4x4.ee

Kuna ASMV on saabumas otsustasime koos Runniga minna trenni tegema Venesse. Täpsemalt siis Vepsamaa võistlusradadele. Algselt pidi sellest kujunema koolitus-ellujäämis-seiklusmatk neljale inimesele kirikusse, kuid olude sunnil jäime kahekesi. Tõelised ohvrouderid ennast ju sellest heidutada ei lasknud ju... Autoks kasutasime seekord Land Cruiser 80 tüüpi raketti 37" mudarehviga. Niisiis asusime teele 30.09. õhtul hilja. Loomulikult ootas Narvas meid ebameeldiv piiriületusjärjekord ligi 4 ööpäeva. Hommikuni seal vahtides saime lõpuks väikest kavalust kasutades Vene poole minekut. Vene piirivalve ei üllatanud meid oma tehniliste teadmistega ja bürokraatiaga. Nimelt oli viimasest Mongoolia reisisiga võrreldes juba pisut muudetud sõiduki sissetollimise värki. Venemaa oli jätkuvalt kaunis oma lihtsuses. Sõitsime kõigepealt peaaegu peatusteta semu poole linna nimega Tihvin. Kontrollisime oma viimasest külaskäigust tema poole ka seda, kas jope mis korterisse jäi oli Metsiku või Lillekese oma. Vastus: ei olnud.

Panen siia lingi pildikogumikust.

http://pilt.delfi.ee/my_album/192303/


Jätkub...

Järgmine hommik pisut hiljem ärgates, või siis isegi pisut päris hilja, läksime linna peale. Sooritasime mõned sisseostud ja asusime teele sellise küla poole mille nimeks Vinnitsõ. Sinna näitas meie väike Garmin vist miskine 150km kui õigesti mäletan.



Et aga igavaks ei muutuks seadistasin navigatsiooni seadele lühem tee.
Ja see oli viga. Sest peale miskist küla,



läks olukord ikka käsitlematuks. Kuna plaanisime külastada ka kohalikku ohvrouderite poolt paljukiidetud Vinnitsõ diskoteeki, läks meil juba pisut kiireks. Kuid sellist tüüpi teel kiirustamine võib tekitada jäädavaid kahjustusi autole.

Siiski rühkisime mööda metsarada edasi vintsida.
Vahepeal muidugi karujälgi võrreldes.

Hakkas juba hämarduma. Tekkis hirm teele jääda, kuna jälg muutus järjest põhjatumaks. Siiski meenus et sinna külla jäi väike uuaazik


Edasi vintsides jõudsime kauni metsajärve kaldale ja sinna see rada meie jaoks pimedas lõppeski. Kaldal kaks alumiinium paati. Pime oli, pimedas vintsisime mingi suure ja u. 50cm jämeda puu peaaegu autole peale. Siis peale seda vintsisime sellest üle ja lõpuks sellest ka mööda.
Aga tõeline ohvrouder sellest ju ei heitu. Liikusime tuldud teed tagasi. Meeleolu polnud kiita. Valgust ei näidanud mudased laternad midagi, genekas laadis vahelduvvoolul. Pimedas tundus see tee veel koledam. Kiirustasime metsast välja. Ja siis kui oli külani jäänud 4km sõitsin tee ääres vedelenud palgi otsa. Vintsisime vasakule ja paremale kuid palk oli kindlalt nii esisilla, kui tagasilla all kinni. Jäimegi ankrusse. Mootor töötas hommikuni, kuid silmi lahti tehes mõistsin et mitte tilkagi voolu polnud selle öö jooksul akudesse jõudnud.
Haamriga genekat ergutades oli kuulda kuidas hakkas pihta akude toitmine. Õnn oli üürike, sest gaasi andes suri mootor imeliselt välja ja enam ei käivitunud voolu puudumise tõttu. Proovisime ka oma mootorsaagi elustada, kuid seegi oli vist vibratsiooni tõttu töölepingu lõpetanud. Nii ei õnnestunud ka seda palki sealt põhja alt kätte saada.
Asusime küla poole teele uaaziku meest kiusama.
Meist jäi maha selline pilt.

Minult jope kohta oli vale info Jope täitsa kodus olemas.Hea järgmisele üritusele kaasa võtta.

Jätkame siis sealtkohast kui jõudsime rõõmsalt külavahele ja uaaziku tüüp juba timmis mutreid oma raketi kallal. Pisut jutupuhumist ja eluolu meeleolu jne möla ja juba meid pakitigi koos kahe mehe ja kahe naisterahvaga uaaziku sisemusse. Lisaks haaras mees kaasa ka oma Husgvarna mootorsae. Uaazikus muidugi puudusid tagaistmed, pidurid, aeglased ülekanded, juhipoolne kojamees ja toimiv roolikarp. Kuid see ju tõeliseid ohvroudereid ei heiduta. Peagi olime oma auto juures saega askeldamas. Palk sai neljaks tükeldatud ja täielikult auto kõhu alt eemaldatud. Siis veel uaaziku gene pealt akusid laetud ja juba olimegi stardivalmis.



Venelased läksid metsapoole seenele, me aga külapoole uut rada katsetama.
Leidsimegi sellise toreda metsatee mis enamvähem hoidis kurssi õiges suunas. Leppisime omavahel kokku, et peale esimest vintsimist läbi teise vintsimise pöördume tagasi. Olles sõitnud miski 8-12 km mööda rasket metsa(väljaveo)teed jõudsime imeläbi ilma vintsimata mingi kraavi äärde. Siis tuli küll tross välja vedada.





Jätksime siiski edasi, lootuses mitte rohkem vintsida. Seekord siiski õnnestus sedasi. Sõitsime veel kenast ojast läbi kuhu keegi hooletu TR3 mees oli oma hammaka pillanud täpselt tõusu peale.



Peale seda jõudsimegi ime läbi Vepskii Les nimelise võistluspaiga laagri kohta nn. tagantukse kaudu. Jätkasime teekonda mööda kruusateed kuni selle kuulsa Vinnitsõ ööklubi nimega Taivas ette.


Tegime mälestuseks pildi ja jätkasime läbi kohaliku poe nimega "Armas" öömaja poole.
Öömajaks juba eelmisest aastast tuttava kohaliku etnograafi kodu.
Siin pilt aastatagusest üritusest.


Tookord juba jäime selle tädi koju ööbima.

Nüüd aga pugesime peale õhtusööki põhku, et hommikul alustada teekonda eesmärgini. Väga mõnus on vahest soojaks köetud talutoas voodis magada....

See tee(isegi Garminis) Enjärvest Jaroslevitsisse oli 2 aastat tagasi TR1 võistluse osa. 37" rehviga oli lust seda sõita, kuigi 33" mudzilla ja 3.0b Mersule sobis see rada.

UAZ ja meeskond oli eestlasi varemgi koganud olid ühe savise punast värvi Samurai metsas välja toonud.

See oli Peebu samurai 2007a vepsal.

Sai siis hommikupoole ärgatud ja teed, präänikud ja küpsised ja miskised magusad saiakesed naha vahele pigistatud. Õue astudes selgus et öösel oli -8 külma ja masina uksed on külmunud saviga kinni müüritud. Murdsime ennast jääkülma ja savisesse autosse sisse ning asuime teele Podporozje poole. Peale tunniajalist sõitu mööda asfalti jõudsmegi sinna külalinna kus saab autot montida, pesta ja ka varuosi. Endalegi üllatuseks olid piduriklotsid kohale jõudes täiega otsas. Astusin kohalikku jupipoodi ja tellisin varuosad (piduriklotsid) ära. Lubati, et kahe päeva pärast on kohal.
Astusin ka kohaliku survepesula uksest sisse, kust koheselt näidati meile meie koht kätte. Mittemingisuguste rahanumbrite eest ei oldud nõus autot pesema. Soovitati poest ämber osta ja järve ääres suurem savi maha pesta. Läksimegi linna peale ämbrit sebima. Peale hunnikuid poode, kui olime täiendanud oma joogi ja söögivarusid, polnud ämbrit ikka veel. Käisime restos õgimas ja ostsin veel moblale kõneaega ja otsisime kuskilt metsatööstuste vahelt survepesuriga varustatud garaaze, aga tulutult. Saime hoopis oma mootorsaele uue küünla ja lõpuks ka kena sinise ämbri 155 rutsi eest. Ja siis keset linnaväljakut lahkus tagumine piduriklotsijäänus orbiidile. Sai siis pime ette pandud ja uus ämber töötas kapotihoidjana.


Pidurid tehtud, asusime metsapoole teele, enne savisse sukeldumist tegime radikale ämbripesu.


Niisiis olime asunud metsateele. Kohe selgus et otse sõita on keeruline. Auto keeras ennast ise lahkesti risti Mina polnud süüdi.



Ja nii me siis kündsime mööda savist merd....





Kuni mõnede tundide möödudes ilma suuremate viperusteta jõudsime esimese jahimajakese juurde. See päev ei olnud vist kedagi kodus.


Siis veel natuke kõõlumist ja paistis ka teine elumaja sellel teel. Paar aastat tagasi elas seal veel mingi menditapjast (rahvasuu räägib) taat.
Tänaseks avanes selline pilt.




Ja juba paistiski meie sihtpunkti torn õhtupäikeses. Hetk veel ja saabusime kohale.



Aasta tagasi samas kohas...


Muidugi aasta tagasi jäid kaadri taha ka sellised vintsked tegelased...




Ning peale neid meenutushetki eelmisest korrast ja kolamist kiriku surnuaias, tegime oma laagri üles kirikuaeda.



Ning peale mõnusat õhtusööki (hapukurk ja ....) läksime kumbki oma tuppa magama.

Ei noh, mul pole sõnu. Vello kirikut käid küll vaatamas aga millal me KP32 uuesti siis nii turismiobjektina ära võtame?
Igatahes müts maha teie ees, et kahekesi ja ühe masinaga siukse pasa sees suplesite.

Ootan krõbetat talve siis sõidame tagurpidi ilma vintsita kohale. Kui muidugi enne teine vintsiga liikur(ei ole Nissan) valmis ei saa.

Lihtsalt infoks selle UAZ mehe naine on eestis pärit. Kui ma ei eksi siis kohtla järvelt. Isiklikult tuli üllatuseks, et kuskil sellises pära p...sses kohtad inimest, kes siit maalt pärit.

Me igaks juhuks ei päri sult detaile Tai

ÖÖ oli mõnusalt karge ja uni kosutav.
Hommikupäike piilus vaikselt magamistoa akna kardina vahelt sisse...


Maapind oli külmast valge ja kõik vaated loodusele imekenad.




Maigutasime pisut ja asusime tagasiteele. Tükk aega mõtlesime ja arutasime selle üle, kas minna sama teed tagasi või võtta uus, hullem, pikem rada. Otsustasime saatusega mitte mängida ja liikusime tuldud teed tagasi. Õnnetuseks unustasin oma 2kg haamri sinna viimase pildi juurde. Niiet kes järgi läheb saab

Juba esimeses poriaugus andsid vintsi harjad märku kulumisest. Savivesi teeb el. mootoritele ainult head.



Selles augus selguski haamri puudumine. Võtsime käiku labida, et vintsi harjasid õpetada...
Saimegi sealt minekut. Kuid oh üllatust ees ootasid järsud savimäed ja piduridki olid jäänud kuhugi maha täielikult. Õpetasin siis automaatkastile pidurdamist. Väga hästi see ei õnnestunud, kuid midagi siiski. Need vinged savimäed ületasime hoogsalt.

Ja siis prantsatasime korralikult ühte auku, kuna hiilimiseks puudusid pidurid kasutasin põhjagaasi. Pistsime vintsi puu külge ja vintsisime akud tühjaks. Laadimistuli ei süttinud, akud olid tühjad ja mootor veel töötas.
Vot siis oli kihvt tunne.


Varuosade hulgas oli meil kaasas ka väidetavalt töökorras generaator, mille korpus oli nüüd kaasaloksumise käigus mõrasid täis. Kuid tekkis ikkagi küsimus kuidas vahetada generaatorit töötava mootoriga, sest mootori suretamisel ei oleks ta enam käivitunud voolu vähesuse tõttu. Voltmeeter oli väga kriitilises seisus.
Arutasime kõiki maailma võimalusi ellu jääda. Variandid, kuidas lennukit õhus remontida, kuidas autot käivitada väljasuremise korral, kuidas jalutada 6km mööda soppa + 25km mobiililevini (ja mis sellest kasu ntx), kuidas käivitada mootorit mootorsae pealt jne...


Siiski otsustasime hakata lennukit remontima õhus, st generaatori remont töötava mootoriga. Suht ebamugav tegevus, sest käed kõrbesid ja jalad külmusid. Kui päike läks puude varju, hakkas lompide peale tekkima jääkirme. Lahti sai lõhutud generaatori tagumine alumiiniumist kaitsekaas. Tükk tegemist ja palju teravaid kilde. Võtsime auto katuse peale lahti tagavara generaatori, et näha näppudega asjade asukohti ja kinnitusi. Selgus et mootori küljes tühja pöörleval generaatoril oli pingekas läbi põlenud ja harjad saviga otsa saanud. Antud genel on pingeregulaator kahuks joodetud juhtmetega. Ei õnnestunud ka harjade eraldamine generaatori küljest.

Siiski avastas Vello et võiks harjdele otse laksu peale lasta ja neid koputades aidata maha põleda. Kuna ilma pingeregulaatorita käib sealt täisvool läbi saavad harjad suht ruttu otsa. Õigupoolest neid väga ei olnudki, aga lootsime et selle väikese aja ja harjaressursiga suudame akudesse saada ühe (loe 1 ) käivitamise jagu voolu.




Niimoodi puutükiga juhet vastu harjasid hoides ja iga minuti tagant näpitsatega koputades harjasid järgi aidates möödus u. pool tundi.
Vahetasime üksteist sellest kivikuju asendist kus jalad kenasti jäävees.



Mingil hetkel ei laadinud see värgendus enam piisavalt ja voltmeetri järgi otsustades riskisin auto välja suretada. Saabus vastik vaikus. Asusime nohisedes generaatorit vahetama. See käis imekähku.

Tähtis hetk oli käes, keerasin süütevõtit...

Kapoti alt kostus plõkk, plõkk, plõkk... ja ikkagi vaikus.

Meeles mõlkusid kaunid metsarajad jalgsi astudes.

Vello märkas samaaegselt plõksumisega kerget tossu 12-24v starteri relee pealt. Igaks juhuks käisin kõik need relee ühendused üle.

Teine katse ja mootor vedas ennast üle noatera käima. Laadimistuli kustus, voltmeeter muutus rõõmsamaks.


Tunne oli vägev, nagu lotovõitjal.

Istusime autos, soojendus huugas, meeleolu oli hea. Mul pole kunagi olnud nii hea meel poriaugus istudes. Vaatasime seda poolpinges vintsitrossi ja veel vintsimata meetreid kuid see tundus antud hetkel väga lihtsa ülesandena. Üleüldse tundus sel hetkel et elu on lill.

Vintsisime ennast sealt august läbi, labidaga vintsimootorit käima õpetades. Kuival olles selgus et olime selles soos veetnud 5 tundi.
Aeg läks kuidagi ruttu.

Kihutasime mööda saviradasid sooja autoga kuni...




37" rattad ei ulatunud enam palkideni. Selles olukorras oli taas süüdi puuduvad pidurid. Ei suutnud masinat juhtida kõrvalrajale ja nii me sinna saviseguauku lajatasimegi. Muidugi ütles ka vintsimootor et aitab küll, töötunnid on täis ja aeg hoolduseks. Selgus ka kurb tõsiasi et ka labidas (mitte lihtsalt labidas, vaid "Metsiku Mongoolias ära käinud labidas") oli jäänud eelmise augu servale jalga puhkama.


Proovisime hiliftida läbi ploki.


Kuid tulutult, lihtsalt isegi läbi ploki ei käinud meie jõud üle.

Pidimegi hakkama vintsi hooldust läbi viima looduskaunis saviaugus.


Algatuseks langetasin kena kase, et midagi rataste alla saada, et vints savitasapinnast kõrgemale tõsta.


Siis liftisime nina maa seest ülespoole ja asetasime palgid rataste ja sillasuka alla.


Ning hooldustööd pisut poristes välitingimustes võisid alata.





Kui see etapp läbitud ja läbi ploki ennast kuivale vintsitud, saimegi kruusateele välja ilma kordagi rohkem vintsimata. Selgus siis ka meie tagasisõidu aeg 9 tundi. Sinna saime ju 3,5 tunniga!

Pesime auto puhtaks niipalju et autopesula meid aksepteeriks. Siin on järvepoolne külg juba puhas, fotokapoolne külg tegemata.


Suundusime vaikselt ilma piduriteta linna Podporozje ja siis veel läbi linna teise poole otsa ühte hotelli puhkama. Kui järve ääres metsas pesu lõpetasime oli juba pime väljas. Läbi linna pimeduse katte all oli pisutki turvalisem libiseda ilma piduriteta. Hommikuse sõidu peale ma veel ei mõelnud.

Hotellitoas lülitasime sisse kütte ja soojaveeboileri ning juba 2 tunni pärast saimegi ennast pesta



Uni tuli ruttu...

See 250 rutsine viin aitas ka kaasa, sest siin pool Uralit ei müüda avalikult kanget kraami peale 23.00-i.

Hotellis teleka ees filosofeerides ja tipsutades oli huvitav vaadata kuidas põrand kattus maastikuga aga selle raha eest ei tundnud süümepiinu koristaja tädi ees.

... , kas lähenesite kirikule sama trassi mööda, kui 2008 Artot päästmas käies.

Andres