POLAARTRIP 2013 - reisikiri 4x4-matkalt Põhja-Siberisse

Käisid autoga välismaal ? Sõitsid ümber maailma ? Tahad sellest pikemalt kirjutada või pidevalt oma reisikirja uuendada ? See on just õige koht.

Moderaator: Moderators

Vasta
Romek
Rock Crawler
Postitusi: 675
Liitunud: E Okt 23, 2006 1:04 pm
Asukoht: Saue

Re: POLAARTRIP 2013 - reisikiri 4x4-matkalt Põhja-Siberisse

Postitus Postitas Romek »

16. päev
Üle paljude päevade taas raport toimunust.
Alustagem sellest, et oleme küll elus, aga mitte just kõige paremas
olukorras.
Julm tundra ja karmid ilmastikuolud on meiega oma töö teinud...

Vaheoeal polnud ka päevade viisi levi, mistõttu blogi täiendamata jäi.
Kuna tagasitee kulgeb sama marsruuti pidi, siis ei pruugi
järgmisedblogikanded samuti niipea tulla.

Ent kõigest järjekorras.

Salehardis puhkasime poolteist päeva, alates kümnenda päeva õhtust.

Tutvusime linnaga, käisime mammutimuuseumis, lasime jäälinnas liugu,
vaatasime 501. raudteeliini mälestusvedurit, tegime sauna ja magasime
ehitusmaterjalide poes.
Lisaks - nagu ikka - remontisime autosid.
Tomi auto tuttuued rooliotsad olid külmaga hapraks läinud ning purunenud.
Margo sai uue antenni ja rahvas kõvasti moraali juurde.

Kaheteistkümnenda päeva hommikul asusime teele Jamali poolsaare tippu
vallutama.
Seegi on tegevus, millega eestlased taolisel viisil pole varem hakkama
saanud.

Ilm oli kena, päike säras ja suisa kõrvetas kui autoakna lahti tegid.
Temperatuuri paarkümmend miinuskraadi. Kõik tundus ilus.

Piirivalve tsoonide load olid olemas ning veeresime mõnusalt piki
talviseid teid põhja poole.

Vahepeal ehmatasime paari tee ääres kükitanud kamzajuhti (arvasime, et
masinad kraavis ja meestel abi vaja, tegelikult vennad aga hoopis s*tusid
autode varjus), einestasime siniste järvede ääres, lasime autodega
järvejääl liugu.

Ühed vastutulijad küsisid: "Võ shto? Paris-Dakar?". Meie vastus: "Net,
Estonia-Rossija!".

Tankisime teelejäänud laagriplatsil ning jäime samasse ööbima. Mõned
tahtsid küll veel edasi sõita, aga unesoov oli suurem.

See oli viga
Öösel tõusis purgaa.

Kolmeteistkümnendal hommikul silmi avades nägime vaid autodest mööda
tuhisevat lund.
Nähtavus vaid paar meetrit, lumi tuiskas hetkega eessõitva auto jäljed
täis. Varasemaid rööpaid, mis zimniku ainsaks tähiseks, polnud ollagi.
Lisaks kottpimedus.

Kes viibisid mõned aastad tagasi Padaorus, kus ca 600 läänelikult saamatut
eestlast end ööpäevaks lumevangi jätta suutsid, need võivad vaatepilti
ette kujutada. Ülejäänud vaadaku filmi "Day after tomorrow".

Iga natukese aja tagant jäi mõni masin kinni, mida siis vintsiti või veeto
välja.
Autodest välja tulnud inimesed kõikusid tuules, peenike lumetolm pressis
end kõikjale - riiete vahele, autodesse, mootorisse, snorklisse.
Autoaknad jäätusid ning isegi kui nähtavus oleks väljas normaalne olnud,
siis välja poleks ikka näinud.

Sõitsime tuulega võidu - aga tuul osutus kiiremaks. Meie liikumiskiiruseks
oli keskmiselt 10 km/h. Tuulel rohkem.

Päikesetõus palju paremaks olusid ei muutnud. Nähtavus endiselt sama kehv,
ainult must sein asendus valgega.
Kuskil meist paremal pidi GPSi järgi mingi tee jooksma, aga me ei leidnud
sellest märkigi.
Ja teekond jätkus, läbi tuisu ning tormi üha edasi põhja suunas.

Sattusime lumme kinni jäänud veoki peale, mille kastis seisis Land Cruiser
100.
Rekka kabiin oli tühi, masina kõrval vedeles kaks tühja viinapudelit.
Küllap vennad jõid kinni jäädes viinavarud ära ning sammusid siis
tundrasse uue joogi järele.
Võimalik, et varsti satume ka mõne käigult külmunud rekkamehe peale.

Taaskord lumes kinni olles tõstatus küsimus, et kas põhjagaasiga sõitmine
tähendab seda, et siis jääb garanteeritult põhja peale kinni?

Möödaminnes tõmbasime hangedest välja eksinud Kamazi, mis ülejäänud
kolonnist maha oli jäänud. Päästsime vähemalt need vennikesed viina järele
jalutamisest.
Siberis kehtib reegel, et hädasolijaid maha ei jäeta. Sest kunagi ei tea,
et millal endal abi vaja võib minna.

Lõpuks kütusekolonniga kohtudes selgus jutuajamisest, et sel aastal
praktiliselt mingit liiklust Jamalile viival taliteel ei toimu. Seetõttu
pole ka ime, et teeolud nii kehvad on.

Ja mida edasi, seda karmimaks läks. Hiigelhanged, tuisuvaalud, ootamatud
augud lumes, jõesängid jne - polnud just naljaasi edasi pressida end.

Mitu päeva olime "kaardilt väljas" - seda igas mõttes.
Polnud levi ega korralikke kaarte, rada kadus järjekindlalt eest jne.

Meie asukohta näeb vahelduva eduga:
www.g4s.ee/4x4reisid

Ka meie unistused on muutunud märksa realistlikumaks.
Rait: "Saaks kolm kiltsagi sõita, ilma et kinni jääks!".
Praegu pole üle 1,8 kilomeetri jutti sõita saanud.

Üksikud vastutulevad kamzajuhid vaatavad meid iga kord pika pilguga,
küsivad, et mida me siit otsime ja tõdevad, et oleme hullud (tugevalt
tsenseeritud tõlge).

Juba paar päeva on tunne nagu tudengil - päevaseks toiduratsiooniks on
pakk kiirnuudleid, paar võikut ja mõned õlled.
Seda küll mitte õppelaenuvõlgnevuse tõttu, vaid kuna mis sisse on läinud,
see peab ka välja tulema. Purgaaga hangede vahel kükitada pole aga sugugi
meeldiv.

Tundub sedasi, et kui keskmine eestlane unistab Hurgadhas puhkamisest,
siis meie puhkame Purgadhas.

Möödusid tunnid, ilm muutus järjest hullemaks.
Ööbida kannatas vaid kõrgetel platooharjadel läbilõikava tuule käes,
madalamates kohtades tuisanuks lumi autod katusteni hangedesse.

Neljateistkümnenda päeva hommikul sõitis Raidi autol rehv velje pealt
maha, Margo autol ei taha tagadiffer funktsioneerida (töötab vahelduva
eduga).

Tegime otsuse edaspidi pool tundi hiljem ärgata/startida, et säästa endid
mõttetust hommikupimeduses rapsimisest.

Eesti offroadihundid naeravad meid välja kui näevad pärast videolt, kuidas
5 cm kaupa end hangedest läbi jõnksutame, et edasi saada. Ja seda
kilomeetrite kaupa.
Meie naerame aga pärast välja need, kes ülbelt jõuga läbi tundralume murda
üritavad ning siis lootusetult sees istuvad.
Lumi tundras on midagi hoopis muud kui Eestis ning ega meilegi need
kogemused kiirelt tulnud, isegi hoolimata vene maastikusõitjatelt saadud
koolitusest.
Praegu aga suisa lust jälgida kuidas õppust on võetud.

Kuigi jah, nagu varasemalt mainitud, käime meiegi iga natukese aja tagant
lumes. Ühe sellise väljatõmbamise käigus irdus Tomi auto küljest konks
ning seekel koos köiega lendas Patrolile tagant sisse.
Raidi ja Tomi autol purunesid esemesed poolteljed või veovõllid või
stabika otsad või midagi sealkandis. Igal juhul on mõlemad masinad keset
lumetormi sandid ja pooleldi liikumisvõimetud.
Tomi oma vahepeal suisa seisis, kuni ratas alt kruviti ja vildiga miskit
tihendati.
Pärast korduvaid peatusi ja rataste altkruvimisi selgus, et katki on
veovõllid mõlemal autol.

Aga silmapiiril nägime vilksamas rongi.
Rong, see tähendab lootust.
Lootus aga tähendab uljust.
Uljus omakorda aga tähendab...

Lõpuks kolistasime nagu kamp haavatud sõjaveterane kütusekolonni sabas, 10
km/h, lootusega jõuda lähimasse asustatud punkti, kus masinatele veidigi
eluvaimu sisse puhuda.
Kuid kogu see läbitud tee tuleb ju veel ka tagasi sõita...
Ning mõnedki meist pole veel kaotanud lootust murda jätkuvalt edasi põhja
poole.

Keset ööd saime rajalt võetud ühe kütusetankla, kust kõik me paagid ja
kanistrid (ca 400 liitrit) täis tangiti valemiga: 20 rubla/liiter miinus
80 liitrit (tüdrukute kaubeldud tasuta diil) miinus 2 suitsuvorsti miinus
2 pakki suitsu miinus paar lonksu Strohi.

Paar päeva tagasi oli sama vahemaa (meie eesmärk Salehard-Jamal) läbitav 1
päevaga, praegu on purgaa ja aega kulub 5 päeva vähemalt.
Meie raskeim lõik (mis vaja ka uuesti läbida) pidavat olema kõige karmim
Salehardist Jamali. Seal surevat iga talv palju rekkajuhte, kes lumme
kinni jäävad ning surnuks külmuvad. Nende rekkad on ühtlasi ka nende
hauakivid - ja tundra kubiseb mahajäetud tehnikast.

Ning raudteeliin, millega paralleelselt liigume, kuulub Gazpromile.
Konkureerivad naftafirmad peavad oma tehnikat maismaad mööda rekkadega
vedama, sellest ka inimkaod karmis tundras.

Kõige hullemad kuud ilmastiku poolest aga alles tulevad - märts ja aprill.
Ent needki pole meist enam kaugel...

Juba viimased paar ööd on ka virmalised taevas kumanud - sedavõrd tugevad,
et neid näeb isegi läbi maapinnal mässava tuisu ja tormi.

Viieteistkümnes ekdpeditsioonipäev algas nagu enamus teisi.
Lõuna paiku tõmbas üks kütuseveok Kristo auto vintsi katki.
Päevateekond sinka-vonka oli selleks hetkeks 25 km, lähima asulanu
linnulennult ca 85 km, sinka-vonka aga vähemalt 3x rohkem.

Ääretu lumevälja serval seistes tekkis tunne nagu Jääaja multika oraval,
kes õnnetult lõputut valget maastikku vaatles, endal viimane õllepurk
süles, mida ära ka ei julge juua, kuna ei tea, kas või millal uue saab.

Või siis tsiteerides Väintsi: "Ees paistab palju valget jama!".

Ja nii ta läks...läbi päevade...pool tundi lume peal kulgemist...vaid
veidi puksimist, ei ühtegi tõsisemat kinnijäämist...optimism ja tempo
tõusis...ning siis selline auk, et kõik neli masinat pool tundi või rohkem
põhjalikult kinni istusid...vintsides, lükates, tõmmates, kaevates,
puksides...optimism langes kiiremini kui temperatuur Novaja-Zemljal...

Toit samahästi kui otsas (vähemalt pole probleemi hange taga
kükitamisega), joogivesi otsas (kaob ka probleem hange taga seismisega),
kanistrid on täidetud lumega, vaatame näljase pilguga iga möödalippavat
polaarjänest.

Põhjagaasi propageerimise tõttu põrkas Patrol pimedas lume all peidus
oleva paneeli pihta, tulemuseks mõlemad vasakpoolsed rehvid purud ning
vasak esiamort katki.
Moraalilangus on märgatav.

Kuueteistkümnes hommik saabus Gazpromi raudteejaama perroonil.
Läbi öö lohistasime end sinna ning suureks rõõmuks saime autod tangitud
ning joogivee varud täiendatud.
Ööpimeduses kanistritega edasi-tagasi jooksmine garanteeris magusa une
kuni varavalgeni.

Eelmise päeva kilometraazhiks jäigi ca 25 km, lähima asulani, kuhu
varuosad tellida saime, jääb endiselt veel ca 80+ kilomeetrit.
Ega keegi täpselt ei teagi, palju maad jäänud, enamus numbreid on puhtalt
oletuslikud ning sõltuvad marsruudist, mida endile ise jõuga murda
suudame.

Hommikul selgus, et ka Kristo auto üks rehv on paras pastel. Eelmistel
päevadel sai seda pumbatud iga paari tunni tagant, praegu ei piisa
sellestki.

Situatsioon on selline, et kui me oleksime film riigitelevisioonis, siis
praegusel momendil jookseks subtiitrite asemel tekst "vulgaarne tõlkimatu
sõim vene keeles".

Saime paarsada meetrit sõita - hanges. Vintsid, lükkamised, tõmbamised,
puksimised.
Paarsada meetrit sõitu - hanges. Vintsid, lükkamised, tõmbamised, puksimised.
Jne. Jne. Jne.


Selle asemel, et rekkakolonni sabas rahulikult tiksuda, ajasime ikka
jäärapäiselt neist ette.
Ning seejärel - vintsid, lükkamised, tõmbamised, puksimised.

Kuigi Kamzade kolonni kiirus oli meist ca 2x aeglasem, jõudsid nad meist
ikka alati mööda kui järjekordses hanges lund autode eest loopisime.

Päeva lõpuks, nagu elu näitas, jäi võitjaks ikkagi rahulikumalt kulgeja.
Sellal kui meie kiirendades arutult kütust põletasime, roomas hommikul
hiljem startinud veokitekolonn õhtul enne meid laagriplatsile.
Ei võtnud me karvavõrdki õppust varasemate päevade õppetundidest.

Otse lõikama harjunud eestlastele on arusaamatu, et miks tee tundras
sinka-vonka kulgeb, mitte sirgjoones nagu Tallinn-Tartu maantee.
See ei taha kuidagi kohale jõuda, et isegi Venemaal on igal asjal oma põhjus.
Ning see põhjus selgub tavaliselt alati kui sinka-vonka lõik läbi saab:
otse sõites oleks ette jäänud läbimatu jõesäng, lummetuisanud org, sügav
kuristik vms.
Mõnigi kord kogesime neid kohti ka vahetult.
Aga sellestki õppetunnist õppust ei võeta - iga uue sinka-vonka alguses
tõuseb elav arutelu, et "võiks ju otse tõmmata".

See, kes väitis, et homo sapiensi eristab teistest liikidest õppimisvõime
- see eksis ilmselgelt väga rängalt...



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
LC80 4,2TD
Tel.5102431
jaan mmc
True Off Roader!
Postitusi: 1461
Liitunud: E Jaan 14, 2008 5:04 pm

Re: POLAARTRIP 2013 - reisikiri 4x4-matkalt Põhja-Siberisse

Postitus Postitas jaan mmc »

Päris karm retk... Siit mättaotsast vaadates, soovitaks liikuda võimalikult palju koos muu, seal liikuva transpordiga, ehk Kamazide tuules. :roll:
Romek
Rock Crawler
Postitusi: 675
Liitunud: E Okt 23, 2006 1:04 pm
Asukoht: Saue

Re: POLAARTRIP 2013 - reisikiri 4x4-matkalt Põhja-Siberisse

Postitus Postitas Romek »

18. päev
Kuueteistkümnes päev tõi meid viimaks Gazpromi hiiglaslikule territooriumile.
Tegu peaks olema maailma ühe suurima gaasimaardlaga, mida Gazprom arendab.
Kõikjal püstitatakse puurtorne, paigaldatakse gaasitorustikke, kerkivad
treileripargid.

Meil vedas, kuna komistasime mingi kohaliku bossi otsa.
See tagas korraliku söögi töölissööklas, pesemisvõimalused, puhkehetked
ning prill-lauaga sooja kempsu. Elu nagu lill nüüd!

Üritasime edasi ranniku poole trügida, et jõuda soovitud sihtmärgi -
Harashavei juurde.
Kahjuks polnud sinnaminekuks maastikuolud soodsad ning masinadki liiga
katki meil.

Sestap otsustasime, et ei hakka varuosasid ära ootama ning pöörame otsa
ümber.

Ees ootab veel viis päeva lumist põrgut - kuigi just läbisime sama
marsruudi, siis vahepealsed tuisud ja tormid on tee taas ära kaotanud.
Seega tuleb kõik uuesti läbi teha: rajaleidmine, tee rajamine, vintsimine,
kaevamine, lükkamine-tõmbamine, kütuseotsimine jne.
Ehk siis kõik see, millest eelmises postituses juttu oli.

Ning ka levist oleme taas ca 5 päeva eemal, seega ei maksa Eestis esialgu
paanitseda kui kaardil meie edasiliikumist näha pole ning telefonid ei
vasta.



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
LC80 4,2TD
Tel.5102431
Kasutaja avatar
Landy
Typo Master 2.1
Postitusi: 16087
Liitunud: L Veebr 22, 2003 4:07 pm
Asukoht: Tallinn, 5 minuti kaugusel offroadist.
Kontakt:

Re: POLAARTRIP 2013 - reisikiri 4x4-matkalt Põhja-Siberisse

Postitus Postitas Landy »

Romek kirjutas:
Sestap otsustasime, et ei hakka varuosasid ära ootama ning pöörame otsa
ümber.
Julge, et mitte öelda hulljulge otsus katkiste autodega tagasi trügida.
-----------------------------------------------------------------
Lets talk about LAND ROVER's
Kristjan Vaarmann (+372)5010599 kristjan.vaarmann@landroverclub.ee
Land Rover'iga nakatatud aastast 1996, off-road spordis aastast 2003!
MTÜ Eesti Land Roveri Klubi
Kasutaja avatar
LR-HD
Got ARB and Nitrous?
Postitusi: 107
Liitunud: L Veebr 04, 2012 7:34 pm
Asukoht: vääna jõesuu

Re: POLAARTRIP 2013 - reisikiri 4x4-matkalt Põhja-Siberisse

Postitus Postitas LR-HD »

Ulme :hail
Kasutaja avatar
LR90
True Off Roader!
Postitusi: 1497
Liitunud: T Dets 28, 2004 1:55 pm
Asukoht: Kunda taga metsas 5111459

Re: POLAARTRIP 2013 - reisikiri 4x4-matkalt Põhja-Siberisse

Postitus Postitas LR90 »

Võibolla et ma olen pattu teinud aga ma valgustasin
meie naaberriigi LR klubi tegelasi, kes kavatsevad
stock masinatega ka sinna sõita, meie rändurite
läbielamustega...
http://lr-club.com/index.php?showtopic=78433
kui suureks saan, hakkan DEFENDERIKS
Romek
Rock Crawler
Postitusi: 675
Liitunud: E Okt 23, 2006 1:04 pm
Asukoht: Saue

Re: POLAARTRIP 2013 - reisikiri 4x4-matkalt Põhja-Siberisse

Postitus Postitas Romek »

21. päev
Kaheksateistkümnendal hommikul alustasime tagasiteed.

Ekspeditsiooni algusest oleme läbinud 7000 km, pea teist samapalju seisab veel ees.

Ees ootab ca viiepäevane, sadade kilomeetrite pikkune lumelagendik. Olusid raskendavad veel ka prognoositud lumetorm ja ennustatud -40 kraadine pakane.

Gazpromi baasis saime veel viimase korraliku hommikusöögi ja prill-laual mõnulemise ning taas ootas tundra.

Juba esimesed kilomeetrid veensid, et algne tee, mida mööda sai tuldud, on samahästi kui lumme uppunud ning rattarööpad kadunud.
Mis seal siis muud kui uut teed rajama.

Kohe tagasitee esimestel kilomeetrikümnetel ootasid sügavad jõeorud, mille järsud nõlvad selles suunas liikudes selgelt meie kahjuks on.
Esimene taoline jõeorg sai saatuslikuks Raidile - kurvilisel järsul tõusul jooksis autol rehv veljelt maha.
Järgnes pikk pusimine diagonaalsel pinnasel, et rehv tagasi peale saada.
Tee ääres seisis rist koos kiivriga - ka mõni ISS meeskond pole äkki tervelt tagasi Maale jõudnud?

Väintsi kommentaar teed rajanud kamzajuhtide kohta, kui Kristo auto järjekordses augus kõhu peal kiikus: "S*tapead on jäljed valesse kohta teinud!!!".

Patrolil lisandus ühele katkisele amordile teise amordi katkised puksid ja läbikulunud mutrid.
Ehk teisisõnu - Patrolis sõitmine meenutas vedruvankris sõitu või jaanipäeval kiigul õõtsumist.

Päris huvitav vaatepilt oli see kui Kristo ja Tom kahe autoga paralleelselt nagu käsu peale teelt välja sõitsid ja hanges maabusid.

Kui põhja poole minnes oli tormi tõttu näha vaid üksikuid tulesid, siis nüüd kubiseb tundra valgustäppidest.
Ent ühegi juurde ei vii mingit rada.
Tõenäoliselt on tegu neenetsite pesadega või tundra peale Trekolide ja Vezdehodidega hulkuma läinud geoloogidega.

Lisaks tundratuledele helkisid taevas üsnagi võimsad virmalised, mille vaatamine mõnegi vintsimispausi pikemaks venitas.

21st rekkast koosnev vastutulev kolonn suutis aga kõiki tulesid ületada ning ühtlasi ka meid teelt välja suruda.

Väino sõidukool: "Jamad kohad lumises tundras on tähistatud valgega!'.

Saime kätte ka oma "kütuseauto", mis startis meist ca 12 tundi varem.

Lõpptulemus oli see, et esimese tagasisõidu päevaga läbisime tuleku 3,5 päeva teekonna.
Polnud paha tulemus, arvestades, et kaks Land Cruiserit ja üks Kirjanik on lombakad ning Patrol kiigub nagu kalapaat tormi käes.

20ndal hommikul aga alustasime taas lumetormis vintsimist.
Selle käigus lõhkusime ja parandasime taas Kristo vintsi.

Päeva peale hakkas kõrvetav päike paitama, tuul vaibus, mõnus vene muss mängis ning optimistlikult kukuti mööda lumist tundrat paugutama.

Nagu varasemalt juba mainitud, siis õppetunnid on rasked kinnistuma.
Sestap igal kiirendusega läbitud lõigul võidetud aja kaotasime lõpuks hangedes vintsides mitmekordselt.

Aga mõnus oli: päikesesära, lõputud valged lagendikud, autod jäisel koorikul kihutamas, lumepilved sabas...

Patrolil purunes hüppekates esimene parempoolne vedru, sinna plaanitakse nüüd mõne Uaziku vms pilli vedru alla kruttida. Eestini veab vast välja...

Rait, järjekordses augus kinni olles: "Äkki läheb mõni terve kehaga auto ette?".
Vaikus eetris.
Kõva naer eetris.
Ükski auto ei liigu ette.

Loetud hetked hiljem sõitis Tom järgmises (võis olla ka ülejärgmine jne) augus rehvi veljelt maha.

Pärastlõunal hakkas päikeselisele päevale vürtsi lisama pinnatuisk.
Tee kadus hetkega, alles jäi vaid lumine väli ja pimestav päikesevalgus.
Otse loomulikult kaasnes sellega ka regulaarne hangede silumine autode poolt.

Olime peaaegu tundrast väljas kui Patrolil purunes ka teine esiamort - masinast sai ehtne lowrider...seega ees ootab 300 km ameerika raudteed
Salehardi...jippikajee-juhuuuuu...

Pimeduses läbisime (Patrol õõtsus läbi) Jamali jalamil piiripunkti.
Sellega on ametlikult läbi saanud meie Siberi ekspeditsiooni Jamali poolsaare etapp.

Lõppeesmärgist põhjas jäid puudu vaid loetud kilomeetrid.
Sellest hoolimata suutsime taaskord teha seda, mida eestlased varem pole teinud.
Lisaks on selja taga tuhat kilomeetrit tundrat. Ehk ca tuhat lummetuisanud ja läbipääsmatut Padaorgu.

Nüüd loodame Salehardis pool päevakest puhata ja autosid remontida, et asuda siis koduteele.

Kojutulek ei pruugi kujuneda aga sugugi kergeks ülesandeks, kuna tahame Eestisse sõita läbi Vorkuta.
Selleks aga tuleb esmalt põhjas ületada lumised Uuralid piirkonnas, kus ametlikke teid ei eksisteeri.
Ehk teisisõnu - ekstreemsused jätkuvad ning muutuvad järjest meeletumateks...



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
LC80 4,2TD
Tel.5102431
tyyp07
I live off from the mud
Postitusi: 1738
Liitunud: P Okt 26, 2008 8:09 pm
Asukoht: Vääna
Kontakt:

Re: POLAARTRIP 2013 - reisikiri 4x4-matkalt Põhja-Siberisse

Postitus Postitas tyyp07 »

22. päev (vist)
Vangide kolooniate vahelt viis meie tee edasi Vorkuta poole.
Kohalikud juhatasid läbi lumise metsa, mööda kõrvalisi teid meid vanglate tagant läbi zimnikule.

Tundra piiril ohverdasime taaskord tundrale pitsi viina, et turvaliselt edasi pääseda.
Vorkuta ei ole enam kaugel!

Uuralite jalamil algas purgaa mõõtu lumetorm, mistõttu autod üksteise sabas tuiskasid.
Vahepeal ületasime mägijõgesid, kus jääsupp igas suunas pritsis.
Päris vähe vett pritsis, keset pakast said autod lisaks lumele ka jääkooriku peale.

Mägede jalamil kihutasime taas lumetormis põhja poole, et sobivas kohas asuda Uuraleid ületama.

Enne Uuralite ületamist ööbisime mahajäetud Polarnõi küla tondilosside vahel.
Samasse trehvasid ööbima ka paar teede lahti ajajat oma Tatraga, mille kastis istuda saime ning kohalikke uudiseid kuulasime.
Nagu ikka ei midagi tarka - keegi ei teadnud teeoludest midagi ning samas teati kõike. Ehk siis - kasutegur null.

Hommikul liikusime piki Uuraleid põhja poole, läbi tuisu ja tormi. Eesmärgiks leida mäekuru, mis pidavat mägede ületamiseks sobima.

Lõpuks olime üleni valge jama sees, nähtavus olematu.

Pärast mäeharjalt enda läbi kaevamist olime Aasia-Euroopa piiril.
Autod vintsisime mäe tipule ning Euroopa poolel ootas kuristikku laskumine.

Seda taliteed mööda pole varem eestlased maasturitega Uuraleid ületanud - taaskord uus rekord meie kontole.

Ja olemegi tagasi Euroopas, kellaaeg muutus paugust kaks tundi.

Kahju vaid, et ilm nii udune ja lumesajune on - Uuralite võimsus ja imeilusad vaated jäävad sedapuhku nägemata.
Aga küll järgmisel korral jõuab neidki näha...

Pikk tundras ja külmas olek hakkab vist ka inimestele mõjuma.
Näiteks Lilleke hakkas järsku keset lumevälja puud istutama. Kirjanik hakkas "hääli" kuulma. Jne.

Vahelduseks lumele suutsime autod üksteise järel mingi järve jääauku ära uputada. Vintsimine ja lükkamine päästsid sedapuhku, ent suhteliselt
kõhedusttekitav on jälgida, kuidas jõekeste-järvede-laugaste jää autode all paindub, lainetab ja raginal murdub.
Siin ei päästaks meid ka kevade saabumine, siis vajuks autod antenniotsani mülkasse.

Liikumine toimub taas aegluubis, valget jama on kõik kohad täis, lisaks loodusele ka autod ja inimeste suud-silmad.

Vahelduseks tuli kilomeetreid jalgsi autode ees tatsata, et teed juhatada - eessõitev auto polnud isegi mõne meetri kauguselt enam nähtav.

Tuul kõigutab autosid ja murrab iga natukese aja tagant hangedes müttava Lillekese lumme pikali.

Viimaks, pärast pikki ponnistusi ja punnitamist, jõudsime Vorkutasse.
Nagu öeldud, siis oleme korda saatnud midagi enneolematut ja võime nüüd rõõmustada tulemuste üle.

Veel vaja süüdata mälestusküünal küüditatud eestlastele, misjärel jäänud vaid üks eesmärk täita - jõuda tagasi Eestisse.



Marko "Kirjanik" Kaldur
http://www.polaartrip2013.blogspot.com
Väljaminekud kasvavad, et järele jõuda sissetulekutele....
http://www.rgb.ee
Land Rover Defender 110, 2000
53449661 Kert
Team Linnamehed
Romek
Rock Crawler
Postitusi: 675
Liitunud: E Okt 23, 2006 1:04 pm
Asukoht: Saue

Re: POLAARTRIP 2013 - reisikiri 4x4-matkalt Põhja-Siberisse

Postitus Postitas Romek »

22. päev
Vorkutas otsisime üles Eestist küüditatute mälestusmärgi.
Selle jalamil süütasime kaasatoodud küünla ning meenutasime kõiki neid, kes sunniviisiliselt Siberisse saadeti.

Vorkuta kesklinn oli suletud, kuna paar päeva tagasi leidis siin aset mingi kaevandusõnnetus, mis nõudis 18 inimelu.
Täna pidavat kesklinnas toimuma mälestustseremoonia, millest kuuldavasti ka Putin osa võtvat.

Sellest hoolimata saime tehtud kollektiivse suveniirika, enamus inimesi soetas endale mingi mälestuseseme Vorkutast, kuna suure tõenäosusega me siia
enam kunagi tagasi ei satu.

Edasi ootab meid vaid tagasitee koju...kuigi seegi pole kerge, siis on osalejate moraal kõrgel ning tahe koju jõuda suur.

Mööda Nord Streami äärset zimnikut kulgesime tasapisi Inta poole.
Ega kiiresti liikuda saanudki, sest tee oli nagu kuumaastik ning Patrolil selleks ajaks juba mõlemad esivedrud puruks.



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
LC80 4,2TD
Tel.5102431
Romek
Rock Crawler
Postitusi: 675
Liitunud: E Okt 23, 2006 1:04 pm
Asukoht: Saue

Re: POLAARTRIP 2013 - reisikiri 4x4-matkalt Põhja-Siberisse

Postitus Postitas Romek »

24.päev

Intas saime üle pika aja ka interneti ligi ninguudiseid kodumaalt lugeda.
Esimese asjana torkas silma uudis sellest, et poliitilise korrektsuse huvides tahetakse Eesti hümni muuta.
Tekkis küsimus, et kas üldse tasub minna tagasi sellesse riiki, kus nii haige mõtlemisega inimesed elavad???
Mida rohkem Venemaal liikuda, seda enam kinnistub arusaam, et siin on veel säilinud normaalne mõtlemine, erinevalt lääne poole jäävatest
riikidest/rahvustest.

Saime Intas kohaliku offroaderi Vladimiri käest kütust ning ees ootas veel mõnisada kilomeetrit taliteid Petshorasse ja seejärel veel veidi kuni
suuremate maanteedeni.

Meie siinviibimise tähistamiseks potsatas ka Tsheljabinskis meteoriit linna kohal alla.

Edasi järgnes lõputu zimnikutel loksumine, läbi Petshora, üle soode ja läbi metsade.

Küsimusele, et palju veel zimnikutel sõita on jäänud, vastas Sass: "Sada, kakssada, kolmsada..." ning kehitas õlgu.
Ja nii ongi - keegi ei tea täpselt, kaua veel loksuma peame enne tsivilisatsiooni jõudmist.

Õnneks siiski jõudsime peagi Uhtasse ning sellega võib põhimõtteliselt ekspeditsiooni zimnikute osale joone alla tõmmata.

Eea ootab veel nüri nühkimine Eesti poole ning ca 3-4 päeva pärast peaksime kodudes olema.



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
LC80 4,2TD
Tel.5102431
Kasutaja avatar
metsik
I live off from the mud
Postitusi: 2131
Liitunud: R Aug 31, 2007 11:59 am
Asukoht: TALLINN kristiine juures

Re: POLAARTRIP 2013 - reisikiri 4x4-matkalt Põhja-Siberisse

Postitus Postitas metsik »

Landy kirjutas:
Romek kirjutas:
Sestap otsustasime, et ei hakka varuosasid ära ootama ning pöörame otsa
ümber.
Julge, et mitte öelda hulljulge otsus katkiste autodega tagasi trügida.
Saime teada,et meiega koos hakkas liikuma rohkem kolonne Salehardi poole,järelikult ka teeolud paremad.
Püsikad pidime saama teisipäevaks aga nagu VENES ikka asi nihkub teadmata kaugusesse.
Tegime otsuse,et 2 tervet autot rajavad teed ja 2 vigast lonkavad järgi.
Jamaali läksime 5 päeva,kütust kulus 53l sajale auto kohta,tagasi tulime 2 päeva ja kulu oli 23l sajale.
Salehardis panime LC 105 kasutatud püsikad külge kuna uusi osi poldud veel Moskvast lennukile pandud.
Kõik autod said jälle neliveduliseks
Ega see otsus kerge polnud aga aeg surus takka!
saaks maakerale tiiru peale. Tel. 5183816
http://www.kregori.ee Teleskooplaaduri teenused
https://www.facebook.com/kregori.ee/?fref=ts
Romek
Rock Crawler
Postitusi: 675
Liitunud: E Okt 23, 2006 1:04 pm
Asukoht: Saue

Re: POLAARTRIP 2013 - reisikiri 4x4-matkalt Põhja-Siberisse

Postitus Postitas Romek »

26. päev - peaaegu Eestis tagasi
Liigume jõudsalt Eesti poole ning planeeritud on pidulik saabumine Tallinnasse, Toyota Mustakivi salongi juurde homme (19. veebruaril) kell 12:00.

Kõik on oodatud ekspeditsioonilisi vastu võtma!

Kokkuvõtted ekspeditsioonist ja fotod tulevad samuti peagi.



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
LC80 4,2TD
Tel.5102431
Kasutaja avatar
metsik
I live off from the mud
Postitusi: 2131
Liitunud: R Aug 31, 2007 11:59 am
Asukoht: TALLINN kristiine juures

Re: POLAARTRIP 2013 - reisikiri 4x4-matkalt Põhja-Siberisse

Postitus Postitas metsik »

saaks maakerale tiiru peale. Tel. 5183816
http://www.kregori.ee Teleskooplaaduri teenused
https://www.facebook.com/kregori.ee/?fref=ts
Kasutaja avatar
metsik
I live off from the mud
Postitusi: 2131
Liitunud: R Aug 31, 2007 11:59 am
Asukoht: TALLINN kristiine juures

Re: POLAARTRIP 2013 - reisikiri 4x4-matkalt Põhja-Siberisse

Postitus Postitas metsik »

saaks maakerale tiiru peale. Tel. 5183816
http://www.kregori.ee Teleskooplaaduri teenused
https://www.facebook.com/kregori.ee/?fref=ts
Kasutaja avatar
Landy
Typo Master 2.1
Postitusi: 16087
Liitunud: L Veebr 22, 2003 4:07 pm
Asukoht: Tallinn, 5 minuti kaugusel offroadist.
Kontakt:

Re: POLAARTRIP 2013 - reisikiri 4x4-matkalt Põhja-Siberisse

Postitus Postitas Landy »

-----------------------------------------------------------------
Lets talk about LAND ROVER's
Kristjan Vaarmann (+372)5010599 kristjan.vaarmann@landroverclub.ee
Land Rover'iga nakatatud aastast 1996, off-road spordis aastast 2003!
MTÜ Eesti Land Roveri Klubi
Vasta

Mine “Reisikirjad ja pikemad jutustused”