hoopis pühapäeval s.o 1.juuni. Meile sobib. Kerdile veel rohkem, sest pärast selgus, et üleskutse idee autor oli just tema.
28.mai lõuna ajal arvas ülemus, et mis ma ikka passin töö juures, mingu ma parem ettevalmistusi tegema. Annaks jumal rohkem selliseid ülemusi! Lendasin Tööriistamarketi ja Matkasporti poole. Hommikul olin ka Tai juures sadamas käinud ja omale 10mm trossi saanud.
29.mai saabus pakk Inglismaalt defekate osadega. Kerdile vajalikud osad oli puudu. Lendas siis Paldiski mnt poole hoopis. [5] Õhtul anti kallur kätte. Varem olin siiski korraks kalluri oma kätte saanud ja sillastendis ära käia jõudnud. Kokkujooks oli ok. Seega kiskumist põhjustavad kahtlasevõitu rehvid & veljed, õnneks Venemaale läheme Rannari ratastega.
Rannar oli vahepeal hangitud trossi otsa aasad lasknud pressida.
30.mai. Kuna ootamatult oli aega küll, veetsime rahuliku päeva rattaid vahetades, kaste kaanetades, pisiasju parendades ja asju pakkides. Umbes kella nelja paiku helistas Rannarile Kert. Kuna ma seisin kõrval, siis kuulsin vestlust kogu selle ilus pealt: „Tsau, mis teed! Tead, mul on Su tagasilda ka vaja! Miks?. Ah tead, seal mingi krdi laager on selline kahtlane, Veiko arvas, et parem vahetame välja, aga see on siuke mõõt, et kusagilt ei saa ja siis võiks juba silla kogu täiega ära asendada ...“.
Ausalt öeldes ma olen paras põdeja. Mulle üldse ei meeldinud oma täiesti järele proovimata autoga Venemaa pärapõrgusse sattuda. Ma põdesin isegi selle pärast, et kuidas Vene tollideklaratsiooni täita, käisin seda isegi kolme erineva inimese juures tõlkimas ja konsulteerimas. Aga avastada alles päev enne tagasillas mingi põnev rike, see muretus mulle väga pähe ei mahtunud.
Ühtlasi sain teada, et Kert oli Rannari defeka juba üsna puhtaks rüüstanud. Esisilla sisu (differ, poolteljed) oli juba vahepeal Kerdi auto alla kolinud. Nüüd oli tagasild ka läinud. Ka veljed kuulusid Rannarile. Ja all olevad 35'' rehvid Rihole. Ning esiistmed olid üldse kusagilt BMW'st saadud.
31.mai meisterdasin stange külge trossi aasad. Tegin kõige pikema reisieelse testsõidu – käisin Sakus Antol külas.
Õhtul läksime defeka meestele külla. Nägin esimest korda Veiko ära. Defekas oli veidralt kohevil, igalt poolt ripendas juhtmeid ja voolikuid ning suur seltskond (paar noormeest oli lisaks abiks) kruvis iga auto serva juures midagi kinni. Ühtlasi selgus, et et kompressoreid oli auto jaoks lausa kaks varutud, aga kumbki ei tööta. Peale seda, kui mul õnnestus nad oma komperssori juurest kaugemale peletada, panid nad Riho Volvost töötava isendi pihta.
1 juuni. Eelmisel õhtul olime teada saanud, et minek on 2.juunile lükatud. Kellaaeg oli juba targu lahtiseks jäetud. Autoga polnud muud teha, kui panime esimesele vintsile trossi ka peale. Oi vanakurja, Tai käest saadud 10mm tross oli pigem 11mm ja murettekitavalt jäik. Kiskusime trossi jälle maha ja asendasime minu defeka küljest saadud 8mm trossiga. Siis veel asjad kasti ja oligi nagu kõik. Sain veel oma rootsi krimisarja osa ära vaadata.
[1] Toorik on legendaarne pensionile lubatud kiiritada saanud lehetäi värvi ja maailma üks kõige väärkoheldumaid TR1 klassi võistlusautosid LR Defender 90.
[2] Leningradi oblasti Vepsamaa piirkonna samanimelise järve kaldal asunud nüüdseks pea täielikult kadunud küla kirik, mis on tänu pehmelt öeldes rasktele teeoludele olnud viimane 10 aastat off-roadi entusiastide kultus-külastusobjektiks ja mille vahetust lähedust läbivad mitme Venemaa soffroad-võistluse marsruudid.
[3] Onega ehk Äänisjärv on kõigile tuntud Lagogast pisut väiksem ja vähem tuntud Venemaa loode osas asuv järv, millest saab alguse kuulus „Belamorkanal“
[4] autode restaureerimisega tegelev ettevõte
[5] Paldiski mnt asub L varuosasid müüv kaubandusettevõte Almakes.
Päev 1. (2. juuni)
Stardipaik Peterburi tee šašlõkikas, stardiajaks oli paika pandud mõnevõrra kummaline kellaaeg 6.50. Hämmastava täpsusega jõudsid kõik täpselt kell 7.10 kohale. Nägin esimest korda Gertot ja esimest korda ka seda Toyotat, mis minu mõningaseks imestuseks oli hoopis mudel 90. Ma arvasin selle mudel 70 olevat.
Pikalt arutamata keerasime ninad Narva poole ja tuld!
Tln-Narva maantee on suurepärane koht oma ja kaaslaste autode kohta lähemate teadmiste hankimiseks.
Toyotaga oli kõik ok. Veel.
Defekas aga alustanud oma teed reipalt, ei tahtnud aga no mitte kuidagi oma esialgset hoogu säilitada – autos pidi hull müra olema jne. Põhjuseks see eelmainitud ülepeakaela ette võetud sildade vahetus. Aga alla läinud polnud mitte tavalised sillad, vaid iseäranis aeglase ülekandega võistlusauto sillad, mis olid nagu mõeldud peegliteni ära uppunud auto edasi venitamiseks, mitte maanteel lendamiseks. Et selle defeka ja sildade kombo tarvis oleks pidanud veel lisaks kiirema vahekasti hankima, aga läks nagu läks. Igal juhul dikteeris defekas jõuliselt seltskonna kiiruseks kuni 75km/h.
Aga just see kiirus meeldis meile, kalluristidele, kõige vähem. Ja seda eelkõige rehvivalikust lähtuvalt. Nimelt oli kalluri alla sattunud seltkonna kõige väiksemad, aga see eest kõige karvasemad rehvid, mille nimi oli Insaturbo Special Track..
http://www.insaturbo.com/neofiles/image ... _track.jpg
Asfaldil aga nii karvane rehv teeb pikeeriva sööstpommitaja [1] häält. Koleda häälega on võimalik harjuda, aga kuigi selliseid krokodille ei olevat võimalik korralikult tasakaalustada, oli seda siiski kunagi ammu küll teha üritatud. Päris hea tulemus ei olnud, sest just 70 ja 80 vahel tekkis mitte just tähele panemata jätmist võimaldav roolivibratsioon. Pluss veel muud hääled, helid ja võbinad, mida üks käest lastud inglismannide ammune leiutis toota suudab ja mida „normaalseks“ peetakse, st sõber Inseneer väidab nii, kui ta minust ja minu landroveritest mõneks ajaks lahti tahab saada. Ainus pluss asja juures oli võrdlemisi marginaalne, kallur nägi nende rehvidega kuradi isane välja.
Ülejäänud meeskonnad oli valinud märksa asfaldisõbralikuma mustriga rõngad ja pean takkajärgi nende valiku palju palju mõistlikumaks.
Defekal oli lausa 35 tollised STT-d all ja Toyotal pisut väiksemad, 33'' aga analoogse mustriga.
http://www.offroaders.com/tech/AT-MT-Ti ... -STT-s.jpg
Eeltoodust tingituna eelistas hiljem valdavalt roolis olnud Rannar ja ka Toyota mehed pulsseerivat liikumismaneeri, tehes legaalse maanteekiirusega vahe sisse ja siis ootasime kiirusevihkajaid järele.
Tuvastasime esimese väärlahenduse oma autos – raadiojaam oli sattununud autosse kõlar vastu tasapinda ja vajas teispidi keeramist.
Teel Narva tegime ainult ühe seda tüüpi peatuse, kus pea kõik seltkonnast rivistusid heki äärde ja kõikusid seal kühmutõmbunult mõni aeg.
Narvale lähemale jõudes hakkas kergelt sadama ja kallur hakkas järjest hoomatavalt pidurdamisel vasakule kiskuma. Defeka meestel jätkus lõõpimist Narvani.
Narva jõudsime kelle 10 paiku hommikul. Pean tunnistama, et personaalselt mina oli Narva piiripunkti läbinud suunaga Venemaalt Eestise, teistpidi veel mitte. Aga kuna kõik ülejäänud olid aasta tagasi selle tee läbi teinud, siis veeres kogu seltskond esmalt just sinna. Eelkõige kontrollima teel moodsast nutiseadmest hangitud infot, et piiriületuse järjekord Narvas on 10 tunni pikkune.
Kunagi paar aastat tagasi, mil piirisaba pikkust loeti tänu Eesti äärealade vähest tööhõivest tingitud kütuse väikeimportijate massile ööpäevades, oli välja mõeldud see ootealade süsteem. Vähemalt Narvas, kus piiripunkti asukoht keset linna tegelikult ka ooteala lahendusele oma piirid seab, oli see esma-kokkupuutunule, nagu näiteks mina ise, ikka päris segane. See piiriületuse kord on tegelikult internetis põhjalikult ära kirjeldatud, tasub enne tutvuda. Igal juhul kui me olime paar minutit ainult paari auto pikkuses sabas, mis tekitas asjatu juba lootuse, et 10 tundi on natuke ülehinnatud ajakulu, ära seisnud, see vägev süsteem meenus Kerdile ja keerasime autoninad linnaserva poole tagasi.
Ja siis läks defekas keset Narvat rikki.
Suri välja ja enam ei käivitunud. Kui viis minutit jutti oli käivitil pöörelda lastud ja samaaegselt Veiko kõiki juhtmekimpe järjest läbi liigutas, defekas taasärkas suitsupilve saatel ja lubas meil ootealale jõuda.
Kuigi just hiljuti suur mass siinse foorumi lugejaid käis Ladogal võistlustel, ma siiski kirjeldaks ülejäänutele seda põrutavat piirile pääsemise korraldust.
Ooteala on iseenesest päris suur, oma 2 hektari suurune parkla linna ääres, kus eraldi putkad ja tõkkepuud sissepääsu ja väljapääsu juures. Väljapääsu juures oli lisaks veel suur infotabloo, millel kujutatu meenutas Tehnikaülikooli lineaaralgebra nimelise õppeaine loengut – tähtede ja numbrite maatriks. Tegelikult olid seal kirjas nende õnnelike autode numbrid, kes võisid alustada teed piiripunkti.
Aga et sinna tabloole pääseda, tuli esmalt osta sissepääsu putkast 1.3Eur eest pilet. Aga mis asja juures hämmastav oli, putkast vastati terele „zdrazdjega“ ehk EV elanike rahvustevaheline vaikiv kokkulepe edasise kõnekeele osas. Meie seltskonnas see tähendas lihtsalt seda, et putkadega suhtlemine jäi aktsepteeritava vene keele oskusega Rannari ja Riho mureks. Samuti saime teada, et kardetud info 10h vaba aja osas leidis kinnitust, küll lohutati, et see võib ajas muutuda. Ühtlasi oli võimalik osta teenus, et järjekorra pikkuse teatud etappide kohta saadeti ootaja telefonile sms.
Nüüd polnud muud teha, kui oodata sms'i või vaadata 10h punaste numbrite vilkumist. Ülima eesmärgi saabumisel tulnuks väljapääsu putkast jällegi vene keelt piisavalt osates omale osta järgmine pilet, mis tuli esitada juba piiritsooni pääsemisel – asja korraldav ettevõte Transservise kolmas putka oli vahetult piiripunkti ees, kus osavalt käemärke valdav noormees oma tõkkepuuga piirivalvurite tööjärge reguleeris. Asjaajamisel on selles mõttes ka oma loogika, kui juba EV piletit ostetud ei saa, kuidas kodanik mõtleb veel Vene piiripunktis asju ajada?
Oma vaba aja veetsime osaliselt Narva kaubandusvõrkudes, et veel viimaseid matkatarvikud hankida, külastasime täitsa sümpaatset põneva menüüga (põnevad olid nii road ise kui ka google abil loodud eestikeelne menüü) Gulliveri restorani ja paar tundi vaatasime ka ooteala tablood.
Ja kui me viimaks oma ihaldatud piiripunkti piletid saime, mis juhtus natuke enne kella 16.00 – st ootaeg oli ikka mitu tundi lühem kui esmalubatud 10h, läks defekas kohe ootealast välja sõites jälle rikki. Põhjus ja remont analoogsed. Rannar täpsustas diagnoosi – defekas ei taha Venemaale minna.
Piiriületus oli iseenesest Eesti poolel oli oodatavalt lihtne ja kiire.
Mina kartsin paaniliselt just vene tolli, sest ma oma üpris kesise keeloskusega ei ole võimeline iseseisvalt ankeete täitma. Ei vene, ei ingliskeelseid.
Aga kuigi ma olin eeltööd netist leitud tollideklaratsiooniga teinud, siis päris libedalt kõik ei läinud. Küll sattus allkiri valesse kohta, päris kindlasti ei olnud õige isikliku pagasi kogus, kirja läks kogus 0 (korrektne olnuks küll vist kirja panna 1 kalluritäis isiklikke asju ja esmaseid remondivahendeid, aga selline võimalus kahjuks puudus), aga närviliseks muutunud ja kenasti tukka viskama hakanud tollitädi tahtis meist pigem kiiresti lahti saada ja kõlbas lõpuks asi küll. Küll ülejäänutel oli hea spikerdada minu ankeedi pealt.
Mis on Venemaal eestlase esmane tegevus - loomulikult tankimine. Ja edasi suund Karjala poole. Üldiselt võttis suuna dikteerimise enda kätte Toyota team. Kui veel paar päeva tagasi oligi veel kergelt lahtine, kas esmalt võtta Onega või kirik või vaadata hoopis Ladoga võistlust, siis legendaarse sadamapootsmani Tai skeemide tulemusena oli meie seltskonnale tekkinud laadung - jurakas mehaaniline vints, mis tuli Ladogale toimetada - seega sihtmärk nr 1 oli Ladoga järve võistluslaager, mis teatavasti on selline ajas muutuva asukohaga. Tol momendil Martile teada olevad koordinaadid igatahes viisid ikka kohe täitsa ühe veekogu keskpaika, justkui oleks mingi ujuvlaagriga tegemist. Küll tundus eeldatust pikema Narvas veedetud aja tõttu ebareaalne jõuda sama päeva õhtuks Laadoga äärde, seetõttu sõitsime piki Ladoga läänekallast lihtsalt Karjala suunas.
Esmalt mingite kõrvateede järel tekkisid uhiuued kiirteed ja undamise saatel neil lendamist takistas ainult defekas, mis lisaks sellele, et ta sundis mite ainult rekkasid, vaid ka isegi Paz tüüpi busse neile ilmselt ebaharilikku tegevust nagu möödasõit, viljelema. Lisaks tõmbas defekas perioodiliselt tee äärde, et jälle pisut (üle veerand tunni järjest neil sellel päeval ei kulunud) juhtmete raputamise saatel ülipikki starterisoolosid esitada. Taustaks oli tekkinud kütuse pumba inin, mis üsna autentselt meenutas nutvat kutsikat.
Piiterist olime me igal juhul mööda murdnud, kui oli aeg laager valida. Õhtusöögi olime juba Piiteri servast asuvast Prismast hankinud. Venemaa Prisma paistis muuseas silma sellega, et päris mitme nähtud kaupluse tagahoovis oli mingi motospordi teemaline atraktsioon. Näiteks krossirada või vähemalt mingi temaatiline telk.
Laagri sätitasime ühe järve äärde (60º25,086'; 30º 15,254). Piiteri külje all oli muidugi juba nõukogude ajast kõik looduskaunid kohad hõivatud kõikvõimalike puhkekodude ja pioneerilaagritega, mis enamus paistis täitsa edasi toimivat. Ehedad metallväravad siltidega punane kaevur või tubli metallurg olid ka alles. Aga õnneks oli ka üks lõiguke rannast jäetud avatud kasutamiseks ja sinna me lühikese vaidluse järel - defekas tol hetkel viibinud seltskond tahtis miskipärast raudtee äärde magama minna, maandusimegi.
Koht oli ilus ja et Venemaal on palju loodussõpru, kes meelsasti ilusates kohtades viibivad, olid nad selle 20m rannariba kohta tekitanud täpselt 3 hunnikut, igaüks mahuga pool veoauto koormat ja koostiosaks moodsas ametnikukeeles pakendijäätmed. Kuna selline värk ei haise, siis saab selle kõrval vabalt telkida.
Õhtu pikalt ei kestnud, Toyota mehed hoidsid omaette, defeka mehed läksid õllelt rummile üle ja püüdes vältida teemat, kuidas nad sellise autoga kirikusse jõuda plaanivad, käsitleti mitu korda teemat kalluri pidurid. Defekas kui hingega olend pani aga selle kõrva taha ...
[1] kuulsaim sedatüüpi lahingulennuk oli saksa Ju-87, mis pommitamise täpsuse nimel ligines sihtmärgile peaaegu püstloodis põhjagaasiga alla kihutades ja samal ajal veel sireeni andes. Tekkinud heli esitatakse igas sõjateemalises ajalookroonikas.
Selgitavad märkused on eelkõige seda juttu lugema sattuvate mittefoorumlaste jaoks.
Jutt sellest kuidas me kirikus ei käinud, Onegast rääkimata ehk lugu sellest, kuidas suurelt plaanitud trip, mis pidi olema suts kõvem tegu kui Inseneeri kirikuskäik ja ainult pisut tagasihoidlikum olema, kui Metsiku polaarmatkad, mõnikord kerge autoekskursiooniga asendub.
Eellugu.
Et kui kui kohe täitsa algusest pihta hakata, siis mina sattusin seltkonda tänu sellele, et kuulus moderaator T hankis omale igivana Toyota asemele Landroveri. Umbes kahe kuuga ta tüdines oma uuest mänguasjast ära ja hing hakkas midagi veel ägedamat tahtma. Nii lõi ta kampa minu tuttava ja kõige ligemal elava defeka-omaniku Rannariga ja keeruliste äriliste tehingute tulemusena soetasid omale kahe peale võistlusauto Toorik [1]. Kes teab, see teab, ülejäänud ei kujuta ette, aga siukse raha eest siuke asi osta on minu meelest puhas hullumeelsus. Ilmselt samale järeldusel jõudis ka T ja oskas end projektist taandada. Igal juhul hakkas üksi jäetud Rannar seda ... seda rohelist sürrealismi taljest lahkama, leidis, et ka sisu vastab välimusele, st kap.remondi pidid läbima sillad, mootor, raam ja palju muid asju, aga kere oligi õnneks plaanitud lihtsalt minema visata. Projekt oli plaanitud valmima umbes mai kuuks, et siirduda sellega Venemaa tripile, mis pidi esmalt tegema tiiru ümber Ladoga järve, siis põikama sisse Karginitši kirikusse [2] ja siis veel vaatama ka Onega järve [3] ümbruses ringi.
Rannar oli juba eelmine aasta osalenud ühel Tripil, mis oli ainult Ladoga järve ümbruse avastamisega piirdunud ja seekord pidid sama seltskond pisut vähenenud kujul eelkirjeldatud retkele asuma. Kuna juhuslikult tuli jutuks, et ta on oma 2-kohalise autoga tahab minna ja pooled kohad on veel täitsa vabad, siis pakkusin ennast kaasaminejaks tingimusel, et ta ei sunni mind osalema selle auto ehitamise ega remondi protsessi juures keerulisema tööga, kui on mutri kinnihoidmine või vajaliku instrumendi kätte ulatamine. Etteruttavalt võin öelda, et pakutud tingimused sobisid ja soovitud lubadusest pidas ta hoolega kinni..
Mingi hetk jaanuari kuus olin ma Facebookis lisatud ühte gruppi, kuhu kuulusid lisaks Rannarile veel Kert ja Riho, keda ma teadsin ja veel Veiko, Marti ja Gerto, keda ma veel ei teadnud. Seal FB's see reisi planeerimine siis toimuski ja märtsiks oli kirjeldatud marsruut nagu läbi arutatud. Eri etappidel lisandus ja kadus sealt grupist läbi veel päris mitu kodanikku.
Aga siis tekkisid Krimmi rohelised mehikesed ... ja märtsi keskpaigaks oli poliitiline olukord sellel maal, et Venemaa asemel tundus ohutum hoopis Valgevenesse minna, kuid aprilliks said hirmud läbi, Venemaa jäi paika, osalejate arv oli peaaegu selge (7), autode arv oli paigas (3), Marti tutvustas lausa mitmeid erinevaid võimalikke marsruute ja paika sai ka alguskuupäev 31.05 hommik ning reisi pikkuseks minimaalselt 2 nädalat.
5. mai olime suutnud juba end niipalju kokku võtta, et toimus 71% kvoorumiga kindlate minejate kokkusaamine. Nägin esimest korda Marti näost näkku ära.
Ja siis hakkas nagu üllatusi välja tulema.
Auto 1 – Toyota LC 90 vajas ühe kuulsa safari tagajärjel uut mootorit ja paari vähemtähtsat pisiasja. Mootoreid oli Eestis pakkumisel too moment täpselt 2.
Auto 2 – LR Defender 110 polnud ettevalmistustega veel alustanud, v.a oli tellitud paar varuosa, mida müüjal veel laoseisus pakkuda ei olnud. Aga auto liikus iseseisvalt. Lihtsalt kõik luugid polnud avatavad, igalt poolt tilkus, midagi kolksus, aga see on LR puhul normaalne. Lihtsalt oleks võinud järeldusi teha asjaolu kohta, et selle auto kohta on netis hunnikute viisi pilte, kuidas suvalisel safaril on tal alati kapott püsti.
Auto 3 – LR Defender 90 oli kujul: ratastel raam, mille peal oli mootor, nn torpeedo ja käigukast. Ei muud. Aga agregaatide kinnitusmutrid olid kinni keeratud näppudega. Ja diferentsiaaliks kutsutavad hammasrataste puntrad olid kas päris juppidena laiali ja ühe kohta oli selge, et see tööle ei hakkagi.
Minul kui seltskonnas uuel, tekkisid mõned muremõtted.
12. mai tundis Rannar esimest korda huvi, et ei tea, kas mul endal ka mõni mõni töökorras auto on. Mulle see küsimus üldse ei meeldinud ja pakkusin lahkelt Zil 157 kasutamise võimalust. Rannar pole ilmselt kunagi sahhaari juhtinud, seetõttu pidas ta ettepaneku ainsaks probleemiks juhilubade puudumist.
14.mai oli tähtaeg, et passid viisade tarvis asjaajaja kätte toimetada. Hilines ainult Rannar.
19. mai kuulutas Rannar, et varuosa tarnija pani paki teele. Pakk alustas teekonda Inglismaalt ja pidanuks sisaldama muu hulgas ka Kerdile vajalikke osasid (laagrid, ristid, roolivärk).
20.mail tutvustas Marti töötava Toyota mootori häält.
21. mai tegin südame kõvaks ja küsisin ettevaatlikult, et kas lähme siis kalluriga? See küsimus seiskas defeka ehitusprotsessi silmapilkselt.
Kallur oli minu ülimalt pika ja vaevalise ümberehituse läbinud LR Discovery, mis kujutas endast lühendatud kabiini ja kallutava veokastiga mitte veel päris valmis projekti. Millel pealegi lasus veel mingi needus, mis mõjus erakordselt laastavalt suvalise autoga tegeleva mehaaniku töövõimele ja südametunnistusele. Kui nüüd väga aus olla, siis kerge kahtlus, et äkki needus päris igale mehaanikule ei mõju, tekkis mul ainult Soo tn Rommi juures, kelle töömehed tellitud tööd kummalisel kombel tegid kas ühe või lausa poole päevaga ära. Ma pean seal vist korra veel katsetama.
Ka Imedepõld on needuskindluselt suhteliselt hea valik, igal juhul uued õlid, amordid, lukkudega sillad ja raginata käigukasti paigaldasid nad mulle ainult juba kolme kuuga ja 23. mai ma sain esimesele uuendusjärgsele proovisõidule minna ülesandega, kuulata, kas kõik varemesinenud kolksud ja vibratsioonid on ikka kadunud. No enamus nagu olid ka, aga miks nad mind selle auto abil ära tappa tahtsid, seda nad ei oska siiamaani veenvalt selgitada. Sõimata sain ka, normaalne inimene ei kaotavat rattamutreid ära. Aga see selleks.
24.mai sõitsime Rannariga puidupoodi ja tõime vineeri. Asjade hoidmine lahtises kastis tundus liiga ekstreemne, seega sai kõvasti mõeldud, joonistatud ja veokasti kolm vineerkasti meisterdatud. Kastide vahele sai tühi riba kanistrite jaoks jäetud – kütusepaagi maht 33l ei ole just ääremaade avastamiseks sobiv kogus.
25.mai. Kirikuteed meenutades tõstsin tagatuled kõrgemale, nikerdasin ka mingi kaitse moodi asja neile alla ja numbri kinnitasin kõrgemale porte külge. Salongi sai lisatud CB jaam ja 230V inverter, samuti loobusin vabatahtlikult võimalusest jälgida maapinda ja käigukasti läbi auto põranda põhjas olevate avade ja teipisin need kinni.
26.mai läks kallur põllule tagasi, vints sai hooldatud, kütusepump ja turbo jõulisema asendi. Nüüd oli võimalik ilma aeglusti abita autoga kohalt võtta ka mittehorisontaasel teelõidul.
27.mai viisin kalluri Autokirurgi [4] juuurde, et lasta teha kütusepaagile kaitse. Arvasin, et kulub 1 tööpäev. Kulus 3. Aga kaitse sai asjalik. Marti pani FB üles ettepaneku, et läheks äkki hoopis pühapäeval s.o 1.juuni. Meile sobib. Kerdile veel rohkem, sest pärast selgus, et üleskutse idee autor oli just tema.
28.mai lõuna ajal arvas ülemus, et mis ma ikka passin töö juures, mingu ma parem ettevalmistusi tegema. Annaks jumal rohkem selliseid ülemusi! Lendasin Tööriistamarketi ja Matkasporti poole. Hommikul olin ka Tai juures sadamas käinud ja omale 10mm trossi saanud.
29.mai saabus pakk Inglismaalt defekate osadega. Kerdile vajalikud osad oli puudu. Lendas siis Paldiski mnt poole hoopis. [5] Õhtul anti kallur kätte. Varem olin siiski korraks kalluri oma kätte saanud ja sillastendis ära käia jõudnud. Kokkujooks oli ok. Seega kiskumist põhjustavad kahtlasevõitu rehvid & veljed, õnneks Venemaale läheme Rannari ratastega.
Rannar oli vahepeal hangitud trossi otsa aasad lasknud pressida.
30.mai. Kuna ootamatult oli aega küll, veetsime rahuliku päeva rattaid vahetades, kaste kaanetades, pisiasju parendades ja asju pakkides. Umbes kella nelja paiku helistas Rannarile Kert. Kuna ma seisin kõrval, siis kuulsin vestlust kogu selle ilus pealt: „Tsau, mis teed! Tead, mul on Su tagasilda ka vaja! Miks?. Ah tead, seal mingi krdi laager on selline kahtlane, Veiko arvas, et parem vahetame välja, aga see on siuke mõõt, et kusagilt ei saa ja siis võiks juba silla kogu täiega ära asendada ...“.
Ausalt öeldes ma olen paras põdeja. Mulle üldse ei meeldinud oma täiesti järele proovimata autoga Venemaa pärapõrgusse sattuda. Ma põdesin isegi selle pärast, et kuidas Vene tollideklaratsiooni täita, käisin seda isegi kolme erineva inimese juures tõlkimas ja konsulteerimas. Aga avastada alles päev enne tagasillas mingi põnev rike, see muretus mulle väga pähe ei mahtunud.
Ühtlasi sain teada, et Kert oli Rannari defeka juba üsna puhtaks rüüstanud. Esisilla sisu (differ, poolteljed) oli juba vahepeal Kerdi auto alla kolinud. Nüüd oli tagasild ka läinud. Ka veljed kuulusid Rannarile. Ja all olevad 35'' rehvid Rihole. Ning esiistmed olid üldse kusagilt BMW'st saadud.
31.mai meisterdasin stange külge trossi aasad. Tegin kõige pikema reisieelse testsõidu – käisin Sakus Antol külas.
Õhtul läksime defeka meestele külla. Nägin esimest korda Veiko ära. Defekas oli veidralt kohevil, igalt poolt ripendas juhtmeid ja voolikuid ning suur seltskond (paar noormeest oli lisaks abiks) kruvis iga auto serva juures midagi kinni. Ühtlasi selgus, et et kompressoreid oli auto jaoks lausa kaks varutud, aga kumbki ei tööta. Peale seda, kui mul õnnestus nad oma komperssori juurest kaugemale peletada, panid nad Riho Volvost töötava isendi pihta.
1 juuni. Eelmisel õhtul olime teada saanud, et minek on 2.juunile lükatud. Kellaaeg oli juba targu lahtiseks jäetud. Autoga polnud muud teha, kui panime esimesele vintsile trossi ka peale. Oi vanakurja, Tai käest saadud 10mm tross oli pigem 11mm ja murettekitavalt jäik. Kiskusime trossi jälle maha ja asendasime minu defeka küljest saadud 8mm trossiga. Siis veel asjad kasti ja oligi nagu kõik. Sain veel oma rootsi krimisarja osa ära vaadata.
[1] Toorik on legendaarne pensionile lubatud kiiritada saanud lehetäi värvi ja maailma üks kõige väärkoheldumaid TR1 klassi võistlusautosid LR Defender 90.
[2] Leningradi oblasti Vepsamaa piirkonna samanimelise järve kaldal asunud nüüdseks pea täielikult kadunud küla kirik, mis on tänu pehmelt öeldes rasktele teeoludele olnud viimane 10 aastat off-roadi entusiastide kultus-külastusobjektiks ja mille vahetust lähedust läbivad mitme Venemaa soffroad-võistluse marsruudid.
[3] Onega ehk Äänisjärv on kõigile tuntud Lagogast pisut väiksem ja vähem tuntud Venemaa loode osas asuv järv, millest saab alguse kuulus „Belamorkanal“
[4] autode restaureerimisega tegelev ettevõte
[5] Paldiski mnt asub L varuosasid müüv kaubandusettevõte Almakes.
Päev 1. (2. juuni)
Stardipaik Peterburi tee šašlõkikas, stardiajaks oli paika pandud mõnevõrra kummaline kellaaeg 6.50. Hämmastava täpsusega jõudsid kõik täpselt kell 7.10 kohale. Nägin esimest korda Gertot ja esimest korda ka seda Toyotat, mis minu mõningaseks imestuseks oli hoopis mudel 90. Ma arvasin selle mudel 70 olevat.
Pikalt arutamata keerasime ninad Narva poole ja tuld!
Tln-Narva maantee on suurepärane koht oma ja kaaslaste autode kohta lähemate teadmiste hankimiseks.
Toyotaga oli kõik ok. Veel.
Defekas aga alustanud oma teed reipalt, ei tahtnud aga no mitte kuidagi oma esialgset hoogu säilitada – autos pidi hull müra olema jne. Põhjuseks see eelmainitud ülepeakaela ette võetud sildade vahetus. Aga alla läinud polnud mitte tavalised sillad, vaid iseäranis aeglase ülekandega võistlusauto sillad, mis olid nagu mõeldud peegliteni ära uppunud auto edasi venitamiseks, mitte maanteel lendamiseks. Et selle defeka ja sildade kombo tarvis oleks pidanud veel lisaks kiirema vahekasti hankima, aga läks nagu läks. Igal juhul dikteeris defekas jõuliselt seltskonna kiiruseks kuni 75km/h.
Aga just see kiirus meeldis meile, kalluristidele, kõige vähem. Ja seda eelkõige rehvivalikust lähtuvalt. Nimelt oli kalluri alla sattunud seltkonna kõige väiksemad, aga see eest kõige karvasemad rehvid, mille nimi oli Insaturbo Special Track..
http://www.insaturbo.com/neofiles/image ... _track.jpg
Asfaldil aga nii karvane rehv teeb pikeeriva sööstpommitaja [1] häält. Koleda häälega on võimalik harjuda, aga kuigi selliseid krokodille ei olevat võimalik korralikult tasakaalustada, oli seda siiski kunagi ammu küll teha üritatud. Päris hea tulemus ei olnud, sest just 70 ja 80 vahel tekkis mitte just tähele panemata jätmist võimaldav roolivibratsioon. Pluss veel muud hääled, helid ja võbinad, mida üks käest lastud inglismannide ammune leiutis toota suudab ja mida „normaalseks“ peetakse, st sõber Inseneer väidab nii, kui ta minust ja minu landroveritest mõneks ajaks lahti tahab saada. Ainus pluss asja juures oli võrdlemisi marginaalne, kallur nägi nende rehvidega kuradi isane välja.
Ülejäänud meeskonnad oli valinud märksa asfaldisõbralikuma mustriga rõngad ja pean takkajärgi nende valiku palju palju mõistlikumaks.
Defekal oli lausa 35 tollised STT-d all ja Toyotal pisut väiksemad, 33'' aga analoogse mustriga.
http://www.offroaders.com/tech/AT-MT-Ti ... -STT-s.jpg
Eeltoodust tingituna eelistas hiljem valdavalt roolis olnud Rannar ja ka Toyota mehed pulsseerivat liikumismaneeri, tehes legaalse maanteekiirusega vahe sisse ja siis ootasime kiirusevihkajaid järele.
Tuvastasime esimese väärlahenduse oma autos – raadiojaam oli sattununud autosse kõlar vastu tasapinda ja vajas teispidi keeramist.
Teel Narva tegime ainult ühe seda tüüpi peatuse, kus pea kõik seltkonnast rivistusid heki äärde ja kõikusid seal kühmutõmbunult mõni aeg.
Narvale lähemale jõudes hakkas kergelt sadama ja kallur hakkas järjest hoomatavalt pidurdamisel vasakule kiskuma. Defeka meestel jätkus lõõpimist Narvani.
Narva jõudsime kelle 10 paiku hommikul. Pean tunnistama, et personaalselt mina oli Narva piiripunkti läbinud suunaga Venemaalt Eestise, teistpidi veel mitte. Aga kuna kõik ülejäänud olid aasta tagasi selle tee läbi teinud, siis veeres kogu seltskond esmalt just sinna. Eelkõige kontrollima teel moodsast nutiseadmest hangitud infot, et piiriületuse järjekord Narvas on 10 tunni pikkune.
Kunagi paar aastat tagasi, mil piirisaba pikkust loeti tänu Eesti äärealade vähest tööhõivest tingitud kütuse väikeimportijate massile ööpäevades, oli välja mõeldud see ootealade süsteem. Vähemalt Narvas, kus piiripunkti asukoht keset linna tegelikult ka ooteala lahendusele oma piirid seab, oli see esma-kokkupuutunule, nagu näiteks mina ise, ikka päris segane. See piiriületuse kord on tegelikult internetis põhjalikult ära kirjeldatud, tasub enne tutvuda. Igal juhul kui me olime paar minutit ainult paari auto pikkuses sabas, mis tekitas asjatu juba lootuse, et 10 tundi on natuke ülehinnatud ajakulu, ära seisnud, see vägev süsteem meenus Kerdile ja keerasime autoninad linnaserva poole tagasi.
Ja siis läks defekas keset Narvat rikki.
Suri välja ja enam ei käivitunud. Kui viis minutit jutti oli käivitil pöörelda lastud ja samaaegselt Veiko kõiki juhtmekimpe järjest läbi liigutas, defekas taasärkas suitsupilve saatel ja lubas meil ootealale jõuda.
Kuigi just hiljuti suur mass siinse foorumi lugejaid käis Ladogal võistlustel, ma siiski kirjeldaks ülejäänutele seda põrutavat piirile pääsemise korraldust.
Ooteala on iseenesest päris suur, oma 2 hektari suurune parkla linna ääres, kus eraldi putkad ja tõkkepuud sissepääsu ja väljapääsu juures. Väljapääsu juures oli lisaks veel suur infotabloo, millel kujutatu meenutas Tehnikaülikooli lineaaralgebra nimelise õppeaine loengut – tähtede ja numbrite maatriks. Tegelikult olid seal kirjas nende õnnelike autode numbrid, kes võisid alustada teed piiripunkti.
Aga et sinna tabloole pääseda, tuli esmalt osta sissepääsu putkast 1.3Eur eest pilet. Aga mis asja juures hämmastav oli, putkast vastati terele „zdrazdjega“ ehk EV elanike rahvustevaheline vaikiv kokkulepe edasise kõnekeele osas. Meie seltskonnas see tähendas lihtsalt seda, et putkadega suhtlemine jäi aktsepteeritava vene keele oskusega Rannari ja Riho mureks. Samuti saime teada, et kardetud info 10h vaba aja osas leidis kinnitust, küll lohutati, et see võib ajas muutuda. Ühtlasi oli võimalik osta teenus, et järjekorra pikkuse teatud etappide kohta saadeti ootaja telefonile sms.
Nüüd polnud muud teha, kui oodata sms'i või vaadata 10h punaste numbrite vilkumist. Ülima eesmärgi saabumisel tulnuks väljapääsu putkast jällegi vene keelt piisavalt osates omale osta järgmine pilet, mis tuli esitada juba piiritsooni pääsemisel – asja korraldav ettevõte Transservise kolmas putka oli vahetult piiripunkti ees, kus osavalt käemärke valdav noormees oma tõkkepuuga piirivalvurite tööjärge reguleeris. Asjaajamisel on selles mõttes ka oma loogika, kui juba EV piletit ostetud ei saa, kuidas kodanik mõtleb veel Vene piiripunktis asju ajada?
Oma vaba aja veetsime osaliselt Narva kaubandusvõrkudes, et veel viimaseid matkatarvikud hankida, külastasime täitsa sümpaatset põneva menüüga (põnevad olid nii road ise kui ka google abil loodud eestikeelne menüü) Gulliveri restorani ja paar tundi vaatasime ka ooteala tablood.
Ja kui me viimaks oma ihaldatud piiripunkti piletid saime, mis juhtus natuke enne kella 16.00 – st ootaeg oli ikka mitu tundi lühem kui esmalubatud 10h, läks defekas kohe ootealast välja sõites jälle rikki. Põhjus ja remont analoogsed. Rannar täpsustas diagnoosi – defekas ei taha Venemaale minna.
Piiriületus oli iseenesest Eesti poolel oli oodatavalt lihtne ja kiire.
Mina kartsin paaniliselt just vene tolli, sest ma oma üpris kesise keeloskusega ei ole võimeline iseseisvalt ankeete täitma. Ei vene, ei ingliskeelseid.
Aga kuigi ma olin eeltööd netist leitud tollideklaratsiooniga teinud, siis päris libedalt kõik ei läinud. Küll sattus allkiri valesse kohta, päris kindlasti ei olnud õige isikliku pagasi kogus, kirja läks kogus 0 (korrektne olnuks küll vist kirja panna 1 kalluritäis isiklikke asju ja esmaseid remondivahendeid, aga selline võimalus kahjuks puudus), aga närviliseks muutunud ja kenasti tukka viskama hakanud tollitädi tahtis meist pigem kiiresti lahti saada ja kõlbas lõpuks asi küll. Küll ülejäänutel oli hea spikerdada minu ankeedi pealt.
Mis on Venemaal eestlase esmane tegevus - loomulikult tankimine. Ja edasi suund Karjala poole. Üldiselt võttis suuna dikteerimise enda kätte Toyota team. Kui veel paar päeva tagasi oligi veel kergelt lahtine, kas esmalt võtta Onega või kirik või vaadata hoopis Ladoga võistlust, siis legendaarse sadamapootsmani Tai skeemide tulemusena oli meie seltskonnale tekkinud laadung - jurakas mehaaniline vints, mis tuli Ladogale toimetada - seega sihtmärk nr 1 oli Ladoga järve võistluslaager, mis teatavasti on selline ajas muutuva asukohaga. Tol momendil Martile teada olevad koordinaadid igatahes viisid ikka kohe täitsa ühe veekogu keskpaika, justkui oleks mingi ujuvlaagriga tegemist. Küll tundus eeldatust pikema Narvas veedetud aja tõttu ebareaalne jõuda sama päeva õhtuks Laadoga äärde, seetõttu sõitsime piki Ladoga läänekallast lihtsalt Karjala suunas.
Esmalt mingite kõrvateede järel tekkisid uhiuued kiirteed ja undamise saatel neil lendamist takistas ainult defekas, mis lisaks sellele, et ta sundis mite ainult rekkasid, vaid ka isegi Paz tüüpi busse neile ilmselt ebaharilikku tegevust nagu möödasõit, viljelema. Lisaks tõmbas defekas perioodiliselt tee äärde, et jälle pisut (üle veerand tunni järjest neil sellel päeval ei kulunud) juhtmete raputamise saatel ülipikki starterisoolosid esitada. Taustaks oli tekkinud kütuse pumba inin, mis üsna autentselt meenutas nutvat kutsikat.
Piiterist olime me igal juhul mööda murdnud, kui oli aeg laager valida. Õhtusöögi olime juba Piiteri servast asuvast Prismast hankinud. Venemaa Prisma paistis muuseas silma sellega, et päris mitme nähtud kaupluse tagahoovis oli mingi motospordi teemaline atraktsioon. Näiteks krossirada või vähemalt mingi temaatiline telk.
Laagri sätitasime ühe järve äärde (60º25,086'; 30º 15,254). Piiteri külje all oli muidugi juba nõukogude ajast kõik looduskaunid kohad hõivatud kõikvõimalike puhkekodude ja pioneerilaagritega, mis enamus paistis täitsa edasi toimivat. Ehedad metallväravad siltidega punane kaevur või tubli metallurg olid ka alles. Aga õnneks oli ka üks lõiguke rannast jäetud avatud kasutamiseks ja sinna me lühikese vaidluse järel - defekas tol hetkel viibinud seltskond tahtis miskipärast raudtee äärde magama minna, maandusimegi.
Koht oli ilus ja et Venemaal on palju loodussõpru, kes meelsasti ilusates kohtades viibivad, olid nad selle 20m rannariba kohta tekitanud täpselt 3 hunnikut, igaüks mahuga pool veoauto koormat ja koostiosaks moodsas ametnikukeeles pakendijäätmed. Kuna selline värk ei haise, siis saab selle kõrval vabalt telkida.
Õhtu pikalt ei kestnud, Toyota mehed hoidsid omaette, defeka mehed läksid õllelt rummile üle ja püüdes vältida teemat, kuidas nad sellise autoga kirikusse jõuda plaanivad, käsitleti mitu korda teemat kalluri pidurid. Defekas kui hingega olend pani aga selle kõrva taha ...
[1] kuulsaim sedatüüpi lahingulennuk oli saksa Ju-87, mis pommitamise täpsuse nimel ligines sihtmärgile peaaegu püstloodis põhjagaasiga alla kihutades ja samal ajal veel sireeni andes. Tekkinud heli esitatakse igas sõjateemalises ajalookroonikas.